Make love

Tasku. Teine korrus. Mees loeb mu kõrval raamatut. Tark mees. Haritud mees. Kultuurne mees. Inimesed tulevad ja lähevad. Butiigist butiiki, poest poodi.

Pool aastat tagasi istusin samas kohas. Mäletan, et tegemist oli murdepunktiga, mil ma mõtlesin, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan. Naljakas väljend eks - oma elu? Nagu see oleks midagi suurt ja tähtsat võrreldes 6 miljardi teise inimesega. Nagu see oleks keeruline ning probleeme täis võrreldes nende teiste 6 miljardi inimesega. Nagu ma oleksin juba nii vana, et mõiste "oma elu" omaks tõesti mingit suursugust tähendust. Lapsik on draamatseda niiviisi millegi üle, millest tegelikult väga polegi midagi kajastada. Just kui Justin Bieber, kellest väidetavalt pidi peagi ilmuma elulooraamat ning võimalik, et kõige rängem peatükk kajastab ta hamstri matuseid?
Samas - kui sa ise väljendit "oma elu" ei toonita ja ei kajasta, kes siis veel sellest huvitub?

Olgu, on kuidas on selle "oma eluga". Aga ma istusin siin ning mõtlesin - koolist, inimestest - tulevikust. Mäletan, et lõpuks ma suutsin end kokku võtta ja motiveerida ning eesmärgid püstitada. Ma mõtlesin toona esimest korda tõsiselt eriala vahetada - kultuurikorraldus, minna suvel Tallinnasse Korterisse tööle, saada hästi palju tutvuseid ning tulevikus - tulevikus tahtsin saada Heidy Purgaks. Ilusad mõtted? Ilusad valed?

Nüüd siin uuesti istudes, tõden, et miski pole sellest täide läinud. Ja.. Heidy Purga? - ma võin ju nime vahetada, aga Heidy on Heidy ja mina olen mina.
Aga! Ma küll istun siin ja mul on peas uued (mure)mõtted, pole enam (hetkel) ükski neist seotud tulevikuga. Ma ju siiski vahetasin eriala ning tunnen, et see on üks parimaid asju, mis ma ülikoolis olen teinud. Kuigi minu kohalkäimisprotsent pole kuigi suur, võin julgelt väita, et mulle meeldib see. SEE - see kõik !!! Ma tunnen et olen õiges kohas, kuulun mingisse süsteemi, olen osa sellest. Kui te vaid näeksite, kuidas minu silmadki siin säravad. See kõik on nii hea. Ma vist olen taas armunud - oma kooli ja õpingutesse ning eesootavasse tulevikku, pigem viimaste võimalustesse.
Ja seda eriala vahetust - ma ei kahetse mitte midagi, ma ei kahetse, et minust jäi maha hunnik tuttavaid, raisatud aasta, esimesed Tartu kogemused. Ma olen rahul sellega. Ma olen rahul, kui inimesed küsivad minult, mida ma õpin ja ma vastan neile "ajakirjandust", sest tunnen, et hetkel mulle meeldib see väljavaade ja eeldus, mis minust jääb. Ma meeldin endale.