Kas jumal on olemas? Ma usun küll. Ta on täiesti lihast ja luust. Ta küll ei kõnni vee peal ning ei tee vett veiniks, aga tal on piisavalt palju raha, et lasta seda kellelgi teisel teha. Teda pole mitu, ta pole isa poeg ja pühavaim - ta on üksainus - the one and only : Mark Zukerber.
Vot sellisele mõttele jõudsin ma ükskord. Ning miks ei tohikski ta end jumalaks nimetada? Ta küll ei loonud maailma 7 päevaga, kuid siiski ta lõi maailma: The Facebook, mis hiljem lihtsalt sai tuntuks Facebookina - või FB, Fesar, Feiss - call it how u want.
Ja me ei saakski väita vastupidist, kui ta ka ise tuleks selle argumendiga lagedale. Me ju, enamus meist on selle maailma liige. Ma olen ateist, kuid tunnistan FB'd ning minusuguseid on maailmas rohkem kui hinduiste. Ise oleme me Zuckerbergile andnud ta jumaliku staatuse, nõustudes tema maailma ja reeglitega.
Sedasi tekibki küsimus, aga mis saab siis neist, kes pole liitunud FAcebookiga või kui isegi on, on nad sealt lahkunud? Kas me peaksime olema nende vastased ning neid halvustama? Või on nemad just need täiemõistuslikud. Eestlastena me enamasti ei soosi religiooni - see tundub jama. Kuid kas Facebooki ei saa võtta ka virtuaalse religioonina?
Igatahes seisan või istun või tegelikult lamasklen kuskil keset sessi. Täna oli küll selle aasta viimane eksam, kuid siiski toimetusi veel nädalalõpuni on.
Jõulud saabuvad ning see aasta ma isegi armastan ja ootan neid. Just seda ilu ja soojust, mis neis minu jaoks peitub. Kõik, kes hädaldavad, et jõulud on kommertspüha, mis sunnib inimesi ostlema - pff, käige vähem poodides ja põletage rohkem küünlaid, jooge rohkem glögi ning kuulake kordades rohkem jõululaule. Mäletan, et Vista ajal oligi mu kõige mahukam muusikakaust arvutis just jõulukollektsioon. Selle aga lasin maha ning nüüd kahjutundega otsingi uusi laule. Sest seal polnud mul kõik traditsioonilised hitid, seal olid ka laulud, mis kõlasid minu jaoks jõlulikult. Ning kindlasti oli rohkelt koorilaule - neid on päris raske torrentite seast otsida, sest populaarsete "best xmas evva!" torrentpakketides neid pole. Isegi, kuigi see jätab pedofiilse mulje, mulle meeldivad kooripoiste esitatud jõululaulud - natuke klassikalist kuid samas ingellikud.
Jõuludega ja sessiga seoses, mul on tunne nagu käiks iga päev mul külas iga päev mingi Jõuluingel - nagu seal Dickenseni raamatus, kus üht krimpsus torisejat külastasid jõulude ajal vaimud minevikust, olevikust ja tulevikust. Tema muutus nende vaimude ilmutuse tagajärjel küll paremaks inimeseks - mina aga. No mina ei saa, või ei oska oma muresid muuta nii, et et need tuleksid mulle kasuks.
Ma olen elav tõestus Freudi või kelle iganes teooriast, et näen unes oma tõelisi kartusi, hirem - ehk alateadvust. Need on sellised saladused, mida ma teistele ei ütle ning ka siia ei kirjuta. Kuid nad tulevad üha enam ja enam mind kummitama ning näivad reaalsusena. Ma tõesti peaks midagi tegema, või midagi võiks minu eluga juhtuda ( positiivsemat ) et ma saaksin mõtted ära hetkel oma viimase tasandi hirmudest.
Ja personaalsete suhetega teen ma ka endale kõik raskemaks. Kui ma jälle saan kuskilt rejected, ma kasvatan end taas sammu võrra realistlikumaks, arrogantsemaks, valivamaks ning kinnisemaks. Kui inimesed löövad minu ees kinni ukse, sulen mina selletõttu terve koridori.
Aga see on ju nii - meile meeldib keegi, sest peame teda parimaks. Aga kui ta meile ära ütleb, lohutame ennast, et väärime paremat.
Iga äraütlemisega me aga tõstamegi pidevalt oma latti, et säilitada mingitki väärikust. Või siis seda kujuteldavalt luua. See on ainus kaitse, mida saame endale luua - ainus lohutus - et me oleme paremad.
Ja nii ka minu puhul. Ma ei kiindu kergesti, aga kui ma teen seda, siis iga korraga üha harevemini sest iga korraga vähenevad nimed mu kiindumusobjektide nimekirjas. Ma ei proovi neid kõiki läbi - ma lihtsalt tõmban nad seal listist maha, et vältida ebameeldivusi. Mulle ei meeldi häbi - ning see just tekib siis, kui avastad, et oled oma ootustega ja soovidega mööda pannud. Väliselt ma ei häbene ning tahan, et ka sisemiselt see oleks nii.
Oh jõulud. Ning varsti tuleb aastavahetus - mida ootan !
I feel like i’m on a self-destruct modem. I feel like whenever i’m sattisfied, i’m on a stabel ground, i dont want it.
Rutiin, mis pole täiuslik. Ma arvan et inimesed ongi sellises ennnast hävitavas süsteemis. Iseasi, kui paljudele see vaid korda läheb, kui paljud seda mõistavad ning tajuvad? Aga lõpptulemus õnnestub kõikidel. Me kõik hävitame end lõpuks, olenevalt, kas meie lõppstaatuseks on „loomulik“ surm või narkojoobes külmumine või mingi lollaka tundmatu tõpra pärast autoavariisse sattumine. Vähe sellest, et hävitame end, hävitame ka teisi.
Kui palju me üldse surma tajume? Kas pole naljakas, et siis, kui me saame teada, mis asi see on, me enam ei saa seda kellegiga jagada. Jagada nagu tunnet, mis on esimene kord kui sa suudled, esimene kord kui sul on pohmakas, esimene kord, kui sa lähed lõpuni välja ? Surm on naljakas asi. Asi, millest me ei tavaliselt ei räägi. Miks? See on üks loomulikuimaid asju, mille staadiumisse me kõik jõuame. Ehk selletõttu, et inimestele ei meeldi rääkida asjadest, milles nad pole kindlad. Võib-olla selletõttu ongi see nii ebaeetiliseks loodud, sest me ei soovi kuulda mingit fiktsionaalset seletust, kui me ei saa kunagi seda väidet maha lükata või siis tõestada. Ning kui tõestamegi, jääb see teadmine alatiseks meiega.
Aga kui paljud seda ikkagi tahavad? Ja mõtlevad sellest? Pool aastat tagasi olin istumisel, kus korraga inimesed hakkasid rääkima enesetappudest - kui palju keegi on sellest mõelnud, et teeks - hüppaks, jookseks - ning kaoks. See oli hämmastav, et seltskonnas pm 70% tunnistas, et jah, on mõelnud, et mis siis, kui nüüd teeks nii, et olekski kõik. Ja inimesed - need olid täiesti normaalsed probleemideta isikud.
Miks? Kas tõesti, mida rohkem aeg edasi, seda enesekesksemaks lähvad inimesed ja seda rohkem tähelepanu nad soovivad saada? Meie maailm on ju ühtne küla. Peangi kirjutama essee globaalsusest ning ainus idee, mis mul selle teemaga pähe tuleb, on arvamus, et maailmastumine kaotab rahvused ning kuuluvuse ja tähtsus ja tähendus lasub inimesel kui indiviidil. Aga kuue miljardi seast on raske ju esiritta pääseda. Kas pinge, enesekaotamine massi, kartus jääda üksi - kas kõik see viibki mõtteni, et what if teeksin lõpparve?! Hoolivad "need" isendid lõpuks ikkagi endist ju - panustavad sellele, et kõik kes neist seni ei hooli, kahetsevad ikka lõpuks kõike "suhtlemata jäänut". Nad arvavad, et karistavad inimesi, kes neid hülgasid sellega, et kaovad ise jäädavalt. Kuid kui nad vaid oleks ise nende "karistatavate" seas, teaksid et mõne idioodi lahkumisel asjad ei käi nii.
Isegi kui ma mõnikord sooviksin end kõigest väest põletada ja vahel ma teengi seda, usun siiski, et kunagi ei tohi alla anda! Lõpetamine ja enesehaletsemine on nõrkadele!
Ja kõik kes peavad Kate Bushi saastaks, ei tea kes on Kate Bush !
Tulin koju ja tegin kohvi. Tegin seda, sest tundsin, et mul oli isu selle järgi. Jumalast loomulik kulg - kui sa tunned et tahad midagi, siis sa proovid ka seda saada. Nii naljakas. Kui ma tulin alguses Tartu, ma proovisin tegelikult teistest erineda - mitte nendega kaasa minna, jääda iseendaks. Toona see peegeldus mulle sellistes väikestes harjumustes, millele rõhku panin: ma ei joo kohvi, ma ei suitseta, ma ei kanna meinstriim riideid, ma ei värvi küüsi, ma ei kanna ehteid, ma ei lõika endale meinstriim soengut, ma ei kuula igapäevast muusikat või artiste, kes on väga populaarsed jne jne.
Ma tahtsin pingsalt näida sellisena nagu ma Võrust tulin. Sellinne nunnu ja süütu ning lihtne. Filmides lähevad nad ju alati teistele peale - inimene ilmub väiksest kohast suurde ühiskonda ja kõikidel tekib teda nähes nunnufaktor. Aga Aga ausalt öeldes TArtus siin selline asi ei mõju. Kuskil suurlinnas tõesti. Sellistes suurtes linnades nagu seal filmides. Sest. Sest enamus on tulnud sellest samast "väiksest" kohast kust mina. Eesti ongi ju väike koht. Ning mis nunnudust tekitab inimestes see, mille staatusest nad püüavad ise välja pääseda. Ega ma isegi ei satu vaimustusse inimesest, kes püüavad samamoodi pingsalt tuua esile seda, et ta on teistugune ja seetõttu eriline.
Nii et pole mõtet jätta kohvi joomata selle pärast, et pälvida sellega teiste tähelepanu. Kui sina ei joo, siis tuleb keegi teine ja joob ise selle ära.
Erilisus ei sõltu sellest, kas sa lähed massiga kaasa ning jood ka kohvi nagu kõik stiilsed bohoinimesed või siis mitte. Erilisus seisneb su olemuses. Erilisus tuleb välja siis, kui sa teed kõiki neid, mida teisedki AGA sa paistad ikkagi silma. Sa jääd meelde. Sest sa oled võimaldanud endale kõik, mida sa tahad, olenemata sellest, kas see on meinstriim or not. Mõnikord on isegi hea minna teistega kaasa - see näitab, kuidas sa austad nende traditsioone. Isegi siis, kui nad tervitavad sind Sieg Hailiga - nad teevad seda, sest peavad sind omaks. Erilisus ei pea olema individuaalne. Erilisus saavutatakse ka sellega, kui sa kuulud kuhugi, sest alati on ju rohkem neid, kes sinna samasse gruppi ei kuulu.
Erilisust ei taotleta, eriline lihtsalt ollakse, vastasel juhul on inimene lihtsalt eriline tropp.
Tegelikult ma ootan jõule !
oktoober 07, 2010
Kustutasin viimase sissekande ära. Mitte et see oleks vale, aga ma ei taha, et teade nüüd titulleeriks mu blogi. Aga laul on jätkuvalt hea. Käisin ka kinos vaatamas Social Networki - filmi, kust see laul on pärit. Väga hea oli. KOhe kohe lippan Wernerisse - saan jrk USA inimesega kokku. JEps. Meibi - meibi beibi olen mina suvel teisel pool ookeanit. AGa võib-olla ka mitte. Miski pole kindel. Homme lähen tööle ka. Kuigi oleksin pidanud juba täna minema, aga ma skippisin esimese päeva . . . olude sunnil. NIng juuksed lõikasin ka lühikeseks. Aga laul on siiski parim.
Mäletan kui Tasuja väitis eelmine aasta, et ta vihkab naisi. Ta kardab neid ta vihkab neid ta ei taha neid oma ümber. Mina vaatasin toona sellele läbi huumorivinkli ning kuulasin joovastusega, mida ta ütleb, kuidas põhjendab. Mina olin ka ju naine ning ta vihkas ka mind. Aga mind see ei häirind. Tasuja on miskipärast mind alati tõmmanud ning tõmbab ka siiani. Ma ei saa väita, et kõik mis ta ütleb on õige - aga see on alati nii kuradima hästi põhjendatud ja see on ka nii konkreetne, uudne - inimesel ei jää võimalust midagi muud öelda, mistõttu mulle meeldib see!
Võib-olla siis ma ei saanud aru, miks ta vihkab naisi. Ma väga ei süübinudki sellesse. Vihkab - ei vihka - tema asi, otseselt see mind ei tapa ka ja väidetavalt on viha ning armastuse vahel õhkõrn joon.
Aga nüüd ma saan aru, miks ta vihkas neid.
