märts 31, 2012
märts 24, 2012
pikk tühi jutt
Viimasel ajal lähen ma üha enam usku, et iga asjal on põhjus ning iga asi viib sinna, mis on meile õige. Kui me muidugi oskame kuulata oma südame häält ning ei ürita liialt palju "üle" mõelda. Intutsioon on see mis loeb - see on kui instinkt, mis jääb üha enam ja enam meie teadmiste varju. Oleme siiski ju loomariiki kuuluv, ning teistest Maal liikuvatest elusolenditest eristab meid see, et kasutame suuremat osa aju, kui nemad. Kuid ka see suur osa on ju tegelikult meie aju mahust vähene, eks? Igatahes me teame rohkem, sest meile on antud võime teada rohkem.
Igatahes, mina usun, et nii, kuidas läheb, nii peabki minema, kui ma järgin seda, mida ma tunnen selle seitsmenda meele järgi, et on õige.
Viimasel on juhtunud minuga järjest ikka head asjad. Karma loves me.
Nüüd - out of nowhere - sain ma ikka tõelise slapi näkku. Karma is the bitch. Taaskord olen ma süüdi kellegi suhte rikkumises, millel seekord pole isegi alust.
Aga noh, mida külvad, seda lõikad. Ning naised saunas annavad tihti ikka väga palju alust külvatavatele juttudele, ja eks ole - tihti lugu pole see saak kõige kvaliteetsem.
Kuid keda ma süüdistan? Olen ju ise ka naine ning mulle meeldib saunas käia. Ja mul on liiga suur suu.
Kuid kui aus olla, siis ma ei heitugi, et minu ütlemistest on tulnud kellegile taas mingi jama. Lihtsalt nii pidi minema ja mina leian sellest kui olukorra, millest õppida.
Tean rohkem, kes on mu sõbrad. Tean rohkem, keda usaldada. Tean rohkem, millest rääkida, millal olla see meelelahutajast liialdaja, või millal rääkida inimestele, kuidas asjad päriselt on. Kui üldse neile rääkida. Sest isegi, kui midagi pole, meeldib inimestele edasi rääkida seda, mida nad tahavad. Ehk kuidas nad tahavad, et jutt välja kukuks.
Ning usun ka, et pidin siit loost õppima veel seda, et pole mõttet lasta end heidutada minevikust ning mõelda pidevalt "What if..". Kogu lugu sai ikkagi alguse vist? aasta tagasi, mil ma sattusin üheks õhtuks oma hea sõbra suhte keskele nn kolmanda osapoolena. Lugu lõppes sõprussuhte kadumisega, awkward situatsiooniga ja kokkuvõttes tundega "ma olin ainus ja kõige suurem süüdlane". Noh - mu sõber läks tüdrukust lahku, kuid siiski nad on koos tagasi. Hiljem sain ma teada (taas tänu nendele ägedatele naistele seal saunas), et tegelikult mu sõbra suhe oligi too hetk veidikene "mitte nii helge" ja et kolmandate isikute mängu toomine oli mõlemapoolne asi. Tänapäeva suhete värk vist? Ei tea - ei oma üht, et täpsemalt kommenteerida.
Ning nüüd, siis aasta hiljem, ma sain oma sõbraga taas kokku. Jutustain temaga vist 30 minutit, kõiget - ütlesin ka, kui hea meel mul on, et neil on taas kõik korras. Ning tema ühe küsimuse peale (ma ei mäleta sõnastust) tulid mu silmadesse pisarad ning ma ei oskanud seda too hetk sõnadesse panna, et miks?
Nüüd, olles järgi mõelnud, oli selleks põhjuseks see, et teadsin, et olen kaotanud sõbra, kes suutis mind panna alati naerma ning kellega ma sain alati jääda iseendaks.
Mul on väga vähe neid inimesi järel. Miskipärast nad kipuvad kaduma..
Ja miskipärast ma ei saa jääda paljudega iseendaks. Kuid see on teine teema.
Igatahes kogu lugu tipnes sellega, kuidas ma järgmine öö olin jälle väljas ja sain kokku ühe sõbrannaga, kes suhtleb nii minu ja poisi sõbrannaga. Ja ma tegin vea, et talle üldse midagi rääkisin, aga ma tahtsin midagi rääkida. Sest olin "erakordselt" lõbusas tujus ja "erakordselt" ooo kui värvikas! Nii et ma rääkisin sõbra tüdrukust SELLISEID lugusid, mis olid väidetavalt vääritud, jubedad, õudsed, teatraalsed ning mis ajasid kõigil südame pahaks. Ning mida keegi ei mäleta (mina ausalt ei mäleta) kuid mis jõudsid ikkagi poisi tüdruku kõrvu. Iroonia eks. Mind süüdistatakse milleski, mida ma isegi ei tea, mida ma tegin. Kuid mingite inimeste suhetes on taas lahkhelid.
Ning need jutud jõudsid tüdrukuni ühe teise sõbranna kaudu, kes minu vestluse ajal seisis pm mu selja taga. Minust on maalitud mulje nagu ma oleksin kedagi sõimand hooraks, litsiks, värdjaks. Ma tean, et sellised sõnad ei tule üldjuhul minu suust, isegi hetkel on neid jube kirjutada.
AGA väidetavalt oli see nii õudne, kuidas ma ühest inimesest sain too hetk rääkida.
Ja tõesti, ma tunnen end kui mängimas mingit mälumängu, sest kui ma isegi oleksin rääkinud midagi skandaalset ja vääritult, siis ma praegust, täie mõistuse juures, ei teagi, mis see olla võiks.
Kas ma rääkisin seda, kuidas tegelt aasta tagasi pettis ka tüdruk oma poissi?
Kas ma rääkisin seda, kuidas ma sain poisiga taas kokku?
Kas ma rääkisin seda, kuidas ma nutsin?
Ma ei tea, mis see oli, kuid ma tean, et minu sõnu parafraseeriti valesti ning kanti ette poisi tüdrukule, mistõttu järjekorselt pahur poiss helistas mulle ja uuris, mida ma rääkisin.
Te kõik, kes te loete seda, saate aru ju, kui tühine see sissekanne on ning kuidas mingist mõttetusest on tehtud teema? Kui te olete meessoost lugeja, siis tihti peale nii need asjad naistemaailmas toimuvadki. Mittemillestki tehakse miski.
Miks mina siia sellest praegu kirjutan? Sest tahtsin kuskel leida kohe, kus rahuldada oma tobedamadki mõttes sellest teemast. Ning ka tõdeda endale, kuidas ma olen viimase aastaga taas kasvanud. Kui mul on hea tuju, siis ma olen enesenautleja ning naudin kui näen hetki, mil tõden, et olen kasvanud.
Kui selline, pahvimist tekitav olukord, oleks juhtunud minuga aasta tagasi, oleksin ma taas tundnud ennast kohutavalt süüdi, ma oleksin masetsenud, end haletsenud. Ma oleksin erinevatele osapooltele saatnud 2-3 vabanduskirja, mis oleksid nõretanud mu originaalsusest ja aususet ja siirusest.
Nüüd aga tunnen ma, et mul on vaja kohta, kus see mõttetus endast täiesti välja saada. Valisin selleks kohaks oma blogi. Siis ma kustutasin ära 2 sõpra oma feissbukist.
Ühe igaveseks (Sest tean ja adun, et minu ja mu sõbra suhtel (mis iganes vormis) pole tulevikku. üht või teistpidi saab keegi haiget. ja kergem on panna mind kannatama. sest ma ei saa ju asjadest kunagi aru)
Teise ajutiseks (kuid ka see pole kindel, sest läheb aega, enne, mil sõbranna märkab, et ma pole sõprade seas.
Kustutasin ka sõbra numbri.
See võib tunduda lapsik, et äää kustutan sind ära FBst. Nagu liivakastimängud. Üks päev oled sõber, teine päev mitte. Kuid olgem ausad, sotsiaalne võrk on tänapäeval väga suure tähtsusega. Ning kuidas ma saan kellegiga hoida vajalikku distantsi, kui ta ikka ja jälle tuleb mu seinale??
Usun, et mu (endine) sõber tänab veel, et ma katkestasin temaga suhted täielikult. Selline lõpp oli meile ette nähtud juba aasta aega tagasi. Kogu aeg ei saa elada ilma kellelegi "haiget" tegemata.
Ning jõuangi tagasi algusesse. Kui ma oleksin aasta tagasi juba suhted katkestanud, mitte neid torkinud ka nüüd, siis oleks kõik olnud olemata. Nüüd aga jõudis mulle lõpuks kohale - it was not ment to be.
Loodan, et saavad üle oma muredest. Mina aga kõnnin edasi sirge seljaga ning tean, et mingite inimeste hulgas olen ma üks suuremaid draakoneid, kes sülgab tuld.
Veel huumorit?
See tüdruk, kellest ma rääkisin NII õudsaid EBAVIISAKAID mahlakaid lugusid - ma pole teda elu sees kohanud. Ma arvatavasti ei tunneks teda rahva seas ära. Tema mind küll. Olen kindel, et ta pillub mu seinale riputatud pilti nugadega ning kunagi kuskil öises pubis tuleb ta mu juurde ning virutab mulle ühe bitch slapi, kõige eest, mis ma teinud olen. Mida ma siiamaani ei tea.
Aga tean, et kuskil see kunagi tuleb. Ma olen naine. Ma tean.
Igatahes, mina usun, et nii, kuidas läheb, nii peabki minema, kui ma järgin seda, mida ma tunnen selle seitsmenda meele järgi, et on õige.
Viimasel on juhtunud minuga järjest ikka head asjad. Karma loves me.
Nüüd - out of nowhere - sain ma ikka tõelise slapi näkku. Karma is the bitch. Taaskord olen ma süüdi kellegi suhte rikkumises, millel seekord pole isegi alust.
Aga noh, mida külvad, seda lõikad. Ning naised saunas annavad tihti ikka väga palju alust külvatavatele juttudele, ja eks ole - tihti lugu pole see saak kõige kvaliteetsem.
Kuid keda ma süüdistan? Olen ju ise ka naine ning mulle meeldib saunas käia. Ja mul on liiga suur suu.
Kuid kui aus olla, siis ma ei heitugi, et minu ütlemistest on tulnud kellegile taas mingi jama. Lihtsalt nii pidi minema ja mina leian sellest kui olukorra, millest õppida.
Tean rohkem, kes on mu sõbrad. Tean rohkem, keda usaldada. Tean rohkem, millest rääkida, millal olla see meelelahutajast liialdaja, või millal rääkida inimestele, kuidas asjad päriselt on. Kui üldse neile rääkida. Sest isegi, kui midagi pole, meeldib inimestele edasi rääkida seda, mida nad tahavad. Ehk kuidas nad tahavad, et jutt välja kukuks.
Ning usun ka, et pidin siit loost õppima veel seda, et pole mõttet lasta end heidutada minevikust ning mõelda pidevalt "What if..". Kogu lugu sai ikkagi alguse vist? aasta tagasi, mil ma sattusin üheks õhtuks oma hea sõbra suhte keskele nn kolmanda osapoolena. Lugu lõppes sõprussuhte kadumisega, awkward situatsiooniga ja kokkuvõttes tundega "ma olin ainus ja kõige suurem süüdlane". Noh - mu sõber läks tüdrukust lahku, kuid siiski nad on koos tagasi. Hiljem sain ma teada (taas tänu nendele ägedatele naistele seal saunas), et tegelikult mu sõbra suhe oligi too hetk veidikene "mitte nii helge" ja et kolmandate isikute mängu toomine oli mõlemapoolne asi. Tänapäeva suhete värk vist? Ei tea - ei oma üht, et täpsemalt kommenteerida.
Ning nüüd, siis aasta hiljem, ma sain oma sõbraga taas kokku. Jutustain temaga vist 30 minutit, kõiget - ütlesin ka, kui hea meel mul on, et neil on taas kõik korras. Ning tema ühe küsimuse peale (ma ei mäleta sõnastust) tulid mu silmadesse pisarad ning ma ei oskanud seda too hetk sõnadesse panna, et miks?
Nüüd, olles järgi mõelnud, oli selleks põhjuseks see, et teadsin, et olen kaotanud sõbra, kes suutis mind panna alati naerma ning kellega ma sain alati jääda iseendaks.
Mul on väga vähe neid inimesi järel. Miskipärast nad kipuvad kaduma..
Ja miskipärast ma ei saa jääda paljudega iseendaks. Kuid see on teine teema.
Igatahes kogu lugu tipnes sellega, kuidas ma järgmine öö olin jälle väljas ja sain kokku ühe sõbrannaga, kes suhtleb nii minu ja poisi sõbrannaga. Ja ma tegin vea, et talle üldse midagi rääkisin, aga ma tahtsin midagi rääkida. Sest olin "erakordselt" lõbusas tujus ja "erakordselt" ooo kui värvikas! Nii et ma rääkisin sõbra tüdrukust SELLISEID lugusid, mis olid väidetavalt vääritud, jubedad, õudsed, teatraalsed ning mis ajasid kõigil südame pahaks. Ning mida keegi ei mäleta (mina ausalt ei mäleta) kuid mis jõudsid ikkagi poisi tüdruku kõrvu. Iroonia eks. Mind süüdistatakse milleski, mida ma isegi ei tea, mida ma tegin. Kuid mingite inimeste suhetes on taas lahkhelid.
Ning need jutud jõudsid tüdrukuni ühe teise sõbranna kaudu, kes minu vestluse ajal seisis pm mu selja taga. Minust on maalitud mulje nagu ma oleksin kedagi sõimand hooraks, litsiks, värdjaks. Ma tean, et sellised sõnad ei tule üldjuhul minu suust, isegi hetkel on neid jube kirjutada.
AGA väidetavalt oli see nii õudne, kuidas ma ühest inimesest sain too hetk rääkida.
Ja tõesti, ma tunnen end kui mängimas mingit mälumängu, sest kui ma isegi oleksin rääkinud midagi skandaalset ja vääritult, siis ma praegust, täie mõistuse juures, ei teagi, mis see olla võiks.
Kas ma rääkisin seda, kuidas tegelt aasta tagasi pettis ka tüdruk oma poissi?
Kas ma rääkisin seda, kuidas ma sain poisiga taas kokku?
Kas ma rääkisin seda, kuidas ma nutsin?
Ma ei tea, mis see oli, kuid ma tean, et minu sõnu parafraseeriti valesti ning kanti ette poisi tüdrukule, mistõttu järjekorselt pahur poiss helistas mulle ja uuris, mida ma rääkisin.
Te kõik, kes te loete seda, saate aru ju, kui tühine see sissekanne on ning kuidas mingist mõttetusest on tehtud teema? Kui te olete meessoost lugeja, siis tihti peale nii need asjad naistemaailmas toimuvadki. Mittemillestki tehakse miski.
Miks mina siia sellest praegu kirjutan? Sest tahtsin kuskel leida kohe, kus rahuldada oma tobedamadki mõttes sellest teemast. Ning ka tõdeda endale, kuidas ma olen viimase aastaga taas kasvanud. Kui mul on hea tuju, siis ma olen enesenautleja ning naudin kui näen hetki, mil tõden, et olen kasvanud.
Kui selline, pahvimist tekitav olukord, oleks juhtunud minuga aasta tagasi, oleksin ma taas tundnud ennast kohutavalt süüdi, ma oleksin masetsenud, end haletsenud. Ma oleksin erinevatele osapooltele saatnud 2-3 vabanduskirja, mis oleksid nõretanud mu originaalsusest ja aususet ja siirusest.
