..ja on jälle 2. veebruar..

Kas olete näinud seda filmi Groundhog Day? See film, kus Bill Murray ärkab pidevalt üles küünlapäeval, aga ainult selle vahega, et ta jagab ära, et ta on ikka samas päevas ning samas asi, mida ta ei jaga ära, on see, et MIKS? on ta ikka samas päevas. Igatahes mina seda filmi lõpuni pole näinud, või ei mäleta lõppu. Hollywoodile kohaselt eeldan, et ta ikka sai sellest tsüklist välja.

No minu intervallid on mitte 24 h'sed, vaid 365 päevased. Ja vastupidiselt Murrayle, ma tean miks ma ärkasin samas kohas üles. Ma ise tahtsin seda ju. Sarnaselt Murrayle ma proovin ka olukorda muuta võrreldes eelmisega ning sarnaselt Murrayle ma ei tea kuidas see lõpuks lõppeb. Aga ma loodan, et ma aasta pärast enam taas ei ärka unest ning ei hakka seda kõike uuesti läbi elama.

Kuidas siis on ka uus kursus ja eriala? Kõik küsivad seda . . ja ega ma väga tarka ei oskagi vastata. Vähemalt nad ei küsi enam mult sarnaselt eelmisele aastale, et kes sust siis saab. See on ilmselge - vähemalt kõrvaltvaatajatele, et kui õpid juurat, saab sinust advokaat, kui meditsiini, oled 6 a pärast arst ning kui ajakirjandust - no nimi ütleb isegi.
Kuid kas see ka 3 aasta pärast vastab tõele? No õnneks ümbritsevad ei vaevu nii kaugele mõtlema. Õnneks.

Aga jah - see on lihtsalt hämmastav, kuidas ma leian end taas sellistest olukordadest nagu sügisel aastal 2009. Ainult aastanumber on nüüd ilusam.

Taas olen ma kursusel selline, kes ei teadnud sealsetest inimestest mitte kedagi. Taas on kõik inimesed kas Tallinnast, TArtust või Rakverest - eelmise aasta vägapop variant Pärnu on asendunud seekord siis RAkverega.-
Taas leidsin ma endale ühe väga väga toreda tüdruku suhtlemiseks.
Taas vastab ta mu "inimesed kelle ma esimese korraga ära homie-stan" stereotüübile. Kuigi sedasi on väga õel ning egoistlik kirjutada, vastab see siiski tõele.
Taas ma olen sattunud nendesse tutvumisõhtute keeristesse.
Taas ma avastan, kui väga ma ikka ei oska tutvuda ning small talki. Või oskan, aga mitte piisavalt.
Lihtsalt taas ma leian end tühisena seismas kuskel seltskonnas, segaduses - suutmatuna valida, missuguse grupi juurde järgmisena sulanduda, millest järgmisenga nendega rääkida, millele järgmisena silmakirjalikult kaasa naerda..

Naljakas. Sest kuigi olukord on sama, on miskipärast tulemus ka sama. Kuigi nüüd on põhjused täiesti erinevad. Aasta tagasi ma ei osanud suhelda, sest ma ei teadnud mida ma kellegilt tahan. Ja kartsin, et kui ma äkki alustan valede inimestega tutvumist, magan ma maha need õiged, kes mulle! kursusel on määratud.
Ning jään lõpuks üksi.
Nüüd,
aasta hiljem olen ma aga vastupidises olukorras. Mul on olemas kõik need sõbrad, keda ma vajan. Mul pole enam seda iha ning igatsust ja üksindajäämisekartust ning ma ei tahagi endale neid uusi tuttavaid. Ma sunnin end nendega läbima, et lihtsalt tulevikus mitte hätta jääda.
Aga siiski, nagu aasta tagasigi, seisan ma seal ruumis ja näen kuidas maailm minust mööda sõidab. Ma peataks maailma ja läheks maha - aga kuhu mul sealt minna on? Jah - oma tuttavate juurde, aga ma ei võida sellega midagi uut ju. Nemad on mul (loodetavasti) alati olemas, aga uued inimesed, nendega peab vaeva nägema.
Jaa. Ja siis ma seisangi seal ning kuulan neid jutte ning leian et midagi - mittemidagi pole uut - ainult minu suhtumine.