Naised o n ju vastikud. Neil on alati midagi öelda. Nad on teistest targemad. Meestest ilmtingimata ju. Ja kui milleski pole, siis no see on lihtsalt meeste valdkond (loe: liialt igav teema). Nad teavad kõike. Nad on kõigega kursis. Nende arvamus on kuld ning jumal tänatud, et nad on võimelised tootma seda nii palju! (Kuid vanarahvaski teadis viljapõllul rassides, et kvantiteet ei võrdu kvaliteediga.) Nii nagu teevad nemad - nii on alati õige. Ainult teised on kogematud ning panevad teemadest mööda. Aga no, oma kommentaaridega nad oskavad kindlasti ka aidata kaaslasi. Aga tihti naised ei aita neid ümbritsevaid, keda nad titulleerivad hädaabivajajateks. Siis pole ju midagi enam, millest rääkida, kommenteerida, jutus näitena tuua. Naised oskavad olla maitsekalt ilusad. Rõhk sõnal "maitsekalt", sest kui teised ümbritsevatest naistest tunduvad ilusmad - nad on kurat ju üle pingutanud! Ja kui teised tunduvad koledamad - kurat! kinkige keegi neile koju peegel! Ja naiste "plusse"(pange tähele, hääldasin seda viimast sõna kohe väga lõunaeestlase moodi) võib tuua veel ja veel ja v e e l, sest nad on ju n a i s e d ning nii palju kui nemad suudavad rääkida, nii palju saab ka neist rääkida.
Ja ma peaksin neid vihkama . . aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei tea kuidas küll Tasuja suutis omal ajal sellest faktist mööda vaadata. . . aga . . . ma olen ka ju ise naine. Ning sama palju, kui ma vihkaksin naisi, ma vihkaksin ka ennast. Mistõttu läheb see kõik pigem paradoksi alla.
Kuid siiski pean ma end teistest pisut "kainema" mõistusega naiseks. Aga ka see võib olla vabalt mõni naiste tendents, kus ta alati teab, et on teistest targem.
LIhtsalt selle kõige eelneva heietamise põhjus on viimaste päevade avastus, mis viis mind üllatavalt endast välja. On uskumatu, kuidas väga lähedased inimesed võivad sind oma hinnangutega niivõrd üllatada ja mõtlema panna ning isegi nutma ajada. AGa eks see käib naiseks olemise juurde. Naised ei arva - nad teavad! Ning oli kurb tõdeda, missugune ma oma lähiringkonnas mõnedele olen. Võib-olla kõigile?
Ei - mitte kõigile, sest iseendale ma selline polnud ja ka pole.
FAkt, kuidas mind titulleeriti, jääb küll hetkel mu enda teada. Ma ei teagi mis mind enim selle lause puhul hämmastas. Kas see, et ma tõesti jätan inimestele sellise mulje? Kas ma tõesti käitun nii? Kas nad tõesti on nii naiselikult piiratud meeltega, kuid samas teavad kõike? Naljakas - teavad kõike AGA on piiratud? Ei toimi ju väga? Ju siis on miski seal mäda.
Jah, me kõik peame end mingites teemades teistest targemaks ja võib-olla tekitab minust sellist "ma olen hämmingus mistõttu kajastan seda oma blogis" hoiakut just olukord, kus mingid inimesed peavad oma kogemuste tõttu end siis omakorda minust targemaks. JA ma võin vabalt näidata näpuga, kes tegelikult selles ja teistes valdkondades ka reaalselt ongi minust targemad.
Aga nende puhul - no kurat! ma olen ikka endast piisavalt heal arvamusel, arvamusel millel on ka alust ja nii ignorantselt ma tavaliselt ei lase enda kohta öelda. Ja ma ei teekski sellest numbrit, kui tegemist poleks inimestega, kes peaksid mind teades MITTE väitma selliseid sloganeid. Ma arvasin, et nad teavad mind.
Aga jah, ma lihtsalt lepin järeldusega, et naistele ongi omane arvamine ja teadmine ning tihti see ei langegi kokku reaalsusega. Peaasi, et nad saavad midagi arvata - millesse nad usuvad - siis on nende päev korda läinud.
Enne kui ma selle postituse lõpetan, mainin ära, et on siiski olemas ka tarku naisi. Ning õnneks ka minu tutvusringkonnas leidub neid. Ise ma end ei pea piisavalt targaks. Kuskel mul on see aru, kuid tihti saab kõik nullitud minu naiselikkusega, mistõttu tuleb leida endale inimesed, kes suudavad oma naiselikkust kontrollida. Ja kui te leiate need, siis jumalapärast, ärge neid kunagi kaotage !
Tasku. Teine korrus. Mees loeb mu kõrval raamatut. Tark mees. Haritud mees. Kultuurne mees. Inimesed tulevad ja lähevad. Butiigist butiiki, poest poodi.
Pool aastat tagasi istusin samas kohas. Mäletan, et tegemist oli murdepunktiga, mil ma mõtlesin, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan. Naljakas väljend eks - oma elu? Nagu see oleks midagi suurt ja tähtsat võrreldes 6 miljardi teise inimesega. Nagu see oleks keeruline ning probleeme täis võrreldes nende teiste 6 miljardi inimesega. Nagu ma oleksin juba nii vana, et mõiste "oma elu" omaks tõesti mingit suursugust tähendust. Lapsik on draamatseda niiviisi millegi üle, millest tegelikult väga polegi midagi kajastada. Just kui Justin Bieber, kellest väidetavalt pidi peagi ilmuma elulooraamat ning võimalik, et kõige rängem peatükk kajastab ta hamstri matuseid? Samas - kui sa ise väljendit "oma elu" ei toonita ja ei kajasta, kes siis veel sellest huvitub?
Olgu, on kuidas on selle "oma eluga". Aga ma istusin siin ning mõtlesin - koolist, inimestest - tulevikust. Mäletan, et lõpuks ma suutsin end kokku võtta ja motiveerida ning eesmärgid püstitada. Ma mõtlesin toona esimest korda tõsiselt eriala vahetada - kultuurikorraldus, minna suvel Tallinnasse Korterisse tööle, saada hästi palju tutvuseid ning tulevikus - tulevikus tahtsin saada Heidy Purgaks. Ilusad mõtted? Ilusad valed?
Nüüd siin uuesti istudes, tõden, et miski pole sellest täide läinud. Ja.. Heidy Purga? - ma võin ju nime vahetada, aga Heidy on Heidy ja mina olen mina. Aga! Ma küll istun siin ja mul on peas uued (mure)mõtted, pole enam (hetkel) ükski neist seotud tulevikuga. Ma ju siiski vahetasin eriala ning tunnen, et see on üks parimaid asju, mis ma ülikoolis olen teinud. Kuigi minu kohalkäimisprotsent pole kuigi suur, võin julgelt väita, et mulle meeldib see. SEE - see kõik !!! Ma tunnen et olen õiges kohas, kuulun mingisse süsteemi, olen osa sellest. Kui te vaid näeksite, kuidas minu silmadki siin säravad. See kõik on nii hea. Ma vist olen taas armunud - oma kooli ja õpingutesse ning eesootavasse tulevikku, pigem viimaste võimalustesse. Ja seda eriala vahetust - ma ei kahetse mitte midagi, ma ei kahetse, et minust jäi maha hunnik tuttavaid, raisatud aasta, esimesed Tartu kogemused. Ma olen rahul sellega. Ma olen rahul, kui inimesed küsivad minult, mida ma õpin ja ma vastan neile "ajakirjandust", sest tunnen, et hetkel mulle meeldib see väljavaade ja eeldus, mis minust jääb. Ma meeldin endale.
september 22, 2010
ajõuuuu, ma olen täiega täääääääiiiis. Ja teate, ma täiega laikin alehandrot!!! Nagu päriselt. Aga mu tsikid on ka lahedad (A):D
Teen midagi erakordsest! Kirjutan ajendatult oma eelmise postituse tagasisidest. Inimesed, pange tähele, ma ei istu hetkel toas ning mõttepauside ajal ei mängi vene ruletti. Ja suured tänud kõikidele kes proovisid mind kuidagi toetada (ning salamisi vist valisid juba mingite psühhiaatrikliinikute numbreid :D)! Tavaliselt mind väga ei huvita, mis reaktsioone ma inimestelt saan - selles mõttes, et ma ei kirjuta neid tekste mingi eesmärgiga, AGA , mulle tuli vägagi üllatav, kui mõned arvasid, et mul on midagi halvasti.
Siiski tõsiselt väga armas teist ning toon siis positiivset ka oma uue kursuse kohta : ma küll ei viitsi nendega suhelda, sest olen juba väga väga palju väga lahedaid inimesi siin Tartu-aasta jooksul kohanud, kuid siiski ma pingutan ning siiski ma näen kui palju on minule ambitsioonidelt sarnaseid inimesi. Jeps, nüüd ma polegi enam eriline, nüüd olen osa meedia hallist massist.
Kas olete näinud seda filmi Groundhog Day? See film, kus Bill Murray ärkab pidevalt üles küünlapäeval, aga ainult selle vahega, et ta jagab ära, et ta on ikka samas päevas ning samas asi, mida ta ei jaga ära, on see, et MIKS? on ta ikka samas päevas. Igatahes mina seda filmi lõpuni pole näinud, või ei mäleta lõppu. Hollywoodile kohaselt eeldan, et ta ikka sai sellest tsüklist välja.
No minu intervallid on mitte 24 h'sed, vaid 365 päevased. Ja vastupidiselt Murrayle, ma tean miks ma ärkasin samas kohas üles. Ma ise tahtsin seda ju. Sarnaselt Murrayle ma proovin ka olukorda muuta võrreldes eelmisega ning sarnaselt Murrayle ma ei tea kuidas see lõpuks lõppeb. Aga ma loodan, et ma aasta pärast enam taas ei ärka unest ning ei hakka seda kõike uuesti läbi elama.
Kuidas siis on ka uus kursus ja eriala? Kõik küsivad seda . . ja ega ma väga tarka ei oskagi vastata. Vähemalt nad ei küsi enam mult sarnaselt eelmisele aastale, et kes sust siis saab. See on ilmselge - vähemalt kõrvaltvaatajatele, et kui õpid juurat, saab sinust advokaat, kui meditsiini, oled 6 a pärast arst ning kui ajakirjandust - no nimi ütleb isegi. Kuid kas see ka 3 aasta pärast vastab tõele? No õnneks ümbritsevad ei vaevu nii kaugele mõtlema. Õnneks.
Aga jah - see on lihtsalt hämmastav, kuidas ma leian end taas sellistest olukordadest nagu sügisel aastal 2009. Ainult aastanumber on nüüd ilusam.
Taas olen ma kursusel selline, kes ei teadnud sealsetest inimestest mitte kedagi. Taas on kõik inimesed kas Tallinnast, TArtust või Rakverest - eelmise aasta vägapop variant Pärnu on asendunud seekord siis RAkverega.- Taas leidsin ma endale ühe väga väga toreda tüdruku suhtlemiseks. Taas vastab ta mu "inimesed kelle ma esimese korraga ära homie-stan" stereotüübile. Kuigi sedasi on väga õel ning egoistlik kirjutada, vastab see siiski tõele. Taas ma olen sattunud nendesse tutvumisõhtute keeristesse. Taas ma avastan, kui väga ma ikka ei oska tutvuda ning small talki. Või oskan, aga mitte piisavalt. Lihtsalt taas ma leian end tühisena seismas kuskel seltskonnas, segaduses - suutmatuna valida, missuguse grupi juurde järgmisena sulanduda, millest järgmisenga nendega rääkida, millele järgmisena silmakirjalikult kaasa naerda..
Naljakas. Sest kuigi olukord on sama, on miskipärast tulemus ka sama. Kuigi nüüd on põhjused täiesti erinevad. Aasta tagasi ma ei osanud suhelda, sest ma ei teadnud mida ma kellegilt tahan. Ja kartsin, et kui ma äkki alustan valede inimestega tutvumist, magan ma maha need õiged, kes mulle! kursusel on määratud. Ning jään lõpuks üksi. Nüüd, aasta hiljem olen ma aga vastupidises olukorras. Mul on olemas kõik need sõbrad, keda ma vajan. Mul pole enam seda iha ning igatsust ja üksindajäämisekartust ning ma ei tahagi endale neid uusi tuttavaid. Ma sunnin end nendega läbima, et lihtsalt tulevikus mitte hätta jääda. Aga siiski, nagu aasta tagasigi, seisan ma seal ruumis ja näen kuidas maailm minust mööda sõidab. Ma peataks maailma ja läheks maha - aga kuhu mul sealt minna on? Jah - oma tuttavate juurde, aga ma ei võida sellega midagi uut ju. Nemad on mul (loodetavasti) alati olemas, aga uued inimesed, nendega peab vaeva nägema. Jaa. Ja siis ma seisangi seal ning kuulan neid jutte ning leian et midagi - mittemidagi pole uut - ainult minu suhtumine.
"Issand, ma arvasin et mul polegi see nädal loenguid!!" "Ajee - käisin üle kaarsilla!" "Issand, mul on ühikas megatropp toakaaslane:S" "A kus see Krooks asub?? Mis TEine koht?? Ah sitta, lähme parem illukasse! Retronight forevvva! Hakkame seal iga nädal käima" "Mine noh - mismõttes see raamatukogu süsteem omadega nii tuksis on?? Ja see õis. . ." "Ähh, kuidas siit näitusele saab?"
Ja ma tunnen end vanemana. Mitte nagu enamike puhul, aasta siia sinna, vaid just need kogemused, mis tulevad esimese aastaga. See suhtumine. Ma näen kõigis end ning ainus, mida neile kaasa oskan öelda, "kui ma eelmine aasta . . . " Minu "Eelmise aasta emotsioon" pole aga enam võrreldav nende praegusega. Mina olen juba Tartu kujundanud enda käe-jala järgi. Olen ta omaks teinud. Minul on siin kõik paigas - mina tean, kust ma mida tahan, kus ma kellega tahan olla. Nemad aga . . nemad alles teevad seda. Tean et neile ei istu minu rütm, sest igaüks peab leidma endale selle oma ja kompanjonid kellega seda traditsiooni sisse rühkida.