Nüüd aga tunnen ma, et mul on vaja kohta, kus see mõttetus endast täiesti välja saada. Valisin selleks kohaks oma blogi. Siis ma kustutasin ära 2 sõpra oma feissbukist.
Ühe igaveseks (Sest tean ja adun, et minu ja mu sõbra suhtel (mis iganes vormis) pole tulevikku. üht või teistpidi saab keegi haiget. ja kergem on panna mind kannatama. sest ma ei saa ju asjadest kunagi aru)
Teise ajutiseks (kuid ka see pole kindel, sest läheb aega, enne, mil sõbranna märkab, et ma pole sõprade seas.
Kustutasin ka sõbra numbri.
See võib tunduda lapsik, et äää kustutan sind ära FBst. Nagu liivakastimängud. Üks päev oled sõber, teine päev mitte. Kuid olgem ausad, sotsiaalne võrk on tänapäeval väga suure tähtsusega. Ning kuidas ma saan kellegiga hoida vajalikku distantsi, kui ta ikka ja jälle tuleb mu seinale??
Usun, et mu (endine) sõber tänab veel, et ma katkestasin temaga suhted täielikult. Selline lõpp oli meile ette nähtud juba aasta aega tagasi. Kogu aeg ei saa elada ilma kellelegi "haiget" tegemata.
Ning jõuangi tagasi algusesse. Kui ma oleksin aasta tagasi juba suhted katkestanud, mitte neid torkinud ka nüüd, siis oleks kõik olnud olemata. Nüüd aga jõudis mulle lõpuks kohale - it was not ment to be.
Loodan, et saavad üle oma muredest. Mina aga kõnnin edasi sirge seljaga ning tean, et mingite inimeste hulgas olen ma üks suuremaid draakoneid, kes sülgab tuld.
Veel huumorit?
See tüdruk, kellest ma rääkisin NII õudsaid EBAVIISAKAID mahlakaid lugusid - ma pole teda elu sees kohanud. Ma arvatavasti ei tunneks teda rahva seas ära. Tema mind küll. Olen kindel, et ta pillub mu seinale riputatud pilti nugadega ning kunagi kuskil öises pubis tuleb ta mu juurde ning virutab mulle ühe bitch slapi, kõige eest, mis ma teinud olen. Mida ma siiamaani ei tea.
Aga tean, et kuskil see kunagi tuleb. Ma olen naine. Ma tean.
märts 16, 2012
Eile nii muuseas teatas üks inimene mulle, kuidas ta plaanib uuest semestrist minna Erasmusega välismaale. See pole midagi erilist ning iga teine käib seal ära - magusal maal väljaspool me riigipiire.
Kuid siiski see tekitas mul väikest kurbust ning tekkis tahtmine küsida "Et tu Brutus?". Ka sina jätad mind siia?
Ning sedasi kurvastades ja ennast siis ka haletsedes? käis mul tegelikult ära see klikk. See sama - mis sunnib meid tegutsema ning kaugemale mõtlema.
Jah - mul on küll olemas plaanid suveks. Aga mida edasi? Mis teen mina siis, kui mu sõbrad jätkavad oma õpinguid teistes maades? Mu tädi on mind juba tükk aega püüdnud ergutada mõtlema sellel lainel, et mis ma ikkagi tulevikus teen? Üks asi on ju, et hetkel käid koolis, istud loengutes, teed juhutöid. Aga teine asi? Siis kui asi läheb tõsiseks nign käes on alustada oma nn päriselu?
See teema pole midagi uut. Paljud mu tuttavad hetkel kogevad seda ning nad ei mõtle sellele vabatahtlikult. Pigem neid sunnitakse. Sundijateks aeg, vanemad, sugulased, ühiskond. Minul aga seisab see "kriitiline" aeg veel ees.
Ehk olen ma õnnelik? Et tulin nüüd ikka ise selle peale, et siis mõelda oma tulevikule. Kus ma ikka olen 10 aasta pärast? Kus ma tahan olla?
Mul pole palju salasoove, kuid üks neist on soov peatada aeg ning teha kõik oma tööd ja kohustused ära nign siis taas lasta ajavoolul kanda end hetke, mil saaksin naudiskleda elu.
Teine soov oleks saada pilt endast olukorras, kus ma olen täpselt 10 aasta pärast.
Ning kogu selle kliki ning tuleviku jutu jäädvustamise mõte on ka see, et ma ei unustaks ära seda, mis ma eile mõtlesin. Et see "on aeg ärgata" ei kaoks taas kuhugi kaugusesse.
Pean vist hakkama iga päev endale seda meenutama. Sest praegustki, neid ridu siin kirjutades, ma tunnen, et mu mõtted pole enam 100% teemakesksed, kui ööpäev tagasi.
s.
Kuid siiski see tekitas mul väikest kurbust ning tekkis tahtmine küsida "Et tu Brutus?". Ka sina jätad mind siia?
Ning sedasi kurvastades ja ennast siis ka haletsedes? käis mul tegelikult ära see klikk. See sama - mis sunnib meid tegutsema ning kaugemale mõtlema.
Jah - mul on küll olemas plaanid suveks. Aga mida edasi? Mis teen mina siis, kui mu sõbrad jätkavad oma õpinguid teistes maades? Mu tädi on mind juba tükk aega püüdnud ergutada mõtlema sellel lainel, et mis ma ikkagi tulevikus teen? Üks asi on ju, et hetkel käid koolis, istud loengutes, teed juhutöid. Aga teine asi? Siis kui asi läheb tõsiseks nign käes on alustada oma nn päriselu?
See teema pole midagi uut. Paljud mu tuttavad hetkel kogevad seda ning nad ei mõtle sellele vabatahtlikult. Pigem neid sunnitakse. Sundijateks aeg, vanemad, sugulased, ühiskond. Minul aga seisab see "kriitiline" aeg veel ees.
Ehk olen ma õnnelik? Et tulin nüüd ikka ise selle peale, et siis mõelda oma tulevikule. Kus ma ikka olen 10 aasta pärast? Kus ma tahan olla?
Mul pole palju salasoove, kuid üks neist on soov peatada aeg ning teha kõik oma tööd ja kohustused ära nign siis taas lasta ajavoolul kanda end hetke, mil saaksin naudiskleda elu.
Teine soov oleks saada pilt endast olukorras, kus ma olen täpselt 10 aasta pärast.
Ning kogu selle kliki ning tuleviku jutu jäädvustamise mõte on ka see, et ma ei unustaks ära seda, mis ma eile mõtlesin. Et see "on aeg ärgata" ei kaoks taas kuhugi kaugusesse.
Pean vist hakkama iga päev endale seda meenutama. Sest praegustki, neid ridu siin kirjutades, ma tunnen, et mu mõtted pole enam 100% teemakesksed, kui ööpäev tagasi.
s.
oktoober 26, 2011
Oh hea - aga tegelt ma ei ootagi enam, sest ootamine on mõttetu, sest väga suur võimalus kui sa ootad midagi, siis seda ei juhtugi. Ning kui sa ei oota, siis sa ei kaota midagi, kui seda ei juhtu, aga kui juhtub - siis sa võidad.
tsitaat -mina, aasta 2 tagasi-
Ma lugesin oma eelnevaid sissekandeid, mis pärinevad sellest ajast, kui ma kaks aastat tagasi tulin Tartusse. Nüüd siis juba on käimas kolmas ning nagu esimene lausegi tõestab, ma olin toona palju arukam. Või vähemalt mulle tundus nii.
Mis on juhtunud?
Ma ei tea.
Ma ausalt ei tea.
Ma olen kahe eelneva aasta jooksul kohtunud väga lahedate inimestega, olen pidevalt oma elus edasi liikunud ning teinud julgeid otsuseid ja seeläbi saavutanud nii mõndagi. Olen enda arust kujunenud selliseks inimeseks, keda ma ise küll viis aastat tagasi oleksin kõrvalt vaadates imetlenud ning kellele tahtnud meeldida. "Ta on ensekindel, sotsiaalne, elurõõmus, hakkaja, avatud!"
Mis on juhtunud?
Ma olen kaotanud oma võrumaalase identiteedi. Ma pole enam see tüdruk, kes tuli kaks aastat tagasi Tartusse ning kirjutas uhkelt oma blogisse, kuidas ta käis üle kaarsilla, kuidas ta avastas mis on piro plats ning kuidas ta oma kolmapäeva CTs veetis. Ma olin siis soe, siiras ning sinisilmne.
Nüüd kolm aastat edasi, olen ma bioloogilistel kaalutlustel jätkuvalt sinisilmne. Kuid ma ei veeda enam oma kolmapäevasid CTs. Ma isegi ei käi Illukas. Ma kirtsutan nende peale nina ning kiidan hoopis Rüütli tnt taevani. Ma ei defineeri enam piro platsi, ma naeran põlastavalt nende uute peale, kes keset raekojaplatsi otsivad seda kohta kaardilt, ma pole enam siiras. Ma olen nagu 12ndik keskkoolis. Minu jaoks on asjad juba iganenud ning ma unistan uudsusest. Ma olen kaotanud oma esmase identiteedi. Ma ütlen sõna "pluss" õigesti, nii nagu "normaalsed" eestlased seda teevad.
Ja kogu selle juures ma ei ütleks, et mulle meeldib mu uus, enesekindlam, transformeerunud mina. Ma olen küll siis mõnes kontekstis tegijam, kuid olen see tõttu oma ümbert väga palju inimesi - sõpru kaotanud. Minu põhilises sõpruskonna moodustavad inimesed, keda ma esimesel Tartu aastal pidasin kõige ägedamateks üldse. Jah, nad on nüüdseks väga suur osa mu elust, kuid . . . nad on liiga kaua seda olnud. Ma olen liiga palju lasknud oma elu nende järgi sättida. Ma olen mugavaks läinud ning pole viitsind väljaspool neid tutvusi aretada. Ma juba kardan järgmist aastat, mil võib-olla neid polegi enam Tartus. Ning siis... siis ma olen üksi. Või algab hoopis uus peatükk mu elust?
Ning selle - olen - elu - teistele - sobivalt - sättinud - olukkoras ma tegelikult avastan, kui üksi ma ikka olen.
Sina - ja üksi? Ära aja.
Aga ajan küll. Sest.
Sometimes, the person who tries to keep everyone happy is always the most lonely person, so never leave them alone because they will never say that they need you.
Ja ma tean seda omast käest. Sest. Sest kuidas ma lähen ütlema kellelegi, et mu elus väga polegi kedagi. Et ma üksinduse igavusest hävitan ennast füüsiliselt. Kuidas ma üksindusest surfan ennast Internetis kella kuueks hommikul magama. Kuidas ma üritan endale igasuguseid kohustusi võtta, et ma ei peaks tundma ning mõtlema üksindusele. Kuidas ma ei julge sõbralikumate inimestega liiga palju rääkida, kuna kardan, et püüan meeleheitest ning üksindustest liigselt nende külge klammerduda. Kuidas ma piiran seetõttu oma parimate sõpradega suhtlemist, kuna ma ei taha muutuda selleks meeleheitliklut affectionit ootavaks inimeseks. Kuidas ma pooltel juhtudel peolt koju jõudes nutan. Kuidas ma püüan kõigest väest olla okei ning olla teistele olemas, et tunda enda vajatuna ning mitte teisi kurnata oma muredega. Või noh - ma ei püüagi neid tekitada.
tsitaat -mina, aasta 2 tagasi-
Ma lugesin oma eelnevaid sissekandeid, mis pärinevad sellest ajast, kui ma kaks aastat tagasi tulin Tartusse. Nüüd siis juba on käimas kolmas ning nagu esimene lausegi tõestab, ma olin toona palju arukam. Või vähemalt mulle tundus nii.
Mis on juhtunud?
Ma ei tea.
Ma ausalt ei tea.
Ma olen kahe eelneva aasta jooksul kohtunud väga lahedate inimestega, olen pidevalt oma elus edasi liikunud ning teinud julgeid otsuseid ja seeläbi saavutanud nii mõndagi. Olen enda arust kujunenud selliseks inimeseks, keda ma ise küll viis aastat tagasi oleksin kõrvalt vaadates imetlenud ning kellele tahtnud meeldida. "Ta on ensekindel, sotsiaalne, elurõõmus, hakkaja, avatud!"
Mis on juhtunud?
Ma olen kaotanud oma võrumaalase identiteedi. Ma pole enam see tüdruk, kes tuli kaks aastat tagasi Tartusse ning kirjutas uhkelt oma blogisse, kuidas ta käis üle kaarsilla, kuidas ta avastas mis on piro plats ning kuidas ta oma kolmapäeva CTs veetis. Ma olin siis soe, siiras ning sinisilmne.
Nüüd kolm aastat edasi, olen ma bioloogilistel kaalutlustel jätkuvalt sinisilmne. Kuid ma ei veeda enam oma kolmapäevasid CTs. Ma isegi ei käi Illukas. Ma kirtsutan nende peale nina ning kiidan hoopis Rüütli tnt taevani. Ma ei defineeri enam piro platsi, ma naeran põlastavalt nende uute peale, kes keset raekojaplatsi otsivad seda kohta kaardilt, ma pole enam siiras. Ma olen nagu 12ndik keskkoolis. Minu jaoks on asjad juba iganenud ning ma unistan uudsusest. Ma olen kaotanud oma esmase identiteedi. Ma ütlen sõna "pluss" õigesti, nii nagu "normaalsed" eestlased seda teevad.
Ja kogu selle juures ma ei ütleks, et mulle meeldib mu uus, enesekindlam, transformeerunud mina. Ma olen küll siis mõnes kontekstis tegijam, kuid olen see tõttu oma ümbert väga palju inimesi - sõpru kaotanud. Minu põhilises sõpruskonna moodustavad inimesed, keda ma esimesel Tartu aastal pidasin kõige ägedamateks üldse. Jah, nad on nüüdseks väga suur osa mu elust, kuid . . . nad on liiga kaua seda olnud. Ma olen liiga palju lasknud oma elu nende järgi sättida. Ma olen mugavaks läinud ning pole viitsind väljaspool neid tutvusi aretada. Ma juba kardan järgmist aastat, mil võib-olla neid polegi enam Tartus. Ning siis... siis ma olen üksi. Või algab hoopis uus peatükk mu elust?
Ning selle - olen - elu - teistele - sobivalt - sättinud - olukkoras ma tegelikult avastan, kui üksi ma ikka olen.
Sina - ja üksi? Ära aja.
Aga ajan küll. Sest.
Sometimes, the person who tries to keep everyone happy is always the most lonely person, so never leave them alone because they will never say that they need you.
Ja ma tean seda omast käest. Sest. Sest kuidas ma lähen ütlema kellelegi, et mu elus väga polegi kedagi. Et ma üksinduse igavusest hävitan ennast füüsiliselt. Kuidas ma üksindusest surfan ennast Internetis kella kuueks hommikul magama. Kuidas ma üritan endale igasuguseid kohustusi võtta, et ma ei peaks tundma ning mõtlema üksindusele. Kuidas ma ei julge sõbralikumate inimestega liiga palju rääkida, kuna kardan, et püüan meeleheitest ning üksindustest liigselt nende külge klammerduda. Kuidas ma piiran seetõttu oma parimate sõpradega suhtlemist, kuna ma ei taha muutuda selleks meeleheitliklut affectionit ootavaks inimeseks. Kuidas ma pooltel juhtudel peolt koju jõudes nutan. Kuidas ma püüan kõigest väest olla okei ning olla teistele olemas, et tunda enda vajatuna ning mitte teisi kurnata oma muredega. Või noh - ma ei püüagi neid tekitada.
aprill 18, 2011
Life is a Saleschool
Kohati on elu müük. Me müüme ennast. Me müüme enda ideid, isiksust, mõtteid, vaateid - ja nagu Saleswork USAski - see on nii faking raske ! Kõik tuleb harjutades, harjutades ja harjutades.
