Oeh kuidas ma vihkan neid postitusi, kus kõik räägivad, kuidas nad ületasid raskeid olukordi ning mida nad selleks pidid tegema. Kuidas nad on kõigest üle saanud jne. Selline spirituaalne lähemine.

Lihtsalt sellega sa tunnistad, et miski või keegi kõigutas sind, suutis sind häirida, sa olid nõrk. Sul polnud iseloomu. Kuid inimeste puhul on nõrk iseloom nii tavaline. Vaadake kui palju on inimesi, kes on millestki sõltuvuses. Intelligentsemad isegi tunnistavad seda ( sest öeldakse ju, et tunnistamine on esimene samm abi saamiseks ), kuid teavad, et ei suuda ikka probleemiga tegeleda.

Vigade, isiklike, sügavate vigade tunnistamine haavab meid. Meil on häbi, kui peame vanduma alla kellelegi, kellest tahtsime ise üle olla. Me häbeneme, kui riskime kõigega, kuid siis see ei tasu ära ning saabubki hulleim - mida me teoorias juba teadustasime endale võimaliku variandina - kuid praktikas - vähesed on ka reaalsuse saabumisel sellega võimelised kohe toime tulema.

Mulle ei meeldi end siingi nii personaalsel tasandil avada. See pole kartus - häbi - uhkus, väärikus saab kõigutatud. Ofkoors on väga väike võimalus, et teised selle kõige tagamaa siin ära tabavad. Kuid juba endapoolne teadmine ütleb kõik. Kui hästi me ka ei oska teeselda ning teiste ees näidelda - endale ei suuda me kunagi valetada. Miski meie sees teab alati tõde. Üdini suudame ausad olla vaid iseendi vastu - ning kuidas keegi suudab seda ka teistele edasi kanda - see on juba igaühe enda mure.

Kurat! Kuidas ma saan tugev olla ja näida, kui inimeste poolsed tagasilöögid ning arvamused ikkagi mõjutavad mind?

Natukese mõtlemise järel - kui sa pole enesekindel, siis et vähegi oma väärtust avalikult tõsta, sa pead seda näitlema. Kõik ei lange sellesse illusiooni, kuid 5 minuti tutvused enam juhul küll. Ning tihti on just 5min tutvused need, mis on su igapäevastes toimetustest määravad.

Ja nüüd ma vihkan seda kohta, kus inimene postitab mingi laulu ning väidab, et see on ta elu soundtrack ning nii ongi. Sest keegi ei saa võtta mingi laulu sõnu ning öelda, et seal räägitakse just temast. Alati on agad! Kui sa ise kirjutad laulu - be my guest , väga võimalik, et suudad oluliseima kirja panna. Kuid kuulates teise autori sõnu, me ei ole need, kellest nad räägivad vaid me sobitame end ise nende sõnadesse. Nende ellu.


Young girl don't cry
I'll be right here when your world starts to fall
Young girl it's alright
Your tears will dry, you'll soon be free to fly

When you're safe inside your room you tend to dream
Of a place where nothing's harder than it seems
No one ever wants or bothers to explain
Of the heartache life can bring and what it means


When there's no one else, look inside yourself
Like your oldest friend just trust the voice within
Then you'll find the strength that will guide your way
You'll learn to begin to trust the voice within

Young girl don't hide
You'll never change if you just run away
Young girl just hold tight
And soon you're gonna see your brighter day

Now in a world where innocence is quickly claimed
It's so hard to stand your ground when you're so afraid
No one reaches out a hand for you to hold
When you look outside look inside to your soul


Life is a journey
It can take you anywhere you choose to go
As long as you're learning
You'll find all you'll ever need to know
(Be strong)
You'll make it
(Hold on)
You'll make it
Just don't forsakeing yourself
(No one can tell you what you can't do)
No one can stop you, you know that I'm talking to you


Ja nüüd tuleb see koht, kus sa tänad kedagi, mis näitab, et sa ei suuda asjadega toime tulla ning vajad olemiseks teisi. Aga mul on ka hea meel Anna (:
Kuigi mulle ei meeldi tunnistada, et ma ei suuda olla iseseisev - ma tahan näidata, et teised ei suuda mulle haiget teha. Aga las ma olla kordki aus.