Ning see tõepoolest kõik kordub taas, sest jälle, kui ma olen oma mõttetega ei tea kus, astub mingist lambist kohast välja mingi tüüp, kes on nii teistsugune, kellega ei seo mind mittemidagi, kuid keda ma olen terve selle aja oodanud ja kellega olles - nende loetud tundide jooksul, ma taban, et me koos tabame, et oleme maailmast üle, ning teised meie kõrval ei oma vähimatki tähtsust. NEnde paari tunni jooksul suudab ta mu ellu jätta sügavama jälje kui mõni 10 aastagagi. Nii nagu eelmise sügise alguses, nüüd ka nüüd. Ja need inimesed on just sellised, kelle kõrval ma tunnen, et kurat ma olen noor. Ja ma häbenen ka seda. Kuigi just eelnevalt olen rääkinud teistele kui vanana ma end tunnen. Ja nende inimestega ma ei tohi kunagi enam kohtuda. Lihtsalt - kui ma teeksin seda, poleks see enam see aus kohtumine - aus, ehk meid ei ühenda mittemiski ja me suudame rääkida kõigest tänu tabula rasale.
Kuna kõik on alanud taas nii nagu eelmine aasta, siis ma prognoosin, võttes aluseks olnut: Mu ristimine on kräpp, senised kursakatega läbikäimised pealiskaudsed, kuid kõik leiavad end ning 3 kuu pärast leian ka mina end kuskilt grupist. Kooli võtan ma aga pohhuistlikult ning üritan end kuidagi läbi saada. ( kuigi olgu lisatud, et ma isegi tahan end taas sinna süsteemi süüa ). Üle kaarsilla käin ka arvatavasti mõne lambika inimesega, aga feissi sellest ei postita. Mingi hetk ma tõesti lasen end suhtlemisel pohhuistlikult lõdvaks ja kõik läheb nii nagu tarvis.
Aga miks sa siis juba nüüd seda ei tee?
Aga ma teen ju! Aga teised, need uued, lihtsalt ei tea mind.
Siiski, olenemata sellest, et ma alustan seda mängu uuesti, ma tunnen, et olen kogenenum ning targem ja stabiilsem. Nii et miski, mis võib mu jutu järgi tunduda miinusena, on tegelikult ka väga suur pluss.
Kahju aind et see küünlapäev on nii külm alati.
Ja endiselt ma leian sellised lood, mille kuulajaid on üle miljoni.
Tegin pattu. Vedelesin üksi rannas. Oo Jumal, keda Sind igal pool kujutatakse valgemast valgemana, ehk andestad mulle. Mul oli tõepoolest tööpäev selleks ajaks läbi ning nagu sa isegi tead, oled sa kõik mu sõbrad ju paisanud nelja tuule suunas - minust eemale. Ning ka arstid ütlevad, et inimesed peavad veetma värskes õhus nii palju kui võimalik. Eriti! kui elad sellises paigas nagu Eesti, mille kodanikud oleksid tulevikus TopShopi põhikliendid, kui viimased leiutaksid kaasaskantava Päikese. Pealegi on arstid ka sinu loodud, mu Jumal, mistõttu kaudselt on need su enda sõnad ja mõtted või eesmärk, mida arstid propageerivad. Ning Dr House oleks nende seas kui Kristus kes meie haigete värdjate lunastuseks peab kepiga kõndima.
Seetõttu ma loodan, et andestad mulle. Pealegi sain ma valgustuse osaliseks - või päikesepiste, mine sa võta kinni. JÕudsin järeldusele, et praegu olen eas, kus peaksin koguma endale nii palju vastassoost sõpru, kui võimalik. Ei, mitte et kuskil käiks võistlus, või et tahaksin omada staatust: mida rohkem mehi, seda vingem chikk! LIhtsalt edaspidi nendeks "erinevate huvidega" sõprade hankimiseks nii palju võimalusi ei leidu.
Kui palju mehi lubatakse naistele, kes on tanu alla saanud ja vastupidi? Mõni toob põhjenduseks, et inimesed, kes on leidnud endale kaaslase, ei tahagi ega vajagi endale ka teisi vastassooesindajaid. Oh really? Muidugi on erandeid, kus su mees on su parima sõbra, poisi ning mitteperverssel moel ka isa ja venna eest. Äärmisel juhul saavad suhtes olevad naised võimaldada endale Aadama järglaste seast man-buddyks defektiga Aadami - gei. Pealegi, mida vanemaks saad, seda raskem on leida endale poiss"sõpra". Sest kuna sinu kaasa ei vaata väga soosivalt su uutele meestutvustele, nii ei vaata soosivalt ka nende uute meestuttavate abikaasad. Või kui su uued meestuttavatest sõbrad on vallalised, siis eas, mil vanused on üle 30 ning tiksuvad 4 ja 0 poole, selles eas on raske leida meestuttavat, väga head! meestuttavat, kes vallalisena ei prooviks saada välja sellest vanapoisi kastist. Mida rohkem aega edasi, seda vähem väärtustavad vallalised vabadust ning tutvustes vastassooga tuleb enam peale alamõte - ehk oleks temaga fan kohvil käia, kinno jõuda, maja valida, lapsed saada, oma vanaema hauale jõulude aeg küünlaid viia? Ei ei - mida vanemaks inimesed saavad seda enam lähevad võhivõõraste meeste ja naiste esmatutvuste põhjused kitsamaks.
Aga nüüd? Nüüd on vanus kus inimesed käivad 365 inimesega aastas, ilmselgelt sa ei loo nende kõigiga peret, ilmselgelt sa ei tahagi seda. Kuid pigem tuleb neid tutvusi hoida, tuleviku jaoks, kus sul pole enam võtta ühtegi tuttavat Metallica 16ndale kontserttuurile, kuna su sõbrantsid on liiga pihvid selleks, pealegi kärutavad nad Viimsis lapsi, su mees ei viitsi ning tal on alatised tööasjad (isegi kui selleks on uus sekretär Maria) - su mehe parimad sõbrad? C'mon, nemad oskavad arutada aind, missuguse Mariaga nad seekord Baarist koju läksid. SEda muidugi su abikaasaga - sinuga räägivad nad ainult Mariast. Ei!, sina räägid terve selle tee kontsertile Mariast ning lõpuks, kui küsid neilt, et kas viimased ikka teavad, siis mühatavad su mehe BFF'd jaatavalt.
Mehe ja naise vaheline sõprus on naljakas. SEe ei teki samakiirelt kui chikkide boundimine, mille jaoks piisab ühest korrast CT vetsus üksteise outfittide kiitmisest. Millest üldse mehed ja naised omavahel räägivad? Kui nad ei käi? Mis teemad siis? ÄÄööööüüü? RAske küsimus - sest vastus on pmlt kõigest? Mhh jaaa - Siiski kuigi mehe - naise vaheliseks BFFi tekkimiseks võib minna rohkem aega, on see siiski kindlam, vabam. Kuna mees ja naine on maamuna peale loodud nagunii koosolemiseks - see on kohustus, mis on määratud Darwini evolutsiooni või UFode poolt, ning et see ka toidaks, on loodud üksteisest füüsiline huvitumine. Damn their Curiousity. Sest mis üle jääb, kui mees ja naine ei mõista üksteist vaimselt? Võtku end paljaks ning juba see ajab asja ära ning neil on lootust tiksuda elulõpuni koos, kuni surm neid lahutab. Vastassoost sõprade vahel esineb aga see faktor, et neile piisab juba vaimsest klapist. Nemad ei pea üksteisega elulõpuni tiksumiseks end paljastama.
Mehe ja naise vahelise sõpruse, selle õ i g e kujunemiseks on tõepoolest parim aeg nüüd, mil kõik inimesed otsivad ning eksperimenteerivad tutvustega. Sa küll ei leia poest võib olla seda parimat teksapaari, mis näeb sitaks lahe su seljas välja, vaid sa leiad selle, millega sul on sitaks mugav ka 5 aasta pärast pärapõrgus jaanipäeval istuda.
Või
mehe ja naise vaheline sõprus kujuneb välja lapsepõlvest. Lihtsalt tüüp on sinu jaoks alati olemas olnud ning on ka edaspidi ning ta on kui su oma vend, mistõttu sa ei võtagi teda kunagi teisiti kui sõbrana. Üldjuhul. Aga lapsepõlvesõpradega on ka selline lugu, et nad jäävad eluksajaks, see tähendab, et sarnaselt su emale, isale ning tädile eksisteerib ka selline kategooria kui lapsepõlvesõber - ehk siis persoon, kellega sa ei pea pidevas suhtes olema. Võib mööda minna ka 2 aastat, kuid kui te taas üksteist näete, on ikka mida rääkida. Small talk ehk küll, aga perekondlikumal tasemel. Võõrastega sa ju ei hakka oma vanaema Rubertast rääkima.
AGa inimesed vajavad vastassoost sõpru. Kas või lihtsalt sellel põhjusel, et nad ei muutuks peast ja mõtteviisilt puhtalt X või Y kromosoomiks.
Vaatasin täna The Runawaysi - päris hea isegi. Poistel soovitan juba selletõttu, et sealt saavad nad oma softcorni dyko unelmaid edasi arendada. AGa üks vahe ma pidin lihtsalt kuulama pungilike 20. sajandi rokichikke, mis kaudu ma jõudsin Joan Jettini ning ka Siouxsie'ni. Viimase laul on minu arust üks minu muusikarepertuaaris leiduvatest enim alahinnatud lauludest. Ega Kate Bushile alla ei jää. Mkmm.
I wanna be a billionaire . . so fucking bad . . .. kõlab avafraas ühe selle suve hitile.
Naljakas, et ajaga on muutunud inimeste standardid ja majanduslikus perspektiivis kohe siis 3 nulli võrra. Enam pole miljonär mingi tegija, ikka miljardär. Kui aus olla, siis polegi ju selle miljoniga midagi väga peale hakata. Nüüd võivad skeptilisemad siia vahele hõigata, et hea kui seegi oleks, kuid siiski... Eesti rahas - sa saad miljoni. Mis sa teed selle rahaga? Lähed reisile ning ostad kila kola ning ka ühe auto? Okei. Aga kuhu sa paned auto, kui eeldatavasti elad veel korteris? Kas sinna Sõpruse pst'l asuvatesse lagunenud garaažiboksidesse? Ning mis auto sa ostad? Kuna su eelarve võimaldas sulle ka reisi ütleme soojale maale, siis autoks päris hot hot mama chryslerit ei osta? Arvatavasti jääb ikka suurem pereauto, mis saksa tootjate sõnul oli tegija aastal 2009 ning ka kindlasti selle aasta autode turvalisuse kategooria esinimistus.
Jeps - selle miljoni eest sa ostad pereauto ning lähed reisile perega ning elad siiski edasi oma Mustamäe korteris, mille ventika vahelt imbub ka edaspidi laupäeva hommikuti praetud räime lõhn - just see on su naabrite Svetlana ja Igori lemmikroog. Maja sa ju selle raha eest ei saaks osta. Korralikku tutikat maja oma perele, mitte maja, mis on pooleldi lagunenud ning asub pärapõrgus ja enamik tube ( kui seal ongi neid üle kolme ) vastavad mõõdukategooriale meeter x meeter.
Buy all of the things i never had . .
nii kõlab järgmine fraas. Ning jah - miljoni eest ei saa sa osta kõike, mida eales oled ihaldanud. Selle raha eest saab ainult ühe väga väga korraliku ihaldusobjekti või siis mitu erinevat salasoovi, kuid kesistes variantides.
Kuid siiski, kui paljud meist näevad elujooksul seda miljonitki? Mõtlesin sellel ükspäev töö juures, kui pesin nõusid. (Ega selle tegevuse juures polegi midagi paremat teha, kui mõttes filosofeerida.) Tõdesin ka seda, et minu pangakontolt tulevikus see miljon läbi ei jookse. Kui kõik paremini läheb, siis 3 aasta pärast töötan kuskel meedias, vähemalt ma näen enda uue erialaga rohkem töökohti, või rohkem võimalikke ametinimetusi, kui kultuuri ja kirjanduse baka lõpetajana. Siiski on need kõik ikkagi Eesti mõistes "töökohad" ehk siis argipäevased kohustused, kus inimene tiksub oma aja täis ning tema tasu sõltub kokkulepitust "reaalsetest" numbritest. Minu töös arvatavasti ei tule ka selliseid jõuluboonuseid, mis suurendaksid mu kontot mitme nulli võrra. Feimi? Võimalik - aga feim Eestis ei tee sinust veel miljonäri. Ega mitte ka sajatuhandenäri. VAadake kas või seda kurioosset Nõia-Intsu, mees, kes on olnud viimase poole aasta kollaste lehekülgede põhiobjekt, kuid siiski on taas ilma tööta ning sealt järeldades, ilma rahata.
Siiski oma tööga saavutan ma tulevikus midagigi, kas või isikliku rahulolu. Et ma olen endale ning ka teistele kuidagi oluline, lähen kellelegi korda. Aga kuidas plaanivad saada miljonäriks kõik need inimesed, kes töötavad seal kohvikus, kus mina ainult sellel suvel oma nägu näitan ja abikäsi jagan? Kas nad on rahul sellega, et rassivad seal põrgukuumuses kuradima väikese summa eest ning parim tunnustus mis nad võivad saada on see, et suvaline klient sööb oma taldriku tühjaks, mitte ei jäta kartulit või salatit alles, näidates, et toit oli maitsev või siis söödav: "käib kah" stiilis?
Mina ei saa aru, kuidas võib selline töö rahuldust pakkuda, sellist et sa ei unistagi muudest töökohtadest, või muudest maailmajagudest. Kas need töötajad moodustavadki selle inimeste osa, kes tõesti soovivad saada Bingoga miljonäriks, mitte miljardäriks, sest ega sa lotoga miljonist naljalt utoopilisemaid summasid ei võida ju.
