Eile nii muuseas teatas üks inimene mulle, kuidas ta plaanib uuest semestrist minna Erasmusega välismaale. See pole midagi erilist ning iga teine käib seal ära - magusal maal väljaspool me riigipiire.
Kuid siiski see tekitas mul väikest kurbust ning tekkis tahtmine küsida "Et tu Brutus?". Ka sina jätad mind siia?

Ning sedasi kurvastades ja ennast siis ka haletsedes? käis mul tegelikult ära see klikk. See sama - mis sunnib meid tegutsema ning kaugemale mõtlema.
Jah - mul on küll olemas plaanid suveks. Aga mida edasi? Mis teen mina siis, kui mu sõbrad jätkavad oma õpinguid teistes maades? Mu tädi on mind juba tükk aega püüdnud ergutada mõtlema sellel lainel, et mis ma ikkagi tulevikus teen? Üks asi on ju, et hetkel käid koolis, istud loengutes, teed juhutöid. Aga teine asi? Siis kui asi läheb tõsiseks nign käes on alustada oma nn päriselu?

See teema pole midagi uut. Paljud mu tuttavad hetkel kogevad seda ning nad ei mõtle sellele vabatahtlikult. Pigem neid sunnitakse. Sundijateks aeg, vanemad, sugulased, ühiskond. Minul aga seisab see "kriitiline" aeg veel ees.

Ehk olen ma õnnelik? Et tulin nüüd ikka ise selle peale, et siis mõelda oma tulevikule. Kus ma ikka olen 10 aasta pärast? Kus ma tahan olla?

Mul pole palju salasoove, kuid üks neist on soov peatada aeg ning teha kõik oma tööd ja kohustused ära nign siis taas lasta ajavoolul kanda end hetke, mil saaksin naudiskleda elu.
Teine soov oleks saada pilt endast olukorras, kus ma olen täpselt 10 aasta pärast.


Ning kogu selle kliki ning tuleviku jutu jäädvustamise mõte on ka see, et ma ei unustaks ära seda, mis ma eile mõtlesin. Et see "on aeg ärgata" ei kaoks taas kuhugi kaugusesse.

Pean vist hakkama iga päev endale seda meenutama. Sest praegustki, neid ridu siin kirjutades, ma tunnen, et mu mõtted pole enam 100% teemakesksed, kui ööpäev tagasi.

s.