Inspireeritud kellestki, kes seda kunagi ei loe.

Pime. Sume. Midagi enamat ei saanudki ju ühelt augustikuu öölt oodata. Ta lamas selili terrassi käetoel. Ta lamas ja vaatas tähti. Taevas oli selge ning jube ilus. Just sedasi – „jube ilus“ – kirjeldas ta ka oma mõtteis laiuvat vaatevälja. Ta tõstis käe ning tõmbas veel ühe mahvi, et üritada sellega katta suitsulooriga paistvaid tähti.

Tema aga oli keset melu. Kõige selle muusika ning inimeste ning naeru ning läppe ümbritseva õhu kõrval tundus läbi klaasseina kumav terrass nii ahvatlev. „Läheks korraks ainult, et hingata sõõm...“ Värsket õhku, millele ta lisaks omapoolse nikotiini meki. Ta vestluspartner läks end tühjendama, mis oli ideaalne võimalus väljuda ümbritsevast, kuid samas ka mitte millestki väärtuslikust ilma jääda.

Tüdruk kuulis, et keegi liitus temaga. Ta kuulis kuidas seest tulev summutatud heli muutus korraks teravaks – keegi avas ukse. Ta kiikas üle pea - ta silmas teda. Teda, keda ta oli terve päeva juba silmitsenud ning piidlenud ning jälginud ning varitsenud või kuidas iganes normaalsed inimesed seda tegevust ka ei kutsu. Teda lihtsalt huvitas tüüp. Nothing more nothing less. Ta lihtsalt soovis, et keegi teda taas huvitaks, köidaks ning tüübi näol oli tegemist väliselt talutava materjaliga. Kuid mida talle öelda, et saada teada, kas ka sisemine materjal oli sama talutav? Et pigem saada kinnitust, et see ikka polnud nii ning minna edasi oma eluga - kuhu iganes see liikumine ka lõpuks välja ei pidand viima. Siiski, mida talle öelda? Mida üldse öelda võhivõõrale, kui sul pole põhjust talle midagi öelda. Kui sul pole põhjust temaga rääkida? Small talk? Ahh . .blah. . Ta vihkas small talki. Ta vihkas seda nagu kirjutamist – ta ei oskand kumbagi ega arvatavasti hakkanudki. Ning ta ei viitsind terve päeva jooksul ning nüüd – small talki ideaalseimal hetkelgi, seda väidet ümber lükata. Mingis mõttes ta oli realist – ta teadis et see on tulutu, ta ei hakka kunagi smalltalkimist oskama. Ega kirjutama. Kuigi need olid maailma kui mitte universumi kõige kergemad asjad. Mis oligi seal rasket? Ühiskond oli kõik reeglid ning kavapunktid ette andnud. Sinu ainsaks vaevaks oli neid ainult järgida. Kuid tema ei tahtnud seda teha – sest ta teadis, et kui inimesele on eneseväljendamine juba ette antud, siis on tal ka ju tulemus valmis kirjutatud. Aga tema ei tahtnud seda tulemust, see oli liiga hall. Tema vähemalt polnud nii hall. Ta ei tahtnud olla nii hall.

Ta lükkas ukse koomale ning ahh – müra ning melu langes kohe mitukümmend detsibelli madalamaks. Värskendus. Mahedus. August. „ . . I’m just an insect trying to get out of the night „ Ta sirutas käe taskusse, võttis tulemasina ning süütas sigari. Mahv. Sume. Eemal vilkus säde. Ta polnud üksi. See polnud ka säde – see oli märk kellegist teisest. Ta tõmbas veel ühe mahvi ning liikus paar sammu ettepoole ja peatus. Ta nõjatus vastu tugisammast. Vaikus. I only stick with you because there are no others . Aeg. Vaikus. Kumin.Vaikus.Taevas.