Arvan, et kui minu vaimne võimekus tõepoolest tipneks külakohvikus töötamisega, siis olenemata oma tarkusest/idiootsusest, ma laseksin Eestist jalga. Enne ma peseksin nõusid Prantsusmaal kui siin, juhul kui see tõepoolest olekski nn töö, mida ma teen järgnevad 60 aastat - ei, ma tõepoolest ei kujuta ette missugust rahuldust see töö nendele kokkadele pakub, et nad kulutavad õnnelikult sellele terve oma elu? Mina olen liiga rahutu selle töö jaoks, ma tõepoolest läheksin avastaksin maailma, kui poleks taibum mõne taibukama töö jaoks.
Ja siit tuleb selle sisemonoloogi vastus viimasele küsimusele: Kui sa tõepoolest oled nii aldis minema välismaale trippima, miks sa siis seda seni pole teinud miss "r u often eating ur words?"?
Sest ma ei näe põhjust, miks peaksin minema end välismaale otsima, kui leian end siit samast. Ning Eesti pole minu jaoks ammendunud. Kui leian, et on õige aeg, eks minagi pakin oma 2 kohvrit ning võtan suuna lennujaama. Seni aga ma ei lange moeohvriks ning ei lähe aastaks välismaale, kuna kõik teevad seda. Teen seda siis, kui tean, et see on mida ma järgmisena tahan. Või kui avastan siiski, et vaimselt olen suuteline ainult äärelinnakohvikus töötama.
Ja mis värk selle Cheryl Cole'ga on? Mingi hetk kõik hollywoodi vallalised mehed avastasid, kuidas nad tahaksid selle chikiga olla? Miks just see valik? Kas naine on Hollywoodis selline tark valik: näeb keskimselt hea välja, aga mitte parim, laulab ja tantsib. Keegi, kelle kõrval ka sina näeksid mehena ok välja, aga teie suhe oleks kindel mitte thrilling? Aga laul on hea kuni refräänini, siis luban kinni panna.
Statistilise teooria järgi on maailmas enim vaadatud spordisündmus The One and The Only (after every four years) FIFA World Cup . Ehk siis Jalgpalli MM ja sellel aastal ainulaadne versioon 2010 ofkoors.
Ma pole selle sündmuse vastu nii häälestatud kui Mr Pullerits himself, kuid ma ei hoia MMi suhtes ka sellist neutraalset suhtumist nagu enamik kodanikke geipaaride puhul: nad väidavad et nad toetavad seda SENI, kuni nende naabruskonda tekib meespaar, VÕI kuni nende tütre viib lõpupeole tema parim sõbranna, VÕI kuni su enda abikaasa petab sind . . . omasoolisega. ITs not you - its me. Ehk siis, ma olen selle sündmuse suhtes üpriski neutraalne, aga kui see sündmus jõuaks kunagi ka minu naabruskonda - ma oleksin üdini positiivne !
Mind hämmastab lihtsalt selle sündmuse väidetav popullaarsus. Statistikas pidavat Jalka MM'le järgnema F1 ning alles siis OM. Tõesti hämming. Vähe sellest et OM pole esimene, teda edastab ka F1 - mida kõrvutades MM'ga ma tõepoolest saan rohkem aru, miks viimane on neljarattaliste rallist eespool.
Koomik Jimmy Falkongi tõi välja, et 80% maailma elanikest pole sellel üritusel oma meeskonnaga esindatud. Olgu - ma saan aru, et 20%-l ON kellele kaasa elada, aga 80%-l? Olgu. Sellest 80%st tuleb lahutada maha veel teiste maade fanatid, amatöörid, asjaarmastajad, kes tegelevad jalgpalliga ning kes armastavad mängu ning kes isegi hoiavad pöialt mõnele kindlale mängijale või meeskonnale. Samas kui suveOMl on esindajad põhimõtteliselt igast riigist ning võistlusele kaasaelajate - vähemalt oma kodumeeskonnale pöidlahoidjate osakaal peaks olema vastupidine JalkaMM'le, ehk 8:2 mitte 2:8.
Kes siis ikkagi vaatavad seda? Irooniliselt, hetkel kui ma seda sissekannet teen, jookseb ka minul teleris Ghana ja USA kohtumine. No ma olen kindel, et seda ei vaata Pullerits . . ning enam enamik prantslasi. Aga miks seda vaadatakse? Sellele väga üldistust ei saa tuua - no saab, kuid sellise, mida isegi wiki annaks: sport, võistlusvaim, ilusad soengud - mehed jne.
Oskan öelda, miks mina seda hetkel vaatan - kahe meessoost isikuga maja jagamine lihtsalt nõuab seda. Naljakas - aja jooksul on tänu inimeste mugavusele ning loomakaitsjate tublile tööle meeste hobi ning mehelikkuse välimääraja, jaht, asendunud spordiga. Ning naistele on nad ehitanud supermarketid, et nende kõht ei peaks kannatama selle all, et nad enam koju saaki ei too. Jalgpall ei too ju jänest ahju.
Tegelikult vaatavad naised ka jalgpalli. Aga paljude nende juures tekib veelgi suurem küsitavus. Miks? Ma ei vaidle vastu, mäng on kindlasti huvitavam, NO ILMSELGELT huvitavam, kui sa tead ka põgusalt reegleid. No siis ta üldse tähendabki midagi enamat kui seda, et trobikond mehi ajab palli ühest otsast teise.
Kord vaadates eurovisiooni, seltskonnast üks mees teadustas, et vaatab tavaliselt kord aastas seda üritust selleks, et parajasti mõnd chikki sebida - talle meelejärgi olla. Kas Jalgpalli MM mitte mõnede või isegi paljude naiste puhul ei tööta samamoodi? Omast käestki tean, et viimase EM'i ajal pooldasin just Saksamaad, kuna tahtsin parajasti meeldida ühele sakslasele. As IF! Vallalise staadiumis inimesed ikka valetavad endale külge omadusi, mis muudavad neid vastassoo puhul atraktiivsemaks. Selle järgi on vallalised paljud huvitavamad ning mitmekülgsemad - vähemalt nende deitimis-CV järgi - kui pikemas suhtes olevad persoonid. Meeldimine meeldimiseks - paljud naisedki tunnistavad ausalt - vähemalt kindlasti seltskonnas, mis koosneb ainult chikkidest - et vaatavad kobedaid hispaanlasi ning portugaallasi.
Tekibki juba küsimus, kas peaksidki nad rohkemat jagama kui kellel on pringim kann ning kiisum soeng? !Auuuuuccchhh - naisõiguslased spämmige mind nüüd! Aga jah - lihtsalt parim kommentaar, mis ma hiljuti ühelt naistuttavalt sain, oli "ma vaatan koguaeg mängu . . . aga ma ei saa mitte midagi aru :D " Tagantjärgi ma vastaksin, et sa pole ainus, sest paljude naiste puhul seisneb mängu ilu selles, et nad suudavad teha endale ilusa "see on nii huvitav" näo, isegi, kui mäng on nende jaoks sama must-valge kui eeldatav pall.
Keegi võiks teha mingi psühholoogilise testi, kus inimesed pärast mängu lõppemist peaksid paberile joonistama mängus olnu jalgpalli - ja juba sealt eristub, keda tõsiselt see sport huvitab või mitte. Ehk siis kas pall tuleb must-valge või mitte. Või siis küsige naiste puhul - mis on suluseis - ning sealt eristub, kes tõsiselt vaatab seda mängu, kes t õ s i s e l t mitte.
Mis siis ikka - ju siis jumal on mees - ta kergendas meeste tööpõldu, lastes neil leiutada tehnoloogia ning tegevusetuse tõttu lõi ka innovatsioonilise leiutise: sport a la jalgpall. NAised lihtsalt, õnnetutena sündinud vale sooesindajane, peavad valima - kas korilusest arenenud söögitegemine ja koristamine või puhkus ehks jalgpallile ja spordile kaasaelamine! Huvitava näoga ofkoors !
Siiski naised ei moodusta maailma ja pole aluseks sellele kergele hämmingule, et ikkagi vaadatuim spordiala on Jalgpalli MM ning siis F1 ja siis OM. NAgu maailmaartistidest koosnev BandAid, millele järgneks Viini filharmoonide uus aasta kontsert ja siis viimasena mingi huinamuinaülemaailmnefolk. No wonder et Woodstocki enam ei toimu. Kellele ei meeldikski glämm ja rock ja Aid ja Jalgpall? BandAidi jaoks polegi rohkemat tarvis kui ühte näljast mooramaalast kuskil Aafrikamandril - ning anna sellele lapsele veel pall ja nii näiteks sündiski Ghanas jalgpall, mistõttu nad võitsid lõpuks USAt. Arvatavasti USA enam neile seda söögilaivi küll ei korralda.
Iroonia missugune - kui elu pole iroonia, siis sport küll.
Haha - Jalgpalli MMi asemel leidsin Shakira Waka Wakaga hoopis Tectonicu MMi video
!
mai 07, 2010
Oeh kuidas ma vihkan neid postitusi, kus kõik räägivad, kuidas nad ületasid raskeid olukordi ning mida nad selleks pidid tegema. Kuidas nad on kõigest üle saanud jne. Selline spirituaalne lähemine.
Lihtsalt sellega sa tunnistad, et miski või keegi kõigutas sind, suutis sind häirida, sa olid nõrk. Sul polnud iseloomu. Kuid inimeste puhul on nõrk iseloom nii tavaline. Vaadake kui palju on inimesi, kes on millestki sõltuvuses. Intelligentsemad isegi tunnistavad seda ( sest öeldakse ju, et tunnistamine on esimene samm abi saamiseks ), kuid teavad, et ei suuda ikka probleemiga tegeleda.
Vigade, isiklike, sügavate vigade tunnistamine haavab meid. Meil on häbi, kui peame vanduma alla kellelegi, kellest tahtsime ise üle olla. Me häbeneme, kui riskime kõigega, kuid siis see ei tasu ära ning saabubki hulleim - mida me teoorias juba teadustasime endale võimaliku variandina - kuid praktikas - vähesed on ka reaalsuse saabumisel sellega võimelised kohe toime tulema.
Mulle ei meeldi end siingi nii personaalsel tasandil avada. See pole kartus - häbi - uhkus, väärikus saab kõigutatud. Ofkoors on väga väike võimalus, et teised selle kõige tagamaa siin ära tabavad. Kuid juba endapoolne teadmine ütleb kõik. Kui hästi me ka ei oska teeselda ning teiste ees näidelda - endale ei suuda me kunagi valetada. Miski meie sees teab alati tõde. Üdini suudame ausad olla vaid iseendi vastu - ning kuidas keegi suudab seda ka teistele edasi kanda - see on juba igaühe enda mure.
Kurat! Kuidas ma saan tugev olla ja näida, kui inimeste poolsed tagasilöögid ning arvamused ikkagi mõjutavad mind?
Natukese mõtlemise järel - kui sa pole enesekindel, siis et vähegi oma väärtust avalikult tõsta, sa pead seda näitlema. Kõik ei lange sellesse illusiooni, kuid 5 minuti tutvused enam juhul küll. Ning tihti on just 5min tutvused need, mis on su igapäevastes toimetustest määravad.
Ja nüüd ma vihkan seda kohta, kus inimene postitab mingi laulu ning väidab, et see on ta elu soundtrack ning nii ongi. Sest keegi ei saa võtta mingi laulu sõnu ning öelda, et seal räägitakse just temast. Alati on agad! Kui sa ise kirjutad laulu - be my guest , väga võimalik, et suudad oluliseima kirja panna. Kuid kuulates teise autori sõnu, me ei ole need, kellest nad räägivad vaid me sobitame end ise nende sõnadesse. Nende ellu.
Young girl don't cry I'll be right here when your world starts to fall Young girl it's alright Your tears will dry, you'll soon be free to fly
When you're safe inside your room you tend to dream Of a place where nothing's harder than it seems No one ever wants or bothers to explain Of the heartache life can bring and what it means
When there's no one else, look inside yourself Like your oldest friend just trust the voice within Then you'll find the strength that will guide your way You'll learn to begin to trust the voice within
Young girl don't hide You'll never change if you just run away Young girl just hold tight And soon you're gonna see your brighter day
Now in a world where innocence is quickly claimed It's so hard to stand your ground when you're so afraid No one reaches out a hand for you to hold When you look outside look inside to your soul
Life is a journey It can take you anywhere you choose to go As long as you're learning You'll find all you'll ever need to know (Be strong) You'll make it (Hold on) You'll make it Just don't forsakeing yourself (No one can tell you what you can't do) No one can stop you, you know that I'm talking to you
Ja nüüd tuleb see koht, kus sa tänad kedagi, mis näitab, et sa ei suuda asjadega toime tulla ning vajad olemiseks teisi. Aga mul on ka hea meel Anna (: Kuigi mulle ei meeldi tunnistada, et ma ei suuda olla iseseisev - ma tahan näidata, et teised ei suuda mulle haiget teha. Aga las ma olla kordki aus.
Siiras pigem
Mulle ei meeldi end siin otseselt avada - ma ei taha olla silmitsi reaalsusega, sest kirjutatult reaalsus fikseeritakse.
.
Young girl don't cry I'll be right here when your world starts to fall
See on halb. See on halb. Kui oled täiesti emotsioonitu.
Täna pärast eksamit sain K’ga kokku. Pigem ta hüüdis mind, kui ma kõndisin tast mööda, proovides näida, et ma lihtsalt ei märka teda. Olgem ausad – kui reaalne on, et sa ei märka ratastoolis poissi – sama suur, kui võimalus, et sind kui ainsat valget ei jõllitata mingis USA mustade linnaosas.
