Eeva esimene mõte, kui ta Paradiisist välja visati:

On pm mu selle semestri lemmikloeng, mida annab mu hetke lemmik õppejõud - ja mida ma teen? Kirjutan sissekannet.
Mõnes mõttes on arvuti nuhtlus, aga kuna reedel eksisteerib mul ka selline aine nagu keeleteadus - siis see nuhtlus on hädavajalik konspekteerimiseks,
AGa hetke loeng räägib etnoloogiast - ala, millepärast ma tulin siia kooli. Jaaa - see on põnev, huvitav, selline nagu ma tahangi, KUID, nagu eile NEFA ( etno ja folgi ühing ) üritusel käies tõdesingi - mida kuradit ma hakkan oma etnoloogi paberitega pihta?
Sealgi kõik inimesed tõdesid, kui neilt uuriti, et tegelikult tööturul ju ei otsita etnolooge ja folkloriste - sellise haridusega inimestele toob leiva lauale ikka mingi riigitöö. Nii et teooria kohaselt ma hangun kas siis 3 või 5 aastat siin auditooriumis ning lõpuks pakendan ikka teie puuvilju Selveri kassas. Kui sedagi, sest tehnoloogia tõttu ka kassatöötajaid asendavad varsti masinad.

Point ongi selles, mida ma alateadlikult olen vaaginud endas, et ma pean hakkama midagi kõrvalt tegema. Ehitama vundamenti. Aga millest? Kooli kohapealt on veel üks võimalus, et võtan endale kõrvalsuuna. Aga millise? See alma mater on nii effing teoreetiline, teaduslik, puine - üks põhjuseid, miks ma mõtlesin siia vahel üldse mitte astuda !

Olen alati tahtnud midagi kreatiivset teha - ma pole kunstnik, kuid mul on ideid. Kuid kuhu ma oma ideedega lähen? Korra mõtlesin et reklaamindusse. E siis kõik mu mõtted on mõjutatud meediast. No ma tegelen ka mingi miniraadioprojektiga, aga see ei anna mulle hetkel mingit erilist arengut. Vähemalt ma ei näe veel lävepakku, millelt hüpata suurde meediamaastikku. Mul on ideid. AGa pealehakkamist? Mul pole olnud kogemusi. Või on asi pigem mu olemuses - etnoloogide-folkloristide olemuses, mida ma ise sean kategooriasse "huinamuina". Lihte seletus - üks tragi teise kursuse folklorist, kes oli eile ka nefal ( ning kes on tragi sellepärast, et ta tegeleb ise kõrvalt ajakirjandusega, ilma, et oleks seda õppind - ta kirjutab kas või maalehele, eesti päevalehele ) rääkis, kuidas tema jaoks oli hämmastav, et ajakirjanduse tudengid ei austa oma õppejõude.
Nimelt ta oli olnud selle eriala loengutes ning tudengid pidevalt ütlesid vastuväiteid õppejõule, ei nõustund temaga, omasid liiga palju, laialt oma ( missest et võhiklikku ) arvamust. Folklorist väitiski, et see oli erakordne kontrast sellega, mis toimub meie - kirjandusjakultuuri-inimeste loengutes . Me austame oma õppejõude, kuulame neid.

Või kas on ikka asi austamises?

Äkki on lihtsalt loomulik, et inimesed, kes õpivad ajakirjandust - see selline ründamine ongi nende ättituud. See tuleb just neile kasuks - õppejõud isegi vast võtavad seda just plussina. Ajakirjanikud on just kui metsloomad, keda püütakse dresseerida, kuid in the end, nad säilitavad meediamaastikul ikkagi oma ürgse instinkti. Ning tü eesmärk polegi seda instinkti kaotada vaid natukene tahuda. AGa Meie ala - see, et me ei hõika pidevalt loengutes oma mõtteid - see ei tähenda, et me oleksime ajakirjanikest tsiviliseeritumad, intelligentsemad, just haritumad. SEst see on küll üüberharidus, kui sa samal ajal mängid Solitare'i või siis irooniliselt kirjutad oma blogi.
Etnofolklaste olemus polegi pealehakkav - nad pole erilised alustajad. Enamus elavad kui uduloori sees, mistõttu see teaduski on kui siil udus. POle ime, et etnofolk ei arene kuidagi. Või ei paku avalikkuses laialdaselt huvi. SEda harrastavad inimesed pole juba misteab kui särtsakad.
Ma tulin siia, sest mind huvitas see aine, kuid ma siiski tajun, et olemuselt ma pole ka täiesti soome-ugrilasest mõnus huinamuinaja. Kuid ma olen kergesti mõjutatav. Ning hetkel, siin loengutes ja uduses keskkonnas mõjutatakse mind ka järjest kalduma hibernatiivse eluviisi poole - süstitakse tunnet, et peaksin loomulikuks tõmmata ennast kuskel muuseumis kerra ning tassi tee kõrvale chekkida ka mingeid rahvalaulu tekste.
Ma loodan, et 5 aasta pÄRast ma ei vasta sellele kirjeldusele. MA ei taha vastata sellele.

Ma ei tea mis mu olemus on - aga tean et see pole huinamuinaja. Ning ka mitte tragi ründav ajakirjanik. Kuigi ma võin elada sellesse ning ka teistesse rollidesse sisse. MA võin näida kui ründav küsitleja - kuid kuna ma seda oma olemuselt pole - võib see ka kergeltöeldes wannabe'lik tunduda. Aga mõni ei suuda feikigi karakterit välja mängida.


Aga who the eff äm ai?


Nii palju küsimusi on viimasel ajal. SEst tajun, et kuigi seal Nefalgi öeldi, et aega veel on oma valikute tegemiseks, siis aeg hakkab tegelikult otsa saama. SEst ega seda aega ei jätku kauaks - aega, mil tehtud valikud aitavad sul ka kuhugi kõrgemale jõuda. Mida varem seda parem. Ning varsti see varem'a tähtaeg hakkab läbi saama.
Miks ma ka nii palju siia viimasel ajal kirjutan? MA ei tea. SAmas ka tean. Ma lihtsalt otsin vastuseid. Kõige parem oleks, kui keegi ütleks mulle mida teha. Ma olen üpris iseseisev - st ma suudan ajada asju ise - kui mulle on öeldud mida teha. MA tahaks ainult rääkida ja rääkida ning ka rääkida et saaksin tagasisidet. Ning saaksin seda mida ma otsin. Sest hektel ma veel ei tea seda, mida ma otsin.


Aga kes must saab siis lõpuks?
No üks variant on Indiana Jones ning teisena vastan alati inimestele, kes uurivad minu tuleviku kohta: "Ka Ingrid Rüütel on folklorist - seega presidendi naine"