Siiras pigem



Mulle ei meeldi end siin otseselt avada - ma ei taha olla silmitsi reaalsusega, sest kirjutatult reaalsus fikseeritakse.


.

Young girl don't cry I'll be right here when your world starts to fall

This is what i got

See on halb. See on halb. Kui oled täiesti emotsioonitu.

Täna pärast eksamit sain K’ga kokku. Pigem ta hüüdis mind, kui ma kõndisin tast mööda, proovides näida, et ma lihtsalt ei märka teda. Olgem ausad – kui reaalne on, et sa ei märka ratastoolis poissi – sama suur, kui võimalus, et sind kui ainsat valget ei jõllitata mingis USA mustade linnaosas.

Mul, nagu mitmed siin jagavad mu arvmust, on erinevad, või no tegelikult üpris samased põhjused tema vältimiseks nagu teistelgi tüdrukutel. Kuid siiski, olin sunnitud temaga paar sõna poetama ning pärides, kuidas tal eksam läks? – vastas ta, et ei läinud – et ta olevat emotsioonitu olnud. No minu reaktsioon oli selle peale kummastust väljendav ja samas, eks ta sellist reaktsiooni ootaski.
Need loomeinimesed ootavad alati, et kõik oleksid oo jaa aaa ja what? nende peale. Sest nad irvitavad ja peavad end kõigist üleolevaks, teades ainult ise, mis nad oma „pärlitega“ mõtlevad. Ehk. Nad mõtlevad tavainimest segadusse ajada ning tahavad ise samal ajal säilitada arusaaja - võitja poolt.

Kuid ausalt öeldes mul oli ükskõik ta „ma olin emotsioonitu“ vastusest, sest päriselt see mind ei kummastanud – teadsin, et midagi K’lt juba sellelaadselt tuleb. Lihtsalt mängisin rolli, mida ta mult eeldas saavat.
Ma olen tubli, mitte särav, vaid ootustekohane keskmine näitleja.
Emotsioonitu mai äss! Emotsioonitu – kuidas saab segada emotsioonide puudumine tühja eksami täitmist. Kui palju emotsioone on tarvis, et loetleda kirjanduse põhiliike?

Nojah – samas siin ma olen – terve tänane päev on mind arestinud see kuradima Karma Politsei. Hommikul ajasin ema nutma oma arvamusjutuga. (For the record, Kõik emadepäeva fännid, ärge laske end heidutada, ma ei öelnud talle midagi halba, olin ainult realist ning väitsin talle juttu, mida terve suguvõsa arvab ta „talu armastusest“ seoses majandusliku tasuvusega – ning muidugi ka boonusena poetasin paar ideed, „What if i’ll go abroad for the summer . . . “. Igatahes mul on emadepäevaks talle vinge kingitus, mis korvab kõik. Tegelikult on kõik juba korvatud, siiski).
Päeval nutsin ise, kui minuga räägiti liialt realistliku juttu. Või kui ma lasin endal taaskord alaarenuna paista. Samas ma pole. Äkki lihtsalt mu vestluspartner tahtis mul sedasi lasta tunda?
Kuradi inimesed oma inimkatsetega.
Raadios ei õnnestunud mul eilne salvestus – pidin täna uuesti tegema ning ka see polnud kõige ideaalsem. Pealegi õhtul ei olnud ma seda eetrimaterjalidesse pannud – kuigi ma ausalt panin – aga see ei läinud üles. Suutsin igatahes ka selle olukorra lahendada.
Aga miks Karma politsei mul ka seda nusserdas – mille eest? Kas ma olen midagi raadioga seoses halvasti teinud? Tahtlikult? Mis toimub?

