Eeva esimene mõte, kui ta Paradiisist välja visati:

On pm mu selle semestri lemmikloeng, mida annab mu hetke lemmik õppejõud - ja mida ma teen? Kirjutan sissekannet.
Mõnes mõttes on arvuti nuhtlus, aga kuna reedel eksisteerib mul ka selline aine nagu keeleteadus - siis see nuhtlus on hädavajalik konspekteerimiseks,
AGa hetke loeng räägib etnoloogiast - ala, millepärast ma tulin siia kooli. Jaaa - see on põnev, huvitav, selline nagu ma tahangi, KUID, nagu eile NEFA ( etno ja folgi ühing ) üritusel käies tõdesingi - mida kuradit ma hakkan oma etnoloogi paberitega pihta?
Sealgi kõik inimesed tõdesid, kui neilt uuriti, et tegelikult tööturul ju ei otsita etnolooge ja folkloriste - sellise haridusega inimestele toob leiva lauale ikka mingi riigitöö. Nii et teooria kohaselt ma hangun kas siis 3 või 5 aastat siin auditooriumis ning lõpuks pakendan ikka teie puuvilju Selveri kassas. Kui sedagi, sest tehnoloogia tõttu ka kassatöötajaid asendavad varsti masinad.

Point ongi selles, mida ma alateadlikult olen vaaginud endas, et ma pean hakkama midagi kõrvalt tegema. Ehitama vundamenti. Aga millest? Kooli kohapealt on veel üks võimalus, et võtan endale kõrvalsuuna. Aga millise? See alma mater on nii effing teoreetiline, teaduslik, puine - üks põhjuseid, miks ma mõtlesin siia vahel üldse mitte astuda !

Olen alati tahtnud midagi kreatiivset teha - ma pole kunstnik, kuid mul on ideid. Kuid kuhu ma oma ideedega lähen? Korra mõtlesin et reklaamindusse. E siis kõik mu mõtted on mõjutatud meediast. No ma tegelen ka mingi miniraadioprojektiga, aga see ei anna mulle hetkel mingit erilist arengut. Vähemalt ma ei näe veel lävepakku, millelt hüpata suurde meediamaastikku. Mul on ideid. AGa pealehakkamist? Mul pole olnud kogemusi. Või on asi pigem mu olemuses - etnoloogide-folkloristide olemuses, mida ma ise sean kategooriasse "huinamuina". Lihte seletus - üks tragi teise kursuse folklorist, kes oli eile ka nefal ( ning kes on tragi sellepärast, et ta tegeleb ise kõrvalt ajakirjandusega, ilma, et oleks seda õppind - ta kirjutab kas või maalehele, eesti päevalehele ) rääkis, kuidas tema jaoks oli hämmastav, et ajakirjanduse tudengid ei austa oma õppejõude.
Nimelt ta oli olnud selle eriala loengutes ning tudengid pidevalt ütlesid vastuväiteid õppejõule, ei nõustund temaga, omasid liiga palju, laialt oma ( missest et võhiklikku ) arvamust. Folklorist väitiski, et see oli erakordne kontrast sellega, mis toimub meie - kirjandusjakultuuri-inimeste loengutes . Me austame oma õppejõude, kuulame neid.

Või kas on ikka asi austamises?

Äkki on lihtsalt loomulik, et inimesed, kes õpivad ajakirjandust - see selline ründamine ongi nende ättituud. See tuleb just neile kasuks - õppejõud isegi vast võtavad seda just plussina. Ajakirjanikud on just kui metsloomad, keda püütakse dresseerida, kuid in the end, nad säilitavad meediamaastikul ikkagi oma ürgse instinkti. Ning tü eesmärk polegi seda instinkti kaotada vaid natukene tahuda. AGa Meie ala - see, et me ei hõika pidevalt loengutes oma mõtteid - see ei tähenda, et me oleksime ajakirjanikest tsiviliseeritumad, intelligentsemad, just haritumad. SEst see on küll üüberharidus, kui sa samal ajal mängid Solitare'i või siis irooniliselt kirjutad oma blogi.
Etnofolklaste olemus polegi pealehakkav - nad pole erilised alustajad. Enamus elavad kui uduloori sees, mistõttu see teaduski on kui siil udus. POle ime, et etnofolk ei arene kuidagi. Või ei paku avalikkuses laialdaselt huvi. SEda harrastavad inimesed pole juba misteab kui särtsakad.
Ma tulin siia, sest mind huvitas see aine, kuid ma siiski tajun, et olemuselt ma pole ka täiesti soome-ugrilasest mõnus huinamuinaja. Kuid ma olen kergesti mõjutatav. Ning hetkel, siin loengutes ja uduses keskkonnas mõjutatakse mind ka järjest kalduma hibernatiivse eluviisi poole - süstitakse tunnet, et peaksin loomulikuks tõmmata ennast kuskel muuseumis kerra ning tassi tee kõrvale chekkida ka mingeid rahvalaulu tekste.
Ma loodan, et 5 aasta pÄRast ma ei vasta sellele kirjeldusele. MA ei taha vastata sellele.