Mul, nagu mitmed siin jagavad mu arvmust, on erinevad, või no tegelikult üpris samased põhjused tema vältimiseks nagu teistelgi tüdrukutel. Kuid siiski, olin sunnitud temaga paar sõna poetama ning pärides, kuidas tal eksam läks? – vastas ta, et ei läinud – et ta olevat emotsioonitu olnud. No minu reaktsioon oli selle peale kummastust väljendav ja samas, eks ta sellist reaktsiooni ootaski. Need loomeinimesed ootavad alati, et kõik oleksid oo jaa aaa ja what? nende peale. Sest nad irvitavad ja peavad end kõigist üleolevaks, teades ainult ise, mis nad oma „pärlitega“ mõtlevad. Ehk. Nad mõtlevad tavainimest segadusse ajada ning tahavad ise samal ajal säilitada arusaaja - võitja poolt.
Kuid ausalt öeldes mul oli ükskõik ta „ma olin emotsioonitu“ vastusest, sest päriselt see mind ei kummastanud – teadsin, et midagi K’lt juba sellelaadselt tuleb. Lihtsalt mängisin rolli, mida ta mult eeldas saavat. Ma olen tubli, mitte särav, vaid ootustekohane keskmine näitleja. Emotsioonitu mai äss! Emotsioonitu – kuidas saab segada emotsioonide puudumine tühja eksami täitmist. Kui palju emotsioone on tarvis, et loetleda kirjanduse põhiliike?
Nojah – samas siin ma olen – terve tänane päev on mind arestinud see kuradima Karma Politsei. Hommikul ajasin ema nutma oma arvamusjutuga. (For the record, Kõik emadepäeva fännid, ärge laske end heidutada, ma ei öelnud talle midagi halba, olin ainult realist ning väitsin talle juttu, mida terve suguvõsa arvab ta „talu armastusest“ seoses majandusliku tasuvusega – ning muidugi ka boonusena poetasin paar ideed, „What if i’ll go abroad for the summer . . . “. Igatahes mul on emadepäevaks talle vinge kingitus, mis korvab kõik. Tegelikult on kõik juba korvatud, siiski). Päeval nutsin ise, kui minuga räägiti liialt realistliku juttu. Või kui ma lasin endal taaskord alaarenuna paista. Samas ma pole. Äkki lihtsalt mu vestluspartner tahtis mul sedasi lasta tunda? Kuradi inimesed oma inimkatsetega. Raadios ei õnnestunud mul eilne salvestus – pidin täna uuesti tegema ning ka see polnud kõige ideaalsem. Pealegi õhtul ei olnud ma seda eetrimaterjalidesse pannud – kuigi ma ausalt panin – aga see ei läinud üles. Suutsin igatahes ka selle olukorra lahendada. Aga miks Karma politsei mul ka seda nusserdas – mille eest? Kas ma olen midagi raadioga seoses halvasti teinud? Tahtlikult? Mis toimub?
Tahtsin ka täna helistada – teha kõne isikule, kelle puhul ma ka ise pole kindel, miks ma tahan seda? Pluss ma ei tea teda, kuid kuskelt olen saanud mingi kuradima illusiooni, et ta tekitab mul hea enesetunde. Free pot? Kuid pärast pikka mõtlemist ning eelnevate sündmuste mõjutust ning intervalle Marju Läniku Karikakra stiilis : ma helistan – ei helista – võttis Karma politsei mu telefoni ning viskas selle kõnniteele. Miks ta nii tegi? See ei läinud katki, kuid oli piisav märk, et ei helista täna, või homme , või kunagi ?
Ja nüüd. Nüüd võttis ta mult emotsioonid. Ta ei lase mul enam referaati kirjutada. Ta blokeeris mu tuttavad messengeris, need ei vasta mu emotsioonitutele Tahan emotsioone tagasi! juttudele!
Kas tõesti K pärast? Kas kõik algas sellest? Sest eksam oli okei ning kõik ka enne seda – kõik ideed, kõik plaanid õnnestusid teoorias. Praktikani need ei jõudnudki.
Mida ma pean tegema? Kuidas saada seadusesilmis taas õigeks? Kas Radioheadi lõputu kuulamine ning läpakascreeni põhjatu jõllitamine annab tagasi mu emotsioonid? Ma vajan neid. Ma olen emotsionaalne inimene. Emotsioonid – need olen mina. Need teevad mind säravaks, kuid põhjustavad ka mu muresid, jamasid. Pigem olla põhjas või tipus kui vegeteerida hallina mõttetuna kuskel keskel. Vähemalt ma mõistan mida K mõtles emotsioonide puudumise all, sest 12 tundi hiljem olen samas olukorras.
Ja kas ma peaksin helistama? Kas ma peaksin olema mina ise – kas ma võin kokkuvõttes jääda ka iseendaks. Miks ma pean alati mõtlema, kuidas käituda, kuidas jääks normaalne mulje? Kas ma siis iseendana polegi normaalne? Miks keegi ei pea end normaalseks ning alati p ü ü a b olla normaalne. Või miks minul ei lasta olla normaalne sellisena nagu ma olen? Äkki mind ümbritsevad inimesed, kes kirjeldavad normaalsust kui midagi reserveeritut, täiskasvanulikku.
Millal te kõik täiskasvanuks saite ja kuhu te minu jätsite? Karma politsei – sa ei tohi seda teha, sa ei tohi mind arestida ning karistada – ma olen veel alaealine.
Esiteks, mida uuemaks muutub youtube'i keskkond, seda kräpimaks muutuvad omakorda need muusikavideod, mida ma siia postitan. Nende formaat ei sobi kuidagi enam mu blogisse. aga aga a g a. . . .
Eile või siis täna passisin 5ni üleval. Lihtsalt und ei tulnud - ofkoors süüdistan ka väikest kohvi enne magamaminekut, kuid tavaliselt pole see nii suur probleem olnud. Kuid siiski.
Et uinuda, siis trippisin veidike ka youtube's, kus ma käin ikka ülepäeviti või paar korda nädalas, et chekkida uusi videosid.
Enivei unustage Angelina ja ta lapsendamismaania - Hollywoodi on tabanud uus buum ja juba tükimat aega. Nimelt talentide avastamine ja nende pimpimine - vähemalt viimasel ajal ja muusikaäris just. Muidugi on oma töö teinud ka youtube ja kuulsuste kaverdamine. SEe on kui uus CV online. Fame CV online. Peaks ka mingi loo kaver sinna postitama, et anda ka oma panus hollywoodi pääsemiseks. Mhh - any ideas?
enivei eniveid Kanye Westil on kasvandik - Kid Cudi, Usheril Justin Bieber - tegin veits wikipeedimist ning avastasin huvitava fakti, et saidi alusel on Bieber ka tegelt youtube'i artist, keda tahtsid pimpida nii USher kui Mr TImberlake himself, kuid seni veel häälemurde vältimisel õnneks läinud poiss valis musta valge asemel.
Tulles tagasi eilse youtube'i tripi juurde, siis leidsin Timberlake'i kasvandiku Esmee Dentersi loo - Love Dealer. SAttusin sellest korraks vaimustusse. TEgemist on taas ideaalse pop-looga, mis vastab hetke põhinormatiivile - elektropopile. Samas poploole omaselt ma juba nüüdseks hommikuks olen kõik laulu käigud omandanud ning sellest üle saanud. Kuid tõsiselt kuulake seda esimest korda ning te peate minuga nõustuma! SEe algus - see on niii mõnus sound. Timberlake'lt uus lähenemine. TA enda soolohäälgi on teises võtmes.
2:25 - 2:45 on parim koht Timberlake'ilt. Pärast seda järgneb taas talle omane Cry me a river. Aga see biit on väga mõnus, eriti kui sul on hea kõlarisüsteem, millest kuulata. Proovisin leida ka instrumentaali, kuid hetkel see puudub. Kui kuulasin esimest korda, siis häiris mind Duntersi soolo. Ta on andekam ning ta lalin on seal ehtne keskmine pop, millega sa harjud pärast 7ndat kuulamist ära ning oskad isegi kaasa laulda. Aga jah - tema esitus on tüüpiline pop - selline, millega eurovisioonil saaksid esiviisikusse. Huvitav, et Timberlake pole suutnud seda chikki veel nii kuulsaks pimpida. Midagi jääb puudu - kas see, et kokkuvõttes on Duntersi puhul tegemist ikkagi keskmisest natuke parema häälega. Aga neid on muusikatööstuses nii palju juba, et juhul kui ta GaGa stiilis ei hakka kräppi enda seljas kandma ning levitama jutte oma seksuaalsusest . . . tegelt kuna GaGa on seda piisavalt teinud, siis Duntersi joinimisel tema hood'i oleks tegemist ka koopiaga mitte millegi erilisega. Mõjuvaim oleks, kui Timberlake esitaks Duntersi laule enda pähe - olgugi et ta ei tee palju seal kaasa, aga olgem ausad, kui palju teeb Mr Timbaland oma hittides vokaali? EEh-yeaaah-ooh ? Ke$hagi sai tuule tiibadesse just Flo Rida "Right Roundist" kust ta arendas edasi oma versiooni muusikatööstuses. SEni, mulle küll mitte eriti laikival versioonil - on see blablah ja lälisemine mõjunud. See hitt jõuaks kiiremini edetabelitesse, kui oleks Justin Timberlake ft Esmee Dunters mitte vice versa, sest vastasel juhul, kuna chiki poolne vokaal pole väga särav, võib see tunduda kui Timberlake'i mingi heategevusprojekt. Igatahes Usheri ja Westi kasvandike vastu Dunters veel ei saa.
Kuulates seda mõnusat soundi, meenus, et see polegi nii unikaalne. Mida oli ka arvata. Mida muusikapuhul on tihti arvata. Sest ainsaks unikaalseks soundiks võiks vist pidada esimest käteplaksutust kuskel kiviaja koopas mõne meie eellase poolt. Sellele hakkas kõik rajanema. Kõigis on olemas rütm. Kuid mul meenus Britney Spearsi real Comeback albumi Circuse ühe laulu - Mannequine'i netti lekkinud jupike. MRs Spearsi tantsuklipi näol.
On ju hea sound - liikumise harjutusel on see eriti tähtis ning selles klipis tuleb see eriti esile. Pärast selle loo põhisoundi kuulamist ma ausaltöeldes ootasin originaali. Kuid lõpptulemusena pidin veits pettuma, sest seal vokaal ning muud trikid - nipid kaotasid põhirütmi - ei kaotanud otseselt kuid leevendasid seda:
Siiski pärast rehersal video netti leakimist tegid mitmed Spearsi fännid sellest oma prognoositava versiooni. Ning ausalt öeldes järgnev versioon meeldib mulle rohkem kui hilisem originaal. SEst olgem ausad, väga palju määrab ikkagi laulu puhul vokaal. NT kui Mimicryl poleks Kene omast vokaali, siis ma poleks kindel, kas ma ikka vaimustuks nende lugudest. Minu jaoks on vokaal üks laulu kujundavaid elemente just soundi mitte väga sõnadena.
Kõlab ju hästi - põhisaund on see, mis tuleb esile. Tekib silmeette miskipärast võimla.
Pime. Sume. Midagi enamat ei saanudki ju ühelt augustikuu öölt oodata. Ta lamas selili terrassi käetoel. Ta lamas ja vaatas tähti. Taevas oli selge ning jube ilus. Just sedasi – „jube ilus“ – kirjeldas ta ka oma mõtteis laiuvat vaatevälja. Ta tõstis käe ning tõmbas veel ühe mahvi, et üritada sellega katta suitsulooriga paistvaid tähti.
Tema aga oli keset melu. Kõige selle muusika ning inimeste ning naeru ning läppe ümbritseva õhu kõrval tundus läbi klaasseina kumav terrass nii ahvatlev. „Läheks korraks ainult, et hingata sõõm...“ Värsket õhku, millele ta lisaks omapoolse nikotiini meki. Ta vestluspartner läks end tühjendama, mis oli ideaalne võimalus väljuda ümbritsevast, kuid samas ka mitte millestki väärtuslikust ilma jääda.
Tüdruk kuulis, et keegi liitus temaga. Ta kuulis kuidas seest tulev summutatud heli muutus korraks teravaks – keegi avas ukse. Ta kiikas üle pea - ta silmas teda. Teda, keda ta oli terve päeva juba silmitsenud ning piidlenud ning jälginud ning varitsenud või kuidas iganes normaalsed inimesed seda tegevust ka ei kutsu. Teda lihtsalt huvitas tüüp. Nothing more nothing less. Ta lihtsalt soovis, et keegi teda taas huvitaks, köidaks ning tüübi näol oli tegemist väliselt talutava materjaliga. Kuid mida talle öelda, et saada teada, kas ka sisemine materjal oli sama talutav? Et pigem saada kinnitust, et see ikka polnud nii ning minna edasi oma eluga - kuhu iganes see liikumine ka lõpuks välja ei pidand viima. Siiski, mida talle öelda? Mida üldse öelda võhivõõrale, kui sul pole põhjust talle midagi öelda. Kui sul pole põhjust temaga rääkida? Small talk? Ahh . .blah. . Ta vihkas small talki. Ta vihkas seda nagu kirjutamist – ta ei oskand kumbagi ega arvatavasti hakkanudki. Ning ta ei viitsind terve päeva jooksul ning nüüd – small talki ideaalseimal hetkelgi, seda väidet ümber lükata. Mingis mõttes ta oli realist – ta teadis et see on tulutu, ta ei hakka kunagi smalltalkimist oskama. Ega kirjutama. Kuigi need olid maailma kui mitte universumi kõige kergemad asjad. Mis oligi seal rasket? Ühiskond oli kõik reeglid ning kavapunktid ette andnud. Sinu ainsaks vaevaks oli neid ainult järgida. Kuid tema ei tahtnud seda teha – sest ta teadis, et kui inimesele on eneseväljendamine juba ette antud, siis on tal ka ju tulemus valmis kirjutatud. Aga tema ei tahtnud seda tulemust, see oli liiga hall. Tema vähemalt polnud nii hall. Ta ei tahtnud olla nii hall.