Teiste inimestega suheldes peab pidevalt tunnetama piire, mitte pushima, jälgima kehakeelt, teadma, mida sa tahad öelda.
Kui ma Simsi mängisin, siis oli minu jaoks nii tüütu, kui alguses teised mänguavatarid blokkisid sinu inimest, sest su virtuaalpersoonil polnud piisavalt suhtlemiskogemust.
Nii ka päriselus.
Nad tulevad maalt ja hobusega ning neil võtab aega, et jõuda linnaühiskonna suhtlusringkonda.
Ja see on tõesti raske.
Teiste inimestega suheldes peab pidevalt tunnetama piire, mitte pushima, jälgima kehakeelt, teadma, mida sa tahad öelda.
Kui ma Simsi mängisin, siis oli minu jaoks nii tüütu, kui alguses teised mänguavatarid blokkisid sinu inimest, sest su virtuaalpersoonil polnud piisavalt suhtlemiskogemust.
Nii ka päriselus.
Nad tulevad maalt ja hobusega ning neil võtab aega, et jõuda linnaühiskonna suhtlusringkonda.
Ja see on tõesti raske.
märts 15, 2011
Kas Liisa oli vaene sellepärast, et ta oli tudeng?
Üks kursavend kommenteeris suitsetamist ning sellega kaasnevaid rahalisi väljaminekuid, et tegelikult suitsetajad, ei kuluta oma pahe pärast oluliselt rohkem kui mittesuitsetajad. Nad lihtsalt hoiavad raha kokku teiste asjade pealt. Näiteks, kui neil on valida, kas välja minnes ostavad nad ainult kvaliteetse joogi või siis paki suitsu ja odava joogi – eelistavad nad viimast, sest pidu saavad nad lõpuks ikka võrdselt mõlemal juhul.
Vot just selline, isearetatud homo economicuse tõetera meenus mulle täna, kui vaatasin oma pangakontot, kus ma lootsin olevat . . . oi kui palju rohkem. Üheks põhjuseks oli kas või mu kampaania "Plirts, plärts - käes on märts - kaine märts!". Eeldasin, et kuna alkoholi eelarvesse ei lisandu, suudan kindlasti kuu jooksul säästa, mistõttu peaks raha alles jääma.. no lademetes. Või siis natukenegi. Aga kus sa sellega!
Lihtsalt tõesti, kui hoiad kokku ühe toote pealt, siis teiste peale on väljaminekud kordi suuremad. Nii olengi ma seekord tasunud enim toidu eest - olen hakanud ka tihti väljas sööma, millest samas "vaene tudeng" ei tohiks unistadagi! Kõsssssh! Restorani viib sind su ema või onu alles siis, kui oled ametlikult baka lõpetanud.
Ning samas, eks ma oskan ka raha raisata. Kas või selle põhimõtte järgi, mille hiljuti sõnastas üks mu sõbranna, kes nentis, et parem on elada vähe aega, nädal-kaks rikkalikult, priiskavalt, kui kuu otsa pidevalt kalkuleerida ja raha lugeda. Ning ega see kuu viimane nädal 100 krooniga - või siis nüüd euroajal kuue ja midagi peale sentidega - polegi nii võimatu. Kõigil on kuu lõpus kitsas ja keegi ei tee siis enam suuri väljaminekuid. Pigem ongi humoorikas kuulata kõrvalt, kuidas nii üks kui teine hädaldab rahanappuse pärast ning missuguseid „ekstreemsusi“ peab ta selletõttu läbi elama. Kuulõpu vaesuses peitub tudengite ühtsus!
Nii et ma siis olen märtsi alguses lubanud endale natukene rohkem, kui võiksin... Aga eks ma salamisi olen teinud seda ootuse arvelt, et ehk see semester saan lõpuks ka mina õppetoetust. Ning näe! Vististi saangi, vähemalt nii lubasid mulle postkasti lähetatud kaks ülikooli kirja.
Ega tänapäeva tudegni elu polegi nii vaene. Kokkuvõtteks elame ikkagi heaoluühiskonnas (või poolel teel sinna?) – meie tänavapilti ei risusta meie virelevate Aafrika lastega sarnanevad kuldpead ning minu tutvusringkonnast pole küll keegi veel nälga surnud. Trust me - kui midagi juhtukski, siis Facebook hoiab ikka sellega kursis. Nälginud tudengid on sama suur müüt kui need koledad, lutikaid täis ühiselamud. Jah - erandeid on, kuid harju(maalt pärit) keskmine tudeng saab regulaarset raha, millega ta olenemata läbitud majanduse aluskursusest, ei oska ökonoomselt ringi käia.
Isegi mu kaalunumber pole eales olnud nii suur kui nüüd, oma "vaeses" tudengipõlves.
„Jah, ema, ma olen „kosunud“, sest mul on stress...“
Kõlab vanemate pärimise korral vastuse esimene pool. Ja mõne aja pärast järgneks:
„... stress sellest, et ma ei oska oma rahaga ümber käia ning kulutan seda rämpstoidule, sotsiaalsetele pahedele ja meelelahutusele.“
Kui vaid vanemad viitsiks kuulata lõpuni..
Vot just selline, isearetatud homo economicuse tõetera meenus mulle täna, kui vaatasin oma pangakontot, kus ma lootsin olevat . . . oi kui palju rohkem. Üheks põhjuseks oli kas või mu kampaania "Plirts, plärts - käes on märts - kaine märts!". Eeldasin, et kuna alkoholi eelarvesse ei lisandu, suudan kindlasti kuu jooksul säästa, mistõttu peaks raha alles jääma.. no lademetes. Või siis natukenegi. Aga kus sa sellega!
Lihtsalt tõesti, kui hoiad kokku ühe toote pealt, siis teiste peale on väljaminekud kordi suuremad. Nii olengi ma seekord tasunud enim toidu eest - olen hakanud ka tihti väljas sööma, millest samas "vaene tudeng" ei tohiks unistadagi! Kõsssssh! Restorani viib sind su ema või onu alles siis, kui oled ametlikult baka lõpetanud.
Ning samas, eks ma oskan ka raha raisata. Kas või selle põhimõtte järgi, mille hiljuti sõnastas üks mu sõbranna, kes nentis, et parem on elada vähe aega, nädal-kaks rikkalikult, priiskavalt, kui kuu otsa pidevalt kalkuleerida ja raha lugeda. Ning ega see kuu viimane nädal 100 krooniga - või siis nüüd euroajal kuue ja midagi peale sentidega - polegi nii võimatu. Kõigil on kuu lõpus kitsas ja keegi ei tee siis enam suuri väljaminekuid. Pigem ongi humoorikas kuulata kõrvalt, kuidas nii üks kui teine hädaldab rahanappuse pärast ning missuguseid „ekstreemsusi“ peab ta selletõttu läbi elama. Kuulõpu vaesuses peitub tudengite ühtsus!
Nii et ma siis olen märtsi alguses lubanud endale natukene rohkem, kui võiksin... Aga eks ma salamisi olen teinud seda ootuse arvelt, et ehk see semester saan lõpuks ka mina õppetoetust. Ning näe! Vististi saangi, vähemalt nii lubasid mulle postkasti lähetatud kaks ülikooli kirja.
Ega tänapäeva tudegni elu polegi nii vaene. Kokkuvõtteks elame ikkagi heaoluühiskonnas (või poolel teel sinna?) – meie tänavapilti ei risusta meie virelevate Aafrika lastega sarnanevad kuldpead ning minu tutvusringkonnast pole küll keegi veel nälga surnud. Trust me - kui midagi juhtukski, siis Facebook hoiab ikka sellega kursis. Nälginud tudengid on sama suur müüt kui need koledad, lutikaid täis ühiselamud. Jah - erandeid on, kuid harju(maalt pärit) keskmine tudeng saab regulaarset raha, millega ta olenemata läbitud majanduse aluskursusest, ei oska ökonoomselt ringi käia.
Isegi mu kaalunumber pole eales olnud nii suur kui nüüd, oma "vaeses" tudengipõlves.
„Jah, ema, ma olen „kosunud“, sest mul on stress...“
Kõlab vanemate pärimise korral vastuse esimene pool. Ja mõne aja pärast järgneks:
„... stress sellest, et ma ei oska oma rahaga ümber käia ning kulutan seda rämpstoidule, sotsiaalsetele pahedele ja meelelahutusele.“
Kui vaid vanemad viitsiks kuulata lõpuni..
märts 11, 2011
La vita è bella
Kuigi valimistest on möödas kohe rohkem päevi, kui ühel käel sõrmi, tahan ka kiirelt midagi öelda, enne kui neid päevi on juba kahe käepaari sõrmede jagu. Aga no worries - see pole midagi pikka, sest olen küll poliitikavõhik, aga mitte selline, kelle arvamus koosneb kümnest kilost õhust.
Kas nüüd järgnevatekas aastateks oli tulem hea või halb? Mina ei oska kohe ausalt midagi prognoosida, seepärast kuulan ma selliste juhtude puhul ikka esmalt teiste arvamusi. Ja need (üld)arvamused on senimaani olnud positiivsed. Midagi ju väga ei juhtund - tulemused olid sellised nagu eeldati. Riigikogus on nüüd 4 parteid - suhteliselt normaalses proportsioonis. Ning nagu EPL ja ka paljud teised väljaanded (v.a Kesknädal ofc)hurraatasid!, et eesti rahvas tegi õige valiku.
Palju õnne ja "Suur suur aitäh!" - nagu teadustas Postimehes reform a4 formaadis. Huvitav, kas Postimees oleks nõus ka Keskerakonna esimehe nägu või tänusõnu nii suurelt avaldama?
Kuid kas tõesti siis rahvas valis õigesti EHK kas ta oli rahul eelneva valitsusega?
Vastan ise: Rahval oli tegelikult suht pohhui, sest kui mitte n e e d erakonnad, no kes siis veel? Kuigi mu korterikaaslane hoidis kõigest väest pöialt kristliku partei poolt, on ebareaalne, et sellise nimega partei suudaks ateistlikus riigis võimule pääseda. Kadrioruski käivad selle liikmed vast heal juhul lahtiste uste päeval. Ateistlikud eestlased ei vaevu nende valimislubadusigi läbi lugema, sest eeldavad, et enamus on seotud jumala ning jeesuse ja lihavõtetega. C'mon! vahetage nimi!
Me saime sellise tulemuse, sest polnud ühtegi uut, säravat, värsket, innovaatilist erakonda nagu omal ajal Res Publica. Võib-olla eesti rahvas poleks tahtnud neid, kes said riigikokku - kuid ausalt - kedagi paremat lihtsalt polnud. Selline tunne, nagu riigikogus jätkuks taas 5 aastane veebruar, kus 101 liiget käiks perearsti juures ning kurdaks kevadväsimust..
***
Mis veel on toimumas? Lisaks sellele, et ma viimased pool aastat elan ühe isikliku probleemi sees ning see läheb järjest ja järjest hullemaks on tegelikult kõik ülejäänud hästi.
Paari kuu pärast ma lähen USAsse, seni aga naudin oma kursust, eriala, inimesi. Liitusin ka korbiga, mis tõesti on senimaani olnud üpriski tore ja põnev.
Naiskorp? Mis seal siis põnevat on? Koote kampsuneid? - Jeps, selline stereotüpiseering, mida ma ka ise mõni aeg tagasi arvasin.
Aga mis siis on naiskorp - ma tõesti ei oska öelda, mida seal siis nii säravat tehakse, et naised sellega ikka ja jälle liituvad. Rääkisin sellel teemal ka hiljuti paari teise oma kaasvõitlejaga ja ka nemad tõid välja, et kuigi inimesed küsivad tihti, millega me siis seal suletud uste taga tegeleme, ei oska nad anda ammendavat vastust, kuigi üldarvamus on naiskorpidest vale.
Mingis mõttes on see kui suurte mõistete nagu ühiskond ja kultuur seletamine, millest saab lõplikult aru siis, kui sa oled osa sellest. Nii ka korpidega - need on süsteem, mida mõistavad parimini selle liikmed.
Jah - ma olen naiskorporant ning ka peagi raamatumüüja USAs. Kaks asja, millele ma aasta varem olin kategooriliselt vastu.
Iroonia missugune?
Ise ma tegelikult kergelt imetlen ennast nende otsuste pärast, sest nendes peegeldub mu võime areneda ning kasvada. Olen üpriski kindel, et aasta tagasi pidasin end targaks ning piisavalt iseseisvaks. Siiski, nüüd tean, et see polnud toona võimalik, sest muidu ma poleks käitunud risti-vastupidi oma arvamustele. JA isegi nüüd - kuna peaksin end taas piisavalt elutargana, loodan et kummutan aasta pärast ka selle arvamuse ning olen taas sammu võrra edasi liikunud.
Mõned heidavad mulle seda ette, et ma käitun vastupidiselt oma ütlustele.
Milleks?
Kas pole tõsi, et eksimine on inimlik ning inimene ise õpib terve elu. Minu arust on isegi ilus, kui ma suudan kummutada oma arvamusi.
Miski pole jääv. Ja see ongi elu.
La vita è bella
La musica è bella.
*
Kas nüüd järgnevatekas aastateks oli tulem hea või halb? Mina ei oska kohe ausalt midagi prognoosida, seepärast kuulan ma selliste juhtude puhul ikka esmalt teiste arvamusi. Ja need (üld)arvamused on senimaani olnud positiivsed. Midagi ju väga ei juhtund - tulemused olid sellised nagu eeldati. Riigikogus on nüüd 4 parteid - suhteliselt normaalses proportsioonis. Ning nagu EPL ja ka paljud teised väljaanded (v.a Kesknädal ofc)hurraatasid!, et eesti rahvas tegi õige valiku.
Palju õnne ja "Suur suur aitäh!" - nagu teadustas Postimehes reform a4 formaadis. Huvitav, kas Postimees oleks nõus ka Keskerakonna esimehe nägu või tänusõnu nii suurelt avaldama?
Kuid kas tõesti siis rahvas valis õigesti EHK kas ta oli rahul eelneva valitsusega?
Vastan ise: Rahval oli tegelikult suht pohhui, sest kui mitte n e e d erakonnad, no kes siis veel? Kuigi mu korterikaaslane hoidis kõigest väest pöialt kristliku partei poolt, on ebareaalne, et sellise nimega partei suudaks ateistlikus riigis võimule pääseda. Kadrioruski käivad selle liikmed vast heal juhul lahtiste uste päeval. Ateistlikud eestlased ei vaevu nende valimislubadusigi läbi lugema, sest eeldavad, et enamus on seotud jumala ning jeesuse ja lihavõtetega. C'mon! vahetage nimi!
