.

Eile käitusin ma kohati väga bitchilikult. Süüdistasin inimest milleski mida ta ei teadnud, mida ta võimalik, et siiamaani ei tea. Aasta tagasi käitusin ma T'ga samamoodi. MA kaotasin oma parima sõbranna. MA kaotasin ta nii, et praegust, kui kohtasin ükspäev linnas ta õde, siis jõudis mulle kohale , et ma pole 3-4 kuud T'st mõelnud. Ma tean, kuhu ta jäi, kui see asi meil katki läks. Või pigem, kellega ta jäi.

Ning sellist staatust ta minu jaoks omabki: tema lugu lõppes ühe isikuga ühes kohas ning mina olin see, kes lihtsalt liikus edasi. Minu vaatevinklist ofkoors.

Eile aga.
Aga.

Võib-olla on selle inimese ja T puhul sama asjaolu, et ma ootasin neilt mõlemalt liiga palju. Nende teadmata. Mingis mõttes oli T puhul see õigustatud, selle inimese puhul aga mitte.

A ütles kunagi, et see, kui sa vihastad - näitab et sa hoolid. Tõsi. Aga mina ei vihasta. Mina ka ei solvu. Mina pettun. Kui sa pettud, sa kalkuleerid olukorrad ümber ning lähened uuest vaatenurgast, mis on ümbritsetavatele sõbralikum, ehk ei määra neile mitte omaseid ootusi, mida nad enda teadmata peavad täitma.
See asi vist käib nii, et "Ask not, what your friend can do for you. Ask what, you can do for your friend". MA arvan et tüüp, kes Kennedy maha lasi, lihtsalt oli nõrk, ning ei kannatand tõe näkku ütlemist.

KAs teile meeldib kui tõde tuuakse kandikul lauale?
Miks inimesed end pidevalt analüüsivad? Sest siis nad leiavad oma vigu, ning kui keegi kõrvalseisjatest väidab nende kohta seda sama, mida nad isegi teavad - see ei kõiguta neid. Nad on selleks valmistunud. Sellepärast enamus väidavadki, et ausus tuleb esimesena. Eksimine ning vigade omamine - selliste, mida ümbritsevad ka tajuvad - on inimlik.

Mõtlesin ka et äkki ma olen lapsik, et ootan inimestelt liiga palju - well, siis jõudsin teadmiseni, et kõik inimesed jäävad eluks ajaks lapsikuks. Ning isegi kui keegi mingist olukorrast õpib, jõuab ta sedasi uude situatsiooni, kus tulevad uued möödalaksmised. Me ei saavuta kunagi olukorda, kus oleme kõiges täiesti kogenud. TEAme-oskame kõike. See on illusioon ning selle poole ei tasu püüeldagi ning seda unistust ei tohi alateadlikult endaga kaasas kanda. See lihtsalt ei täitu. Kõike ei saa kunagi. Alati jääb midagi puudu.


WEll fakk, ma ei tea kuidas asjad edasi lähvad. Samas tean, et mul on ka inimesi ümberringi, kes tõesti minust hoolivad ning on seda mulle teadustanud.
Kuid äkki on asi lihtsalt selles, et ma pidevalt räägin. Ma ausalt räägin kõigile kõigest. Ja siis eeldangi, et kui tuleb olukord, kus ma tundun eemalolev, et inimesed teavad mind mu rääkimiste põhjal ning oskavad aidata. Ma ootan kedagi, kes teab mind paremini - ning no lõppudelõpuks olen see ikka mina ise. PEan olema mina ise.

TEAd kui sellised asjad juhtuvad nagu eile, siis on järelkaja mõne päeva pärast alati sellistes blogides nagu see. See on kui mingi ürituste arvustusrubriik kuskel ajalehes. Üritused on isiklikud häppeningid. Ning PUlleritsi asemel on iga inimese isiklik Yoda-stiilis-master mina.


MA alustasin sissekannet, et tuua natukene pehmendatud selgust eilsele inimesele, kes kunagi nagunii satub seda lugema. MA vist ei jõudnud oma eesmärgini. Kuid tea, et viimane rida, mis ma sulle messengeris saatsin, oli kogu selle vestluse siiraim ning mõjusaim rida, mida ma tõesti enim sinu puhul mõtlen.





See laul on väga klišeelik, sest 3 miljonit inimest on seda kuuland, kuid iga eri põhjusel. Üks isegi mainis kommentaarides, kuidas ta selle laulu saatel hoidis oma kassi käte vahel. Surevat kassi. Well Iga olukorra jaoks on laul. LAul on see, mis võtab 3 minutiga sündmuse kokku nii, et kõik on öeldud ning see kõik tundub isegi ilus. See viis on ilus. Ning Gweni broken hääl.
Lisaks 90ndad tulevad tagasi.
Ning no c'mon - vähemalt ma ei postita siia buckley halleluujat.



-