"Issand, ma arvasin et mul polegi see nädal loenguid!!"
"Ajee - käisin üle kaarsilla!"
"Issand, mul on ühikas megatropp toakaaslane:S"
"A kus see Krooks asub?? Mis TEine koht?? Ah sitta, lähme parem illukasse! Retronight forevvva! Hakkame seal iga nädal käima"
"Mine noh - mismõttes see raamatukogu süsteem omadega nii tuksis on?? Ja see õis. . ."
"Ähh, kuidas siit näitusele saab?"

Ja ma tunnen end vanemana. Mitte nagu enamike puhul, aasta siia sinna, vaid just need kogemused, mis tulevad esimese aastaga. See suhtumine. Ma näen kõigis end ning ainus, mida neile kaasa oskan öelda, "kui ma eelmine aasta . . . "
Minu "Eelmise aasta emotsioon" pole aga enam võrreldav nende praegusega. Mina olen juba Tartu kujundanud enda käe-jala järgi. Olen ta omaks teinud. Minul on siin kõik paigas - mina tean, kust ma mida tahan, kus ma kellega tahan olla. Nemad aga . . nemad alles teevad seda. Tean et neile ei istu minu rütm, sest igaüks peab leidma endale selle oma ja kompanjonid kellega seda traditsiooni sisse rühkida.

Ning see tõepoolest kõik kordub taas, sest jälle, kui ma olen oma mõttetega ei tea kus, astub mingist lambist kohast välja mingi tüüp, kes on nii teistsugune, kellega ei seo mind mittemidagi, kuid keda ma olen terve selle aja oodanud ja kellega olles - nende loetud tundide jooksul, ma taban, et me koos tabame, et oleme maailmast üle, ning teised meie kõrval ei oma vähimatki tähtsust. NEnde paari tunni jooksul suudab ta mu ellu jätta sügavama jälje kui mõni 10 aastagagi.
Nii nagu eelmise sügise alguses, nüüd ka nüüd. Ja need inimesed on just sellised, kelle kõrval ma tunnen, et kurat ma olen noor. Ja ma häbenen ka seda. Kuigi just eelnevalt olen rääkinud teistele kui vanana ma end tunnen. Ja nende inimestega ma ei tohi kunagi enam kohtuda. Lihtsalt - kui ma teeksin seda, poleks see enam see aus kohtumine - aus, ehk meid ei ühenda mittemiski ja me suudame rääkida kõigest tänu tabula rasale.

Kuna kõik on alanud taas nii nagu eelmine aasta, siis ma prognoosin, võttes aluseks olnut:
Mu ristimine on kräpp, senised kursakatega läbikäimised pealiskaudsed, kuid kõik leiavad end ning 3 kuu pärast leian ka mina end kuskilt grupist. Kooli võtan ma aga pohhuistlikult ning üritan end kuidagi läbi saada. ( kuigi olgu lisatud, et ma isegi tahan end taas sinna süsteemi süüa ). Üle kaarsilla käin ka arvatavasti mõne lambika inimesega, aga feissi sellest ei postita. Mingi hetk ma tõesti lasen end suhtlemisel pohhuistlikult lõdvaks ja kõik läheb nii nagu tarvis.

Aga miks sa siis juba nüüd seda ei tee?

Aga ma teen ju! Aga teised, need uued, lihtsalt ei tea mind.


Siiski, olenemata sellest, et ma alustan seda mängu uuesti, ma tunnen, et olen kogenenum ning targem ja stabiilsem. Nii et miski, mis võib mu jutu järgi tunduda miinusena, on tegelikult ka väga suur pluss.

Kahju aind et see küünlapäev on nii külm alati.



Ja endiselt ma leian sellised lood, mille kuulajaid on üle miljoni.


: