Elu eesmärk on enesearendamine

Olen nüüd sattund tihedamalt erinevaid blogisid sirvima ning tõden, et paljud, kaasaarvatud ju endagi oma, on samasugused. Palju on neid, kes kirjutavadki täpipealt, mida nad mingil päeval tegid, mida millestki arvavad. Teised, nagu ka mina, läbustavad interneti ning kasutavad "vaba kirjutuspinna õigust". Kolmandatel on mingi kindel eesmärk, teema - kas mood, muusika, kokandus või miski neljas. Mõni peab ka mingilmääral minu blogi muusikaliseks - mõni vaatab, et ajan taga seda päeviku vormi. Nii üht kui teist. Pigem ajan kreatiivset läbuvormi. Proovin ennast kuidagi välja elada, oma mõtteid maha saada. Vahel on mu sissekanded taotuslikult sellised. Kajastan mingit sündmust vms, lootes, et kuna mu blogi loevad teatud inimesed, siis et kui kellelgi on mingi tekst suunatud, et ta saaks sellest peidetust kahemõttelisusest aru.
Mul on palju "draft"e ehk siis kirjastamata postitusi - mõned on ka sellised, mida ma kirjastasin, kuid mõeldes osade lugejate reaktsioonile ( eriti nendele, kellele need blogikad olid suunatud), nende tõlgendusoskusele - ma kustutasin need ära. Või noh, nad endiselt eksisteerivad, aind ofkoors minu silmade jaoks.
Vahel ma ei taha mittemidagi siia kirjutada, vahel ma tahaks aind laule postitada - oma avastusi - vahel ma ainult kirjutaks siia.

Ja kirjutamisega seoses - tegelikult mind häirib - no teid peaks ka häirima, et ma väidan midagi kuid teen oma mõtte maha. Ma tihti naeruvääristan end siin. Sellest on kuidagi kujunenud mu avalik väljund - iseenda üle naermine - see peaks kõrvalseisjatel tekitama enda suhtes parema hoiaku - et nad tõdeksid, et keegi pole ideaalne, kõik on mingitviisi imelikud ( kõik pole selle üle uhked ning ei julge seda välja näidata ). Võõrad tunneksid end seeläbi sinuga kui avaliku narriga, tavalise inimesega suheldes mugavana ning omaksid endapildis illusioonilist - olen temast üle - olekut, mis aitab 2 inimese vahel palju rohkem suhelda. Alati ei pea olema suheldes domineeriv pool, domineerijad võiksid vahel proovida endast ka lihtsakoelisema mulje jätta, mistõttu nad näevad, et võõrad võtavad nende suhtes kohe uue, kergema hoiaku. Aga jah - teen oma väljendeid tihti kohe pärast kirjutamist ka maha.

Või mitte?

Sest illusioon ( loodetavasti ) tekkis oma venna blogi lugedes, kes alateadlikult on minu blogist mõjutatud ning kes miskipärast tihti teeb end maha. No ta on teatud eas ka - eas, kus kõik tema vanused omavad chilli maailmavaadet ning panevad emot. ( Ilmselgelt ta nüüd kommenteerib mind ja sõimab järjekordseks tropiks - nagu tookord seal msnis - mis ei lähe mul elusees meelest ). Aga S, sa ei pea koguaeg end maha tegema postitustes - see jätab sust ebakindla iseloomuga tüübi mulje. Hullemal juhul jõuavad su postitused Kaponi, kes lisab su "ma arvan et tal on potentsiaali korraldada koolitulistamine" listi. Vähemhullemal juhul lihtsalt inimesed mingi hetk ei võta sind vajalikult tõsiselt, sest sa jätad liiga palju valikuid inimestele.

Selline pole hea liider, kes jätab alluvatele liigselt võimalusi tegutsemiseks. Demokraatia on khuul aga mitte mõjuvõimas.

Kas või NR kogemusest - lets feiss it ( asi mis mind ka häirib - kasutan liigselt slänge ) - oma uute kaaslaste seas - need, kes omavad minuga sama, "uustulnuka" staatust, võtsin ma khuuli ja "jou viska viis" hoiaku, st näitasin, et hoiakult ma pole kellestki üle ning olen samal tasemel nagu nemad. Went with the gruuv.
Ja tulemus?
Ei kõik on hea - selles suhtes, et ma saan inimestega, kellega alguses siis suhtlesingi "minana", hästi läbi. Aga hästi tähendab nende stiilis.
Näide: kui teen üksinda saadet, on päris raske tegeleda puldi ja arvutiga - see on võimalik, aga senimaani, kuni suudad olla keskendunud. KEskendumus saab häiritud siis, kui keegi siseneb ruumi sulle tsau ütlema ning pärima kooli kohta ning kuhu peole kavatsed minna. Sa ei taha inimest solvata, kuna oled juba omandanud tema silmis "raeiobuddy" staatuse, mistõttu sa ei saa inimesele öelda, et okei, ehk tõmbad uttu, ma teen saadet. "Sõpradele" ma ei saa nii öelda, sest nad solvuksid - või ma eeldan et teeksid seda.
"Mismõttes sa ajad mu minema? enne sa pole ju ajanud? mismõttes sa ei suuda oma ühekordset nädala uutele-tegijatele mõeldud proovsaadet teha?" (käiks mõttes neil monoloog) Sest kõik ei ole arusaajad samal tasandil.
Raadios on erinevatel inimestel erinevad visioonid. Mõni käib seal aind fafafani pärast, mõni tahab tõesti midagi tõsisemat saavutada.