Me saime sellise tulemuse, sest polnud ühtegi uut, säravat, värsket, innovaatilist erakonda nagu omal ajal Res Publica. Võib-olla eesti rahvas poleks tahtnud neid, kes said riigikokku - kuid ausalt - kedagi paremat lihtsalt polnud. Selline tunne, nagu riigikogus jätkuks taas 5 aastane veebruar, kus 101 liiget käiks perearsti juures ning kurdaks kevadväsimust..
***
Mis veel on toimumas? Lisaks sellele, et ma viimased pool aastat elan ühe isikliku probleemi sees ning see läheb järjest ja järjest hullemaks on tegelikult kõik ülejäänud hästi.
Paari kuu pärast ma lähen USAsse, seni aga naudin oma kursust, eriala, inimesi. Liitusin ka korbiga, mis tõesti on senimaani olnud üpriski tore ja põnev.
Naiskorp? Mis seal siis põnevat on? Koote kampsuneid? - Jeps, selline stereotüpiseering, mida ma ka ise mõni aeg tagasi arvasin.
Aga mis siis on naiskorp - ma tõesti ei oska öelda, mida seal siis nii säravat tehakse, et naised sellega ikka ja jälle liituvad. Rääkisin sellel teemal ka hiljuti paari teise oma kaasvõitlejaga ja ka nemad tõid välja, et kuigi inimesed küsivad tihti, millega me siis seal suletud uste taga tegeleme, ei oska nad anda ammendavat vastust, kuigi üldarvamus on naiskorpidest vale.
Mingis mõttes on see kui suurte mõistete nagu ühiskond ja kultuur seletamine, millest saab lõplikult aru siis, kui sa oled osa sellest. Nii ka korpidega - need on süsteem, mida mõistavad parimini selle liikmed.
Jah - ma olen naiskorporant ning ka peagi raamatumüüja USAs. Kaks asja, millele ma aasta varem olin kategooriliselt vastu.
Iroonia missugune?
Ise ma tegelikult kergelt imetlen ennast nende otsuste pärast, sest nendes peegeldub mu võime areneda ning kasvada. Olen üpriski kindel, et aasta tagasi pidasin end targaks ning piisavalt iseseisvaks. Siiski, nüüd tean, et see polnud toona võimalik, sest muidu ma poleks käitunud risti-vastupidi oma arvamustele. JA isegi nüüd - kuna peaksin end taas piisavalt elutargana, loodan et kummutan aasta pärast ka selle arvamuse ning olen taas sammu võrra edasi liikunud.
Mõned heidavad mulle seda ette, et ma käitun vastupidiselt oma ütlustele.
Milleks?
Kas pole tõsi, et eksimine on inimlik ning inimene ise õpib terve elu. Minu arust on isegi ilus, kui ma suudan kummutada oma arvamusi.
Miski pole jääv. Ja see ongi elu.
La vita è bella
La musica è bella.
*
veebruar 06, 2011
Minu kreedo.
On ehk kohati lame väita, et mingi film või laul on sinu elust nagu Sina oleksidki nii lihtsakoeline või läbinähtav, et sind saaks mahutada siis kas 3 minuti või pooleteise tunni sisse. Siiski pean aga tõdema, et kui ma tulin täna poest koju, polnud esimene asi, mida ma korterikaaslasele rääkisin, mitte see, kuidas ma naeruväärselt müüja ees oma viimaseid sente kokku lugesin, kuidas ma käisin poes pool tundi ühe leti juurest teise juurde, kuidas ma nägin ühte väga vinget soengut, vaid see, kuidas ma leidsin oma laulu. Laulu, mis tõepoolest võib mind hetkel mahutada 3 minuti sisse.
Ning nii ongi - kas või see nv pidin seda korduvalt tõestama.
well, to me, this song is about a girl who has been doing everything by herself her entire life. she's never had someone to actually rely on, so she got used to being independent and to managing things on her own. and now here he is - the boy who wants to help her, who wants to cook her dinner and who wants to be with her.
and she just can't let go of her old habits, even though he seems to understand her and even though he seems to be perfect for her. she just can't stay and has to move on on her own. which is pretty sad. but I love the lyrics.
Rated 0 I agree with romankazimir2003; the lines "she's sewing seeds, she's burning trees" seem to state that she first turns their world around and then leaves them with nothing. She doesn't realize that when you sew seeds a consequence is that a tree grows from that, methaphorically speaking. She's kind of all over the place.
It just seems to me that she's young and free-spirited, being the indepent girl who enjoys her freedom and shouldn't get into a relationship because she will never be able to make the commitment it requires. She's a tough one.
I think that this song is about a girl who is independent, popular and dynamic. She's hurt by someone but she cannot show it because she has the rep of a "super girl" and has to do everything right and live her life like she has no problems at all...
.
Ning nii ongi - kas või see nv pidin seda korduvalt tõestama.
well, to me, this song is about a girl who has been doing everything by herself her entire life. she's never had someone to actually rely on, so she got used to being independent and to managing things on her own. and now here he is - the boy who wants to help her, who wants to cook her dinner and who wants to be with her.
and she just can't let go of her old habits, even though he seems to understand her and even though he seems to be perfect for her. she just can't stay and has to move on on her own. which is pretty sad. but I love the lyrics.
Rated 0 I agree with romankazimir2003; the lines "she's sewing seeds, she's burning trees" seem to state that she first turns their world around and then leaves them with nothing. She doesn't realize that when you sew seeds a consequence is that a tree grows from that, methaphorically speaking. She's kind of all over the place.
It just seems to me that she's young and free-spirited, being the indepent girl who enjoys her freedom and shouldn't get into a relationship because she will never be able to make the commitment it requires. She's a tough one.
I think that this song is about a girl who is independent, popular and dynamic. She's hurt by someone but she cannot show it because she has the rep of a "super girl" and has to do everything right and live her life like she has no problems at all...
.
jaanuar 31, 2011
V is for Viljandi and Vacation
Istun ja loen ajalehte. Postimeest. Enne lõpetasin Anne&Stiili. On tore, kui oled keskkonnas, kus inimesed veel väärtustavad Eesti ajakirjandust ning tellivad seda koju. Minul kahjuks selleks ressurssi ei jätku. Ning ei jätku ka tahtmist-aega-viitsimist, et pensionäride kombel komberdada raamatukokku ning viia end ajalehtede abil kurssi toimuvaga maailmas. Ning muidugi salamisi loota, et ehk nüüd nad (ajalehed noh)teatavad ka pensionitõusust. Sedasi võttes tundub pensionäridele ajalehtede lugemine võrdväärsena bingo numbrite kontrollimisega. No jah, küll mina ka kunagi sinna vanusesse jõuan, aga seni naudin ma lektüüri, mis tädi juures vedeleb.
Tegelikult tahaksin ma rohkem lugeda ajalehti ja ajakirju. Just paberkandjate näol. Kui ma mõnikord arvutis olen ning avastan korraga, et olen liialt kauaks jäänud toppama Facebooki konarustesse, siis ma mängin silmakirjalikku intelligenti ning löön lahti Postimees onlaini. Siiski, enamikel juhtudel avastan ma end taas, et paari minuti pärast ma ei ole enam lehel Postimees.ee vaid hoopis elu24.ee või tarbija24.ee.
Mis parata, olen inimene ning looduse poolt antuna eelistan kergesti omandatavat tsirkust ja leiba, mitte malemänguna tunduvat majandust ja poliitikat. Looduse poolt antu ning jumala poolt loodu vastu ju ei saa!? Pigem on Postimees ise süüdi, et laseb online versioonis vaheldumisi ilutseda eri pealkirjadel, kus ühed teadustavad erakonnaliikmete sõnavõttudest seoses saabuvate valimistega, teised aga lubavad näidata pildiseeriaid Milano uuest suvemoest või iseloomustavad Timberlake'i uut, peagi ilmuvat sooloalbumit. Ilmselgelt klikin ma pealkirjadel mis tunduvad tobedad ning nõuavad vähem süvenemist. Sellepärast ma ei hinda ka online ajalehti ning nende lugemist.
PAberkandjal Postimehel aga ei ilutse lehekülgede servadel bännerid, mis suunaksid sind edasi Kroonika veebruarikuu väljaande juurde leheküljele 16, 24 või 42. Ma isegi olen mõelnud nii kaugele, et ühe eesmärgina (ma pean neid eesmärke USA reisi raames kirja panema) kavatsen pärast USAst naasmist tellida mingi perioodikaväljaande. Hetkeseisuga Ekspressi.
Tegelikult, sirvides tänast Postimeest, meenus mulle ka seik, kui ma aastaid tagasi naasin TÜ ajakirjanduse lahtiste uste päevalt ning sain sealt nii palju indu, et võtsin üheks oma eesmärgiks viia end kurssi Eesti ajakirjandusega stiilis "loen iga päev ajalehte".
Ma tegin ka seda, ehk ostsin sama päev Tartu-Võru bussi peale lugemiseks EPL..
Ja järgmine päev ma seda ei teinud.
Raha sai otsa ning ka seega ka meeletu ind ja tahtmine.
Nii et pigem võis seda lubadust võtta kui uusaastalubadusena.
Kuid mu kallid lugejad - ärge heituge - olen ideaalne näide paradoksist, et ka uusaasta lubaduste eesmärgid võivad täituda ka ilma lubaduste sooritamist. Ma ei lugenud küll iga päev kuni ajakirjandusse sissesaamist perioodikat (tegin seda kord kuus ning harvemini ja ka päev enne ajakirjandusvestlust), kuid well - here i am - on a vacation from my !journalism! studies. Nii et ma küll ei tea, kuidas saab saledasse vormi ilma vahepealseid dieeditamisi, kuid kui te seda uuel aastal lubate - kaotada 10 kilo, siis mine tea - minu näitel võib see ilma kilosid kaotamata isegi kaudselt õnnestuda.
Ning jah - ma olen puhkusel, intelligentsel puhkusel, mistõttu pärast seda, kui ma jõuan postimehega maadlemisel ühelepoole (mis arvatavsti tipneb mürakarude ning horoskoobiga) ma lähen ja joon tassi teed (tegelikult 6-7s juba tänasel päeval, sest kurk on pisut hõre) ning lähen muljetan famiiliaga ning siis plaanin ette võtta Äripäeva meediamaastiku raamatu (mis on mul pooleli ning tegelikult ootab et ma ta ära lahendaksin. Vähemalt alateadlikult ootab seda üks mu sõber, kellele see teos tegelikult kuulub). Ja ma teen seda, sest mul on vaheaeg ning seda kvaliteetaega ei riku ei mina, mu laiskus, mu Tartus mölisevad ja kolivad korterikaaslased ega isegi need verehimulistest liigapalju Twilighti näinud egiptlased seal jegiptimaal!
See oli küll nüüd päris tore sissekanne!
Cheerio!
;
Tegelikult tahaksin ma rohkem lugeda ajalehti ja ajakirju. Just paberkandjate näol. Kui ma mõnikord arvutis olen ning avastan korraga, et olen liialt kauaks jäänud toppama Facebooki konarustesse, siis ma mängin silmakirjalikku intelligenti ning löön lahti Postimees onlaini. Siiski, enamikel juhtudel avastan ma end taas, et paari minuti pärast ma ei ole enam lehel Postimees.ee vaid hoopis elu24.ee või tarbija24.ee.
Mis parata, olen inimene ning looduse poolt antuna eelistan kergesti omandatavat tsirkust ja leiba, mitte malemänguna tunduvat majandust ja poliitikat. Looduse poolt antu ning jumala poolt loodu vastu ju ei saa!? Pigem on Postimees ise süüdi, et laseb online versioonis vaheldumisi ilutseda eri pealkirjadel, kus ühed teadustavad erakonnaliikmete sõnavõttudest seoses saabuvate valimistega, teised aga lubavad näidata pildiseeriaid Milano uuest suvemoest või iseloomustavad Timberlake'i uut, peagi ilmuvat sooloalbumit. Ilmselgelt klikin ma pealkirjadel mis tunduvad tobedad ning nõuavad vähem süvenemist. Sellepärast ma ei hinda ka online ajalehti ning nende lugemist.
PAberkandjal Postimehel aga ei ilutse lehekülgede servadel bännerid, mis suunaksid sind edasi Kroonika veebruarikuu väljaande juurde leheküljele 16, 24 või 42. Ma isegi olen mõelnud nii kaugele, et ühe eesmärgina (ma pean neid eesmärke USA reisi raames kirja panema) kavatsen pärast USAst naasmist tellida mingi perioodikaväljaande. Hetkeseisuga Ekspressi.
Tegelikult, sirvides tänast Postimeest, meenus mulle ka seik, kui ma aastaid tagasi naasin TÜ ajakirjanduse lahtiste uste päevalt ning sain sealt nii palju indu, et võtsin üheks oma eesmärgiks viia end kurssi Eesti ajakirjandusega stiilis "loen iga päev ajalehte".
Ma tegin ka seda, ehk ostsin sama päev Tartu-Võru bussi peale lugemiseks EPL..
Ja järgmine päev ma seda ei teinud.
Raha sai otsa ning ka seega ka meeletu ind ja tahtmine.
Nii et pigem võis seda lubadust võtta kui uusaastalubadusena.
Kuid mu kallid lugejad - ärge heituge - olen ideaalne näide paradoksist, et ka uusaasta lubaduste eesmärgid võivad täituda ka ilma lubaduste sooritamist. Ma ei lugenud küll iga päev kuni ajakirjandusse sissesaamist perioodikat (tegin seda kord kuus ning harvemini ja ka päev enne ajakirjandusvestlust), kuid well - here i am - on a vacation from my !journalism! studies. Nii et ma küll ei tea, kuidas saab saledasse vormi ilma vahepealseid dieeditamisi, kuid kui te seda uuel aastal lubate - kaotada 10 kilo, siis mine tea - minu näitel võib see ilma kilosid kaotamata isegi kaudselt õnnestuda.
Ning jah - ma olen puhkusel, intelligentsel puhkusel, mistõttu pärast seda, kui ma jõuan postimehega maadlemisel ühelepoole (mis arvatavsti tipneb mürakarude ning horoskoobiga) ma lähen ja joon tassi teed (tegelikult 6-7s juba tänasel päeval, sest kurk on pisut hõre) ning lähen muljetan famiiliaga ning siis plaanin ette võtta Äripäeva meediamaastiku raamatu (mis on mul pooleli ning tegelikult ootab et ma ta ära lahendaksin. Vähemalt alateadlikult ootab seda üks mu sõber, kellele see teos tegelikult kuulub). Ja ma teen seda, sest mul on vaheaeg ning seda kvaliteetaega ei riku ei mina, mu laiskus, mu Tartus mölisevad ja kolivad korterikaaslased ega isegi need verehimulistest liigapalju Twilighti näinud egiptlased seal jegiptimaal!
See oli küll nüüd päris tore sissekanne!
Cheerio!
;
jaanuar 26, 2011
Hei sina! Kelle sünniaasta jääb 80ndatesse, soovitavalt kümnendi teise poolde.
Kes sa käid nimekamas korporatsioonis ning oled seal juba värvikandja (mitte rebane). Kes sa õpid kas sotsiaal-, arsti-, õigus-, kehakultuuri- või õigusteaduskonnas.
Kes sa omad minu ja mu korterikaaslasega vähe ühiseid tuttavaid.
Kes sa kuulad normaalset muusikat, ehk välistatud on eesti süldikad, bieberid, kantri, puhas räpp.
Kes sa naudid vabaaja veetmist Rüütli tn piires ning veits sellest kaugemalgi, kuid vägisi ei tüki ülejõe, kus asuvad klubihuntideparadiisid.
