Täna võtsin elust vaba päeva - lebotasin.

Kui on laupäeva õhtu, kell on pool 9 ning enamus inimestest sinuga miskipärast ei suhtle, siis on see üks märkidest, et oleks vist taas aeg siia paar rida maha saada. Mine võta sa nüüd kinni, mis selle ebasotsiaalsuse põhjus on - sess, laupäeva õhtu, pange panev internet. Ma ise lohutan ennast sellega, et tegelikult mu tuttavad korraldavad hetkel mulle üllatuspidu. Mhmhh - nii ongi, ma olen päris hea selliste asjade äraarvamises. Aga kuradi kaua läheb neil aega - ma pean juba kell 6 tööl olema ning ausalt öeldes mul on vaikselt kõht (üle)täis nendest vahvlitest, mida ma siin igavusest küpsetan. Nagu people - c'mon!
Kuid tegelikult võiksid inimesed teha mulle kunagi üllatuspeo - nt enne seda kui ma lähen Usasse, või kui tulen sealt. Või noh lihavõtete ajal võiks ka..
Mu ühel sõbral Uuel tnl on 2. aprill sünnipäev. Mis oleks suurem üllatus, kui teha sünnipäevapidu pigem mulle kui siis talle!! Ma oleks küll sünnipäevalapse asemel üllatunud.

***

Kas teil on ka nii, et kui fbs keegi postitab midagi uut - isegi kui see on teie arust üpris mõttetu, te ikkagi laigite seda? Kui olla üdini aus, siis Fb on viinud pealiskaudse suhtlemise uuele, kergemale tasemele. No selle, et kui keegi abiellub või saab lapse, siis te õnnitlete teda puhtalt ainult selle pärast, et olla tema silmis heas nimekirjas. Muidugi et leider on sellest ka ise kasu lõigata. Aga nüüd, sa isegi ei pea helistama, isegi saatma sõnumit. Piisab vaid ühest klikist - ühest laigist ja sa tead, et oled jätnud inimesele mulje, et sind tõsiselt huvitab ta elukäik ning juhtumised. Näitad toetust. Kuigi no c'mon, kui paljudele tegelikult meist üldse lähvad korda, kas keegi vähemtuttav on saanud kuskel A või et tal on sitt tuju või et ta jäi haigeks. Ei lähegi. Kuid inimestevahelised suhted ei põhinegi alati 100% aususel. Või 50% või 30%lgi. Või veel vähemalgi.
Tihti ma lihtsalt ise ka imestan, kui silmakirjalikult ma võin mõnikord käituda. Ma alustan mõnikord mõne inimesega suhtlust, kui ma vajan temalt midagi. Kui keegi kolmas tuleks ja raputaks mind ning noomiks, et kui läbipaistev ning vastik ning omakasupüüdlik ma olen - ma ei saaks talle midagi vastu väita. Ma ise arvan samamoodi mõnikord. Aga samas ma ka tean, et sa ei saagi kõikide oma 300 FB sõbraga päevast päeva pidevalt läbi käia. See oleks totter. Ja ka võimatu.

***

Kas sina lähed valima? Mmm - jaaa, ma usun et ikka.
- tuleb mult vastus.
Käisin ju ka eelmine aasta valimas.
- ning siin see dialoog selle sõbraga lõppebki. Kõik, korras - sai ammendava vastuse oma küsimusele. Kuid, kui ta oleks oma küsimust loogiliselt edasi arendanud ning uurinud ka, kelle poolt ma siis ka hääletan - vot sellele küsimusele - ma kardan - poleks ta ammendavat vastust saanud. Kui küsija oleks olnud mõni tähtis nina, oleksin ma ehk jätkanud naljaga, et no see on küll konfidentsiaalne ning oleksin kuidagi teemat vahetanud. Kuna aga huvituja oli siiski mu hea tuttav, oleksin ma vastasel korral talle ausalt vastanud nii, kuidas asjad on: Ma ei tea. Pole kunagi teadnud. Ning arvatavasti ei saa selle teadmise osaliseks ka lähiajal.
Ma arvan siiski, et minusuguseid - poliitikavõhikuid on veel teisigi. Ja seda enam arvan, et minusuguseid ei tohiks hääletama lastagi - minusuguseid, kes lähevad ning valivad nimekirjast nime, kes neile rohkem meeldib või siis erakonna, mis avalikus meedias on saanud positiivsemat tagasisidet. Nii et palju õnne vanemad, kes te panite oma lapsele nime, kus sees on ilusa kõlaga häälikud nagu L või R - neid ootab tulevikus poliitikas suur karjäär.
Kuidas saangi ma õiget ja põhjalikku valikut sooritada, kui valitavate kohta käiv info on kohati nii minimaalne. Mäletan, kui viimaste omavalitsuste valimiste raames võtsin lahti oma kodukandi nimekirja ning proovisin erakonniti vaadata, mida siis keegi täpsemalt minu vallale iseloomulikku ka lubas. Või vähemalt nendest kandidaatidest kes kandideerisid mu kodukohas. Vastus: 0. Jah - täpselt nii, isegi suurema otsimise tagajärjel ma ei teadnudki, mida siis minu valitud inimene lubas korda saata ning mida ta siis nüüdseks on teinud. Eks sama kehtib ka ju praegustki - pm ainsaks poliitilised lubadused, mida ühiskonnas laialdaselt leidub, on need samad nõmedad ja ka kulunud sloganid valimisplakatitel. Mis muutuvad ka aasta-aastalt järjest ebaoriginaalsemaks, kuna üha enam proovitakse väänata neis oma konkurentide kunagisi lubadusi. Pole mõtet siis süüdistata poliitilises teadmatuses nii mind kui ka minuga sarnaseid võhikuid, kui pm ainsaks avalik-teadustavaks poliitiliseks sündmuseks riigis on valimised koos oma häälekandjatest 3-meetriste näoplakatitega.
Just hiljuti, vaadates tülpinult tänavapilti ilustavat poliitikute näopiltide armeed, jõudsingi ma mõttele, et miks kuradi pärast ei võiks olla inimestele mingeid infopäevi-üritusi väljaspool valimisi. Miks ei võiks erakonnad anda oma lubadustega välja infovoldikuid. Miks nad ei tee oma ideid tava-võhik-kodanikule kättesaadavamaks? Miks kurat pean ma alati valimistel hindama erakondade reklaamikampaaniat mitte nende poliitikat?






classic.

Mul hakkasid mustad lauljad närvidele käima.

Olen vist rassist.

?