This is what i got

See on halb. See on halb. Kui oled täiesti emotsioonitu.

Täna pärast eksamit sain K’ga kokku. Pigem ta hüüdis mind, kui ma kõndisin tast mööda, proovides näida, et ma lihtsalt ei märka teda. Olgem ausad – kui reaalne on, et sa ei märka ratastoolis poissi – sama suur, kui võimalus, et sind kui ainsat valget ei jõllitata mingis USA mustade linnaosas.

Mul, nagu mitmed siin jagavad mu arvmust, on erinevad, või no tegelikult üpris samased põhjused tema vältimiseks nagu teistelgi tüdrukutel. Kuid siiski, olin sunnitud temaga paar sõna poetama ning pärides, kuidas tal eksam läks? – vastas ta, et ei läinud – et ta olevat emotsioonitu olnud. No minu reaktsioon oli selle peale kummastust väljendav ja samas, eks ta sellist reaktsiooni ootaski.
Need loomeinimesed ootavad alati, et kõik oleksid oo jaa aaa ja what? nende peale. Sest nad irvitavad ja peavad end kõigist üleolevaks, teades ainult ise, mis nad oma „pärlitega“ mõtlevad. Ehk. Nad mõtlevad tavainimest segadusse ajada ning tahavad ise samal ajal säilitada arusaaja - võitja poolt.

Kuid ausalt öeldes mul oli ükskõik ta „ma olin emotsioonitu“ vastusest, sest päriselt see mind ei kummastanud – teadsin, et midagi K’lt juba sellelaadselt tuleb. Lihtsalt mängisin rolli, mida ta mult eeldas saavat.
Ma olen tubli, mitte särav, vaid ootustekohane keskmine näitleja.
Emotsioonitu mai äss! Emotsioonitu – kuidas saab segada emotsioonide puudumine tühja eksami täitmist. Kui palju emotsioone on tarvis, et loetleda kirjanduse põhiliike?

Nojah – samas siin ma olen – terve tänane päev on mind arestinud see kuradima Karma Politsei. Hommikul ajasin ema nutma oma arvamusjutuga. (For the record, Kõik emadepäeva fännid, ärge laske end heidutada, ma ei öelnud talle midagi halba, olin ainult realist ning väitsin talle juttu, mida terve suguvõsa arvab ta „talu armastusest“ seoses majandusliku tasuvusega – ning muidugi ka boonusena poetasin paar ideed, „What if i’ll go abroad for the summer . . . “. Igatahes mul on emadepäevaks talle vinge kingitus, mis korvab kõik. Tegelikult on kõik juba korvatud, siiski).
Päeval nutsin ise, kui minuga räägiti liialt realistliku juttu. Või kui ma lasin endal taaskord alaarenuna paista. Samas ma pole. Äkki lihtsalt mu vestluspartner tahtis mul sedasi lasta tunda?
Kuradi inimesed oma inimkatsetega.
Raadios ei õnnestunud mul eilne salvestus – pidin täna uuesti tegema ning ka see polnud kõige ideaalsem. Pealegi õhtul ei olnud ma seda eetrimaterjalidesse pannud – kuigi ma ausalt panin – aga see ei läinud üles. Suutsin igatahes ka selle olukorra lahendada.
Aga miks Karma politsei mul ka seda nusserdas – mille eest? Kas ma olen midagi raadioga seoses halvasti teinud? Tahtlikult? Mis toimub?

Tahtsin ka täna helistada – teha kõne isikule, kelle puhul ma ka ise pole kindel, miks ma tahan seda? Pluss ma ei tea teda, kuid kuskelt olen saanud mingi kuradima illusiooni, et ta tekitab mul hea enesetunde. Free pot?
Kuid pärast pikka mõtlemist ning eelnevate sündmuste mõjutust ning intervalle Marju Läniku Karikakra stiilis : ma helistan – ei helista – võttis Karma politsei mu telefoni ning viskas selle kõnniteele. Miks ta nii tegi? See ei läinud katki, kuid oli piisav märk, et ei helista täna, või homme , või kunagi ?

Ja nüüd. Nüüd võttis ta mult emotsioonid. Ta ei lase mul enam referaati kirjutada. Ta blokeeris mu tuttavad messengeris, need ei vasta mu emotsioonitutele Tahan emotsioone tagasi! juttudele!

Kas tõesti K pärast? Kas kõik algas sellest? Sest eksam oli okei ning kõik ka enne seda – kõik ideed, kõik plaanid õnnestusid teoorias. Praktikani need ei jõudnudki.

Mida ma pean tegema? Kuidas saada seadusesilmis taas õigeks? Kas Radioheadi lõputu kuulamine ning läpakascreeni põhjatu jõllitamine annab tagasi mu emotsioonid?
Ma vajan neid. Ma olen emotsionaalne inimene. Emotsioonid – need olen mina. Need teevad mind säravaks, kuid põhjustavad ka mu muresid, jamasid. Pigem olla põhjas või tipus kui vegeteerida hallina mõttetuna kuskel keskel. Vähemalt ma mõistan mida K mõtles emotsioonide puudumise all, sest 12 tundi hiljem olen samas olukorras.

Ja kas ma peaksin helistama? Kas ma peaksin olema mina ise – kas ma võin kokkuvõttes jääda ka iseendaks. Miks ma pean alati mõtlema, kuidas käituda, kuidas jääks normaalne mulje? Kas ma siis iseendana polegi normaalne? Miks keegi ei pea end normaalseks ning alati p ü ü a b olla normaalne. Või miks minul ei lasta olla normaalne sellisena nagu ma olen? Äkki mind ümbritsevad inimesed, kes kirjeldavad normaalsust kui midagi reserveeritut, täiskasvanulikku.

Millal te kõik täiskasvanuks saite ja kuhu te minu jätsite?
Karma politsei – sa ei tohi seda teha, sa ei tohi mind arestida ning karistada – ma olen veel alaealine.





?


-- Tegin. Helistasin Feil. in ja diid .

-- Or not! sucess ja progress !

Kuid siiski -
Mis on inimestel mu vastu?