Kes sa oled suuteline rohkemaks tantsuks kui õllepurginajal õõtsumine.
Kes sa oled võimeline mind ja mu korterikaaslast üllatama. (Rohkemaga - kui et oled teise naisega)
Kes sa suudad tarvidusel ka seista enda eest ning ei lase pähe istuda, lambikatel maani täis jopparitel end mõnitada.
Kes sa oled võimeline väljas käies vastutama selle eest, et su kaasa ega ta sõbrannade kesamärjuke kunagi otsa ei lõppeks.
Kes sa oled tuleviku suhtes vägagi ambitsioonikas.
Kes sa pole pikaajalisest suhtest, või üldse suhtest just hiljuti välja tulnud.
Kes sa suudad ka kulinaaria vallas üllatada.
Kes sa jätad esindusliku mulje nii ametlikult kui ka minu ja mu korterikaaslase sõpradele.
Kes sa pole küll karsklane aga ka mitte padujoppar.
Just sind ootame me osalema uues reality shows - kaks tudengineiut otsivad meest. Kriteeriumitele vastavatel kandidaatidel palun saata ka täpsem enesetutvustus ning ka motivatsioonikiri teemal "Miks mina peaksin saama kahe tudengineiu valituks?"
KAndideerimiseks aega kuni kevadeni, võtted algavad sügisel!
Merci!
Ma endiselt arvan et mul on peal mingi klassikaline hooaeg.
Ja mustanahalised muutuvad üha enam tülgastavamaks.
õudne.
-
Kes sa käid nimekamas korporatsioonis ning oled seal juba värvikandja (mitte rebane). Kes sa õpid kas sotsiaal-, arsti-, õigus-, kehakultuuri- või õigusteaduskonnas.
Kes sa omad minu ja mu korterikaaslasega vähe ühiseid tuttavaid.
Kes sa kuulad normaalset muusikat, ehk välistatud on eesti süldikad, bieberid, kantri, puhas räpp.
Kes sa naudid vabaaja veetmist Rüütli tn piires ning veits sellest kaugemalgi, kuid vägisi ei tüki ülejõe, kus asuvad klubihuntideparadiisid.
Kes sa oled suuteline rohkemaks tantsuks kui õllepurginajal õõtsumine.
Kes sa oled võimeline mind ja mu korterikaaslast üllatama. (Rohkemaga - kui et oled teise naisega)
Kes sa suudad tarvidusel ka seista enda eest ning ei lase pähe istuda, lambikatel maani täis jopparitel end mõnitada.
Kes sa oled võimeline väljas käies vastutama selle eest, et su kaasa ega ta sõbrannade kesamärjuke kunagi otsa ei lõppeks.
Kes sa oled tuleviku suhtes vägagi ambitsioonikas.
Kes sa pole pikaajalisest suhtest, või üldse suhtest just hiljuti välja tulnud.
Kes sa suudad ka kulinaaria vallas üllatada.
Kes sa jätad esindusliku mulje nii ametlikult kui ka minu ja mu korterikaaslase sõpradele.
Kes sa pole küll karsklane aga ka mitte padujoppar.
Just sind ootame me osalema uues reality shows - kaks tudengineiut otsivad meest. Kriteeriumitele vastavatel kandidaatidel palun saata ka täpsem enesetutvustus ning ka motivatsioonikiri teemal "Miks mina peaksin saama kahe tudengineiu valituks?"
KAndideerimiseks aega kuni kevadeni, võtted algavad sügisel!
Merci!
Ma endiselt arvan et mul on peal mingi klassikaline hooaeg.
Ja mustanahalised muutuvad üha enam tülgastavamaks.
õudne.
-
jaanuar 22, 2011
Täna võtsin elust vaba päeva - lebotasin.
Kui on laupäeva õhtu, kell on pool 9 ning enamus inimestest sinuga miskipärast ei suhtle, siis on see üks märkidest, et oleks vist taas aeg siia paar rida maha saada. Mine võta sa nüüd kinni, mis selle ebasotsiaalsuse põhjus on - sess, laupäeva õhtu, pange panev internet. Ma ise lohutan ennast sellega, et tegelikult mu tuttavad korraldavad hetkel mulle üllatuspidu. Mhmhh - nii ongi, ma olen päris hea selliste asjade äraarvamises. Aga kuradi kaua läheb neil aega - ma pean juba kell 6 tööl olema ning ausalt öeldes mul on vaikselt kõht (üle)täis nendest vahvlitest, mida ma siin igavusest küpsetan. Nagu people - c'mon!
Kuid tegelikult võiksid inimesed teha mulle kunagi üllatuspeo - nt enne seda kui ma lähen Usasse, või kui tulen sealt. Või noh lihavõtete ajal võiks ka..
Mu ühel sõbral Uuel tnl on 2. aprill sünnipäev. Mis oleks suurem üllatus, kui teha sünnipäevapidu pigem mulle kui siis talle!! Ma oleks küll sünnipäevalapse asemel üllatunud.
***
Kas teil on ka nii, et kui fbs keegi postitab midagi uut - isegi kui see on teie arust üpris mõttetu, te ikkagi laigite seda? Kui olla üdini aus, siis Fb on viinud pealiskaudse suhtlemise uuele, kergemale tasemele. No selle, et kui keegi abiellub või saab lapse, siis te õnnitlete teda puhtalt ainult selle pärast, et olla tema silmis heas nimekirjas. Muidugi et leider on sellest ka ise kasu lõigata. Aga nüüd, sa isegi ei pea helistama, isegi saatma sõnumit. Piisab vaid ühest klikist - ühest laigist ja sa tead, et oled jätnud inimesele mulje, et sind tõsiselt huvitab ta elukäik ning juhtumised. Näitad toetust. Kuigi no c'mon, kui paljudele tegelikult meist üldse lähvad korda, kas keegi vähemtuttav on saanud kuskel A või et tal on sitt tuju või et ta jäi haigeks. Ei lähegi. Kuid inimestevahelised suhted ei põhinegi alati 100% aususel. Või 50% või 30%lgi. Või veel vähemalgi.
Tihti ma lihtsalt ise ka imestan, kui silmakirjalikult ma võin mõnikord käituda. Ma alustan mõnikord mõne inimesega suhtlust, kui ma vajan temalt midagi. Kui keegi kolmas tuleks ja raputaks mind ning noomiks, et kui läbipaistev ning vastik ning omakasupüüdlik ma olen - ma ei saaks talle midagi vastu väita. Ma ise arvan samamoodi mõnikord. Aga samas ma ka tean, et sa ei saagi kõikide oma 300 FB sõbraga päevast päeva pidevalt läbi käia. See oleks totter. Ja ka võimatu.
***
Kas sina lähed valima? Mmm - jaaa, ma usun et ikka.
- tuleb mult vastus.
Käisin ju ka eelmine aasta valimas.
- ning siin see dialoog selle sõbraga lõppebki. Kõik, korras - sai ammendava vastuse oma küsimusele. Kuid, kui ta oleks oma küsimust loogiliselt edasi arendanud ning uurinud ka, kelle poolt ma siis ka hääletan - vot sellele küsimusele - ma kardan - poleks ta ammendavat vastust saanud. Kui küsija oleks olnud mõni tähtis nina, oleksin ma ehk jätkanud naljaga, et no see on küll konfidentsiaalne ning oleksin kuidagi teemat vahetanud. Kuna aga huvituja oli siiski mu hea tuttav, oleksin ma vastasel korral talle ausalt vastanud nii, kuidas asjad on: Ma ei tea. Pole kunagi teadnud. Ning arvatavasti ei saa selle teadmise osaliseks ka lähiajal.
Ma arvan siiski, et minusuguseid - poliitikavõhikuid on veel teisigi. Ja seda enam arvan, et minusuguseid ei tohiks hääletama lastagi - minusuguseid, kes lähevad ning valivad nimekirjast nime, kes neile rohkem meeldib või siis erakonna, mis avalikus meedias on saanud positiivsemat tagasisidet. Nii et palju õnne vanemad, kes te panite oma lapsele nime, kus sees on ilusa kõlaga häälikud nagu L või R - neid ootab tulevikus poliitikas suur karjäär.
Kuidas saangi ma õiget ja põhjalikku valikut sooritada, kui valitavate kohta käiv info on kohati nii minimaalne. Mäletan, kui viimaste omavalitsuste valimiste raames võtsin lahti oma kodukandi nimekirja ning proovisin erakonniti vaadata, mida siis keegi täpsemalt minu vallale iseloomulikku ka lubas. Või vähemalt nendest kandidaatidest kes kandideerisid mu kodukohas. Vastus: 0. Jah - täpselt nii, isegi suurema otsimise tagajärjel ma ei teadnudki, mida siis minu valitud inimene lubas korda saata ning mida ta siis nüüdseks on teinud. Eks sama kehtib ka ju praegustki - pm ainsaks poliitilised lubadused, mida ühiskonnas laialdaselt leidub, on need samad nõmedad ja ka kulunud sloganid valimisplakatitel. Mis muutuvad ka aasta-aastalt järjest ebaoriginaalsemaks, kuna üha enam proovitakse väänata neis oma konkurentide kunagisi lubadusi. Pole mõtet siis süüdistata poliitilises teadmatuses nii mind kui ka minuga sarnaseid võhikuid, kui pm ainsaks avalik-teadustavaks poliitiliseks sündmuseks riigis on valimised koos oma häälekandjatest 3-meetriste näoplakatitega.
Just hiljuti, vaadates tülpinult tänavapilti ilustavat poliitikute näopiltide armeed, jõudsingi ma mõttele, et miks kuradi pärast ei võiks olla inimestele mingeid infopäevi-üritusi väljaspool valimisi. Miks ei võiks erakonnad anda oma lubadustega välja infovoldikuid. Miks nad ei tee oma ideid tava-võhik-kodanikule kättesaadavamaks? Miks kurat pean ma alati valimistel hindama erakondade reklaamikampaaniat mitte nende poliitikat?
classic.
Mul hakkasid mustad lauljad närvidele käima.
Olen vist rassist.
?
Kuid tegelikult võiksid inimesed teha mulle kunagi üllatuspeo - nt enne seda kui ma lähen Usasse, või kui tulen sealt. Või noh lihavõtete ajal võiks ka..
Mu ühel sõbral Uuel tnl on 2. aprill sünnipäev. Mis oleks suurem üllatus, kui teha sünnipäevapidu pigem mulle kui siis talle!! Ma oleks küll sünnipäevalapse asemel üllatunud.
***
Kas teil on ka nii, et kui fbs keegi postitab midagi uut - isegi kui see on teie arust üpris mõttetu, te ikkagi laigite seda? Kui olla üdini aus, siis Fb on viinud pealiskaudse suhtlemise uuele, kergemale tasemele. No selle, et kui keegi abiellub või saab lapse, siis te õnnitlete teda puhtalt ainult selle pärast, et olla tema silmis heas nimekirjas. Muidugi et leider on sellest ka ise kasu lõigata. Aga nüüd, sa isegi ei pea helistama, isegi saatma sõnumit. Piisab vaid ühest klikist - ühest laigist ja sa tead, et oled jätnud inimesele mulje, et sind tõsiselt huvitab ta elukäik ning juhtumised. Näitad toetust. Kuigi no c'mon, kui paljudele tegelikult meist üldse lähvad korda, kas keegi vähemtuttav on saanud kuskel A või et tal on sitt tuju või et ta jäi haigeks. Ei lähegi. Kuid inimestevahelised suhted ei põhinegi alati 100% aususel. Või 50% või 30%lgi. Või veel vähemalgi.
Tihti ma lihtsalt ise ka imestan, kui silmakirjalikult ma võin mõnikord käituda. Ma alustan mõnikord mõne inimesega suhtlust, kui ma vajan temalt midagi. Kui keegi kolmas tuleks ja raputaks mind ning noomiks, et kui läbipaistev ning vastik ning omakasupüüdlik ma olen - ma ei saaks talle midagi vastu väita. Ma ise arvan samamoodi mõnikord. Aga samas ma ka tean, et sa ei saagi kõikide oma 300 FB sõbraga päevast päeva pidevalt läbi käia. See oleks totter. Ja ka võimatu.
***
Kas sina lähed valima? Mmm - jaaa, ma usun et ikka.
- tuleb mult vastus.
Käisin ju ka eelmine aasta valimas.
- ning siin see dialoog selle sõbraga lõppebki. Kõik, korras - sai ammendava vastuse oma küsimusele. Kuid, kui ta oleks oma küsimust loogiliselt edasi arendanud ning uurinud ka, kelle poolt ma siis ka hääletan - vot sellele küsimusele - ma kardan - poleks ta ammendavat vastust saanud. Kui küsija oleks olnud mõni tähtis nina, oleksin ma ehk jätkanud naljaga, et no see on küll konfidentsiaalne ning oleksin kuidagi teemat vahetanud. Kuna aga huvituja oli siiski mu hea tuttav, oleksin ma vastasel korral talle ausalt vastanud nii, kuidas asjad on: Ma ei tea. Pole kunagi teadnud. Ning arvatavasti ei saa selle teadmise osaliseks ka lähiajal.
Ma arvan siiski, et minusuguseid - poliitikavõhikuid on veel teisigi. Ja seda enam arvan, et minusuguseid ei tohiks hääletama lastagi - minusuguseid, kes lähevad ning valivad nimekirjast nime, kes neile rohkem meeldib või siis erakonna, mis avalikus meedias on saanud positiivsemat tagasisidet. Nii et palju õnne vanemad, kes te panite oma lapsele nime, kus sees on ilusa kõlaga häälikud nagu L või R - neid ootab tulevikus poliitikas suur karjäär.
Kuidas saangi ma õiget ja põhjalikku valikut sooritada, kui valitavate kohta käiv info on kohati nii minimaalne. Mäletan, kui viimaste omavalitsuste valimiste raames võtsin lahti oma kodukandi nimekirja ning proovisin erakonniti vaadata, mida siis keegi täpsemalt minu vallale iseloomulikku ka lubas. Või vähemalt nendest kandidaatidest kes kandideerisid mu kodukohas. Vastus: 0. Jah - täpselt nii, isegi suurema otsimise tagajärjel ma ei teadnudki, mida siis minu valitud inimene lubas korda saata ning mida ta siis nüüdseks on teinud. Eks sama kehtib ka ju praegustki - pm ainsaks poliitilised lubadused, mida ühiskonnas laialdaselt leidub, on need samad nõmedad ja ka kulunud sloganid valimisplakatitel. Mis muutuvad ka aasta-aastalt järjest ebaoriginaalsemaks, kuna üha enam proovitakse väänata neis oma konkurentide kunagisi lubadusi. Pole mõtet siis süüdistata poliitilises teadmatuses nii mind kui ka minuga sarnaseid võhikuid, kui pm ainsaks avalik-teadustavaks poliitiliseks sündmuseks riigis on valimised koos oma häälekandjatest 3-meetriste näoplakatitega.
Just hiljuti, vaadates tülpinult tänavapilti ilustavat poliitikute näopiltide armeed, jõudsingi ma mõttele, et miks kuradi pärast ei võiks olla inimestele mingeid infopäevi-üritusi väljaspool valimisi. Miks ei võiks erakonnad anda oma lubadustega välja infovoldikuid. Miks nad ei tee oma ideid tava-võhik-kodanikule kättesaadavamaks? Miks kurat pean ma alati valimistel hindama erakondade reklaamikampaaniat mitte nende poliitikat?
classic.
