not war

Mäletan kui Tasuja väitis eelmine aasta, et ta vihkab naisi. Ta kardab neid ta vihkab neid ta ei taha neid oma ümber. Mina vaatasin toona sellele läbi huumorivinkli ning kuulasin joovastusega, mida ta ütleb, kuidas põhjendab. Mina olin ka ju naine ning ta vihkas ka mind. Aga mind see ei häirind. Tasuja on miskipärast mind alati tõmmanud ning tõmbab ka siiani. Ma ei saa väita, et kõik mis ta ütleb on õige - aga see on alati nii kuradima hästi põhjendatud ja see on ka nii konkreetne, uudne - inimesel ei jää võimalust midagi muud öelda, mistõttu mulle meeldib see!

Võib-olla siis ma ei saanud aru, miks ta vihkab naisi. Ma väga ei süübinudki sellesse. Vihkab - ei vihka - tema asi, otseselt see mind ei tapa ka ja väidetavalt on viha ning armastuse vahel õhkõrn joon.

Aga nüüd ma saan aru, miks ta vihkas neid.

Naised o n ju vastikud. Neil on alati midagi öelda. Nad on teistest targemad. Meestest ilmtingimata ju. Ja kui milleski pole, siis no see on lihtsalt meeste valdkond (loe: liialt igav teema). Nad teavad kõike. Nad on kõigega kursis. Nende arvamus on kuld ning jumal tänatud, et nad on võimelised tootma seda nii palju! (Kuid vanarahvaski teadis viljapõllul rassides, et kvantiteet ei võrdu kvaliteediga.) Nii nagu teevad nemad - nii on alati õige. Ainult teised on kogematud ning panevad teemadest mööda. Aga no, oma kommentaaridega nad oskavad kindlasti ka aidata kaaslasi. Aga tihti naised ei aita neid ümbritsevaid, keda nad titulleerivad hädaabivajajateks. Siis pole ju midagi enam, millest rääkida, kommenteerida, jutus näitena tuua. Naised oskavad olla maitsekalt ilusad. Rõhk sõnal "maitsekalt", sest kui teised ümbritsevatest naistest tunduvad ilusmad - nad on kurat ju üle pingutanud! Ja kui teised tunduvad koledamad - kurat! kinkige keegi neile koju peegel! Ja naiste "plusse"(pange tähele, hääldasin seda viimast sõna kohe väga lõunaeestlase moodi) võib tuua veel ja veel ja v e e l, sest nad on ju n a i s e d ning nii palju kui nemad suudavad rääkida, nii palju saab ka neist rääkida.

Ja ma peaksin neid vihkama . . aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei tea kuidas küll Tasuja suutis omal ajal sellest faktist mööda vaadata. . . aga . . . ma olen ka ju ise naine. Ning sama palju, kui ma vihkaksin naisi, ma vihkaksin ka ennast. Mistõttu läheb see kõik pigem paradoksi alla.

Kuid siiski pean ma end teistest pisut "kainema" mõistusega naiseks. Aga ka see võib olla vabalt mõni naiste tendents, kus ta alati teab, et on teistest targem.

LIhtsalt selle kõige eelneva heietamise põhjus on viimaste päevade avastus, mis viis mind üllatavalt endast välja. On uskumatu, kuidas väga lähedased inimesed võivad sind oma hinnangutega niivõrd üllatada ja mõtlema panna ning isegi nutma ajada. AGa eks see käib naiseks olemise juurde. Naised ei arva - nad teavad! Ning oli kurb tõdeda, missugune ma oma lähiringkonnas mõnedele olen. Võib-olla kõigile?

Ei - mitte kõigile, sest iseendale ma selline polnud ja ka pole.

FAkt, kuidas mind titulleeriti, jääb küll hetkel mu enda teada. Ma ei teagi mis mind enim selle lause puhul hämmastas. Kas see, et ma tõesti jätan inimestele sellise mulje? Kas ma tõesti käitun nii? Kas nad tõesti on nii naiselikult piiratud meeltega, kuid samas teavad kõike? Naljakas - teavad kõike AGA on piiratud? Ei toimi ju väga? Ju siis on miski seal mäda.

Jah, me kõik peame end mingites teemades teistest targemaks ja võib-olla tekitab minust sellist "ma olen hämmingus mistõttu kajastan seda oma blogis" hoiakut just olukord, kus mingid inimesed peavad oma kogemuste tõttu end siis omakorda minust targemaks. JA ma võin vabalt näidata näpuga, kes tegelikult selles ja teistes valdkondades ka reaalselt ongi minust targemad.