Tahtsin ka täna helistada – teha kõne isikule, kelle puhul ma ka ise pole kindel, miks ma tahan seda? Pluss ma ei tea teda, kuid kuskelt olen saanud mingi kuradima illusiooni, et ta tekitab mul hea enesetunde. Free pot?
Kuid pärast pikka mõtlemist ning eelnevate sündmuste mõjutust ning intervalle Marju Läniku Karikakra stiilis : ma helistan – ei helista – võttis Karma politsei mu telefoni ning viskas selle kõnniteele. Miks ta nii tegi? See ei läinud katki, kuid oli piisav märk, et ei helista täna, või homme , või kunagi ?

Ja nüüd. Nüüd võttis ta mult emotsioonid. Ta ei lase mul enam referaati kirjutada. Ta blokeeris mu tuttavad messengeris, need ei vasta mu emotsioonitutele Tahan emotsioone tagasi! juttudele!

Kas tõesti K pärast? Kas kõik algas sellest? Sest eksam oli okei ning kõik ka enne seda – kõik ideed, kõik plaanid õnnestusid teoorias. Praktikani need ei jõudnudki.

Mida ma pean tegema? Kuidas saada seadusesilmis taas õigeks? Kas Radioheadi lõputu kuulamine ning läpakascreeni põhjatu jõllitamine annab tagasi mu emotsioonid?
Ma vajan neid. Ma olen emotsionaalne inimene. Emotsioonid – need olen mina. Need teevad mind säravaks, kuid põhjustavad ka mu muresid, jamasid. Pigem olla põhjas või tipus kui vegeteerida hallina mõttetuna kuskel keskel. Vähemalt ma mõistan mida K mõtles emotsioonide puudumise all, sest 12 tundi hiljem olen samas olukorras.

Ja kas ma peaksin helistama? Kas ma peaksin olema mina ise – kas ma võin kokkuvõttes jääda ka iseendaks. Miks ma pean alati mõtlema, kuidas käituda, kuidas jääks normaalne mulje? Kas ma siis iseendana polegi normaalne? Miks keegi ei pea end normaalseks ning alati p ü ü a b olla normaalne. Või miks minul ei lasta olla normaalne sellisena nagu ma olen? Äkki mind ümbritsevad inimesed, kes kirjeldavad normaalsust kui midagi reserveeritut, täiskasvanulikku.

Millal te kõik täiskasvanuks saite ja kuhu te minu jätsite?
Karma politsei – sa ei tohi seda teha, sa ei tohi mind arestida ning karistada – ma olen veel alaealine.





?


-- Tegin. Helistasin Feil. in ja diid .

-- Or not! sucess ja progress !

Kuid siiski -
Mis on inimestel mu vastu?

Mõeldes mõne inimese peale

sjfkhsajfoghw'kfpbhw'rkhg
bvHRKBHEF
KBHJ
KEFBHJ
FDJBH
SÜPG

GJISKJHGKR'faghaskjfhgwairgjui4uy05uyh9+5uiämjhbi j09it j4
5yt4 u
j4ioy9 j4+jguorp ljmih5jy9+rgiopülk53+oujh+rujkb

joajhb!RQ!!!!!TJOLJ!ÜLK!Ü!!!!R!KR!!!!T!tra!!!gahjvkglahdäljghjfhä lhddshgagasgahöhöhöhöhöhöhöööööö!!jshdäfajhsjfhjhfjhg'ihgiuhplnsvc3km,jnähgkjfkshjgnbjjh'hs
shkhgiIFAKHFhgjhgjahuoiuj8476i8u vc cu@@@[jgjfjhfkhfwäfhigu
'ug
roiujgvirhgvihr
ihjiahjgoghj
vojpiujghgjasksaaülejubalsdfhakfhsagsg
.