Ma ei tea mis mu olemus on - aga tean et see pole huinamuinaja. Ning ka mitte tragi ründav ajakirjanik. Kuigi ma võin elada sellesse ning ka teistesse rollidesse sisse. MA võin näida kui ründav küsitleja - kuid kuna ma seda oma olemuselt pole - võib see ka kergeltöeldes wannabe'lik tunduda. Aga mõni ei suuda feikigi karakterit välja mängida.


Aga who the eff äm ai?


Nii palju küsimusi on viimasel ajal. SEst tajun, et kuigi seal Nefalgi öeldi, et aega veel on oma valikute tegemiseks, siis aeg hakkab tegelikult otsa saama. SEst ega seda aega ei jätku kauaks - aega, mil tehtud valikud aitavad sul ka kuhugi kõrgemale jõuda. Mida varem seda parem. Ning varsti see varem'a tähtaeg hakkab läbi saama.
Miks ma ka nii palju siia viimasel ajal kirjutan? MA ei tea. SAmas ka tean. Ma lihtsalt otsin vastuseid. Kõige parem oleks, kui keegi ütleks mulle mida teha. Ma olen üpris iseseisev - st ma suudan ajada asju ise - kui mulle on öeldud mida teha. MA tahaks ainult rääkida ja rääkida ning ka rääkida et saaksin tagasisidet. Ning saaksin seda mida ma otsin. Sest hektel ma veel ei tea seda, mida ma otsin.


Aga kes must saab siis lõpuks?
No üks variant on Indiana Jones ning teisena vastan alati inimestele, kes uurivad minu tuleviku kohta: "Ka Ingrid Rüütel on folklorist - seega presidendi naine"

draftid

VAatasin üle oma drafte e siis postitusi mis ma olen valmis kirjutanud, kuid tabades nende liigset emomula, pole avaldanud - kuni tänaseni.

Ma olen juba unustanud hetke-emotsioonid, mis panid mind niimoodi kirjutama, kuid tekst on minujaoks isegi kirjanduslikult hea. See järgnev postitus ning siis kui kellelgi on huvi, siis ka jaanuarisse veel mahtuv postitus nimega "speechless".

Sest arvatavasti inimesed, kes põhjustasid mus sellise kirjanduslikutalendi, ei mäleta seda enam - või praegustki ei oska tuletada ja seostada end.

Muideks ma pole kindelgi kes seda enam loeb - sissekanded on ka nii pikaks läind, et hea kui isegi viitsin hiljem postituse kirjamärkide likvideerimiseks üle lugeda.

AGA

Ei tea, kas tulevikus tuleb kirjandusvallas ka selline suund - nagu "emokirjandus"?



?

Kui nüüd saaks aineid - oleks kõik nii hea.

See kõik on nii hea ja samas seda kõike ka pole. Samas kardan ka seda, mida ei eksisteeri, ära kaotada. See kõik on nii segane. Vahel on mul jumaslast suva, enamasti on mul jumalast thrilling. Vahel ma mõtlen ainult sellest, vahel mu jaoks ei eksisteerigi seda. Vahel ma mõtlen liiga mõttetult palju. Vahel mu jaoks pole õiget momenti, vahel on aga nii õige aeg, kuid siis paralleelselt nähtust ei eksisteeri. Kui see tuleb, ma viiks kohe lõpu algusesse. JA terve see asi olekski nagu lõpp. Kuid kui see tulebki, siis minu mõtete segaduste pärast võib kujuneda tervest asjast ainult algus. Vahel ma olen nii sees, vahel aga täiesti väljas või siis piiril.
Ja kui see on, tahan et kõik ei lõppeks ning ma ei väsiks ära. Kuigi vahel ma väsin puhtast ootamisest. Ning äkki see, mida pole ja kuidas iganes seda ka defineerida ei saaks, kaotab oma tähtaja ning ammendab end?
Aga see on nii h e a . Ja see on nii piiride tunnetamine. Ja see ajab nii segadusse. Sest piirid ja nendel peituvad mõtted on erinevad. Aga mulle m e e l d i b see mis on. Ma lihtsalt ei taha valet nuppu vajutada et teistest ekslikult ette jõuda ning samas kaotada ka see, mida tegelikult ju pole. Sest mul pole kuhugi kiire ning naudiks hetke ka terve kuradima hetke.
Sest on nii hea, et ainetele saab juba 15. registreerida.

