Mis kuradi haigus on idekriis? Ma ütlen – pigem on haigus see, kui sa väidad et sul ON see. Selle põhjenduseks toomine on haigus. Kõik räägivad, et kui neil on miskit viga, siis neid vaevab Idekriis. Põhjus pigem peitub selles, et neil polegi midagi viga. Või viga ongi selles, et nad ei saa toetuda kindlale probleemile. Probleemi ju pole. Kas keegi on mõelnud, et kuskel Aafrika pärapõrgus keset huinamuina hurtsikut mingi kitsekarjataja korraga leiab, et tal on kõigest kopp ees? Või kui leiabki – siis kas põhjuseks toob ta Idekriisi? Well ai dont think so.
Idekriis on nii ületähtsustatud. See on 21 sajandi haigus. See on järjekordne vabandus, millega sa põhjendad oma sitta tuju või saamatust. Oma tagasilööke. Sa ei leia põhjust, miks sul läheb nii – sa teed ju kõik õigesti? Või ei tee ikka? No mida sa siis valesti teed? Sa ei tea seda. No okei. Selge. Siis on sul idekriis.
Idekriis on haigus, mille inimesed mõtlevad endale külge. Just mõtlevatel inimestel leidub see. Kui inimesed on pidevalt rakkes, neil ei teki aegagi sellistele teemadele mõtlemiseks. Idekriis tulebki vaimutööd tootvatel inimestel mingil pausil, kui hingamishetk läheb liiga pikaks ning nad ei näe saabumas uut goal’i.
Olin ennatlik, väites, et see on 21. Sajandi teema. Probleemi nimetus on küll tänapäevane, aga alates koriluse ning jahi kõrvaleheitmisest ja vähem füüsilistema eluviiside otsimisel on see haigus inimeste hulka jõudnud. Ta on kui Egiptuse nuhtlus, mis levib saagile – meie puhul teadmistele – kui hunnik rohelisi ritsikaid. Hamletitki vaevas idekriis. Või siis tema läbi Shakespeare’i, kes väljendas end depressiivse tegelasega. Või siis hoopis seda tüüpi, kes kirjutas päriselt Shakespeare’i tekstid. Kui ta üldse eksisteeris. Kui Puškin kirjutaks Jevgeni Onegini tänapäeval, siis ei vaevaks meest mitte spliin vaid idekriis. Maailmavalu mai äss. Oneginil polnud ka midagi paremat teha, selle ta halaski koguaeg oma spliinist. Ning sellel kuristik rukkises tüübil – tema ka! Lugeja ju isegi nägi – mina nägin – et tüüp tegi probleemi mittemillestki.
Olen isegi teistele uhkelt teadustanud küsimusele, mis sul viga on: Oo ei midagi, idekriis jne. See ongi vastus küsimusele. Kõrvalseisja mõistab sind. Sa jätad isegi endas tähtsa mulje – mida hariduselt madalam inimene, seda aukartlikum ta su suhtes on. Peast käib läbi mõte „Küll olen mina õnnelik, et ei teki minul selliseid raskeid muresid, dilemmasid.“ Ega ei tekigi. Hariduselt madalam peab üldjuhul rohkem füüsilist tööd tegema. Talle pole ette nähtud vaevata end mõttetusega. Talle ei maksta selle eest. See-eest hariduselt kõrgem inimene mõistab sind. Jaaa. „Eks minagi olen ju selle probleemi ees vaevelnud. Tean mida ta tunneb. – Nagu mingi gripihaigus juba! – Midagi pole teha, saan küll toetada, aga inimene peab ise selgusele jõudma endas“
Jah – selgusele jõudma, et kõik on korras. Sa oled rõõmus, sul on kõik tarvilik olemas. Sul küll pole kitse, sest oled selle asemel valinud auto. Sul pole hurtsikut – selle asemel on sul mugavustega korter. Sest vesi ning elekter korteris – need on mugavused selle Aafrika kitseomanikule. Sul pole kümne suulist peret ning paksu naist – sul on ättituud „ vaba abielu ning deidin kõigiga for faniks“ ning klubid mis on deitimismaterjali misiganes vajaduste rahuldamiseks täis.
Sul pole rutiinseid pääsmatuid kohustusi, mis ongi sinu tippsaavutus.
