Kas Liisa oli vaene sellepärast, et ta oli tudeng?

Üks kursavend kommenteeris suitsetamist ning sellega kaasnevaid rahalisi väljaminekuid, et tegelikult suitsetajad, ei kuluta oma pahe pärast oluliselt rohkem kui mittesuitsetajad. Nad lihtsalt hoiavad raha kokku teiste asjade pealt. Näiteks, kui neil on valida, kas välja minnes ostavad nad ainult kvaliteetse joogi või siis paki suitsu ja odava joogi – eelistavad nad viimast, sest pidu saavad nad lõpuks ikka võrdselt mõlemal juhul.

Vot just selline, isearetatud homo economicuse tõetera meenus mulle täna, kui vaatasin oma pangakontot, kus ma lootsin olevat . . . oi kui palju rohkem. Üheks põhjuseks oli kas või mu kampaania "Plirts, plärts - käes on märts - kaine märts!". Eeldasin, et kuna alkoholi eelarvesse ei lisandu, suudan kindlasti kuu jooksul säästa, mistõttu peaks raha alles jääma.. no lademetes. Või siis natukenegi. Aga kus sa sellega!
Lihtsalt tõesti, kui hoiad kokku ühe toote pealt, siis teiste peale on väljaminekud kordi suuremad. Nii olengi ma seekord tasunud enim toidu eest - olen hakanud ka tihti väljas sööma, millest samas "vaene tudeng" ei tohiks unistadagi! Kõsssssh! Restorani viib sind su ema või onu alles siis, kui oled ametlikult baka lõpetanud.

Ning samas, eks ma oskan ka raha raisata. Kas või selle põhimõtte järgi, mille hiljuti sõnastas üks mu sõbranna, kes nentis, et parem on elada vähe aega, nädal-kaks rikkalikult, priiskavalt, kui kuu otsa pidevalt kalkuleerida ja raha lugeda. Ning ega see kuu viimane nädal 100 krooniga - või siis nüüd euroajal kuue ja midagi peale sentidega - polegi nii võimatu. Kõigil on kuu lõpus kitsas ja keegi ei tee siis enam suuri väljaminekuid. Pigem ongi humoorikas kuulata kõrvalt, kuidas nii üks kui teine hädaldab rahanappuse pärast ning missuguseid „ekstreemsusi“ peab ta selletõttu läbi elama. Kuulõpu vaesuses peitub tudengite ühtsus!
Nii et ma siis olen märtsi alguses lubanud endale natukene rohkem, kui võiksin... Aga eks ma salamisi olen teinud seda ootuse arvelt, et ehk see semester saan lõpuks ka mina õppetoetust. Ning näe! Vististi saangi, vähemalt nii lubasid mulle postkasti lähetatud kaks ülikooli kirja.

Ega tänapäeva tudegni elu polegi nii vaene. Kokkuvõtteks elame ikkagi heaoluühiskonnas (või poolel teel sinna?) – meie tänavapilti ei risusta meie virelevate Aafrika lastega sarnanevad kuldpead ning minu tutvusringkonnast pole küll keegi veel nälga surnud. Trust me - kui midagi juhtukski, siis Facebook hoiab ikka sellega kursis. Nälginud tudengid on sama suur müüt kui need koledad, lutikaid täis ühiselamud. Jah - erandeid on, kuid harju(maalt pärit) keskmine tudeng saab regulaarset raha, millega ta olenemata läbitud majanduse aluskursusest, ei oska ökonoomselt ringi käia.

Isegi mu kaalunumber pole eales olnud nii suur kui nüüd, oma "vaeses" tudengipõlves.

„Jah, ema, ma olen „kosunud“, sest mul on stress...“

Kõlab vanemate pärimise korral vastuse esimene pool. Ja mõne aja pärast järgneks:
„... stress sellest, et ma ei oska oma rahaga ümber käia ning kulutan seda rämpstoidule, sotsiaalsetele pahedele ja meelelahutusele.“

Kui vaid vanemad viitsiks kuulata lõpuni..