Elu eesmärk on enesearendamine

Olen nüüd sattund tihedamalt erinevaid blogisid sirvima ning tõden, et paljud, kaasaarvatud ju endagi oma, on samasugused. Palju on neid, kes kirjutavadki täpipealt, mida nad mingil päeval tegid, mida millestki arvavad. Teised, nagu ka mina, läbustavad interneti ning kasutavad "vaba kirjutuspinna õigust". Kolmandatel on mingi kindel eesmärk, teema - kas mood, muusika, kokandus või miski neljas. Mõni peab ka mingilmääral minu blogi muusikaliseks - mõni vaatab, et ajan taga seda päeviku vormi. Nii üht kui teist. Pigem ajan kreatiivset läbuvormi. Proovin ennast kuidagi välja elada, oma mõtteid maha saada. Vahel on mu sissekanded taotuslikult sellised. Kajastan mingit sündmust vms, lootes, et kuna mu blogi loevad teatud inimesed, siis et kui kellelgi on mingi tekst suunatud, et ta saaks sellest peidetust kahemõttelisusest aru.
Mul on palju "draft"e ehk siis kirjastamata postitusi - mõned on ka sellised, mida ma kirjastasin, kuid mõeldes osade lugejate reaktsioonile ( eriti nendele, kellele need blogikad olid suunatud), nende tõlgendusoskusele - ma kustutasin need ära. Või noh, nad endiselt eksisteerivad, aind ofkoors minu silmade jaoks.
Vahel ma ei taha mittemidagi siia kirjutada, vahel ma tahaks aind laule postitada - oma avastusi - vahel ma ainult kirjutaks siia.

Ja kirjutamisega seoses - tegelikult mind häirib - no teid peaks ka häirima, et ma väidan midagi kuid teen oma mõtte maha. Ma tihti naeruvääristan end siin. Sellest on kuidagi kujunenud mu avalik väljund - iseenda üle naermine - see peaks kõrvalseisjatel tekitama enda suhtes parema hoiaku - et nad tõdeksid, et keegi pole ideaalne, kõik on mingitviisi imelikud ( kõik pole selle üle uhked ning ei julge seda välja näidata ). Võõrad tunneksid end seeläbi sinuga kui avaliku narriga, tavalise inimesega suheldes mugavana ning omaksid endapildis illusioonilist - olen temast üle - olekut, mis aitab 2 inimese vahel palju rohkem suhelda. Alati ei pea olema suheldes domineeriv pool, domineerijad võiksid vahel proovida endast ka lihtsakoelisema mulje jätta, mistõttu nad näevad, et võõrad võtavad nende suhtes kohe uue, kergema hoiaku. Aga jah - teen oma väljendeid tihti kohe pärast kirjutamist ka maha.

Või mitte?

Sest illusioon ( loodetavasti ) tekkis oma venna blogi lugedes, kes alateadlikult on minu blogist mõjutatud ning kes miskipärast tihti teeb end maha. No ta on teatud eas ka - eas, kus kõik tema vanused omavad chilli maailmavaadet ning panevad emot. ( Ilmselgelt ta nüüd kommenteerib mind ja sõimab järjekordseks tropiks - nagu tookord seal msnis - mis ei lähe mul elusees meelest ). Aga S, sa ei pea koguaeg end maha tegema postitustes - see jätab sust ebakindla iseloomuga tüübi mulje. Hullemal juhul jõuavad su postitused Kaponi, kes lisab su "ma arvan et tal on potentsiaali korraldada koolitulistamine" listi. Vähemhullemal juhul lihtsalt inimesed mingi hetk ei võta sind vajalikult tõsiselt, sest sa jätad liiga palju valikuid inimestele.

Selline pole hea liider, kes jätab alluvatele liigselt võimalusi tegutsemiseks. Demokraatia on khuul aga mitte mõjuvõimas.

Kas või NR kogemusest - lets feiss it ( asi mis mind ka häirib - kasutan liigselt slänge ) - oma uute kaaslaste seas - need, kes omavad minuga sama, "uustulnuka" staatust, võtsin ma khuuli ja "jou viska viis" hoiaku, st näitasin, et hoiakult ma pole kellestki üle ning olen samal tasemel nagu nemad. Went with the gruuv.
Ja tulemus?
Ei kõik on hea - selles suhtes, et ma saan inimestega, kellega alguses siis suhtlesingi "minana", hästi läbi. Aga hästi tähendab nende stiilis.
Näide: kui teen üksinda saadet, on päris raske tegeleda puldi ja arvutiga - see on võimalik, aga senimaani, kuni suudad olla keskendunud. KEskendumus saab häiritud siis, kui keegi siseneb ruumi sulle tsau ütlema ning pärima kooli kohta ning kuhu peole kavatsed minna. Sa ei taha inimest solvata, kuna oled juba omandanud tema silmis "raeiobuddy" staatuse, mistõttu sa ei saa inimesele öelda, et okei, ehk tõmbad uttu, ma teen saadet. "Sõpradele" ma ei saa nii öelda, sest nad solvuksid - või ma eeldan et teeksid seda.
"Mismõttes sa ajad mu minema? enne sa pole ju ajanud? mismõttes sa ei suuda oma ühekordset nädala uutele-tegijatele mõeldud proovsaadet teha?" (käiks mõttes neil monoloog) Sest kõik ei ole arusaajad samal tasandil.
Raadios on erinevatel inimestel erinevad visioonid. Mõni käib seal aind fafafani pärast, mõni tahab tõesti midagi tõsisemat saavutada.