Ta lükkas ukse koomale ning ahh – müra ning melu langes kohe mitukümmend detsibelli madalamaks. Värskendus. Mahedus. August. „ . . I’m just an insect trying to get out of the night „ Ta sirutas käe taskusse, võttis tulemasina ning süütas sigari. Mahv. Sume. Eemal vilkus säde. Ta polnud üksi. See polnud ka säde – see oli märk kellegist teisest. Ta tõmbas veel ühe mahvi ning liikus paar sammu ettepoole ja peatus. Ta nõjatus vastu tugisammast. Vaikus. I only stick with you because there are no others . Aeg. Vaikus. Kumin.Vaikus.Taevas.
„Räägi midagi“ „Mida?“ „Ma ei tea. Ma olen täna terve päev sellele mõelnud, mida ma sulle esmalt ütleksin. Aga ma ei tulnud kordagi ühele heale, mitteläbinähtavale ideele“ „Mhh. Tõsi?“ „Tõsi.“ Ta tõstis sigari huultele, kuid siis peatus ning küsis, nii muuseas. „Mhh. Olgu. Miks sa siin oled?“ Ta turtsatas. „Hah, see on igav.“ „Tõsi?“ „ Ei, mitte põhjus ja aeg ja koht. Lihtsalt. See küsimus. Järgmisena küsid sa mu nime, elukohta, kus ma õpin jne, kuni see kõik, see küsitlus tipneb mu koera nimega. Ning kõige selle lõpuks, kui sa hommikul mind näed, meenub sulle healjuhul eelmisest õhtust sellest vestlusest ainult fakt, et mu koera nimi on George Harrison. Samahästi võiksin sulle lihtsalt oma CV saata.“ „Heh, sa vististi päris tihti läbid seda stsenaariumi“ „Ei, ma üldiselt väldin seda. See lihtsalt on nii.“ Ta tõsis istukile ning kustutas koni. Ta vaatas silmapiiri, mida sellises pimeduses enam ei eksisteerinud. „Tõsi taas.“ Vaikus. Ta tõmbas mahvi ning suunas pilgu seesolijatele. „Aga miks ta on Harrisson?“ „Sest teised biitlid on nagunii piisavalt tähelepanu juba saanud“ „Ma arvan et Harrsion ning ta paadunud fännid, kuigi neid tõesti pole nii palju kui Lennonil, on sulle ütlemata tänulikud“ „Mhmhh.“ Viimane tõmme, millele jägnes halastamatu kustutamine. „Naljakas. Miks inimesed teevad alati nii?“ „Teevad kuidas?“ „Noh, neid võimalusi, kuidas uue inimesega juttu alustada – neid on ju lõpmatult. Aga ikka. Nad ikka valivad need kulunud variandid – klišeed. „Võib-olla nad lihtsalt teavad, et need toimivad. Nendega saab asja ära aetud. Kui me hakkaksime iga inimese puhul katsetama mingit uut meetodit. No neid inimesi on ju liialt palju. Ja igaga tere-tutvuse loomine võtaks liialt aega ju. Me isegi ei viitsiks tegelikult kokkuvõttes inimestega tutvuda. Ümbritsevatega. Me kohtaks igas suhtlusmomendis pingutust. Siis me ei suhtleks üldse. Inimesed oleksid kõik üksi, omaette.“ „Aga nad peaks olema siis rohkem spontaansed.“ „Ka spontaansus vajab inimeselt mõtlemist, hoiakut, et ta peab olema spontaanne, teistest erinev.“ „Iga inimene võiks küsida seda, mis teda tõesti huvitab.“ „No jaa – aga selleks pead sa ka mõtlema, mis sind uue inimese puhul huvitab, mida sa tahad temast teada. See vajab ka keskendumist. Oled sa mõelnud, et äkki inimesed selletõttu küsivadki seda klišeelikku nimi-perekond-asukoht küsimustikku, et samal ajal jõuda järelduseni, mida nad tegelikult tahavad inimeselt küsida.“ Seltskond ilmus terrassile. Nad jätsid ukse lahti ning nüüd läbistasid õhku juba hoonest tulev lärm ja muusika. Seest kostus mgmgt. „Mõnus laul.“ „Mhmhh. On.“ "Muide, palju õnne.." "Mhmhh, Aitäh." Vaikus. Ta keeras pea ning silmitses tüüpi. Viimane süütas uue sigari. “Kust sa üldse tead?” “Registreerimisel.” Mahv. “Isikukood seal nimekirjas.” “Sa tihti vaatad teiste isikukoode?” “Lihtsalt jäi silma. Eelnes minu omale. Ja sul on omapärane nimi ka. Ma poleks küsinudki seda sinult.” “Paljud ütlevad seda mulle – ma mõtlen seda nime asja. Kuigi ise ma ei pööra sellele nii suurt tähelepanu. Ta on kõlalt eriline, kuid ma ei usu, et selle nime kandja – minu näol küll vähemalt – on eriline” “Hah! Naljakas – kas see on siis su nimi, mis paneb sind sedasi käitume? Kas vanemad panid sulle nimemääramisega eluaegse kohustuse mingitele ootustele vastata?” “Hei – ma ei rääkinud sellest ju…” “Aga ma järeldasin seda. Huvitav ju.” Ta mõtles. “Huvitav indiid, pole mõelnudki sedasi. Võib-olla Kristiina või Liisi näol oleks mul tõesti kergem olla tavaline, rahulolevam.”Normaalne Seltskonnast hüüdis keegi tüüpi. Kutsus teda halli massi. “Ma arvan et ma lähen nüüd.” “Mine. Ma arvan et ma lähen ka.”
Ta libistas end terrassi pinnale ning vaatas hetkel veel oma kaaslast. Nad mõlemad muigasid. Kui mitte väliselt, siis mõtteis küll. Ta möödus temast. Tema tuli ta kannul. Ta möödus seltskonnast. Kurat! Ta teadis mis sellele kõigele nüüd taas järgneb. Ta sisenes ruumi. Alguses, esimesed päevad, isegi nädala, teda valdab rahulolu. Ta sai käituda nii nagu tema soovis. Keegi ühines tema maailma ja universumi ignoreerimise ning normidele vilistamise mänguga. Ta läks laua juurde ning otsis sealt midagi näksimist. Ta näis välimiselt ükskõikne. Ka endale sisemiselt ükskõikne. In your face society! Kuid realistina ta teadis, et see oli petlik. Ta tundis end liigagi hästi. Tundis oma vigu. Porgandid olid otsas. Tüüpiline. Ta teadis, et paari päeva möödudes hakkab ta sellest inimesest kujutama ette midagi, mida ta ei pruugigi olla. Puhtalt selle pärast, et viimane suutis jääda sinna, temaga momendil, mil iga teine oleks ükskõiksuse põhjendusel minekut teinud. Kohe teinud. Miks ta jäi? Ta tõusis laua tagant ning nägi oma kaaslasi. Ta pressis end nende suunas, möödudes mingist joobunud paarist. Armastusest? Alkoholist? Kas neil mõlemal pole mitte sama tulemus? Kurat! Pidi see kakskümmend ka niimoodi algama. Nüüd tiksu samas suunas veel kümme aastat ning oota seda number kolme, et sellega saabuks mõistus ning normaalsus ning passiivsus, et enam ei viitsiks kõike eirata, eriline olla. Pidada end eriliseks . Äkki lõpuks kümne aasta pärast jõuab kohale järeldus, et kõik on samad. Alustades välimistest funktsioonidest kuni lõpetades nende sisemiste dilemmadega, mis kokkuvõttes ikkagi lämmatatakse ühiskonna halli massi, tulva poolt. In the end, inimesed ise lämmatavad end. Ta jõudis läpaka juurde. Winamp. J. Otsing. Ta soovis, et teda juba lämmatataks, sest see kõik,see üleolemine, mida ta ümbritsevast tajus, see polnud vabastus, see oli piin. Teadmine on alati enesepiinamine. Mgmt. Electric feel. See oli tõesti hea lugu.
Viimasel ajal kõik jahuvad deitimise teemast. Kevad ju. Arusaadav. Linnud laulavad. Liblikad lendavad. Chikid on rõõmsad ning jalutavad, et demonstreerida, mida nad on terve talv kapis hoidnud: oma uusi, talisoodukatega soetatud rõivaid ning boyfriende. Well minu kapp siin ühikas on nii kitsas, et riidedki mahuvad hädavaevu ära, mis siis sellest partneristki rääkida. 10 aastase ehk tõesti pigistaks riidepuude vahele ära . . . Kuid Demi Moore’i efekti ma ka ei aja taga, et deidin endast poolenooremaga.
Siiski. On masendav, kui inimesed mõtlevad sellisel ilusal, värskendaval ajal masendavatele ning tulututele probleemidele - miks mina still üksi olen? Masendav, et meeldiv suudab masendada. Masendav, et ka mind kategoriseeritakse kohe sinna masetsejate kommuuni. Puhtalt selle pärast, et olen singel lady? Ega kõik muslimid ka terroristid pole.
Tegelikult ideaalis peaksin ma veel selle depressiivse kommuuni üks püsiliikmetest olema, oma sellealaste kogemuste puudumise tõttu. Aga mis kasu on kogemustest, kui sa endiselt halad nurgas oma üksindust kui paarilist otsiv kass. (Kassid jooksuajal on kannatamatud). Teadmine, et sul on olnud suhtealane kogemus, on lihtsalt vabandus – vabandus, millega sa suudad vastata küsimusele, miks oled endiselt vallaline – sa lihtsalt tead, millest hoiduda. Aga mis parata, kui mõni on juba liiga tark kõrvaltvaataja, ning nähes teiste vigu, teab ise, millest hoiduda. Näiteks hoiduda suhetest, mille vastu sul kohe alguses on kahtlus – näed, kus tulevad probleemid ja et see asi poleks muud väärt, kui lihtsalt „kogemus=vabanduse“ lunastamine. Mida rohkem sa kaasinimesi jälgid, seda valivamaks sa muutud. Sa alustad oma muusikalise maitse kujundamist sellega, et näed, kuidas õde kuulab Spice Girlsi ning aja jooksul see tipneb sellega, et võõrdud popist ning sinu lagi on Edit Piaf. Ta on aga surnud. Kas ka siis pideva võrdlusmaterjali omistamisel deitimismaastikul sa välistad ka enda tüübi? Teda lihtsalt ei eksisteeri enam? Idealiseerid talle väärtused, kvaliteedi, mis kinnitavad küll su head maitset, kuid välistavad reaalsuse? Kellelgi ei avane võimalust Piafi enam laivis kuulata.
Olukorra teeb hullemaks see, kui sa pidevalt mõtled, et sul pole kedagi. See ei kehti ainult üksinda olemise puhul. Tegelikul on iga asjaga nii. Liigselt keskendudes ühele murele, sa ei tegele teiste asjadega. Samas tegeledes ka teistsugude teemadega – äkki leiadki hoopis nende kaudu lahenduse? Selle asemel, et vaadata unistavalt pidevalt romantilisi filme, nähes seal totakaid olukordi, kus she meets him – ära püüa neid situatsioone taasluua. See võimalus, et satud oma driimguyga uppuvale laevale, on üks miljon miljon miljonist.
Ela oma elu ning sa kohtad teda endale loomulikumal viisil. Üldse maiselt loomulikumal viisil. Äkki on tegemist tüübiga mingist uuest organisatsioonist, millega sa liitusid? Äkki kohtad teda uue harrastuse juures, millega sa alustasid tegelemist. Äkki kohtad teda uues pleissis, kuhu tuttavad vedasid sind pidutsema. Katseta ja eksperimenteeri, sest sedasi kindlasti ei jää su tutvusringkond samaks – see täieneb. SEst maailmas asjad on kujunenud miskipärast nii, et sa saad kõik, mida sa ei taha. Ning no ka rassimise tagajärjel võid saavutada oma eesmärgid. Kuid vaadata oma elukaaslast kui paanilise raske otsimistöö vilja mitte kui persooni, kellega sa õigel, ettemääratud hetkel kohtusid. See ju muudab ta väärtust,tähendust, maiku right?
Me elame Simsis. Meil on igal omanik, mõnel on see ühine.
Täna tundsin küll, saabudes raadiost ühikasse, et inimesed lihtsalt kõndisid emotsioonitult kuhugi. Ei teinud möödudes üksteisest väljagi. Mina elan University sims paketis. Minu omanik ei ole väga proo. Ta teab, mida teha - teab basic nippe. Kuid ta pole veel kindlat strateegiat välja arendanud. Et kasvatada mu healthy skilli, ta laseb mul iga päev treppidest kõndida. Ta pole eriline mängur. Kuid ta on aus. Ta ei kasuta raha cheati. Seetõttu tulen alati ots otsaga kokku. Ta tahab, et ma ise kõik teeniksin. Ülikooli kõrvalt on seda raske teha. Kuid ta ei saa aru, et see ikkagi oleneb ju temast.
