V is for Viljandi and Vacation

Istun ja loen ajalehte. Postimeest. Enne lõpetasin Anne&Stiili. On tore, kui oled keskkonnas, kus inimesed veel väärtustavad Eesti ajakirjandust ning tellivad seda koju. Minul kahjuks selleks ressurssi ei jätku. Ning ei jätku ka tahtmist-aega-viitsimist, et pensionäride kombel komberdada raamatukokku ning viia end ajalehtede abil kurssi toimuvaga maailmas. Ning muidugi salamisi loota, et ehk nüüd nad (ajalehed noh)teatavad ka pensionitõusust. Sedasi võttes tundub pensionäridele ajalehtede lugemine võrdväärsena bingo numbrite kontrollimisega. No jah, küll mina ka kunagi sinna vanusesse jõuan, aga seni naudin ma lektüüri, mis tädi juures vedeleb.

Tegelikult tahaksin ma rohkem lugeda ajalehti ja ajakirju. Just paberkandjate näol. Kui ma mõnikord arvutis olen ning avastan korraga, et olen liialt kauaks jäänud toppama Facebooki konarustesse, siis ma mängin silmakirjalikku intelligenti ning löön lahti Postimees onlaini. Siiski, enamikel juhtudel avastan ma end taas, et paari minuti pärast ma ei ole enam lehel Postimees.ee vaid hoopis elu24.ee või tarbija24.ee.
Mis parata, olen inimene ning looduse poolt antuna eelistan kergesti omandatavat tsirkust ja leiba, mitte malemänguna tunduvat majandust ja poliitikat. Looduse poolt antu ning jumala poolt loodu vastu ju ei saa!? Pigem on Postimees ise süüdi, et laseb online versioonis vaheldumisi ilutseda eri pealkirjadel, kus ühed teadustavad erakonnaliikmete sõnavõttudest seoses saabuvate valimistega, teised aga lubavad näidata pildiseeriaid Milano uuest suvemoest või iseloomustavad Timberlake'i uut, peagi ilmuvat sooloalbumit. Ilmselgelt klikin ma pealkirjadel mis tunduvad tobedad ning nõuavad vähem süvenemist. Sellepärast ma ei hinda ka online ajalehti ning nende lugemist.
PAberkandjal Postimehel aga ei ilutse lehekülgede servadel bännerid, mis suunaksid sind edasi Kroonika veebruarikuu väljaande juurde leheküljele 16, 24 või 42. Ma isegi olen mõelnud nii kaugele, et ühe eesmärgina (ma pean neid eesmärke USA reisi raames kirja panema) kavatsen pärast USAst naasmist tellida mingi perioodikaväljaande. Hetkeseisuga Ekspressi.

Tegelikult, sirvides tänast Postimeest, meenus mulle ka seik, kui ma aastaid tagasi naasin TÜ ajakirjanduse lahtiste uste päevalt ning sain sealt nii palju indu, et võtsin üheks oma eesmärgiks viia end kurssi Eesti ajakirjandusega stiilis "loen iga päev ajalehte".
Ma tegin ka seda, ehk ostsin sama päev Tartu-Võru bussi peale lugemiseks EPL..
Ja järgmine päev ma seda ei teinud.
Raha sai otsa ning ka seega ka meeletu ind ja tahtmine.
Nii et pigem võis seda lubadust võtta kui uusaastalubadusena.

Kuid mu kallid lugejad - ärge heituge - olen ideaalne näide paradoksist, et ka uusaasta lubaduste eesmärgid võivad täituda ka ilma lubaduste sooritamist. Ma ei lugenud küll iga päev kuni ajakirjandusse sissesaamist perioodikat (tegin seda kord kuus ning harvemini ja ka päev enne ajakirjandusvestlust), kuid well - here i am - on a vacation from my !journalism! studies. Nii et ma küll ei tea, kuidas saab saledasse vormi ilma vahepealseid dieeditamisi, kuid kui te seda uuel aastal lubate - kaotada 10 kilo, siis mine tea - minu näitel võib see ilma kilosid kaotamata isegi kaudselt õnnestuda.

Ning jah - ma olen puhkusel, intelligentsel puhkusel, mistõttu pärast seda, kui ma jõuan postimehega maadlemisel ühelepoole (mis arvatavsti tipneb mürakarude ning horoskoobiga) ma lähen ja joon tassi teed (tegelikult 6-7s juba tänasel päeval, sest kurk on pisut hõre) ning lähen muljetan famiiliaga ning siis plaanin ette võtta Äripäeva meediamaastiku raamatu (mis on mul pooleli ning tegelikult ootab et ma ta ära lahendaksin. Vähemalt alateadlikult ootab seda üks mu sõber, kellele see teos tegelikult kuulub). Ja ma teen seda, sest mul on vaheaeg ning seda kvaliteetaega ei riku ei mina, mu laiskus, mu Tartus mölisevad ja kolivad korterikaaslased ega isegi need verehimulistest liigapalju Twilighti näinud egiptlased seal jegiptimaal!

See oli küll nüüd päris tore sissekanne!

Cheerio!



;