Aga vot kui ma neid kuupeale sealt raadioruumist ei saada, kannatabki minu saatekvaliteet, sest ma ei suuda keskenduda üheaaegselt tüübi muredele ning vastata talle interaktiivse vestlusega ning siis järgmine hetk lülituda otse-eetrisse ning rääkida omakorda interaktiivselt eesseisvast sündmustest.
Sellised kõik mured oleks olemata, kui ma oleks sügise alguses jätnud endast egokeskse bitchi mulje, mistõttu inimesed ei tahaks minuga väga lävida ning väldiks suhtlemist - mistõttu neil poleks mingit põhjust või tõesti t a h e t chikile ta saate ajal käppa visata. MA oleksin mõrd - kes on ambitsioonikas - ning seetõttu tal oleksid kõik vahendid et saadet teha nii nagu tema tahaks. Samas ofkoors, ametlikku head tagasisidet ma kolleegidelt - neilt "sõbrakandidaatidelt" ei saaks, sest nende arvamus oleks - "see chikk pole mind isegi orkutis lisanud - ilmselgelt ta pole 3 kuud saanud."
Ei - ilmselgelt saab ka teisiti - lävid normaalselt kolleegidega ning saade on ka üübertuun! SEst saatest olenebki väga palju. See toob respekti lauale - respekti määravad kuulajad. Ning mida rohkem respekti seda rohkem kätelkandmist kolleegidelt, sest ka kõige silmakirjalikumad mõistavad, et kui oled raadio "staarjuht" ning sinu saadet kuulab nädalas kõige rohkem arukaid inimesi, kõige rohkem uusi, siis oled just sina see, kes on üheks võtmelüliks raadio populaarsuse, avalikkuse ning innovatsiooni suurendamisel, misläbi tõusevad ofkoorsofkoors ka teiste houstide kuulaja ning arenemis numbrid.

Oeh jõudsin punktist A oma jutuga punkti M, ilma et oleksin B'd läbinud. Well point on, et Nr's valisin ma oma avalikuks kolleeg staatuseks kõige lähedasema pildi avalikust endast - e sõbraliku tolerantse chiki staatuse, kes seetõttu, mida aeg edasi, ei saa väga ambitsioonikaks enam muutuda.

Aga võib-olla on kõik see eelnev tekst seotud taas sellega, kuidas ma end ise maha teen. Miks? Miks inimesed - need intelligentsemad, tolerantsemad - end pidevalt maha teevad? Kas selles väljendub maailmaolemuse koodi lahtipuremine ning täiskasvanulikkus? Ametlikult end maha tehes jätame mulje, et saame inimestest aru ning teame et nad pole ideaalsed ning teevad vigu. Ka meie oleme inimesed ning on kergem ja valutum esimesena iseenese vigu tunnistada - enne , kui sellest saavad aru ka kaaslased, kes võivad neid nii ära kasutada, et pööravad sinu kahjuks ning jätavad sust ebaintelligentse e maakeeli maaka mulje. Samas on minujaoks ajatu Wilde tsitaat - "End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust meid hukka mõista. Patud annab meile andeks just nimelt pihtimine, aga mitte preester."

Ilmselgelt olen liiga tolerantne ja vabameelne, et midagi juhtida, kedagi dikteerida. MA olen FAN but not THE ONE.


Muide, kas teil oli ka samamoodi, et väiksena tahtsite ülikhuulid ja normaalsed tunduda nende täiskasvanute jaoks. Kas või vanemaklassi õpilasena või suure venna sõbra jaoks? Või siis gängiliidri jaoks, kes oli viiendik, kes kamandas 3nda klassi omi? Siis oli see niiiii tähtis! Aga nüüd, kui oleme ise suured ja nüüd vaatavad nooremad meid, kui khuule inimesi, siis teame et meil on jumalast pohhui neist. Suurematel on alati olnud jumalast pohhui väikestest. Siiamaani on. Kahju et keegi seda mulle väiksena ei öelnud, siis, kui mõtlesin, mida selga panna mingile vastuvõtule, et näida lahe vanema klassi tüdrukutele. Või siis poistele pigem.Sest see tarbetu mõtlemine polnud oma vaeva väärt. Mida suurem on inimene, seda rohkem ta mõtleb endale ja seda vähem teda huvitavad ümbritsevad. (Kunagi väitsin samalaadset mõtet varem juba riiete kohta käivas postituses.)
Aga jah - see on irooniline tõdemus, mis jõuab sinuni siis, kui oled ise suur. See vist käib arenemise evolutsiooni juurde, mille peavad kõik läbima.


Tsitaadid on geniaalsed - need on arusaadavad lühikokkuvõtted.