Ma arvan, et ta on naissoost. Ta pidevalt eksperimenteerib mu välimusega - vähemalt riietega. Soengut ta miskipärast mulle uut ei pane. Minu karakteri loomisel, ma arvan, et ta pani mulle elueesmärgiks see deitimisvärk - no see hookerchikk. Suurt raha ta küll ei aja taga. Perekonda ma ka ei taha - arvatavasti pole ka see mu laifgoal. Ning teadusest pole ma ammugi huvitunud. Jap - mingi party-person olen iseloomult. Mul on väga kõrge tähelepanuvajaduse skill. LAhkust on ka palju. Lazyt on ka palju kriipsukesi topitud. Ning puhtust ka ei hoia. Ma arvan et mu turn-off on paksud inimesed ning hais? Kuid turn-on - emm, tumedad juuksed ning . . . eeem. . . haha - raudselt see palja torsoga tüüp.
Mu omanik - ta omab ka teisi karaktereid. Ma arvan et ta on K tegelase mingi tuttav vms, sest päris paljud jooned kattuvad mul temaga. Või strateegia. Minu omaniku puhul olematu strateegia.
Skillideds oman ma keskmist kunsti skilli. Tegelt natuke üle keskmise. Kokandust oskan ka. Noh enamik ongi keskmine või alla selle. Praegust viimane asi, mida ta mul lasi teha - ta lasi mul peegli ees taielda ja arendada mul seda speech-skilli.
MA arvan et mu omanik pole enam sellest mängust sees. Vähemalt mitte Sims2 versioonist - ju testib 3'e. Minuga ta lihtsalt eksperimenteerib. Ja värdjas ofkoors salvestab ka oma eksperimendid. Ta suhtub ikkagi minusse pohhuilt. Hook-upib mind lambikatega, laseb mul lambikaid asju teha. Ju tegeleb mingi uue inimesega, proovib kuskelt otsast peale alustada. AGa ta võiks siiski mind natuke arendada, sest no ma võin üksi soolot ka teha, inimestega tutvuda jne. Aga kuidas ma inimesega tutvun kui ma ei saa sealt "tell a joke" - faasist edasi. Esimesed kaks korda see mõjub, kolmas kord võõras läheb aga liikvele ning hakkab lambist su majas külmkappi tühjendama. Ning kui ma proovin "give admire" teksti panna, siis ta saadab mind persse. MA olen suhtleja isik, aga tahumatu ning kohati liigselt aktivist. Viimase uus-tuttava ma oma liigse innukusega ajasin minema. No samas temaga nagunii kohtusin ma taaskord oma omaniku haiglasel deitismisvärgil.
Skille peab keegi mul arendama. Simsi elu on depressiivselt kurb. Ning võtaks ta mult selle vananemise koodi ka maha - siis mul poleks midagi selle vegeteerimise vastu.
Ju omanik on oma elu leidnud. Teadagi - kevad ja särkvärk - ei passi enam toas ning ei noulaifi ja ei istu arvutis.
Ainus mis ma kardan, et varsti ta lukustab mind tuppa ning paneb põlema.
Mis kuradi haigus on idekriis? Ma ütlen – pigem on haigus see, kui sa väidad et sul ON see. Selle põhjenduseks toomine on haigus. Kõik räägivad, et kui neil on miskit viga, siis neid vaevab Idekriis. Põhjus pigem peitub selles, et neil polegi midagi viga. Või viga ongi selles, et nad ei saa toetuda kindlale probleemile. Probleemi ju pole. Kas keegi on mõelnud, et kuskel Aafrika pärapõrgus keset huinamuina hurtsikut mingi kitsekarjataja korraga leiab, et tal on kõigest kopp ees? Või kui leiabki – siis kas põhjuseks toob ta Idekriisi? Well ai dont think so.
Idekriis on nii ületähtsustatud. See on 21 sajandi haigus. See on järjekordne vabandus, millega sa põhjendad oma sitta tuju või saamatust. Oma tagasilööke. Sa ei leia põhjust, miks sul läheb nii – sa teed ju kõik õigesti? Või ei tee ikka? No mida sa siis valesti teed? Sa ei tea seda. No okei. Selge. Siis on sul idekriis. Idekriis on haigus, mille inimesed mõtlevad endale külge. Just mõtlevatel inimestel leidub see. Kui inimesed on pidevalt rakkes, neil ei teki aegagi sellistele teemadele mõtlemiseks. Idekriis tulebki vaimutööd tootvatel inimestel mingil pausil, kui hingamishetk läheb liiga pikaks ning nad ei näe saabumas uut goal’i.
Olin ennatlik, väites, et see on 21. Sajandi teema. Probleemi nimetus on küll tänapäevane, aga alates koriluse ning jahi kõrvaleheitmisest ja vähem füüsilistema eluviiside otsimisel on see haigus inimeste hulka jõudnud. Ta on kui Egiptuse nuhtlus, mis levib saagile – meie puhul teadmistele – kui hunnik rohelisi ritsikaid. Hamletitki vaevas idekriis. Või siis tema läbi Shakespeare’i, kes väljendas end depressiivse tegelasega. Või siis hoopis seda tüüpi, kes kirjutas päriselt Shakespeare’i tekstid. Kui ta üldse eksisteeris. Kui Puškin kirjutaks Jevgeni Onegini tänapäeval, siis ei vaevaks meest mitte spliin vaid idekriis. Maailmavalu mai äss. Oneginil polnud ka midagi paremat teha, selle ta halaski koguaeg oma spliinist. Ning sellel kuristik rukkises tüübil – tema ka! Lugeja ju isegi nägi – mina nägin – et tüüp tegi probleemi mittemillestki.
Olen isegi teistele uhkelt teadustanud küsimusele, mis sul viga on: Oo ei midagi, idekriis jne. See ongi vastus küsimusele. Kõrvalseisja mõistab sind. Sa jätad isegi endas tähtsa mulje – mida hariduselt madalam inimene, seda aukartlikum ta su suhtes on. Peast käib läbi mõte „Küll olen mina õnnelik, et ei teki minul selliseid raskeid muresid, dilemmasid.“ Ega ei tekigi. Hariduselt madalam peab üldjuhul rohkem füüsilist tööd tegema. Talle pole ette nähtud vaevata end mõttetusega. Talle ei maksta selle eest. See-eest hariduselt kõrgem inimene mõistab sind. Jaaa. „Eks minagi olen ju selle probleemi ees vaevelnud. Tean mida ta tunneb. – Nagu mingi gripihaigus juba! – Midagi pole teha, saan küll toetada, aga inimene peab ise selgusele jõudma endas“
Jah – selgusele jõudma, et kõik on korras. Sa oled rõõmus, sul on kõik tarvilik olemas. Sul küll pole kitse, sest oled selle asemel valinud auto. Sul pole hurtsikut – selle asemel on sul mugavustega korter. Sest vesi ning elekter korteris – need on mugavused selle Aafrika kitseomanikule. Sul pole kümne suulist peret ning paksu naist – sul on ättituud „ vaba abielu ning deidin kõigiga for faniks“ ning klubid mis on deitimismaterjali misiganes vajaduste rahuldamiseks täis.
Sul pole rutiinseid pääsmatuid kohustusi, mis ongi sinu tippsaavutus. VVV : Sul on palju rohkem valikuid vabadusi võimalusi. Ning selletõttu sa oledki ahnem kui see kitseomanik ning tahad rohkem saavutada. Saavutada parimat. Kuid sa ei mõtle kunagi, et mis iganes sa ka ei saavutaks – sellest kitseomanikust oled sa alati parem. Kui see on nagunii elementaarne. Õnneks tema on piisavalt loll ning ei mõtle sellele. VAStasel juhul Kõik kitsed oleksid näljas nagu ka omaniku kümme last. Sest neegermees oleks ilmselgelt oma idekriisi vabanduseks suvitamas kuskel mereääres ning halaks baarmenile, kuidas everything is fucke up!
Põhjus miks ma tahtsin seda tööd nii väga? Sest siis selle näol ma planeerisin endal Maamessini eelnevad nädalad. Ma planeerisin need nii, et ma küll ei oleks teadnud, mida täpselt oleksin pidanud seal tegema, kuid ma teadsin, et oleksin p i d e v a l t midagi teinud. Mind oleks suunatud pidevalt igale poole, ma oleks täitnud ülesandeid. Ma tean, et oleksin tulnud sellega toime. Ma poleks seda pidand endale tõestama. Ma isegi tean, et olin selle jaoks nii sobiv. MA tõesti ei kujuta ette, kes oleks olnud minust parem kandidaat. Well, kuid siiski ma ka teadsin, sisimas aimasin, et ma ei osutu valituks. Kogemused? Puudulikud omadused? Tutvused? Vanus? Kogemused - jaaa, selle alaseid mul just pole, kuid kuskilt tuleb ikkagi alustada. Omadused - ma arvan, et need olid mu kõige tugevam pool just. Samas ma ei tea kunagi, kuidas kuiv CV suudab kajastada su isikuomadusi. Selleks ofkoors on motivatsioonikiri, kuid no viimast mul ei palutud lisada. VB olin tõesti liiga kärsitu, mistõttu tahtsin võimalusest kohe haarata, ilma, et oleksin keskendunud, kuidas end esitleda. Ehk oleks mu kirjast ikkagi midagi välja koorunud. Tutvused - kes teab, kui tõesti, siis arusaadav, sest neil mul selles valdkonnas pole. Üldse on mul vähe "selliseid tegusaid" tutvusi. VAnus - arvan et see oli siiski määravaim. No ma olen ju 19. Ma tundun endale nii vana, nii täiskasvanud. Kuid ma olen olnud ametlikult täiskasvanud alles üle aasta. Ma oman oma vanuses numbrit 1 , mida samaselt omavad ka kõik teismelised ning palju lapsi oma arukust määrava koodeksi ees. 1 jääb esimesena silma. 2 ja 0? juba parem, kuid siiski - 0 on millegi taaskordne algus. Puhas leht, millele järgnevas vanusegrupis taaskord kogemusi laduda. 0 viitab uuele kümnendile. Iga kümnend iseloomustab meid, me tahame igas kümnendis saavutada midagi uut. Et meil oleks mida meenutada näiteks 80 aastaselt või 70selt. Need ongi kui meenutuskümnendid: kuni esimese kümnendini oli tõeliselt nunnu marakrat. 10 - 19 olin naiivne pätt. 20 olin aga ilus, noor ning sellest algas minu "isiklik" elu . . . Kui üks tuttav tõdes, et ta on a l l e s 22, mida mina siis veel muretsen. Mul pole kahtegi ju veel. Me tundume alati endale vanad, sest saame meenutada ainult aastaid, mis meil on juba olnud. Me ei saa ju iseloomustada aastaid, mis meil veel ees on. Palju meil üldse neid veel tulemas on?
Mis mulle oleks meeldinud selle töö juures veel: ma poleks ise pidanud mõtlema, mida teha. Kategooriad oleks ette antud. Täna aga panin terve päeva pm tühja. Mul on erinevaid asju, mida teha, kuid keegi ei ütle, et jou, tee see ära. Ma ei näe neil otsest tulemust, karjuvat vajadust. Muidugi nad omavad, kindlasti. Selle jutu juurde on väga sarnane näide, kui filmides mõni tegelane halab, kuidas ta ei oma maailmale mitte mingit tähtsust ning kedagi ei kotikski, kas ta oleks olemas või mitte ning siis tuleks mingi "jumala" käpp, kent, kes näitaks talle tänapäeva, ta tuttavaid, ainult selle vahega, et tüüpi ennast poleks sündinudki. Siis oleks kõik ta praegused tuttavad uues reaalsuses totaalsed paadialused, äärmuslased nint mõttetud tüübid. Ofkoooors. See "jumala kent" võiks tulla ka minu juurde ning näidata, missugune on ümbritsev, pärast, kui ma olen kõik oma asjad joonde ajanud.
Tüssh tüssh tüsssh - tahtsin seda tööd, tahtsin tegevust.
Ma olen inimene, kes vajab alateadlikku dikteerimist. Mitte otsest. Oo ei! Ma ei taha ju näida, et sõltun kellestki. TAhan olla iseseisev. Tahan omada illusiooni, et olen iseseisev, isegi, kui ma seda poleks.
TEgelikult peegeldub see minu puhul igal pool - ma olen iseseisev, samas aga pole. Ning kui mõnes valdkonnas mul ei jäägi muud üle, kui olla iseseisev ning ettevõtlik, no siis seal ei esinegi erilist progressi. MA ainult imestan, miks keegi mulle seda pole ette heitnud. Viimasel ajal muutun ma küll järjest ükskõiksemaks, kohusetundetumaks.
Näeks ma, et kellelegi läheks korda ka see, mis ma teen. Et keegi sõltuks mu tegevusest. Kui selleks kellekski olen ma ise, siis endast ma nii väga ei hooli. Enda ma võin nii pikalt saata kui veel tahan. Enda suudame alati kergemini pikalt saata, kõrvale heita, kui teised. Mina küll.
***
Eff see uus juutuub. Lisaksin siia Karma Police'i RAdioheadilt. Millel on väga harmooniline vahelause "This is what you get . . . " AGa kuna on loeng, siis arusaadav. Pole aega et sõimata arvutit ning youtubi. Avalikult noh.
Noh on norimissõna.
.
((Elu iroonia - või loengu iroonia?: tänane loengu teema: kuidas kirjutada ideaalset CV'd. Haha - tänan "jumala kent" !))
märts 27, 2010
Türgi ja maNga - Algus meenutab Muse'i undisclosed desires'it. Siis vaatan pilti ning tuleb välja et solistiks on Anis, kelle üleminek salmist refräänini tuletab mulle meelde mõnd Serj Tankiani sooloprojekti. Tegelt on maNga puhul tegemist Türgi kvaliteet esindusliku bändiga, sest mulle meenub, kuidas nad võitsid viimati MTV muusikaauhinna. Kurat - nad on kõik seal Anised. Edasipääs - ja ( kui just ei teki laivis eelmine aasta Lovebugsidele sarnast feili )
Leedu ja Ida-Euroopa funk - Balti laulud on see aasta kõik so-called "special". Meenutab mullle Vampire Weekendi, mistõttu on hea. Ainult tekib küsimus why the eff nad sellise sisu tegid - Eastern Europe Funk?? Nii palju siis meie, eestlaste väljapürgimisest ida-euro mainest. Miks mitte leedukad ei teinud baltic funk?. Nad on alati suht reeturid selles Baltimaade teemas olnud. Reeturid. Uskuge mind, hädas müüvad nemad meid esimesena maha. Edasipääs - oleneb - kuid arvan et üks baltimaadest pääseb nagunii edasi.