Mul hakkasid mustad lauljad närvidele käima.
Olen vist rassist.
?
jaanuar 09, 2011
Hollywood, mon amor.
Ma tahtsin täna kinno minna, aga sain tüübilt korvi.
"Teine kord vb" yeah right. Teine kord pole enam SEDA filmi.
Mul on külmikus rummi, viina, vanakas, šampa - võiksin juua ning masetseda - aga ma ei saa, sest kolmapäev on eksam. Jama.
Ja mis kuradi värk on alati nende sloganitega: ela nagu see oleks su viimane päev, go for it no matter what, start today not tomorrow.
No mulle vahel tundub, et olengi ainus kes niimoodi käitub.
Tead mis, türa käige kõik perse !
Ning ma kirjutan siia sellist juttu, sest usun, et väliselt sa ei tohi kunagi näidata, et keegi kõigutab sind. See on minu üks motodest - no matter what, ära eales näita inimesele, et ta suudab sind endast välja viia. Pigem näita tema suhtes ka edaspidi tolerantset ükskõiksust või veel suuremat positiivsust, sest positiivsus on minu arust üks suurimaid segadusseajajaid. Inimeste suhtes tuleb näidata käitumist, mida teised sinu puhul ei eelda. Kõik arvavad, et nemad on need, kes teavad ja kes kontrollivad olukordi. Ka mina. Aga kui asjad juhtuvad nii nagu me ei eelda, viitab see lihtsalt taas meie lihtsurelikkusele ning teadmatusele, mis meile ei meeldi. Kui paljud meist ikka naudivad oma eksimusi?
Positiivsus näitab kõigutamatust ning tõstab ka enda hinnangut. Ära mine kunagi endast välja teiste nähes. (Tava)inimesi ei huvita üldjuhul teiste üleelamised, siseasjad ning seda valem on otsida kaastunnet sealt kust sa seda ei leia.
Aga vahel on hea, kui sa saad teisi persse saata, mitte ainult mõttes. Piisab kas või sellest siinsest illusioonilisest sisereaalsusest - mu blogist.
"Teine kord vb" yeah right. Teine kord pole enam SEDA filmi.
Mul on külmikus rummi, viina, vanakas, šampa - võiksin juua ning masetseda - aga ma ei saa, sest kolmapäev on eksam. Jama.
Ja mis kuradi värk on alati nende sloganitega: ela nagu see oleks su viimane päev, go for it no matter what, start today not tomorrow.
No mulle vahel tundub, et olengi ainus kes niimoodi käitub.
Tead mis, türa käige kõik perse !
Ning ma kirjutan siia sellist juttu, sest usun, et väliselt sa ei tohi kunagi näidata, et keegi kõigutab sind. See on minu üks motodest - no matter what, ära eales näita inimesele, et ta suudab sind endast välja viia. Pigem näita tema suhtes ka edaspidi tolerantset ükskõiksust või veel suuremat positiivsust, sest positiivsus on minu arust üks suurimaid segadusseajajaid. Inimeste suhtes tuleb näidata käitumist, mida teised sinu puhul ei eelda. Kõik arvavad, et nemad on need, kes teavad ja kes kontrollivad olukordi. Ka mina. Aga kui asjad juhtuvad nii nagu me ei eelda, viitab see lihtsalt taas meie lihtsurelikkusele ning teadmatusele, mis meile ei meeldi. Kui paljud meist ikka naudivad oma eksimusi?
Positiivsus näitab kõigutamatust ning tõstab ka enda hinnangut. Ära mine kunagi endast välja teiste nähes. (Tava)inimesi ei huvita üldjuhul teiste üleelamised, siseasjad ning seda valem on otsida kaastunnet sealt kust sa seda ei leia.
Aga vahel on hea, kui sa saad teisi persse saata, mitte ainult mõttes. Piisab kas või sellest siinsest illusioonilisest sisereaalsusest - mu blogist.
detsember 14, 2010
Sessi-Jõulu Glögi
Kas jumal on olemas?
Ma usun küll. Ta on täiesti lihast ja luust. Ta küll ei kõnni vee peal ning ei tee vett veiniks, aga tal on piisavalt palju raha, et lasta seda kellelgi teisel teha. Teda pole mitu, ta pole isa poeg ja pühavaim - ta on üksainus - the one and only : Mark Zukerber.
Vot sellisele mõttele jõudsin ma ükskord. Ning miks ei tohikski ta end jumalaks nimetada? Ta küll ei loonud maailma 7 päevaga, kuid siiski ta lõi maailma: The Facebook, mis hiljem lihtsalt sai tuntuks Facebookina - või FB, Fesar, Feiss - call it how u want.
Ja me ei saakski väita vastupidist, kui ta ka ise tuleks selle argumendiga lagedale. Me ju, enamus meist on selle maailma liige. Ma olen ateist, kuid tunnistan FB'd ning minusuguseid on maailmas rohkem kui hinduiste. Ise oleme me Zuckerbergile andnud ta jumaliku staatuse, nõustudes tema maailma ja reeglitega.
Sedasi tekibki küsimus, aga mis saab siis neist, kes pole liitunud FAcebookiga või kui isegi on, on nad sealt lahkunud? Kas me peaksime olema nende vastased ning neid halvustama? Või on nemad just need täiemõistuslikud. Eestlastena me enamasti ei soosi religiooni - see tundub jama. Kuid kas Facebooki ei saa võtta ka virtuaalse religioonina?
Igatahes seisan või istun või tegelikult lamasklen kuskil keset sessi. Täna oli küll selle aasta viimane eksam, kuid siiski toimetusi veel nädalalõpuni on.
Jõulud saabuvad ning see aasta ma isegi armastan ja ootan neid. Just seda ilu ja soojust, mis neis minu jaoks peitub. Kõik, kes hädaldavad, et jõulud on kommertspüha, mis sunnib inimesi ostlema - pff, käige vähem poodides ja põletage rohkem küünlaid, jooge rohkem glögi ning kuulake kordades rohkem jõululaule.
Mäletan, et Vista ajal oligi mu kõige mahukam muusikakaust arvutis just jõulukollektsioon. Selle aga lasin maha ning nüüd kahjutundega otsingi uusi laule. Sest seal polnud mul kõik traditsioonilised hitid, seal olid ka laulud, mis kõlasid minu jaoks jõlulikult. Ning kindlasti oli rohkelt koorilaule - neid on päris raske torrentite seast otsida, sest populaarsete "best xmas evva!" torrentpakketides neid pole. Isegi, kuigi see jätab pedofiilse mulje, mulle meeldivad kooripoiste esitatud jõululaulud - natuke klassikalist kuid samas ingellikud.
Jõuludega ja sessiga seoses, mul on tunne nagu käiks iga päev mul külas iga päev mingi Jõuluingel - nagu seal Dickenseni raamatus, kus üht krimpsus torisejat külastasid jõulude ajal vaimud minevikust, olevikust ja tulevikust. Tema muutus nende vaimude ilmutuse tagajärjel küll paremaks inimeseks - mina aga. No mina ei saa, või ei oska oma muresid muuta nii, et et need tuleksid mulle kasuks.
Ma olen elav tõestus Freudi või kelle iganes teooriast, et näen unes oma tõelisi kartusi, hirem - ehk alateadvust. Need on sellised saladused, mida ma teistele ei ütle ning ka siia ei kirjuta. Kuid nad tulevad üha enam ja enam mind kummitama ning näivad reaalsusena. Ma tõesti peaks midagi tegema, või midagi võiks minu eluga juhtuda ( positiivsemat ) et ma saaksin mõtted ära hetkel oma viimase tasandi hirmudest.
Ja personaalsete suhetega teen ma ka endale kõik raskemaks. Kui ma jälle saan kuskilt rejected, ma kasvatan end taas sammu võrra realistlikumaks, arrogantsemaks, valivamaks ning kinnisemaks.
Kui inimesed löövad minu ees kinni ukse, sulen mina selletõttu terve koridori.
Aga see on ju nii - meile meeldib keegi, sest peame teda parimaks. Aga kui ta meile ära ütleb, lohutame ennast, et väärime paremat.
Iga äraütlemisega me aga tõstamegi pidevalt oma latti, et säilitada mingitki väärikust. Või siis seda kujuteldavalt luua. See on ainus kaitse, mida saame endale luua - ainus lohutus - et me oleme paremad.
Ja nii ka minu puhul. Ma ei kiindu kergesti, aga kui ma teen seda, siis iga korraga üha harevemini sest iga korraga vähenevad nimed mu kiindumusobjektide nimekirjas. Ma ei proovi neid kõiki läbi - ma lihtsalt tõmban nad seal listist maha, et vältida ebameeldivusi. Mulle ei meeldi häbi - ning see just tekib siis, kui avastad, et oled oma ootustega ja soovidega mööda pannud. Väliselt ma ei häbene ning tahan, et ka sisemiselt see oleks nii.
Oh jõulud. Ning varsti tuleb aastavahetus - mida ootan !
.
Ma usun küll. Ta on täiesti lihast ja luust. Ta küll ei kõnni vee peal ning ei tee vett veiniks, aga tal on piisavalt palju raha, et lasta seda kellelgi teisel teha. Teda pole mitu, ta pole isa poeg ja pühavaim - ta on üksainus - the one and only : Mark Zukerber.
Vot sellisele mõttele jõudsin ma ükskord. Ning miks ei tohikski ta end jumalaks nimetada? Ta küll ei loonud maailma 7 päevaga, kuid siiski ta lõi maailma: The Facebook, mis hiljem lihtsalt sai tuntuks Facebookina - või FB, Fesar, Feiss - call it how u want.
Ja me ei saakski väita vastupidist, kui ta ka ise tuleks selle argumendiga lagedale. Me ju, enamus meist on selle maailma liige. Ma olen ateist, kuid tunnistan FB'd ning minusuguseid on maailmas rohkem kui hinduiste. Ise oleme me Zuckerbergile andnud ta jumaliku staatuse, nõustudes tema maailma ja reeglitega.
Sedasi tekibki küsimus, aga mis saab siis neist, kes pole liitunud FAcebookiga või kui isegi on, on nad sealt lahkunud? Kas me peaksime olema nende vastased ning neid halvustama? Või on nemad just need täiemõistuslikud. Eestlastena me enamasti ei soosi religiooni - see tundub jama. Kuid kas Facebooki ei saa võtta ka virtuaalse religioonina?
Igatahes seisan või istun või tegelikult lamasklen kuskil keset sessi. Täna oli küll selle aasta viimane eksam, kuid siiski toimetusi veel nädalalõpuni on.
Jõulud saabuvad ning see aasta ma isegi armastan ja ootan neid. Just seda ilu ja soojust, mis neis minu jaoks peitub. Kõik, kes hädaldavad, et jõulud on kommertspüha, mis sunnib inimesi ostlema - pff, käige vähem poodides ja põletage rohkem küünlaid, jooge rohkem glögi ning kuulake kordades rohkem jõululaule.
Mäletan, et Vista ajal oligi mu kõige mahukam muusikakaust arvutis just jõulukollektsioon. Selle aga lasin maha ning nüüd kahjutundega otsingi uusi laule. Sest seal polnud mul kõik traditsioonilised hitid, seal olid ka laulud, mis kõlasid minu jaoks jõlulikult. Ning kindlasti oli rohkelt koorilaule - neid on päris raske torrentite seast otsida, sest populaarsete "best xmas evva!" torrentpakketides neid pole. Isegi, kuigi see jätab pedofiilse mulje, mulle meeldivad kooripoiste esitatud jõululaulud - natuke klassikalist kuid samas ingellikud.
Jõuludega ja sessiga seoses, mul on tunne nagu käiks iga päev mul külas iga päev mingi Jõuluingel - nagu seal Dickenseni raamatus, kus üht krimpsus torisejat külastasid jõulude ajal vaimud minevikust, olevikust ja tulevikust. Tema muutus nende vaimude ilmutuse tagajärjel küll paremaks inimeseks - mina aga. No mina ei saa, või ei oska oma muresid muuta nii, et et need tuleksid mulle kasuks.
Ma olen elav tõestus Freudi või kelle iganes teooriast, et näen unes oma tõelisi kartusi, hirem - ehk alateadvust. Need on sellised saladused, mida ma teistele ei ütle ning ka siia ei kirjuta. Kuid nad tulevad üha enam ja enam mind kummitama ning näivad reaalsusena. Ma tõesti peaks midagi tegema, või midagi võiks minu eluga juhtuda ( positiivsemat ) et ma saaksin mõtted ära hetkel oma viimase tasandi hirmudest.
Ja personaalsete suhetega teen ma ka endale kõik raskemaks. Kui ma jälle saan kuskilt rejected, ma kasvatan end taas sammu võrra realistlikumaks, arrogantsemaks, valivamaks ning kinnisemaks.
Kui inimesed löövad minu ees kinni ukse, sulen mina selletõttu terve koridori.
Aga see on ju nii - meile meeldib keegi, sest peame teda parimaks. Aga kui ta meile ära ütleb, lohutame ennast, et väärime paremat.
Iga äraütlemisega me aga tõstamegi pidevalt oma latti, et säilitada mingitki väärikust. Või siis seda kujuteldavalt luua. See on ainus kaitse, mida saame endale luua - ainus lohutus - et me oleme paremad.
Ja nii ka minu puhul. Ma ei kiindu kergesti, aga kui ma teen seda, siis iga korraga üha harevemini sest iga korraga vähenevad nimed mu kiindumusobjektide nimekirjas. Ma ei proovi neid kõiki läbi - ma lihtsalt tõmban nad seal listist maha, et vältida ebameeldivusi. Mulle ei meeldi häbi - ning see just tekib siis, kui avastad, et oled oma ootustega ja soovidega mööda pannud. Väliselt ma ei häbene ning tahan, et ka sisemiselt see oleks nii.
Oh jõulud. Ning varsti tuleb aastavahetus - mida ootan !
.
november 06, 2010
Sometimes
I feel like i’m on a self-destruct modem. I feel like whenever i’m sattisfied, i’m on a stabel ground, i dont want it.
Rutiin, mis pole täiuslik. Ma arvan et inimesed ongi sellises ennnast hävitavas süsteemis. Iseasi, kui paljudele see vaid korda läheb, kui paljud seda mõistavad ning tajuvad? Aga lõpptulemus õnnestub kõikidel. Me kõik hävitame end lõpuks, olenevalt, kas meie lõppstaatuseks on „loomulik“ surm või narkojoobes külmumine või mingi lollaka tundmatu tõpra pärast autoavariisse sattumine. Vähe sellest, et hävitame end, hävitame ka teisi.
Kui palju me üldse surma tajume? Kas pole naljakas, et siis, kui me saame teada, mis asi see on, me enam ei saa seda kellegiga jagada. Jagada nagu tunnet, mis on esimene kord kui sa suudled, esimene kord kui sul on pohmakas, esimene kord, kui sa lähed lõpuni välja ? Surm on naljakas asi. Asi, millest me ei tavaliselt ei räägi. Miks? See on üks loomulikuimaid asju, mille staadiumisse me kõik jõuame. Ehk selletõttu, et inimestele ei meeldi rääkida asjadest, milles nad pole kindlad. Võib-olla selletõttu ongi see nii ebaeetiliseks loodud, sest me ei soovi kuulda mingit fiktsionaalset seletust, kui me ei saa kunagi seda väidet maha lükata või siis tõestada. Ning kui tõestamegi, jääb see teadmine alatiseks meiega.