Leidsin veel ühe wilde'i oma, mis annab ideaalse vastuse mõnede kunagisele küsimusele - miks mu blogi pole avalik:

"Pole põhjust, miks peaks oma elu maailmale näitama. Maailm ei saaks millestki aru"



Will i am on ka tegelintski, kes on minu arust andekas. BEP's tuleb ta miskipärast andekusena enim esile. MA isegi ei tea tausta, kes mis postisiooni seal omab, kuid minu jaoks on ta asjaliku olekuga - tuum. Aga seda laulu jäin kuulama esmaspäeva hommikul raadiost, kui sõitsin võrust tartu - järjekordne hittleierdus - kuigi olin eelnevalt vist pool korda aind kuulnud, kuid tundsin will i ami kohe ära, mistõttu haaras vinge tüüp murdosa mu mõtetest sellel sõidul. MA võtaks Cheryli osad kõik maha ning jätaks tüübi.


JA ka see on jumalast tõsi ! : "Enamik inimesi ei ole tegelikult nemad ise. Nende mõtted on kellegi teise arvamused, nende elu on mimikri, nende kired tsitaadid"

Wilde oli homost egoist - see on tõsi - kuid ka ta nartsistlikud tsitaadid on tõsi!

!

Mis hinde ma saan 10palli skaalal?

Mul on olnud miljonkaks ideed, kuidas järjekordset sissekannet alustada - aga need kõik on olnud nii head just tänu hetkeemotsioonile, mida kuna mul kauaks ei jätku - kaovad ka tavaideede nimistusse.

Nii - täiendasin vahepeal taas oma orkutit ja mõtlen paralleelselt siia midagi arukat kirjutada.

Eelmine nädal oli päris lahe - kiire - sest olin pidevalt tegevuses - kuigi uskumatu, mu sotsiaalne elu oli bizi, kuigi orkuti järgi on mu sotsiaalsel elul kõigest 200 väljundit.

Esmaspäev
- Akadeemiliselt bizi - loengud 10st 8ni. Vahepeal sain kõikide meeli erutada oma kaasavõetud lõuna - pelmeenidega. Tipphetk - T pärandas mulle oma kaabu. Kuna see tuli nii ootamatult ja tasuta ( kuna ta on T tasuta ) siis ükspäev on plaanis valmistada suur kotitäis vahvleid - tean et see on ainus, mida suudan temaheaks teha.

Teisipäev
- Akadeemiliselt üks loeng - aga see-eest kulus terve loengueelne aeg M kingimehkeldamiseks, mistõttu sain mõnusa 4 kildise jalutuskäigu osaliseks NING ka see blogi sai sissekande. Mõtlesin et suudan kuidagi vastlapäevast ja kuklitest eemale hoida - aga võta näpust - krdi T jättis H'ga kelgutamise ära, mistõttu viimane maandus minu pool, arendas rahvusvahelisi suhteid ning ahvatles mind 2 vahukoorese saiaga. Ilmselgelt olen nõrk - ka ühe teise asja suhtes, millele ma enne uinumist mõtlesin ning tulin ideaalselt heale mõttele.

Tipphetk - Sain photoshopis kodutöö valmis ning külmikus lumemmed.

Kolmapäev
- Akadeemiliselt üks loeng - mis toimub?
Aga lasin oma teisipäevase idee käiku, mistõttu kustutasin ühe kontakti ära - ja olen siiamaani tulemiga ülirahul ning nagu näha ka - olen taas reaalsuses.
Aga käisin pärast loengut H korbis. Ougaad - mulle üldse ei meeldi see kui tullakse minuga teretutvust tegema, ilma et hingatagi eelnevalt jõuaksin. Ei see värk oli lahe - kuigi tean et korp pole minule - aga on huvitav järgida kuidas inimestel on kujunenud oma - ühiskonnast erinevad süsteemid. Teeksin dokfilmi - äkki nad laseks siis mul aukülalisena seetõttu ( kui film võidab Oscari ) ka lauda puudutada?
AGA pärast S ikka vedas mind CT'sse . Mis oli ka väga lahe. Ma olin taaskord omas elemendis - mul oli hea olla. See oli huvitav ka ühe tüübi pärast: nimelt nägin ülepika-aja taas S'i. Üllatav, et ta seal oli. And guess his again single? And guess - can i again enter the game? Aga huvitav oli kindlasti ka see, et sattusin pm ta kõrvale ühe teise tüübiga rääkima. ojaa - mindgames.
Ajaa - ning huvitav oli ka tegelt see, et mõni põeb liiga palju või omab mõttetut teemat, et põdeda. Väike pettumus for me.
Tipphetk - kõige selle juures oli kolmapäev karsklane - vb mõni ei teadnud, kuid tõdes, et suudan ka "mina" olla ilma promillideta.