Aga nende puhul - no kurat! ma olen ikka endast piisavalt heal arvamusel, arvamusel millel on ka alust ja nii ignorantselt ma tavaliselt ei lase enda kohta öelda. Ja ma ei teekski sellest numbrit, kui tegemist poleks inimestega, kes peaksid mind teades MITTE väitma selliseid sloganeid. Ma arvasin, et nad teavad mind.

Aga jah, ma lihtsalt lepin järeldusega, et naistele ongi omane arvamine ja teadmine ning tihti see ei langegi kokku reaalsusega. Peaasi, et nad saavad midagi arvata - millesse nad usuvad - siis on nende päev korda läinud.

Enne kui ma selle postituse lõpetan, mainin ära, et on siiski olemas ka tarku naisi. Ning õnneks ka minu tutvusringkonnas leidub neid. Ise ma end ei pea piisavalt targaks. Kuskel mul on see aru, kuid tihti saab kõik nullitud minu naiselikkusega, mistõttu tuleb leida endale inimesed, kes suudavad oma naiselikkust kontrollida. Ja kui te leiate need, siis jumalapärast, ärge neid kunagi kaotage !



Lissie on ka tark naine.

Make love

Tasku. Teine korrus. Mees loeb mu kõrval raamatut. Tark mees. Haritud mees. Kultuurne mees. Inimesed tulevad ja lähevad. Butiigist butiiki, poest poodi.

Pool aastat tagasi istusin samas kohas. Mäletan, et tegemist oli murdepunktiga, mil ma mõtlesin, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan. Naljakas väljend eks - oma elu? Nagu see oleks midagi suurt ja tähtsat võrreldes 6 miljardi teise inimesega. Nagu see oleks keeruline ning probleeme täis võrreldes nende teiste 6 miljardi inimesega. Nagu ma oleksin juba nii vana, et mõiste "oma elu" omaks tõesti mingit suursugust tähendust. Lapsik on draamatseda niiviisi millegi üle, millest tegelikult väga polegi midagi kajastada. Just kui Justin Bieber, kellest väidetavalt pidi peagi ilmuma elulooraamat ning võimalik, et kõige rängem peatükk kajastab ta hamstri matuseid?
Samas - kui sa ise väljendit "oma elu" ei toonita ja ei kajasta, kes siis veel sellest huvitub?

Olgu, on kuidas on selle "oma eluga". Aga ma istusin siin ning mõtlesin - koolist, inimestest - tulevikust. Mäletan, et lõpuks ma suutsin end kokku võtta ja motiveerida ning eesmärgid püstitada. Ma mõtlesin toona esimest korda tõsiselt eriala vahetada - kultuurikorraldus, minna suvel Tallinnasse Korterisse tööle, saada hästi palju tutvuseid ning tulevikus - tulevikus tahtsin saada Heidy Purgaks. Ilusad mõtted? Ilusad valed?

Nüüd siin uuesti istudes, tõden, et miski pole sellest täide läinud. Ja.. Heidy Purga? - ma võin ju nime vahetada, aga Heidy on Heidy ja mina olen mina.
Aga! Ma küll istun siin ja mul on peas uued (mure)mõtted, pole enam (hetkel) ükski neist seotud tulevikuga. Ma ju siiski vahetasin eriala ning tunnen, et see on üks parimaid asju, mis ma ülikoolis olen teinud. Kuigi minu kohalkäimisprotsent pole kuigi suur, võin julgelt väita, et mulle meeldib see. SEE - see kõik !!! Ma tunnen et olen õiges kohas, kuulun mingisse süsteemi, olen osa sellest. Kui te vaid näeksite, kuidas minu silmadki siin säravad. See kõik on nii hea. Ma vist olen taas armunud - oma kooli ja õpingutesse ning eesootavasse tulevikku, pigem viimaste võimalustesse.
Ja seda eriala vahetust - ma ei kahetse mitte midagi, ma ei kahetse, et minust jäi maha hunnik tuttavaid, raisatud aasta, esimesed Tartu kogemused. Ma olen rahul sellega. Ma olen rahul, kui inimesed küsivad minult, mida ma õpin ja ma vastan neile "ajakirjandust", sest tunnen, et hetkel mulle meeldib see väljavaade ja eeldus, mis minust jääb. Ma meeldin endale.

ajõuuuu, ma olen täiega täääääääiiiis. Ja teate, ma täiega laikin alehandrot!!! Nagu päriselt. Aga mu tsikid on ka lahedad (A):D

Kuid nüüd on siiski 13. september!