Sloveenia ja Kalamari - ohjumal, on hea, et leidub ka laule, mida sa tead kindlalt et nad on kohutavad ning feilivad ning lauluvõistlusel on kohatäitjad, mitte konkurendid sinu kodumaa esitusele. Edasipääs - for sure Ei!
UK ja europop - No see on ehtne iroonia ja nali. Miks on nii, et mingi Eesti läheb taas britiliku indie'ga ning UK ise - koht kus pärinevad Oasis, Blur, mõistlikud naisartistid, isegi Susan Boyle ning HALLLOOOOO Biitlid!! ja nad ikka - neil õnnestub ikka selline kräpp saata? Okei - tekib küsimus, mis neil ülejäänud variandid olid? Kurat Škepu - mis tegid seal, et sellise lasid finaali? Edasipääs - Ja - nad on finaalis AGA nende parema koha skoorimiseks loodan, et sellest lubatud laulu uustuunimisest tuleb ka midagi paremat. KAhtlen -_-
Rootsi ning blond kes laseb kitarriga ballaadi - ilus ballaad, aga see aasta on kõik ballaadid. Aga polegi ABBA-sugemetega. Teisel kuulamisel hakkas solisti aktsent häirima. Meenutab eelmise aasta Joannat Islandilt. Tegemist on Rootsil pop-ballaadiga. Edasipääs: Ja - puhtalt kas või traditsioonist Rootsi finaali hääletada, islandilt raudselt skoorib
Slovakkia ning etno - nii, tegemist on lauluga mis on poolfinaalis meie kõrval. Aga ta on see aasta üks väheseid kuulatavaid kohalikufolgistiile. Edasipääs: ja - kohalik aus etno.
Serbia ja wtf - oheid - Vaatan ning imestan ja avastan, et ka Serbias leidub Zenja Fotkin, kes ei tegele seal moega vaid hoopis lauluga. Mind jätab totaalselt külmaks. Samas . Ei. Väga debiilne. Edasipääs: minupoolt Ei - aga no mine tea neid balkanlasi - iga blondim isik kütab neid
Rumeenia ja ... - Tegemist on GAGA fännidega, kes juhtusid nägema GAga ja Elton Johni duo-klaveri esitust mingil galal. Igatahes klaveri-idee ongi ainus mis nad sealt võtsid. Ülejäänd jääb kvaliteedis ( ning riietuses) alla. Teisel kuulamisel ikka oleks võinud teha mingi parema euroloogi. Olemuselt meenutab ARashi ning toda chikki mingist muult maalt, kes eelmine aasta said 3.nda koha rait? Edasipääs: kindel ja - Rumeenia duo-projekt on selle aasta duodest laiale massile töötavaim + lõpus naine näitab et oskab ka laulda
Iisrael ning nende maailmarahuhala - oioi - seekord pean kahjuks tunnistama, et mulle isegi meeldib see herahera keeles maailmapäästjate laul. MA ei tea millest küll sisu on. Väga võimalik, et Haitilastest . Kuid meloodiliselt on tugev - aus - laul algab vaikselt ning areneb järjest võimsamaks. Ning no kui mängus on klaver - siis õigete nootide tabamisel olen ma ära osetetud. Ballaadidest minu jaoks üks tugevamaid. Edasipääs - Kindel JA!
Iiri ja mitte iirirock - oeh oeh. Möödas on need iirlaste Johnny Logani päevad. Hemm - mis ma oskan öelda, tegu on okei ballaadiga. Minu jaoks Celine Dion käib Iirimaal "Titanicu" turneel. Kuid aastal, mil eurovisioonil on ballaadid, ei pääse see põhižanri esirinda. Ja viimasel ajal on ka UK iirlasi punktidega hellitanud. Edasipääs - pigem ei. Pole vist pikka aega ja-d sealt tulnudki
Island ja Björk - nimi on petlik - tuleb välja, et Björk on seal vist sama pop nimi kui siin perekonnanimi Mägi. SEst no Björkist on küll asi VÄGA kaugel. TEkib küsimus, et no kurat, mis neil siis tõesti seal ülejäänud esitajad olid? Või jätsid ära selle aasta võistluse ning võtsid laulu mingi 90ndate finaalis keskkohale jõudnud esitajalt? Või siis 90ndate eurodisko jõudis järjega pärast pikka praami ootamist Soomest otsaga lõpuks ka Islandile? Edasipääs - c'mon - ei ! Järgmine kord saatke Björk
Kreeka ja . . . Kreeka nojah - Võin kohe ära öelda, et edasipääs garanteeritud. Väga hea laul taaskord. Balkanlastele suunatult ofkoors. Ja rohkem ei viitsi kommenteerida seda. huh - huh - huh - ütleb kõik. Ajaa - tekkis mõte korra, kui kunagi mõni kreeklane esitaks eesti laulule sellise teose, no for sure, et meil see finaali ei jõuaks. Edasipääs - jeeeesh
Saksamaa ja ooooo - Minu lemmik sellel aastal. Eelmine aasta oli minu lemmik rõbak, mistõttu ütlen et see aasta võidabki Lena. Kui just balkanlased ei riku oma hääletusega kõike ära. Kuid stiililt pole üldse saksalik. Ei oskagi kohe paralleele tuua. Samas meenutab stiilit kedagi - aga keda?. Well väga hea laul on + otseselt ei karju ka "eurovisioon for evvaaaa!" Ning paistab ballaadide vahelt silma. Edasipääs - kindel ja, sest Saksamaa ongi juba finaalis ning neljast suurmaast tuleb see aasta kõige parem koht.
Gruusia ja - kuigi laul algab klaveriklimberdusega, mind ei tõmba. Jrk ballaad. pop-ballaad. oeh. Minupoolne ei - okei - lõpp oli nii punnitatud et ei. AGa kuna laulja on ilus siis on tal võimalik et minekut. SElline turvaline ballaad. EDasipääs - lähen isiklikule riskile ja ütlen ei
Prantsusmaa ja Pitbull- nojah, arutasin ma ükspäev, et Prantsusmaa esitused lähvad järjest kvaliteetsemaks ning kuulatavamaks. Siis jõudsin selleni ning noo tsau - Must Pitbull teeb eurofinaalis vahepalaks paar virgutavat sammu. Okei - öeldakse, et meie laul on kvaliteetne ning mitte eurolavale sobilik. SEe on ka kvaliteetne - suveklubimussikvaliteetne ning eurokal ei küta eurofänne. Edasipääs: finaalis skoorib lõpus
Soomlased, kes taas rakastavad - sõna otses mõttes. Kahju et me naabrid pole aru saanud, et faktor, mis suurel laval nende esitused nihu viib - see on nende keel. KAhju, et nad ei kasuta olukorda, kus nad võivad laulda kas või kreeka keeles. OEh jah. Edasipääs: arvatavasti kuna see laul kujundati mingil odaval süldikasünnipäeval - sedamoodi kuuldub - siis on tulemus Ei!
EestiEEstiEEsti!! - mul on heameel selle üle, kes meid esindab. Olen uhke ja õnnelik jne. Edasipääs: Ei (ja) tea .
Taani ning versioon Märt Avandi ning Ott Sepa "We are europe" vms Tsau Taani - ei, ei viitsi. . Edasipääs: ei
Küpros oohuuheeeh - nõrk Boyzone'i B-külje lugu. Edasipääs: Mul on kahju et eelmise aasta lugu ei pääsend finaali, see vääris seda ( eestlased isegi andsid 7 p-i) kuid ka selle aastane EI pääse. Õnneks ei väärigi seda.
Portugal ja mis iganes keeles neil seal ka ei räägitaks - õnnestunud laul. Ballaad. EElmine aasta neil joppas oma hippiunelmaga ning said finaali. See aasta pääsevad nad for sure. Meenutab midagi Whitney Houstonilikku. Ning ülesehituselt eelmise aasta UK entryt. Edasipääs: joujou kihlveokontorites on see kindel ja okeiokei - lugesin juutuubi kommentaare ja nood nii kiitvadkindla polnu. Suva - ei lähtu rohkem neist ning isegi kui panen mööda - minu arvamus.
Norra - näita klassi - No norra on nagunii finaalis juba. Tegelikult tugev ballaad - väga disnilik. Arvan et saab punkte küll ning läheb hästi. Ainus oht lihtsalt seguneda ballaadidega ning ära kaduda Edasipääs: Ja arvan et tuleb esikümnesse
Poolast ei tule ikka midagi etemat kui õunad viimasel ajal on õnneks Poola ka lihtsalt selline turvaline kohatäitja maa, kes sind poolfinaalis ei ohusta. Edasipääs: ei
Holland ja WTF No seal tuleks tõsiselt mõelda seda kohvikute keelustamist. Või kui tahavad normaalset kohta eurokal saada, siis palun kohaliku finaali valimiseks, palun, sulgege see õhtu kohvikud varem või ärge tehke nendest otseülekandeid või ära valige võistluse peasponsoriks "MAgical Mushrooms MTÜ'd" No kurat - kui pilves siis need ülejäänud võistlejad seal kohalikus finaalis olid? Edasipääs: -_-
Moldova ning Viola - EEEEmmmm. Eurodiskopop. Islandi suurim konkurent, aga kuna island ei pääse edsi, siis ka see . . . Edasipääs: ... Ei pääse.
Magus MAlta KAhju Maltast. Nad ei arene kuskil edasi oma magusatest ballaadidest. See on ainus maa, kus rahvas on ülisillas eurovõistlusest, või vähemalt oli ajani kuni neil läks hästi. Tegelt Eurovisioon on hea - tuletab kord aastas meelde, et oooo - Euroopas on ka selline väike saarriik nagu Malta. Huvitav palju sinna kruiisid maksavad? Kas seal ka hea alks on poodides? Edasipääs: mina ei viitsiks edasi lasta, aga noooooooooo - on hullemaid laule. Kui jõuabki finaali, ei skoori seal for sure
Bulgaaria eeeoooeeemmhhhhhwellll . . . Edasipääs: Kellelegi lõuna-eurost ta nagunii meeldib, nii et panustan Jaaaale
B&H eeeeem. Meenub eelmise aasta esitus mis feilis suht ning ei pääsend edasi. B&H üritab end näidata kuidagi ajastmaasoleva rokiga. Rock nagu the Basics. Edasipääs: E e e ee e i.
Belarus änd Butterflais palun ei Edasipääs: huinamuinablabla Ei.
Ažšszerbaijžszaaan, kelle nime ma ei oska kirjutada - mu arust see naine juba oli mini üleelmine aasta. No mõne teise riigi koosluses küll. Igatahes pääseb edasi for sure. Ballaad. Klaver. Klassika. Balkanimaa juu. Naljakas R täht häälduses. Edasipääs: UrrRR jaa!
Armeenia jumal - esimesed taktid - mingi flööt kumab juba - ootad et mingi mees tuleks ka ja hakkakas oma kitsekestest halama. Võta näpus - chikk jätkab. Emamaast ja kividest. Seega ka ikkagi kitsedest. EDasipääs - eeldatavasti ei. KEdagi ei koti teiste kitsed, ikka enda omad.
Albaania - EEEEEuuurrrrooooRooooccckkkkDDDIIIISSSKkkkoooo Edasipääs: ma isegi ei viitsi mõelda kas ei või jaa - joppamise peale. Pigem ei.
Hispaania - huvitav - hispaanlastel pole kunagi eriti joppand. Nende selle aasta laul? Okei - kõlbab - aga pigem vahetaks ära prantsusmaaga. Aga isegi ma ei tea. Edasipääs: No Saksamaad nad ei ületa kuid samas - fakit - siin loeb küll see, et neil pole naabreid.
Naaber Läti - öeldakse, et Balti maadel on kujunemas oma "eriline" stiil. Nojah, Läti tõestab ka seda kuni refräänini. SEni mulle meeldib, aga Refrään on küll tehtud mõne horvaatlase poolt - või siis just neile suunatud. Nii et kvaliteedilt Balti alla ei topiks see aasta. Igatahes nad vist pesevad pesu seal lava peal - seega arvan, et isegi pääsevad edasi. Lätlaste laulud on alati naljakad ja jobud tundunud, kuid miskipärast on nad edasi pääsend. Äkki põhjus, et nad asuvad meist lõunapool - seega temperamentsemad? Edasipääs - riskin ning ütlen JA.
Šveits - algus - Hurts how it hurts how it hurts - ehk üks Rootsi esitus, kuid no olemuselt ka hurt'ib igat pidi. Et jah. Pigem püstitage VAnilla nijadele monument Bernis ning unustage võistlus. Edasipääs - ei
RA RA RAsssiaaa okei- täiesti mööda. Mis iganes . Võib-olla viimane laul mul ja ei viitsi kommenteerida. No tõesti - kas mõni Putini vennapoeg tahtis oma talenti näidata? Laulukirjutamiselt küll. NEil oli ju paremaid seal eelvoorudes. Edasipääs: tänu eestlastele ning teistele naabritele - alati.
JA lõpetuseks midagi täiesti vaheldust eurolaulust puhkamiseks.