Neljapäev
- Akadeemiliselt arv, mida pole olemas, loengut e siis 0 .
no tegelt ka !
Aga siis oli kauaoodatud lasanjenight with kultuursete leedidega e SKLAB änd mii @S's. Oli chillilvalt lahe - mulle meeldis see - ei viitsigi minna igakord "välja".
Ajaa, enne sain A'ga kokku ning rääkisime temaga, enne kui ta Slovakki põrutas. Sai ka aimu minu sügisest vältava telenoveelast. Eks näis kuidas vaatajatele meeldib - reitingust ju oleneb, kas firma canceldab ja stsenaristid on kiiremas korras sunnitud kirjutama kõigele õnneliku lõpu, või siis mitte. Kes teab - ehk kujuneb sellest noveelast mingi mammut-kodus ja võõrsil - ougaad, seda ei tahaks, 3000 osa pärast ma olen - vana ju!
Aga neljapäeavst - ei teagi, kumb oli parem, kas seltskond või lasanje - kuid loodan et samade nägudega tuleb veel selliseid degusteerimisi!
Tipphetk - mu kursaõed tunnevad, et varsti ühendab neid kõiki K

Reede
- Akadeemiliselt 2 loengut - lõpuks ometi midagi!
Aga ka väga bizi päev. Loengutest jooksin pärast ühte pesu kohe NR'i - kus tuli lõppudelõpuks selline soolosaade nagu tarvis! Ja humoorikas oli see, et K vist on leidnud endale naise ! Palju õnne talle!
Ja pärast raadiot siis jooks koju, kus hilinesin juba M sünkarile. JEp - elan peaaegu kõige lähemal, ning olingi viimane. Kõik oli taas fan ning asi ilmselgelt lõppes illukas. Natuke kahju oli see, et kuna eelneva jooksen-jooksen-oleku pärast ma väga värske enam reedel polnud.
Kuid kogu nende kokteilide miksimise tõttu tean, mida järgmine kord klubist tellida.
Tipphetk - saade õnnestus - fainalli, see oli minu saade !

Laupäev
Lõpuks käes kojujõudmine - kuna bussijaama pangaautomaat streikis, olin sunnitud nõmedale bussijuhile viimased 5 eeku pileti eest tasuma sentides.
Igatahes teadsin et kuna oli tulemas veel viimane selle nädala üritus - otsustasin, et lähen Võrus sinna otse, mitte ei lähe kodust läbi - vastasel juhul ma oleks väsimusest ennast kerra tõmmand ning mobiili välja lülitanud ja süüdistanud nokia cräppi akut. AGA ma ei teinud seda . Ja hea oli ka - sest olgugi, kui pessimistlikult ma polnud vastlapäevaks ja kelgutamiseks saunagängiga ka häälestatud - kujunes sellest väga lahe üritus. Ei kelgutatudki - vaid sõideti jäärada - ja pohh, et ma eriti ei olnud "jess" sõitma - kujunes sellest minu parim senine "ossikampaania" mistõttu on ilmselge, et orks täieneb veel ühe laariga.
JA õhtul - kui lõpuks pärast 2t ja poolt nädalat koju jõudsin - ma tõesti kerisin end kerra teleka ette - kust ärkasin . . .

Pühapäev
... pühapäeva hommikul siis. Ning tänane päev on möödunud maratoni saatel. Ning söömise saatel. Ning netiga mässamise saatel. Ning homse sõidugraafiku planeerimise saatel.




wellwellwell. Kokkuvõtted.

Mõtlesin - et ma pole ikka kõige parem uute inimestega tutvuja. Ma võin küll tunduda lahe, khuul st hästi vaba, avatud esmatutvumisel - aga seda selle pärast, et ma ei võta seda lihtsalt tõsiselt. MA võin vabal ajada inimesele, et appi kui nunnu sa oled mis võib kokkuvõttes jätta väga fafa mulje. Kuid ma teen seda tõesti sellepärast, sest 8l juhul 10st ma enam uue inimesega edaspidi ei suhtle. Ma ei viitsi. ( Muideks A ütles - et see on minu parasiitväljend - ma olen slängiküüsis laiskloom )

Huvitav, missuguse mulje jätab minu orkuti profiil inimestele, kes ei tea mind ning ei mõiste neid 3mõttelisi nalju mida ma pidevalt sinna update'in. Eilegi mingi lamp Tanel lisas - ma tõesti ei tea kes ta on - kuid mida ta küll arvab minust?
Ilmselgelt mu avalik profiil ei näita tõelist mina - see oleks igav ning kõige "ausa" meeldetuletamine võtaks liigselt palju aega/vaeva. Las inimesed naudivad mu cräppi huumorit. Vahel ma panen teistejaoks liigselt villast. Aga ise olen küll ülirahul sellega.
Ja T'l on õigus - tal on alati õigus sellistel juhtudel - grupifotodelt otsivad inimesed ikka esimesena enda nägu, mille olek määrab ka, kas inimesed riputavad gängbäng pildi netti või mitte.