VVV : Sul on palju rohkem valikuid vabadusi võimalusi. Ning selletõttu sa oledki ahnem kui see kitseomanik ning tahad rohkem saavutada. Saavutada parimat. Kuid sa ei mõtle kunagi, et mis iganes sa ka ei saavutaks – sellest kitseomanikust oled sa alati parem. Kui see on nagunii elementaarne. Õnneks tema on piisavalt loll ning ei mõtle sellele. VAStasel juhul Kõik kitsed oleksid näljas nagu ka omaniku kümme last. Sest neegermees oleks ilmselgelt oma idekriisi vabanduseks suvitamas kuskel mereääres ning halaks baarmenile, kuidas everything is fucke up!
Identiteedi kriis = Idekriis = idokriis = idioodikriis
.
Tuviõudukas
6 aastat tagasi
3 kommentaari:
Mina ei usu, et inimese rahulolu ja arengut ajas väljendav joon saaks katkematult tõusev olla. Esiteks seepärast, et pole loomulik, et inimene teab "kohe alguses", mida elus teha tahab ja siis paneb niimoodi katkematult edasi. Vahepeal peab õhku ka vahele laskma, puhkama, ja/või sõlmpunktides edasisi valikuid langetama. Sõlmpunktid võivad sealjuures olla vahepeal ka konfliktsed (ehk siis n.ö identiteedikriisid), sest valikud kätkevad endas vastanduvaid mõisteid. Õnn vs raha, raha vs tervis, eneseteostus vs kohustused on näiteks klassikalised konfliktsed valikud, mille puhul inimene tahaks kindlasti mõlemat, aga peab valima. Siis tulebki eneseanalüüsi moment, kus peab ennast natukene lammutama, natukene ehitama ja kriisist loodetavasti tugevama ja eneseteadlikumana väljuma.
Muidugi väärkasutatakse seda mõistet kohutavalt, aga inimene on ka keerulisemaid asju maailmas.
Mis puudutab kitseomaniku juttu, siis muidugi, tema mürab Maslow' püramiidi alumise astmega, heaoluühiskondade elanikud puutuvad kokku püramiidi ülemise astme väljakutsetega. Mõneti ei saa aga väita, et viimaste elu oleks tingimata meelakkumine: heaolu tekitab teistmoodi probleeme, tuleb olla edukam, targem, kavalam kui kõik teised. Ja kui ei taha olla, siis olekski see, et passin niisama ja rõõmustan oma sooja vee üle. Aga siit tuleb moraalne süüdistus, et mida kuradit ma siis oma võimalusi (mis mul on ja kitseomanikul pole) ära ei kasuta ja ennast ei teosta ja ei tööta millegi nimel :)
Aga mõeldes veel: ma ei tahtnud eelmise jutuga kritiseerida vms, me räägime sama asja eri tahkudest. Intellektuaalselt jube huvitav teema lihtsalt :)
Mkmm, sul on tõesti väga õige põhjendus. Ning tõsi - inimesed kasutavad seda vabandust liiga kergelt ära. Vähemalt paljud toovad seda liigselt esile, mis on pigem püüdlus rahuldada tähelepanu igas olukorras.
Kuid siiski omalt poolt lisan, et idekriisiga tõlgendatavate probleemide puhul mängivadki väga suurt rolli teadmised. Mida vähem inimene teab, seda vähem on tal, mille üle mõelda. Klassikaline näide pärineb kas või me oma Tammsaarest. Milline oli Andres enne ja pärast Piibli lugemist? Jumalaraamatust omandatud teadmistega polnud ta teps mitte õnnelikum.
Muidugi inimene ei teagi kohe alguses, mida ta elus peale hakkab. Püramiidi alumise astme inimesed ei peagi sellele mõtlema - üldjuhul teevad nemad oma elus seda, mida nende vanemad on seni teinud. Nemad sünnivad ettemääratud ellu. Aga püramiidi eliit - neil muidugi on rohkem, kui mitte lõpmatult võimalusi oma olemuse määramiseks. Juba selle VVV teadmine annab aluse probleemidele, mida väljendada isiksuse lõhestumisena. See kõik hoopis toob meid klassikalise küsimuse juurde: kas inimene on õnnelikum,kui ta ei tea?
Postita kommentaar