Aga vot kui ma neid kuupeale sealt raadioruumist ei saada, kannatabki minu saatekvaliteet, sest ma ei suuda keskenduda üheaaegselt tüübi muredele ning vastata talle interaktiivse vestlusega ning siis järgmine hetk lülituda otse-eetrisse ning rääkida omakorda interaktiivselt eesseisvast sündmustest.
Sellised kõik mured oleks olemata, kui ma oleks sügise alguses jätnud endast egokeskse bitchi mulje, mistõttu inimesed ei tahaks minuga väga lävida ning väldiks suhtlemist - mistõttu neil poleks mingit põhjust või tõesti t a h e t chikile ta saate ajal käppa visata. MA oleksin mõrd - kes on ambitsioonikas - ning seetõttu tal oleksid kõik vahendid et saadet teha nii nagu tema tahaks. Samas ofkoors, ametlikku head tagasisidet ma kolleegidelt - neilt "sõbrakandidaatidelt" ei saaks, sest nende arvamus oleks - "see chikk pole mind isegi orkutis lisanud - ilmselgelt ta pole 3 kuud saanud."
Ei - ilmselgelt saab ka teisiti - lävid normaalselt kolleegidega ning saade on ka üübertuun! SEst saatest olenebki väga palju. See toob respekti lauale - respekti määravad kuulajad. Ning mida rohkem respekti seda rohkem kätelkandmist kolleegidelt, sest ka kõige silmakirjalikumad mõistavad, et kui oled raadio "staarjuht" ning sinu saadet kuulab nädalas kõige rohkem arukaid inimesi, kõige rohkem uusi, siis oled just sina see, kes on üheks võtmelüliks raadio populaarsuse, avalikkuse ning innovatsiooni suurendamisel, misläbi tõusevad ofkoorsofkoors ka teiste houstide kuulaja ning arenemis numbrid.

Oeh jõudsin punktist A oma jutuga punkti M, ilma et oleksin B'd läbinud. Well point on, et Nr's valisin ma oma avalikuks kolleeg staatuseks kõige lähedasema pildi avalikust endast - e sõbraliku tolerantse chiki staatuse, kes seetõttu, mida aeg edasi, ei saa väga ambitsioonikaks enam muutuda.

Aga võib-olla on kõik see eelnev tekst seotud taas sellega, kuidas ma end ise maha teen. Miks? Miks inimesed - need intelligentsemad, tolerantsemad - end pidevalt maha teevad? Kas selles väljendub maailmaolemuse koodi lahtipuremine ning täiskasvanulikkus? Ametlikult end maha tehes jätame mulje, et saame inimestest aru ning teame et nad pole ideaalsed ning teevad vigu. Ka meie oleme inimesed ning on kergem ja valutum esimesena iseenese vigu tunnistada - enne , kui sellest saavad aru ka kaaslased, kes võivad neid nii ära kasutada, et pööravad sinu kahjuks ning jätavad sust ebaintelligentse e maakeeli maaka mulje. Samas on minujaoks ajatu Wilde tsitaat - "End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust meid hukka mõista. Patud annab meile andeks just nimelt pihtimine, aga mitte preester."

Ilmselgelt olen liiga tolerantne ja vabameelne, et midagi juhtida, kedagi dikteerida. MA olen FAN but not THE ONE.


Muide, kas teil oli ka samamoodi, et väiksena tahtsite ülikhuulid ja normaalsed tunduda nende täiskasvanute jaoks. Kas või vanemaklassi õpilasena või suure venna sõbra jaoks? Või siis gängiliidri jaoks, kes oli viiendik, kes kamandas 3nda klassi omi? Siis oli see niiiii tähtis! Aga nüüd, kui oleme ise suured ja nüüd vaatavad nooremad meid, kui khuule inimesi, siis teame et meil on jumalast pohhui neist. Suurematel on alati olnud jumalast pohhui väikestest. Siiamaani on. Kahju et keegi seda mulle väiksena ei öelnud, siis, kui mõtlesin, mida selga panna mingile vastuvõtule, et näida lahe vanema klassi tüdrukutele. Või siis poistele pigem.Sest see tarbetu mõtlemine polnud oma vaeva väärt. Mida suurem on inimene, seda rohkem ta mõtleb endale ja seda vähem teda huvitavad ümbritsevad. (Kunagi väitsin samalaadset mõtet varem juba riiete kohta käivas postituses.)
Aga jah - see on irooniline tõdemus, mis jõuab sinuni siis, kui oled ise suur. See vist käib arenemise evolutsiooni juurde, mille peavad kõik läbima.


Tsitaadid on geniaalsed - need on arusaadavad lühikokkuvõtted.

Leidsin veel ühe wilde'i oma, mis annab ideaalse vastuse mõnede kunagisele küsimusele - miks mu blogi pole avalik:

"Pole põhjust, miks peaks oma elu maailmale näitama. Maailm ei saaks millestki aru"



Will i am on ka tegelintski, kes on minu arust andekas. BEP's tuleb ta miskipärast andekusena enim esile. MA isegi ei tea tausta, kes mis postisiooni seal omab, kuid minu jaoks on ta asjaliku olekuga - tuum. Aga seda laulu jäin kuulama esmaspäeva hommikul raadiost, kui sõitsin võrust tartu - järjekordne hittleierdus - kuigi olin eelnevalt vist pool korda aind kuulnud, kuid tundsin will i ami kohe ära, mistõttu haaras vinge tüüp murdosa mu mõtetest sellel sõidul. MA võtaks Cheryli osad kõik maha ning jätaks tüübi.


JA ka see on jumalast tõsi ! : "Enamik inimesi ei ole tegelikult nemad ise. Nende mõtted on kellegi teise arvamused, nende elu on mimikri, nende kired tsitaadid"

Wilde oli homost egoist - see on tõsi - kuid ka ta nartsistlikud tsitaadid on tõsi!

!