„Räägi midagi“
„Mida?“
„Ma ei tea. Ma olen täna terve päev sellele mõelnud, mida ma sulle esmalt ütleksin. Aga ma ei tulnud kordagi ühele heale, mitteläbinähtavale ideele“
„Mhh. Tõsi?“
„Tõsi.“
Ta tõstis sigari huultele, kuid siis peatus ning küsis, nii muuseas.
„Mhh. Olgu. Miks sa siin oled?“
Ta turtsatas.
„Hah, see on igav.“
„Tõsi?“
„ Ei, mitte põhjus ja aeg ja koht. Lihtsalt. See küsimus. Järgmisena küsid sa mu nime, elukohta, kus ma õpin jne, kuni see kõik, see küsitlus tipneb mu koera nimega. Ning kõige selle lõpuks, kui sa hommikul mind näed, meenub sulle healjuhul eelmisest õhtust sellest vestlusest ainult fakt, et mu koera nimi on George Harrison. Samahästi võiksin sulle lihtsalt oma CV saata.“
„Heh, sa vististi päris tihti läbid seda stsenaariumi“
„Ei, ma üldiselt väldin seda. See lihtsalt on nii.“
Ta tõsis istukile ning kustutas koni. Ta vaatas silmapiiri, mida sellises pimeduses enam ei eksisteerinud.
„Tõsi taas.“ Vaikus. Ta tõmbas mahvi ning suunas pilgu seesolijatele. „Aga miks ta on Harrisson?“
„Sest teised biitlid on nagunii piisavalt tähelepanu juba saanud“
„Ma arvan et Harrsion ning ta paadunud fännid, kuigi neid tõesti pole nii palju kui Lennonil, on sulle ütlemata tänulikud“
„Mhmhh.“
Viimane tõmme, millele jägnes halastamatu kustutamine.
„Naljakas. Miks inimesed teevad alati nii?“
„Teevad kuidas?“
„Noh, neid võimalusi, kuidas uue inimesega juttu alustada – neid on ju lõpmatult. Aga ikka. Nad ikka valivad need kulunud variandid – klišeed.
„Võib-olla nad lihtsalt teavad, et need toimivad. Nendega saab asja ära aetud. Kui me hakkaksime iga inimese puhul katsetama mingit uut meetodit. No neid inimesi on ju liialt palju. Ja igaga tere-tutvuse loomine võtaks liialt aega ju. Me isegi ei viitsiks tegelikult kokkuvõttes inimestega tutvuda. Ümbritsevatega. Me kohtaks igas suhtlusmomendis pingutust. Siis me ei suhtleks üldse. Inimesed oleksid kõik üksi, omaette.“
„Aga nad peaks olema siis rohkem spontaansed.“
„Ka spontaansus vajab inimeselt mõtlemist, hoiakut, et ta peab olema spontaanne, teistest erinev.“
„Iga inimene võiks küsida seda, mis teda tõesti huvitab.“
„No jaa – aga selleks pead sa ka mõtlema, mis sind uue inimese puhul huvitab, mida sa tahad temast teada. See vajab ka keskendumist. Oled sa mõelnud, et äkki inimesed selletõttu küsivadki seda klišeelikku nimi-perekond-asukoht küsimustikku, et samal ajal jõuda järelduseni, mida nad tegelikult tahavad inimeselt küsida.“
Seltskond ilmus terrassile. Nad jätsid ukse lahti ning nüüd läbistasid õhku juba hoonest tulev lärm ja muusika. Seest kostus mgmgt.
„Mõnus laul.“
„Mhmhh. On.“
"Muide, palju õnne.."
"Mhmhh, Aitäh." Vaikus. Ta keeras pea ning silmitses tüüpi. Viimane süütas uue sigari. “Kust sa üldse tead?”
“Registreerimisel.” Mahv. “Isikukood seal nimekirjas.”
“Sa tihti vaatad teiste isikukoode?”
“Lihtsalt jäi silma. Eelnes minu omale. Ja sul on omapärane nimi ka. Ma poleks küsinudki seda sinult.”
“Paljud ütlevad seda mulle – ma mõtlen seda nime asja. Kuigi ise ma ei pööra sellele nii suurt tähelepanu. Ta on kõlalt eriline, kuid ma ei usu, et selle nime kandja – minu näol küll vähemalt – on eriline”
“Hah! Naljakas – kas see on siis su nimi, mis paneb sind sedasi käitume? Kas vanemad panid sulle nimemääramisega eluaegse kohustuse mingitele ootustele vastata?”
“Hei – ma ei rääkinud sellest ju…”
“Aga ma järeldasin seda. Huvitav ju.”
Ta mõtles.
“Huvitav indiid, pole mõelnudki sedasi. Võib-olla Kristiina või Liisi näol oleks mul tõesti kergem olla tavaline, rahulolevam.”Normaalne
Seltskonnast hüüdis keegi tüüpi. Kutsus teda halli massi.
“Ma arvan et ma lähen nüüd.”
“Mine. Ma arvan et ma lähen ka.”

Ta libistas end terrassi pinnale ning vaatas hetkel veel oma kaaslast. Nad mõlemad muigasid. Kui mitte väliselt, siis mõtteis küll. Ta möödus temast. Tema tuli ta kannul. Ta möödus seltskonnast.
Kurat!
Ta teadis mis sellele kõigele nüüd taas järgneb. Ta sisenes ruumi. Alguses, esimesed päevad, isegi nädala, teda valdab rahulolu. Ta sai käituda nii nagu tema soovis. Keegi ühines tema maailma ja universumi ignoreerimise ning normidele vilistamise mänguga. Ta läks laua juurde ning otsis sealt midagi näksimist. Ta näis välimiselt ükskõikne. Ka endale sisemiselt ükskõikne. In your face society! Kuid realistina ta teadis, et see oli petlik. Ta tundis end liigagi hästi. Tundis oma vigu. Porgandid olid otsas. Tüüpiline. Ta teadis, et paari päeva möödudes hakkab ta sellest inimesest kujutama ette midagi, mida ta ei pruugigi olla. Puhtalt selle pärast, et viimane suutis jääda sinna, temaga momendil, mil iga teine oleks ükskõiksuse põhjendusel minekut teinud. Kohe teinud. Miks ta jäi? Ta tõusis laua tagant ning nägi oma kaaslasi. Ta pressis end nende suunas, möödudes mingist joobunud paarist. Armastusest? Alkoholist? Kas neil mõlemal pole mitte sama tulemus?
Kurat! Pidi see kakskümmend ka niimoodi algama. Nüüd tiksu samas suunas veel kümme aastat ning oota seda number kolme, et sellega saabuks mõistus ning normaalsus ning passiivsus, et enam ei viitsiks kõike eirata, eriline olla. Pidada end eriliseks . Äkki lõpuks kümne aasta pärast jõuab kohale järeldus, et kõik on samad. Alustades välimistest funktsioonidest kuni lõpetades nende sisemiste dilemmadega, mis kokkuvõttes ikkagi lämmatatakse ühiskonna halli massi, tulva poolt. In the end, inimesed ise lämmatavad end. Ta jõudis läpaka juurde. Winamp. J. Otsing. Ta soovis, et teda juba lämmatataks, sest see kõik,see üleolemine, mida ta ümbritsevast tajus, see polnud vabastus, see oli piin. Teadmine on alati enesepiinamine.
Mgmt. Electric feel. See oli tõesti hea lugu.




.