La vita è bella

Kuigi valimistest on möödas kohe rohkem päevi, kui ühel käel sõrmi, tahan ka kiirelt midagi öelda, enne kui neid päevi on juba kahe käepaari sõrmede jagu. Aga no worries - see pole midagi pikka, sest olen küll poliitikavõhik, aga mitte selline, kelle arvamus koosneb kümnest kilost õhust.

Kas nüüd järgnevatekas aastateks oli tulem hea või halb? Mina ei oska kohe ausalt midagi prognoosida, seepärast kuulan ma selliste juhtude puhul ikka esmalt teiste arvamusi. Ja need (üld)arvamused on senimaani olnud positiivsed. Midagi ju väga ei juhtund - tulemused olid sellised nagu eeldati. Riigikogus on nüüd 4 parteid - suhteliselt normaalses proportsioonis. Ning nagu EPL ja ka paljud teised väljaanded (v.a Kesknädal ofc)hurraatasid!, et eesti rahvas tegi õige valiku.
Palju õnne ja "Suur suur aitäh!" - nagu teadustas Postimehes reform a4 formaadis. Huvitav, kas Postimees oleks nõus ka Keskerakonna esimehe nägu või tänusõnu nii suurelt avaldama?

Kuid kas tõesti siis rahvas valis õigesti EHK kas ta oli rahul eelneva valitsusega?

Vastan ise: Rahval oli tegelikult suht pohhui, sest kui mitte n e e d erakonnad, no kes siis veel? Kuigi mu korterikaaslane hoidis kõigest väest pöialt kristliku partei poolt, on ebareaalne, et sellise nimega partei suudaks ateistlikus riigis võimule pääseda. Kadrioruski käivad selle liikmed vast heal juhul lahtiste uste päeval. Ateistlikud eestlased ei vaevu nende valimislubadusigi läbi lugema, sest eeldavad, et enamus on seotud jumala ning jeesuse ja lihavõtetega. C'mon! vahetage nimi!
Me saime sellise tulemuse, sest polnud ühtegi uut, säravat, värsket, innovaatilist erakonda nagu omal ajal Res Publica. Võib-olla eesti rahvas poleks tahtnud neid, kes said riigikokku - kuid ausalt - kedagi paremat lihtsalt polnud. Selline tunne, nagu riigikogus jätkuks taas 5 aastane veebruar, kus 101 liiget käiks perearsti juures ning kurdaks kevadväsimust..
***

Mis veel on toimumas? Lisaks sellele, et ma viimased pool aastat elan ühe isikliku probleemi sees ning see läheb järjest ja järjest hullemaks on tegelikult kõik ülejäänud hästi.
Paari kuu pärast ma lähen USAsse, seni aga naudin oma kursust, eriala, inimesi. Liitusin ka korbiga, mis tõesti on senimaani olnud üpriski tore ja põnev.

Naiskorp? Mis seal siis põnevat on? Koote kampsuneid? - Jeps, selline stereotüpiseering, mida ma ka ise mõni aeg tagasi arvasin.

Aga mis siis on naiskorp - ma tõesti ei oska öelda, mida seal siis nii säravat tehakse, et naised sellega ikka ja jälle liituvad. Rääkisin sellel teemal ka hiljuti paari teise oma kaasvõitlejaga ja ka nemad tõid välja, et kuigi inimesed küsivad tihti, millega me siis seal suletud uste taga tegeleme, ei oska nad anda ammendavat vastust, kuigi üldarvamus on naiskorpidest vale.
Mingis mõttes on see kui suurte mõistete nagu ühiskond ja kultuur seletamine, millest saab lõplikult aru siis, kui sa oled osa sellest. Nii ka korpidega - need on süsteem, mida mõistavad parimini selle liikmed.


Jah - ma olen naiskorporant ning ka peagi raamatumüüja USAs. Kaks asja, millele ma aasta varem olin kategooriliselt vastu.

Iroonia missugune?

Ise ma tegelikult kergelt imetlen ennast nende otsuste pärast, sest nendes peegeldub mu võime areneda ning kasvada. Olen üpriski kindel, et aasta tagasi pidasin end targaks ning piisavalt iseseisvaks. Siiski, nüüd tean, et see polnud toona võimalik, sest muidu ma poleks käitunud risti-vastupidi oma arvamustele. JA isegi nüüd - kuna peaksin end taas piisavalt elutargana, loodan et kummutan aasta pärast ka selle arvamuse ning olen taas sammu võrra edasi liikunud.
Mõned heidavad mulle seda ette, et ma käitun vastupidiselt oma ütlustele.
Milleks?
Kas pole tõsi, et eksimine on inimlik ning inimene ise õpib terve elu. Minu arust on isegi ilus, kui ma suudan kummutada oma arvamusi.

Miski pole jääv. Ja see ongi elu.

La vita è bella



La musica è bella.

*