Ma ei saa aru - nagu paljud mu lähituttavadki, why i äm still vacant. Mida rohkem daune mulle end külge kleebib, seda enam tõuseb minu nartsistlik olemus, mistõttu mu kujuteldavad aktsiad on varsti kõrgemad kui Bershire Hathway'i omad.
Mida rohkem tõuseb inimese eneseväärtus - seda väiksemaks muutub ümbritsevate sobivate tüüpide arv.
Ma olen mitmete inimeste pakkumisi ära öelnud - ja kokkuvõttes olen targasti ka teinud. Ei kahetse ja särkivärki. Pigem olen üksi kui lähen moega kaasa. TEgelt ma ei lase paljusid inimesi endale ligi - sest aiman igas sõidus järjekordset mittemidagi saamist, minupoolset äraütlemist, aja raiskamist.
Aga hetkel mul on hea ja mul on pohhui. Mina olen hea - ma olen 11/10st !

Hea on ka Kid Cudi - selle potheadi olek on ilmselgelt pilves - kuid ta on ülinunnult chill mistõttu ma ei armasta vaid chillin teda !









Aga mis mulle ei meeldi, et kõik youtubes kolib HD'le , mistõttu need videod siin blogis näevad nõmedad välja - nad ei istu nagu väikesed aknad, vaid lõhuvad mu tausta.
Kavatsen kunagi miljon ja kolme aasta pärast tausta muuta.

Aga praegu on hea.


Aa ja - tegelt on juba natuke halb, et ma liiga palju klubidesse satun - sest ma tõsiselt ei viitsi sinna enam tükka aega kooserdada. Ma ütlen seda igakord, kui naasen illukast, ct'st - ning järgmine kord lähen taas suure hurraaga, sest tuttavad veavad mind. Aga seetõttu ma saadan alati kõik seal olles metsa - ma tantsin kõik metsa !


Chilliv cudi !

Maris!

Ma loodan et sa väga ei pettunud, et hommikul marssisin tuppa sisse ning soovisin sulle arvatavasti viimasena ning kõige ebaoriginaalsemalt õnne - no vähemalt võrreldes nende kamraadidega, kes sind juba kas või pool 8 hommikul äratasid :D
Mis tuleb sõprusesse - siis jah - selles võin mingi hetk olla vägagi omakasupüüdlik st lousy friend. Aga SEDA ei saa kindlasti väita sinu kohta. Sa oled uskumatult ideaalne - kuidas saakski seda mitte väita tüdruku kohta, kes on ilus - pluss kannab ilusaid riideid, sest ta stiil on ületamatu - c'mon - ega iga ei pääse riiklikele moevõistlustele oma kollektsiooniga, ta on fan - temaga on fan olla, ta kuulab alati sind - ta juba ootab, kui sa uksest sisse astud, et sa räägiksid talle oma seiklustest - mina juba ootan, kui ma sisenen boksi, et rääkida oma kohutavatest äpardutest. Ougaad - ja kui tark ta on ! Ta õpib arstiks - no more needed. Ta pole üldse halb - mina vahel olen õel oma juttudega - aga isegi kui ta toetab mind selles vallas - on ta H E A ! Ojaaa - ning avastasin kadestuseks just hiljuti - et ta oskab tantsida ka ! Joonistada ka! Mida ta ei oska?? Mida inimesed ei peaks kadestama ta juures?
Jap - M on ületamatult pööörfict - mul on ületamatult hea meel, et meie kõrval elab päevast-päeva inimene, kes on nii super, ning kelle pärast ei taha ka teised halvemad olla !




Palju Õnne * !

joujoujou

Ohohohoooo - peaks nüüd midagi asjalikku siia postitama, sest see, misiganes selle põhikontseptsioon ka pole - on unarusse jäänud.

Aga mitte minu enda so-called what to do laif. Olen pidevalt midagi teinud - midagi pidanud tegema, et istusingi nüüd läpaka taha, et alustada oma akadeemilise ülesannetega. Keegi kurjajuur mu kursuselt rääkis, et meil pidi olema juba kohutavalt palju kohustuslikku kirjandust O_o - ilmselgelt olin hämmingus, sest kokkuvõttes polnud minu jaoks eelmine semestergi midagi väga üüratut lugeda. Aga jah - nagu näha - minu õpingutest kujuneb multimeedialik sissekanne blogisse. No samas - ma ju võtangi multimeediat ka. Oh Boy - nagu Duffy laulaks - mul on homme ju loengud 10st 8ni. Samas viimased 4 tundi teen digitaalset maali. Ja see nädal algab aeroobika ka - peaksingi kuupileti soetama. Oh boy - raha kontol sulab kiiremini kui see kuradima lumi. Kui saaksin, saadaksin nende Haiti päästelennukitega Vancouverisse seda valget ollust. Tõesõna - need vallid on nii pudruselt suured, et ma ükspäev väljudes ühikast ei näinud enam comarketi ustki. Ja rahaga seoses - seda oleks rohkem, kui poleks neid nõmedaid poode - mis ahvatlevad mind oma üüratute allahindlustega toetama väikseid hiinlasi kuskel tehastes 30 senti nägu, et meisterdavad põhivärgi. Tänagi sain NEWYORKERist 2 salli 19 eeguga !!!