Aga kui paljud seda ikkagi tahavad? Ja mõtlevad sellest? Pool aastat tagasi olin istumisel, kus korraga inimesed hakkasid rääkima enesetappudest - kui palju keegi on sellest mõelnud, et teeks - hüppaks, jookseks - ning kaoks. See oli hämmastav, et seltskonnas pm 70% tunnistas, et jah, on mõelnud, et mis siis, kui nüüd teeks nii, et olekski kõik. Ja inimesed - need olid täiesti normaalsed probleemideta isikud.
Miks? Kas tõesti, mida rohkem aeg edasi, seda enesekesksemaks lähvad inimesed ja seda rohkem tähelepanu nad soovivad saada? Meie maailm on ju ühtne küla. Peangi kirjutama essee globaalsusest ning ainus idee, mis mul selle teemaga pähe tuleb, on arvamus, et maailmastumine kaotab rahvused ning kuuluvuse ja tähtsus ja tähendus lasub inimesel kui indiviidil. Aga kuue miljardi seast on raske ju esiritta pääseda. Kas pinge, enesekaotamine massi, kartus jääda üksi - kas kõik see viibki mõtteni, et what if teeksin lõpparve?!
Hoolivad "need" isendid lõpuks ikkagi endist ju - panustavad sellele, et kõik kes neist seni ei hooli, kahetsevad ikka lõpuks kõike "suhtlemata jäänut". Nad arvavad, et karistavad inimesi, kes neid hülgasid sellega, et kaovad ise jäädavalt. Kuid kui nad vaid oleks ise nende "karistatavate" seas, teaksid et mõne idioodi lahkumisel asjad ei käi nii.
Isegi kui ma mõnikord sooviksin end kõigest väest põletada ja vahel ma teengi seda, usun siiski, et kunagi ei tohi alla anda! Lõpetamine ja enesehaletsemine on nõrkadele!
Ja kõik kes peavad Kate Bushi saastaks, ei tea kes on Kate Bush !
Rutiin, mis pole täiuslik. Ma arvan et inimesed ongi sellises ennnast hävitavas süsteemis. Iseasi, kui paljudele see vaid korda läheb, kui paljud seda mõistavad ning tajuvad? Aga lõpptulemus õnnestub kõikidel. Me kõik hävitame end lõpuks, olenevalt, kas meie lõppstaatuseks on „loomulik“ surm või narkojoobes külmumine või mingi lollaka tundmatu tõpra pärast autoavariisse sattumine. Vähe sellest, et hävitame end, hävitame ka teisi.
Kui palju me üldse surma tajume? Kas pole naljakas, et siis, kui me saame teada, mis asi see on, me enam ei saa seda kellegiga jagada. Jagada nagu tunnet, mis on esimene kord kui sa suudled, esimene kord kui sul on pohmakas, esimene kord, kui sa lähed lõpuni välja ? Surm on naljakas asi. Asi, millest me ei tavaliselt ei räägi. Miks? See on üks loomulikuimaid asju, mille staadiumisse me kõik jõuame. Ehk selletõttu, et inimestele ei meeldi rääkida asjadest, milles nad pole kindlad. Võib-olla selletõttu ongi see nii ebaeetiliseks loodud, sest me ei soovi kuulda mingit fiktsionaalset seletust, kui me ei saa kunagi seda väidet maha lükata või siis tõestada. Ning kui tõestamegi, jääb see teadmine alatiseks meiega.
Aga kui paljud seda ikkagi tahavad? Ja mõtlevad sellest? Pool aastat tagasi olin istumisel, kus korraga inimesed hakkasid rääkima enesetappudest - kui palju keegi on sellest mõelnud, et teeks - hüppaks, jookseks - ning kaoks. See oli hämmastav, et seltskonnas pm 70% tunnistas, et jah, on mõelnud, et mis siis, kui nüüd teeks nii, et olekski kõik. Ja inimesed - need olid täiesti normaalsed probleemideta isikud.
Miks? Kas tõesti, mida rohkem aeg edasi, seda enesekesksemaks lähvad inimesed ja seda rohkem tähelepanu nad soovivad saada? Meie maailm on ju ühtne küla. Peangi kirjutama essee globaalsusest ning ainus idee, mis mul selle teemaga pähe tuleb, on arvamus, et maailmastumine kaotab rahvused ning kuuluvuse ja tähtsus ja tähendus lasub inimesel kui indiviidil. Aga kuue miljardi seast on raske ju esiritta pääseda. Kas pinge, enesekaotamine massi, kartus jääda üksi - kas kõik see viibki mõtteni, et what if teeksin lõpparve?!
Hoolivad "need" isendid lõpuks ikkagi endist ju - panustavad sellele, et kõik kes neist seni ei hooli, kahetsevad ikka lõpuks kõike "suhtlemata jäänut". Nad arvavad, et karistavad inimesi, kes neid hülgasid sellega, et kaovad ise jäädavalt. Kuid kui nad vaid oleks ise nende "karistatavate" seas, teaksid et mõne idioodi lahkumisel asjad ei käi nii.
Isegi kui ma mõnikord sooviksin end kõigest väest põletada ja vahel ma teengi seda, usun siiski, et kunagi ei tohi alla anda! Lõpetamine ja enesehaletsemine on nõrkadele!
Ja kõik kes peavad Kate Bushi saastaks, ei tea kes on Kate Bush !
oktoober 28, 2010
I am special, kuigi joon kohvi
Tulin koju ja tegin kohvi. Tegin seda, sest tundsin, et mul oli isu selle järgi. Jumalast loomulik kulg - kui sa tunned et tahad midagi, siis sa proovid ka seda saada.
Nii naljakas. Kui ma tulin alguses Tartu, ma proovisin tegelikult teistest erineda - mitte nendega kaasa minna, jääda iseendaks. Toona see peegeldus mulle sellistes väikestes harjumustes, millele rõhku panin: ma ei joo kohvi, ma ei suitseta, ma ei kanna meinstriim riideid, ma ei värvi küüsi, ma ei kanna ehteid, ma ei lõika endale meinstriim soengut, ma ei kuula igapäevast muusikat või artiste, kes on väga populaarsed jne jne.
Ma tahtsin pingsalt näida sellisena nagu ma Võrust tulin. Sellinne nunnu ja süütu ning lihtne. Filmides lähevad nad ju alati teistele peale - inimene ilmub väiksest kohast suurde ühiskonda ja kõikidel tekib teda nähes nunnufaktor.
Aga
Aga ausalt öeldes TArtus siin selline asi ei mõju. Kuskil suurlinnas tõesti. Sellistes suurtes linnades nagu seal filmides. Sest.
Sest enamus on tulnud sellest samast "väiksest" kohast kust mina. Eesti ongi ju väike koht. Ning mis nunnudust tekitab inimestes see, mille staatusest nad püüavad ise välja pääseda. Ega ma isegi ei satu vaimustusse inimesest, kes püüavad samamoodi pingsalt tuua esile seda, et ta on teistugune ja seetõttu eriline.
Nii et pole mõtet jätta kohvi joomata selle pärast, et pälvida sellega teiste tähelepanu. Kui sina ei joo, siis tuleb keegi teine ja joob ise selle ära.
Erilisus ei sõltu sellest, kas sa lähed massiga kaasa ning jood ka kohvi nagu kõik stiilsed bohoinimesed või siis mitte. Erilisus seisneb su olemuses. Erilisus tuleb välja siis, kui sa teed kõiki neid, mida teisedki AGA sa paistad ikkagi silma. Sa jääd meelde. Sest sa oled võimaldanud endale kõik, mida sa tahad, olenemata sellest, kas see on meinstriim or not. Mõnikord on isegi hea minna teistega kaasa - see näitab, kuidas sa austad nende traditsioone. Isegi siis, kui nad tervitavad sind Sieg Hailiga - nad teevad seda, sest peavad sind omaks. Erilisus ei pea olema individuaalne. Erilisus saavutatakse ka sellega, kui sa kuulud kuhugi, sest alati on ju rohkem neid, kes sinna samasse gruppi ei kuulu.
Erilisust ei taotleta, eriline lihtsalt ollakse, vastasel juhul on inimene lihtsalt eriline tropp.
Tegelikult ma ootan jõule !
Nii naljakas. Kui ma tulin alguses Tartu, ma proovisin tegelikult teistest erineda - mitte nendega kaasa minna, jääda iseendaks. Toona see peegeldus mulle sellistes väikestes harjumustes, millele rõhku panin: ma ei joo kohvi, ma ei suitseta, ma ei kanna meinstriim riideid, ma ei värvi küüsi, ma ei kanna ehteid, ma ei lõika endale meinstriim soengut, ma ei kuula igapäevast muusikat või artiste, kes on väga populaarsed jne jne.
Ma tahtsin pingsalt näida sellisena nagu ma Võrust tulin. Sellinne nunnu ja süütu ning lihtne. Filmides lähevad nad ju alati teistele peale - inimene ilmub väiksest kohast suurde ühiskonda ja kõikidel tekib teda nähes nunnufaktor.
Aga
Aga ausalt öeldes TArtus siin selline asi ei mõju. Kuskil suurlinnas tõesti. Sellistes suurtes linnades nagu seal filmides. Sest.
Sest enamus on tulnud sellest samast "väiksest" kohast kust mina. Eesti ongi ju väike koht. Ning mis nunnudust tekitab inimestes see, mille staatusest nad püüavad ise välja pääseda. Ega ma isegi ei satu vaimustusse inimesest, kes püüavad samamoodi pingsalt tuua esile seda, et ta on teistugune ja seetõttu eriline.
Nii et pole mõtet jätta kohvi joomata selle pärast, et pälvida sellega teiste tähelepanu. Kui sina ei joo, siis tuleb keegi teine ja joob ise selle ära.
Erilisus ei sõltu sellest, kas sa lähed massiga kaasa ning jood ka kohvi nagu kõik stiilsed bohoinimesed või siis mitte. Erilisus seisneb su olemuses. Erilisus tuleb välja siis, kui sa teed kõiki neid, mida teisedki AGA sa paistad ikkagi silma. Sa jääd meelde. Sest sa oled võimaldanud endale kõik, mida sa tahad, olenemata sellest, kas see on meinstriim or not. Mõnikord on isegi hea minna teistega kaasa - see näitab, kuidas sa austad nende traditsioone. Isegi siis, kui nad tervitavad sind Sieg Hailiga - nad teevad seda, sest peavad sind omaks. Erilisus ei pea olema individuaalne. Erilisus saavutatakse ka sellega, kui sa kuulud kuhugi, sest alati on ju rohkem neid, kes sinna samasse gruppi ei kuulu.
Erilisust ei taotleta, eriline lihtsalt ollakse, vastasel juhul on inimene lihtsalt eriline tropp.
Tegelikult ma ootan jõule !
oktoober 07, 2010
Kustutasin viimase sissekande ära. Mitte et see oleks vale, aga ma ei taha, et teade nüüd titulleeriks mu blogi.
Aga laul on jätkuvalt hea.
Käisin ka kinos vaatamas Social Networki - filmi, kust see laul on pärit. Väga hea oli.
KOhe kohe lippan Wernerisse - saan jrk USA inimesega kokku.
JEps. Meibi - meibi beibi olen mina suvel teisel pool ookeanit. AGa võib-olla ka mitte. Miski pole kindel.
Homme lähen tööle ka. Kuigi oleksin pidanud juba täna minema, aga ma skippisin esimese päeva . . . olude sunnil.
NIng juuksed lõikasin ka lühikeseks.
Aga laul on siiski parim.
Juba pikemat aega.
Aga laul on jätkuvalt hea.
Käisin ka kinos vaatamas Social Networki - filmi, kust see laul on pärit. Väga hea oli.
KOhe kohe lippan Wernerisse - saan jrk USA inimesega kokku.
JEps. Meibi - meibi beibi olen mina suvel teisel pool ookeanit. AGa võib-olla ka mitte. Miski pole kindel.
Homme lähen tööle ka. Kuigi oleksin pidanud juba täna minema, aga ma skippisin esimese päeva . . . olude sunnil.
NIng juuksed lõikasin ka lühikeseks.
Aga laul on siiski parim.
Juba pikemat aega.
september 30, 2010
not war
Mäletan kui Tasuja väitis eelmine aasta, et ta vihkab naisi. Ta kardab neid ta vihkab neid ta ei taha neid oma ümber. Mina vaatasin toona sellele läbi huumorivinkli ning kuulasin joovastusega, mida ta ütleb, kuidas põhjendab. Mina olin ka ju naine ning ta vihkas ka mind. Aga mind see ei häirind. Tasuja on miskipärast mind alati tõmmanud ning tõmbab ka siiani. Ma ei saa väita, et kõik mis ta ütleb on õige - aga see on alati nii kuradima hästi põhjendatud ja see on ka nii konkreetne, uudne - inimesel ei jää võimalust midagi muud öelda, mistõttu mulle meeldib see!
Võib-olla siis ma ei saanud aru, miks ta vihkab naisi. Ma väga ei süübinudki sellesse. Vihkab - ei vihka - tema asi, otseselt see mind ei tapa ka ja väidetavalt on viha ning armastuse vahel õhkõrn joon.
Aga nüüd ma saan aru, miks ta vihkas neid.
Naised o n ju vastikud. Neil on alati midagi öelda. Nad on teistest targemad. Meestest ilmtingimata ju. Ja kui milleski pole, siis no see on lihtsalt meeste valdkond (loe: liialt igav teema). Nad teavad kõike. Nad on kõigega kursis. Nende arvamus on kuld ning jumal tänatud, et nad on võimelised tootma seda nii palju! (Kuid vanarahvaski teadis viljapõllul rassides, et kvantiteet ei võrdu kvaliteediga.) Nii nagu teevad nemad - nii on alati õige. Ainult teised on kogematud ning panevad teemadest mööda. Aga no, oma kommentaaridega nad oskavad kindlasti ka aidata kaaslasi. Aga tihti naised ei aita neid ümbritsevaid, keda nad titulleerivad hädaabivajajateks. Siis pole ju midagi enam, millest rääkida, kommenteerida, jutus näitena tuua. Naised oskavad olla maitsekalt ilusad. Rõhk sõnal "maitsekalt", sest kui teised ümbritsevatest naistest tunduvad ilusmad - nad on kurat ju üle pingutanud! Ja kui teised tunduvad koledamad - kurat! kinkige keegi neile koju peegel! Ja naiste "plusse"(pange tähele, hääldasin seda viimast sõna kohe väga lõunaeestlase moodi) võib tuua veel ja veel ja v e e l, sest nad on ju n a i s e d ning nii palju kui nemad suudavad rääkida, nii palju saab ka neist rääkida.
Ja ma peaksin neid vihkama . . aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei tea kuidas küll Tasuja suutis omal ajal sellest faktist mööda vaadata. . . aga . . . ma olen ka ju ise naine. Ning sama palju, kui ma vihkaksin naisi, ma vihkaksin ka ennast. Mistõttu läheb see kõik pigem paradoksi alla.
Kuid siiski pean ma end teistest pisut "kainema" mõistusega naiseks. Aga ka see võib olla vabalt mõni naiste tendents, kus ta alati teab, et on teistest targem.