Teen midagi erakordsest! Kirjutan ajendatult oma eelmise postituse tagasisidest.
Inimesed, pange tähele, ma ei istu hetkel toas ning mõttepauside ajal ei mängi vene ruletti. Ja suured tänud kõikidele kes proovisid mind kuidagi toetada (ning salamisi vist valisid juba mingite psühhiaatrikliinikute numbreid :D)!
Tavaliselt mind väga ei huvita, mis reaktsioone ma inimestelt saan - selles mõttes, et ma ei kirjuta neid tekste mingi eesmärgiga, AGA , mulle tuli vägagi üllatav, kui mõned arvasid, et mul on midagi halvasti.

Siiski tõsiselt väga armas teist ning toon siis positiivset ka oma uue kursuse kohta : ma küll ei viitsi nendega suhelda, sest olen juba väga väga palju väga lahedaid inimesi siin Tartu-aasta jooksul kohanud, kuid siiski ma pingutan ning siiski ma näen kui palju on minule ambitsioonidelt sarnaseid inimesi. Jeps, nüüd ma polegi enam eriline, nüüd olen osa meedia hallist massist.

Ja everything is fine - honestly ;)

..ja on jälle 2. veebruar..

Kas olete näinud seda filmi Groundhog Day? See film, kus Bill Murray ärkab pidevalt üles küünlapäeval, aga ainult selle vahega, et ta jagab ära, et ta on ikka samas päevas ning samas asi, mida ta ei jaga ära, on see, et MIKS? on ta ikka samas päevas. Igatahes mina seda filmi lõpuni pole näinud, või ei mäleta lõppu. Hollywoodile kohaselt eeldan, et ta ikka sai sellest tsüklist välja.

No minu intervallid on mitte 24 h'sed, vaid 365 päevased. Ja vastupidiselt Murrayle, ma tean miks ma ärkasin samas kohas üles. Ma ise tahtsin seda ju. Sarnaselt Murrayle ma proovin ka olukorda muuta võrreldes eelmisega ning sarnaselt Murrayle ma ei tea kuidas see lõpuks lõppeb. Aga ma loodan, et ma aasta pärast enam taas ei ärka unest ning ei hakka seda kõike uuesti läbi elama.

Kuidas siis on ka uus kursus ja eriala? Kõik küsivad seda . . ja ega ma väga tarka ei oskagi vastata. Vähemalt nad ei küsi enam mult sarnaselt eelmisele aastale, et kes sust siis saab. See on ilmselge - vähemalt kõrvaltvaatajatele, et kui õpid juurat, saab sinust advokaat, kui meditsiini, oled 6 a pärast arst ning kui ajakirjandust - no nimi ütleb isegi.
Kuid kas see ka 3 aasta pärast vastab tõele? No õnneks ümbritsevad ei vaevu nii kaugele mõtlema. Õnneks.

Aga jah - see on lihtsalt hämmastav, kuidas ma leian end taas sellistest olukordadest nagu sügisel aastal 2009. Ainult aastanumber on nüüd ilusam.

Taas olen ma kursusel selline, kes ei teadnud sealsetest inimestest mitte kedagi. Taas on kõik inimesed kas Tallinnast, TArtust või Rakverest - eelmise aasta vägapop variant Pärnu on asendunud seekord siis RAkverega.-
Taas leidsin ma endale ühe väga väga toreda tüdruku suhtlemiseks.
Taas vastab ta mu "inimesed kelle ma esimese korraga ära homie-stan" stereotüübile. Kuigi sedasi on väga õel ning egoistlik kirjutada, vastab see siiski tõele.
Taas ma olen sattunud nendesse tutvumisõhtute keeristesse.
Taas ma avastan, kui väga ma ikka ei oska tutvuda ning small talki. Või oskan, aga mitte piisavalt.
Lihtsalt taas ma leian end tühisena seismas kuskel seltskonnas, segaduses - suutmatuna valida, missuguse grupi juurde järgmisena sulanduda, millest järgmisenga nendega rääkida, millele järgmisena silmakirjalikult kaasa naerda..