oo ja mis tänasesse veel puutub - siis hängisin Taskus ning mul avanes seal teha intekaid - reporteri stiilis tänavaküsitlusi - e siis kaubanduskeskuse küsitlusi. Ning haarasin härjal sarvist, või siis pigem kuningalt? kuna kasutasin juhust, et Marten Kuningas ka esines TAskus ning küsisin temaltki vastlapäevaga seoses infi. Ülikhuul oli mu ettevõtmine, ise olen selle üle uhke - aga kardan et tulemuse üle uhke pole, sest see materjal on ikka kohati väga raw - mul pole õrna aimugi, mis lindile jäi - ei imesta kui igal pool taustmüra killib sajaga . . .
aga loodame parimat.

ooo - ja M mu ühikast üllatas mind maailma parima sõbrapäevahommikusöögiga. SEe on ka põhjus, miks ma ei paanitse, et muidu mu telefon polegi täna sms-soovidest päevale kohaselt punane. Oh no!

Aitasin just A'l (oma uuel toanaabril - kes on Pihkvast ja räägib kuradima head eesti keelt ) artiklit parandada. Päris armas oli, et tal olid Eestis põlvelõhkujad.

Muideks mõtlesin et teeks eurovisiooniga ka blogi. Kõigil on mingid hobiblogid - ja siis whai nat this ülikomejantne üritus, mida kõik irvitavad ja samas vaatavad.

Oi - ideid on meeletult tekkind - sest ümbritsevat inspiratsiooni on ka meeletult!

Tõesti - kool hakkab varsti segama mu eestlaslikult madalaid ambitsioone.


Ooh ohh ooooh nii palju ON, millest rääkida - ja nii palju erinevaid inimesi on ka tekkinud, kellel mida rääkida. Minu sloganiks ongi viimasel ajal tekkinud "Kas ma olen sulle juba seda rääkinud?"




Esimesed 5 korda kuulad - siis on okei - järgmised 5 korda kuulad sellepärast, et on haarav ja hakkas meeldima - ülejäänud 555 korda sa ei kuula vaid kuuled seda kõikidest raadiojaamadest. Mis parata - isegi kui sellel laulul ei lähe nii edukalt kui teistel Alice'i imemaailma soundtracki üllitistel, siis Eestis tembeldakse see nagunii hitiks. Aga mulle meeldis mingi hetk isegi - päris Kerlilik, ootan huviga videot ka - tundub olevat midagit.




Mhh - mõtlesin et paneks midagi video mõttes ka siia - Rihanna viimane hitt siis - oletatavalt. Aga jäingi seda vaatama eile - ja no see stiil - välimuslik stiil - kuhu R draivib - ei ole väga minu teema. Kuid siiski - see transformatsioon on muljetavaldav - sest seda Pon de Replay kiisut oli terve 3.45 mindi jooksul näha ühes kaadris 2.19? vist ? nii et jah.
Aga naljakas - väga 90ndad stiil - mis mulle, olgugi et olen selle kümnendi väljalase - ei istu eriti. AGa üks blingiv nokakas on küll ürikhuul seal.

Ei - liiga 90ndate futukräpp.



.

Pakendamata kvaliteet

Tegelikult pole see mittemidagi erilist - ei mingit showd, ei mingeid tantsijaid, ei mingeid kostüüme - ja sellepärast mulle meeldibki see. Silm lihtsalt puhkab. Selles Grammy esituses köidab rütm, ilma, et ta peaks selleks end veristama või kandma lateks-trikoosid ja monstrumsoenguid.
Kvaltiteeti ei pea pakendama.

Lihtsalt 3 artisti:
lil wayne - tüüp, kes pälvis mu tähelepanu oma "prom queen"iga ning kähiseva tämbriga
eminem - tüüp, kes pälvis mu tähelepanu juba sellega, et ta on valge ning samas mustem kui MJ
drake - tüüp, kes pälvis mu tähelepanu, kuna tuli lavale kolmandana ning rikkus ettenduse värvigamma ära

Need tüübid tõid nüüd midagi muusikasse tagasi. See midagi - mäletate kui 50cent oma klubis pimpis, või kui eminem oma kappi koristas, või kui nellyl oli kuum, või kui jay-z polnud ainult tüüp, kes tuunib beyonced, või kui snoopy mäletati ta lugude järgi? Vähemalt minu jaoks tõid.


See etendus - see on oma olekult nii oldschool - et see on hea.


Nautige kas või juba seda kohta kui eminem lavale tuleb - ka Veerpalu ei liigu nii sujuvalt finišisse


!