Kui nüüd saaks aineid - oleks kõik nii hea.

See kõik on nii hea ja samas seda kõike ka pole. Samas kardan ka seda, mida ei eksisteeri, ära kaotada. See kõik on nii segane. Vahel on mul jumaslast suva, enamasti on mul jumalast thrilling. Vahel ma mõtlen ainult sellest, vahel mu jaoks ei eksisteerigi seda. Vahel ma mõtlen liiga mõttetult palju. Vahel mu jaoks pole õiget momenti, vahel on aga nii õige aeg, kuid siis paralleelselt nähtust ei eksisteeri. Kui see tuleb, ma viiks kohe lõpu algusesse. JA terve see asi olekski nagu lõpp. Kuid kui see tulebki, siis minu mõtete segaduste pärast võib kujuneda tervest asjast ainult algus. Vahel ma olen nii sees, vahel aga täiesti väljas või siis piiril.
Ja kui see on, tahan et kõik ei lõppeks ning ma ei väsiks ära. Kuigi vahel ma väsin puhtast ootamisest. Ning äkki see, mida pole ja kuidas iganes seda ka defineerida ei saaks, kaotab oma tähtaja ning ammendab end?
Aga see on nii h e a . Ja see on nii piiride tunnetamine. Ja see ajab nii segadusse. Sest piirid ja nendel peituvad mõtted on erinevad. Aga mulle m e e l d i b see mis on. Ma lihtsalt ei taha valet nuppu vajutada et teistest ekslikult ette jõuda ning samas kaotada ka see, mida tegelikult ju pole. Sest mul pole kuhugi kiire ning naudiks hetke ka terve kuradima hetke.
Sest on nii hea, et ainetele saab juba 15. registreerida.