Naljakas. Sest kuigi olukord on sama, on miskipärast tulemus ka sama. Kuigi nüüd on põhjused täiesti erinevad. Aasta tagasi ma ei osanud suhelda, sest ma ei teadnud mida ma kellegilt tahan. Ja kartsin, et kui ma äkki alustan valede inimestega tutvumist, magan ma maha need õiged, kes mulle! kursusel on määratud.
Ning jään lõpuks üksi.
Nüüd,
aasta hiljem olen ma aga vastupidises olukorras. Mul on olemas kõik need sõbrad, keda ma vajan. Mul pole enam seda iha ning igatsust ja üksindajäämisekartust ning ma ei tahagi endale neid uusi tuttavaid. Ma sunnin end nendega läbima, et lihtsalt tulevikus mitte hätta jääda.
Aga siiski, nagu aasta tagasigi, seisan ma seal ruumis ja näen kuidas maailm minust mööda sõidab. Ma peataks maailma ja läheks maha - aga kuhu mul sealt minna on? Jah - oma tuttavate juurde, aga ma ei võida sellega midagi uut ju. Nemad on mul (loodetavasti) alati olemas, aga uued inimesed, nendega peab vaeva nägema.
Jaa. Ja siis ma seisangi seal ning kuulan neid jutte ning leian et midagi - mittemidagi pole uut - ainult minu suhtumine.

"Issand, ma arvasin et mul polegi see nädal loenguid!!"
"Ajee - käisin üle kaarsilla!"
"Issand, mul on ühikas megatropp toakaaslane:S"
"A kus see Krooks asub?? Mis TEine koht?? Ah sitta, lähme parem illukasse! Retronight forevvva! Hakkame seal iga nädal käima"
"Mine noh - mismõttes see raamatukogu süsteem omadega nii tuksis on?? Ja see õis. . ."
"Ähh, kuidas siit näitusele saab?"

Ja ma tunnen end vanemana. Mitte nagu enamike puhul, aasta siia sinna, vaid just need kogemused, mis tulevad esimese aastaga. See suhtumine. Ma näen kõigis end ning ainus, mida neile kaasa oskan öelda, "kui ma eelmine aasta . . . "
Minu "Eelmise aasta emotsioon" pole aga enam võrreldav nende praegusega. Mina olen juba Tartu kujundanud enda käe-jala järgi. Olen ta omaks teinud. Minul on siin kõik paigas - mina tean, kust ma mida tahan, kus ma kellega tahan olla. Nemad aga . . nemad alles teevad seda. Tean et neile ei istu minu rütm, sest igaüks peab leidma endale selle oma ja kompanjonid kellega seda traditsiooni sisse rühkida.

Ning see tõepoolest kõik kordub taas, sest jälle, kui ma olen oma mõttetega ei tea kus, astub mingist lambist kohast välja mingi tüüp, kes on nii teistsugune, kellega ei seo mind mittemidagi, kuid keda ma olen terve selle aja oodanud ja kellega olles - nende loetud tundide jooksul, ma taban, et me koos tabame, et oleme maailmast üle, ning teised meie kõrval ei oma vähimatki tähtsust. NEnde paari tunni jooksul suudab ta mu ellu jätta sügavama jälje kui mõni 10 aastagagi.
Nii nagu eelmise sügise alguses, nüüd ka nüüd. Ja need inimesed on just sellised, kelle kõrval ma tunnen, et kurat ma olen noor. Ja ma häbenen ka seda. Kuigi just eelnevalt olen rääkinud teistele kui vanana ma end tunnen. Ja nende inimestega ma ei tohi kunagi enam kohtuda. Lihtsalt - kui ma teeksin seda, poleks see enam see aus kohtumine - aus, ehk meid ei ühenda mittemiski ja me suudame rääkida kõigest tänu tabula rasale.

Kuna kõik on alanud taas nii nagu eelmine aasta, siis ma prognoosin, võttes aluseks olnut:
Mu ristimine on kräpp, senised kursakatega läbikäimised pealiskaudsed, kuid kõik leiavad end ning 3 kuu pärast leian ka mina end kuskilt grupist. Kooli võtan ma aga pohhuistlikult ning üritan end kuidagi läbi saada. ( kuigi olgu lisatud, et ma isegi tahan end taas sinna süsteemi süüa ). Üle kaarsilla käin ka arvatavasti mõne lambika inimesega, aga feissi sellest ei postita. Mingi hetk ma tõesti lasen end suhtlemisel pohhuistlikult lõdvaks ja kõik läheb nii nagu tarvis.

Aga miks sa siis juba nüüd seda ei tee?

Aga ma teen ju! Aga teised, need uued, lihtsalt ei tea mind.


Siiski, olenemata sellest, et ma alustan seda mängu uuesti, ma tunnen, et olen kogenenum ning targem ja stabiilsem. Nii et miski, mis võib mu jutu järgi tunduda miinusena, on tegelikult ka väga suur pluss.

Kahju aind et see küünlapäev on nii külm alati.



Ja endiselt ma leian sellised lood, mille kuulajaid on üle miljoni.


: