Sometimes

I feel like i’m on a self-destruct modem. I feel like whenever i’m sattisfied, i’m on a stabel ground, i dont want it.

Rutiin, mis pole täiuslik. Ma arvan et inimesed ongi sellises ennnast hävitavas süsteemis. Iseasi, kui paljudele see vaid korda läheb, kui paljud seda mõistavad ning tajuvad? Aga lõpptulemus õnnestub kõikidel. Me kõik hävitame end lõpuks, olenevalt, kas meie lõppstaatuseks on „loomulik“ surm või narkojoobes külmumine või mingi lollaka tundmatu tõpra pärast autoavariisse sattumine. Vähe sellest, et hävitame end, hävitame ka teisi.

Kui palju me üldse surma tajume? Kas pole naljakas, et siis, kui me saame teada, mis asi see on, me enam ei saa seda kellegiga jagada. Jagada nagu tunnet, mis on esimene kord kui sa suudled, esimene kord kui sul on pohmakas, esimene kord, kui sa lähed lõpuni välja ? Surm on naljakas asi. Asi, millest me ei tavaliselt ei räägi. Miks? See on üks loomulikuimaid asju, mille staadiumisse me kõik jõuame. Ehk selletõttu, et inimestele ei meeldi rääkida asjadest, milles nad pole kindlad. Võib-olla selletõttu ongi see nii ebaeetiliseks loodud, sest me ei soovi kuulda mingit fiktsionaalset seletust, kui me ei saa kunagi seda väidet maha lükata või siis tõestada. Ning kui tõestamegi, jääb see teadmine alatiseks meiega.

Aga kui paljud seda ikkagi tahavad? Ja mõtlevad sellest? Pool aastat tagasi olin istumisel, kus korraga inimesed hakkasid rääkima enesetappudest - kui palju keegi on sellest mõelnud, et teeks - hüppaks, jookseks - ning kaoks. See oli hämmastav, et seltskonnas pm 70% tunnistas, et jah, on mõelnud, et mis siis, kui nüüd teeks nii, et olekski kõik. Ja inimesed - need olid täiesti normaalsed probleemideta isikud.

Miks? Kas tõesti, mida rohkem aeg edasi, seda enesekesksemaks lähvad inimesed ja seda rohkem tähelepanu nad soovivad saada? Meie maailm on ju ühtne küla. Peangi kirjutama essee globaalsusest ning ainus idee, mis mul selle teemaga pähe tuleb, on arvamus, et maailmastumine kaotab rahvused ning kuuluvuse ja tähtsus ja tähendus lasub inimesel kui indiviidil. Aga kuue miljardi seast on raske ju esiritta pääseda. Kas pinge, enesekaotamine massi, kartus jääda üksi - kas kõik see viibki mõtteni, et what if teeksin lõpparve?!
Hoolivad "need" isendid lõpuks ikkagi endist ju - panustavad sellele, et kõik kes neist seni ei hooli, kahetsevad ikka lõpuks kõike "suhtlemata jäänut". Nad arvavad, et karistavad inimesi, kes neid hülgasid sellega, et kaovad ise jäädavalt. Kuid kui nad vaid oleks ise nende "karistatavate" seas, teaksid et mõne idioodi lahkumisel asjad ei käi nii.

Isegi kui ma mõnikord sooviksin end kõigest väest põletada ja vahel ma teengi seda, usun siiski, et kunagi ei tohi alla anda! Lõpetamine ja enesehaletsemine on nõrkadele!



Ja kõik kes peavad Kate Bushi saastaks, ei tea kes on Kate Bush !