LIhtsalt selle kõige eelneva heietamise põhjus on viimaste päevade avastus, mis viis mind üllatavalt endast välja. On uskumatu, kuidas väga lähedased inimesed võivad sind oma hinnangutega niivõrd üllatada ja mõtlema panna ning isegi nutma ajada. AGa eks see käib naiseks olemise juurde. Naised ei arva - nad teavad! Ning oli kurb tõdeda, missugune ma oma lähiringkonnas mõnedele olen. Võib-olla kõigile?
Ei - mitte kõigile, sest iseendale ma selline polnud ja ka pole.
FAkt, kuidas mind titulleeriti, jääb küll hetkel mu enda teada. Ma ei teagi mis mind enim selle lause puhul hämmastas. Kas see, et ma tõesti jätan inimestele sellise mulje? Kas ma tõesti käitun nii? Kas nad tõesti on nii naiselikult piiratud meeltega, kuid samas teavad kõike? Naljakas - teavad kõike AGA on piiratud? Ei toimi ju väga? Ju siis on miski seal mäda.
Jah, me kõik peame end mingites teemades teistest targemaks ja võib-olla tekitab minust sellist "ma olen hämmingus mistõttu kajastan seda oma blogis" hoiakut just olukord, kus mingid inimesed peavad oma kogemuste tõttu end siis omakorda minust targemaks. JA ma võin vabalt näidata näpuga, kes tegelikult selles ja teistes valdkondades ka reaalselt ongi minust targemad.
Aga nende puhul - no kurat! ma olen ikka endast piisavalt heal arvamusel, arvamusel millel on ka alust ja nii ignorantselt ma tavaliselt ei lase enda kohta öelda. Ja ma ei teekski sellest numbrit, kui tegemist poleks inimestega, kes peaksid mind teades MITTE väitma selliseid sloganeid. Ma arvasin, et nad teavad mind.
Aga jah, ma lihtsalt lepin järeldusega, et naistele ongi omane arvamine ja teadmine ning tihti see ei langegi kokku reaalsusega. Peaasi, et nad saavad midagi arvata - millesse nad usuvad - siis on nende päev korda läinud.
Enne kui ma selle postituse lõpetan, mainin ära, et on siiski olemas ka tarku naisi. Ning õnneks ka minu tutvusringkonnas leidub neid. Ise ma end ei pea piisavalt targaks. Kuskel mul on see aru, kuid tihti saab kõik nullitud minu naiselikkusega, mistõttu tuleb leida endale inimesed, kes suudavad oma naiselikkust kontrollida. Ja kui te leiate need, siis jumalapärast, ärge neid kunagi kaotage !
Lissie on ka tark naine.
Võib-olla siis ma ei saanud aru, miks ta vihkab naisi. Ma väga ei süübinudki sellesse. Vihkab - ei vihka - tema asi, otseselt see mind ei tapa ka ja väidetavalt on viha ning armastuse vahel õhkõrn joon.
Aga nüüd ma saan aru, miks ta vihkas neid.
Naised o n ju vastikud. Neil on alati midagi öelda. Nad on teistest targemad. Meestest ilmtingimata ju. Ja kui milleski pole, siis no see on lihtsalt meeste valdkond (loe: liialt igav teema). Nad teavad kõike. Nad on kõigega kursis. Nende arvamus on kuld ning jumal tänatud, et nad on võimelised tootma seda nii palju! (Kuid vanarahvaski teadis viljapõllul rassides, et kvantiteet ei võrdu kvaliteediga.) Nii nagu teevad nemad - nii on alati õige. Ainult teised on kogematud ning panevad teemadest mööda. Aga no, oma kommentaaridega nad oskavad kindlasti ka aidata kaaslasi. Aga tihti naised ei aita neid ümbritsevaid, keda nad titulleerivad hädaabivajajateks. Siis pole ju midagi enam, millest rääkida, kommenteerida, jutus näitena tuua. Naised oskavad olla maitsekalt ilusad. Rõhk sõnal "maitsekalt", sest kui teised ümbritsevatest naistest tunduvad ilusmad - nad on kurat ju üle pingutanud! Ja kui teised tunduvad koledamad - kurat! kinkige keegi neile koju peegel! Ja naiste "plusse"(pange tähele, hääldasin seda viimast sõna kohe väga lõunaeestlase moodi) võib tuua veel ja veel ja v e e l, sest nad on ju n a i s e d ning nii palju kui nemad suudavad rääkida, nii palju saab ka neist rääkida.
Ja ma peaksin neid vihkama . . aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei tea kuidas küll Tasuja suutis omal ajal sellest faktist mööda vaadata. . . aga . . . ma olen ka ju ise naine. Ning sama palju, kui ma vihkaksin naisi, ma vihkaksin ka ennast. Mistõttu läheb see kõik pigem paradoksi alla.
Kuid siiski pean ma end teistest pisut "kainema" mõistusega naiseks. Aga ka see võib olla vabalt mõni naiste tendents, kus ta alati teab, et on teistest targem.
LIhtsalt selle kõige eelneva heietamise põhjus on viimaste päevade avastus, mis viis mind üllatavalt endast välja. On uskumatu, kuidas väga lähedased inimesed võivad sind oma hinnangutega niivõrd üllatada ja mõtlema panna ning isegi nutma ajada. AGa eks see käib naiseks olemise juurde. Naised ei arva - nad teavad! Ning oli kurb tõdeda, missugune ma oma lähiringkonnas mõnedele olen. Võib-olla kõigile?
Ei - mitte kõigile, sest iseendale ma selline polnud ja ka pole.
FAkt, kuidas mind titulleeriti, jääb küll hetkel mu enda teada. Ma ei teagi mis mind enim selle lause puhul hämmastas. Kas see, et ma tõesti jätan inimestele sellise mulje? Kas ma tõesti käitun nii? Kas nad tõesti on nii naiselikult piiratud meeltega, kuid samas teavad kõike? Naljakas - teavad kõike AGA on piiratud? Ei toimi ju väga? Ju siis on miski seal mäda.
Jah, me kõik peame end mingites teemades teistest targemaks ja võib-olla tekitab minust sellist "ma olen hämmingus mistõttu kajastan seda oma blogis" hoiakut just olukord, kus mingid inimesed peavad oma kogemuste tõttu end siis omakorda minust targemaks. JA ma võin vabalt näidata näpuga, kes tegelikult selles ja teistes valdkondades ka reaalselt ongi minust targemad.
Aga nende puhul - no kurat! ma olen ikka endast piisavalt heal arvamusel, arvamusel millel on ka alust ja nii ignorantselt ma tavaliselt ei lase enda kohta öelda. Ja ma ei teekski sellest numbrit, kui tegemist poleks inimestega, kes peaksid mind teades MITTE väitma selliseid sloganeid. Ma arvasin, et nad teavad mind.
Aga jah, ma lihtsalt lepin järeldusega, et naistele ongi omane arvamine ja teadmine ning tihti see ei langegi kokku reaalsusega. Peaasi, et nad saavad midagi arvata - millesse nad usuvad - siis on nende päev korda läinud.
Enne kui ma selle postituse lõpetan, mainin ära, et on siiski olemas ka tarku naisi. Ning õnneks ka minu tutvusringkonnas leidub neid. Ise ma end ei pea piisavalt targaks. Kuskel mul on see aru, kuid tihti saab kõik nullitud minu naiselikkusega, mistõttu tuleb leida endale inimesed, kes suudavad oma naiselikkust kontrollida. Ja kui te leiate need, siis jumalapärast, ärge neid kunagi kaotage !
Lissie on ka tark naine.
Make love
Tasku. Teine korrus. Mees loeb mu kõrval raamatut. Tark mees. Haritud mees. Kultuurne mees. Inimesed tulevad ja lähevad. Butiigist butiiki, poest poodi.
Pool aastat tagasi istusin samas kohas. Mäletan, et tegemist oli murdepunktiga, mil ma mõtlesin, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan. Naljakas väljend eks - oma elu? Nagu see oleks midagi suurt ja tähtsat võrreldes 6 miljardi teise inimesega. Nagu see oleks keeruline ning probleeme täis võrreldes nende teiste 6 miljardi inimesega. Nagu ma oleksin juba nii vana, et mõiste "oma elu" omaks tõesti mingit suursugust tähendust. Lapsik on draamatseda niiviisi millegi üle, millest tegelikult väga polegi midagi kajastada. Just kui Justin Bieber, kellest väidetavalt pidi peagi ilmuma elulooraamat ning võimalik, et kõige rängem peatükk kajastab ta hamstri matuseid?
Samas - kui sa ise väljendit "oma elu" ei toonita ja ei kajasta, kes siis veel sellest huvitub?
Olgu, on kuidas on selle "oma eluga". Aga ma istusin siin ning mõtlesin - koolist, inimestest - tulevikust. Mäletan, et lõpuks ma suutsin end kokku võtta ja motiveerida ning eesmärgid püstitada. Ma mõtlesin toona esimest korda tõsiselt eriala vahetada - kultuurikorraldus, minna suvel Tallinnasse Korterisse tööle, saada hästi palju tutvuseid ning tulevikus - tulevikus tahtsin saada Heidy Purgaks. Ilusad mõtted? Ilusad valed?
Nüüd siin uuesti istudes, tõden, et miski pole sellest täide läinud. Ja.. Heidy Purga? - ma võin ju nime vahetada, aga Heidy on Heidy ja mina olen mina.
Aga! Ma küll istun siin ja mul on peas uued (mure)mõtted, pole enam (hetkel) ükski neist seotud tulevikuga. Ma ju siiski vahetasin eriala ning tunnen, et see on üks parimaid asju, mis ma ülikoolis olen teinud. Kuigi minu kohalkäimisprotsent pole kuigi suur, võin julgelt väita, et mulle meeldib see. SEE - see kõik !!! Ma tunnen et olen õiges kohas, kuulun mingisse süsteemi, olen osa sellest. Kui te vaid näeksite, kuidas minu silmadki siin säravad. See kõik on nii hea. Ma vist olen taas armunud - oma kooli ja õpingutesse ning eesootavasse tulevikku, pigem viimaste võimalustesse.
Ja seda eriala vahetust - ma ei kahetse mitte midagi, ma ei kahetse, et minust jäi maha hunnik tuttavaid, raisatud aasta, esimesed Tartu kogemused. Ma olen rahul sellega. Ma olen rahul, kui inimesed küsivad minult, mida ma õpin ja ma vastan neile "ajakirjandust", sest tunnen, et hetkel mulle meeldib see väljavaade ja eeldus, mis minust jääb. Ma meeldin endale.
Pool aastat tagasi istusin samas kohas. Mäletan, et tegemist oli murdepunktiga, mil ma mõtlesin, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan. Naljakas väljend eks - oma elu? Nagu see oleks midagi suurt ja tähtsat võrreldes 6 miljardi teise inimesega. Nagu see oleks keeruline ning probleeme täis võrreldes nende teiste 6 miljardi inimesega. Nagu ma oleksin juba nii vana, et mõiste "oma elu" omaks tõesti mingit suursugust tähendust. Lapsik on draamatseda niiviisi millegi üle, millest tegelikult väga polegi midagi kajastada. Just kui Justin Bieber, kellest väidetavalt pidi peagi ilmuma elulooraamat ning võimalik, et kõige rängem peatükk kajastab ta hamstri matuseid?
Samas - kui sa ise väljendit "oma elu" ei toonita ja ei kajasta, kes siis veel sellest huvitub?
Olgu, on kuidas on selle "oma eluga". Aga ma istusin siin ning mõtlesin - koolist, inimestest - tulevikust. Mäletan, et lõpuks ma suutsin end kokku võtta ja motiveerida ning eesmärgid püstitada. Ma mõtlesin toona esimest korda tõsiselt eriala vahetada - kultuurikorraldus, minna suvel Tallinnasse Korterisse tööle, saada hästi palju tutvuseid ning tulevikus - tulevikus tahtsin saada Heidy Purgaks. Ilusad mõtted? Ilusad valed?
Nüüd siin uuesti istudes, tõden, et miski pole sellest täide läinud. Ja.. Heidy Purga? - ma võin ju nime vahetada, aga Heidy on Heidy ja mina olen mina.
Aga! Ma küll istun siin ja mul on peas uued (mure)mõtted, pole enam (hetkel) ükski neist seotud tulevikuga. Ma ju siiski vahetasin eriala ning tunnen, et see on üks parimaid asju, mis ma ülikoolis olen teinud. Kuigi minu kohalkäimisprotsent pole kuigi suur, võin julgelt väita, et mulle meeldib see. SEE - see kõik !!! Ma tunnen et olen õiges kohas, kuulun mingisse süsteemi, olen osa sellest. Kui te vaid näeksite, kuidas minu silmadki siin säravad. See kõik on nii hea. Ma vist olen taas armunud - oma kooli ja õpingutesse ning eesootavasse tulevikku, pigem viimaste võimalustesse.
Ja seda eriala vahetust - ma ei kahetse mitte midagi, ma ei kahetse, et minust jäi maha hunnik tuttavaid, raisatud aasta, esimesed Tartu kogemused. Ma olen rahul sellega. Ma olen rahul, kui inimesed küsivad minult, mida ma õpin ja ma vastan neile "ajakirjandust", sest tunnen, et hetkel mulle meeldib see väljavaade ja eeldus, mis minust jääb. Ma meeldin endale.
september 22, 2010
september 14, 2010
Kuid nüüd on siiski 13. september!
Teen midagi erakordsest! Kirjutan ajendatult oma eelmise postituse tagasisidest.
Inimesed, pange tähele, ma ei istu hetkel toas ning mõttepauside ajal ei mängi vene ruletti. Ja suured tänud kõikidele kes proovisid mind kuidagi toetada (ning salamisi vist valisid juba mingite psühhiaatrikliinikute numbreid :D)!
Tavaliselt mind väga ei huvita, mis reaktsioone ma inimestelt saan - selles mõttes, et ma ei kirjuta neid tekste mingi eesmärgiga, AGA , mulle tuli vägagi üllatav, kui mõned arvasid, et mul on midagi halvasti.
Siiski tõsiselt väga armas teist ning toon siis positiivset ka oma uue kursuse kohta : ma küll ei viitsi nendega suhelda, sest olen juba väga väga palju väga lahedaid inimesi siin Tartu-aasta jooksul kohanud, kuid siiski ma pingutan ning siiski ma näen kui palju on minule ambitsioonidelt sarnaseid inimesi. Jeps, nüüd ma polegi enam eriline, nüüd olen osa meedia hallist massist.
Ja everything is fine - honestly ;)
Inimesed, pange tähele, ma ei istu hetkel toas ning mõttepauside ajal ei mängi vene ruletti. Ja suured tänud kõikidele kes proovisid mind kuidagi toetada (ning salamisi vist valisid juba mingite psühhiaatrikliinikute numbreid :D)!
Tavaliselt mind väga ei huvita, mis reaktsioone ma inimestelt saan - selles mõttes, et ma ei kirjuta neid tekste mingi eesmärgiga, AGA , mulle tuli vägagi üllatav, kui mõned arvasid, et mul on midagi halvasti.
Siiski tõsiselt väga armas teist ning toon siis positiivset ka oma uue kursuse kohta : ma küll ei viitsi nendega suhelda, sest olen juba väga väga palju väga lahedaid inimesi siin Tartu-aasta jooksul kohanud, kuid siiski ma pingutan ning siiski ma näen kui palju on minule ambitsioonidelt sarnaseid inimesi. Jeps, nüüd ma polegi enam eriline, nüüd olen osa meedia hallist massist.
Ja everything is fine - honestly ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)
