Ma olen nii kingivaene inimene sel aastal. Pole kellelegi midagi teinud-plaaninud. Samas olen ise saanud juba kingitralli osaliseks. Aga patsiendi, mitte agendi rollis. ( Keeleteadlased jagavad seda metafoori )
Kingid ei oma hetkel mu jaoks tähtsust. Mul on kõik vajalik olemas- alati oleks tarvis paremaid, kvaliteetsemaid asju, kuid mõnedel pole neidki, mis minu jaoks võib- olla tunduvad juba kehvad. JAh, asju! - esemetes tõsiselt ei peitu õnn. Ainus, mida ese saab teha, on meenutada seda inimest, kes sulle selle kinkis. Samas mida sa meenutad mingi effing kruusiga - see lihtsalt näitab kui pohhui inimesel sinust on ning pidas sind meeles puhtalt sellepärast, et saaks teha linnukese oma üüratumas tegin-kingi-olen-pop listis.
Ma ausalt pole mõelnudki, mida ma tahaks for christmas. Ma ei tahagi endale midagi soovida. Siis kui ma mõtleksingi selle välja, ma ei ütleks seda teistele ning loodaks et keegi üllataks mind ning kingikski selle. Noh, ma ei ütleks otse, vb vihjaks kuidas ütleme siis nt mulle meeldiks see hambahari. Aga enamasti inimesed ei jaga teemat ära ( ma ei süüdistagi neid ) ning kokkuvõttes seda hambaharja ma ei saagi. (( Nii et vihje vihje - jõuludeks läheks mulle üli peale see hambahari !! )) Mõni võib nüüd omakorda küsida - et kui sa oled öelnud, et naudid üllatusi - siis mida üllatavat on faktis, et saad asja, mida sa tegelikult ka tahtsid? VOT minu jaoks ongi üllatus juba see, kui inimesed kingivadki mulle asja, mida ma tegelikult ka tahan. Üllatav oleks see, et nad tõsiselt said vihjetest aru. vau, palju õnne egoteemalisele mulle vms.
Kuid kõige parem kink on see, mille saamisel sa avastad, et sa tegelikult ka tahtsid seda, aga enne selle receive'mist sa ei teadnudki, et vajasid seda. Selliseid kinke suudavad teha aind inimesed, kes teavad sind paremini kui sa ise.
Minu puhul ma kahtlen selles faktoris - eilegi avastasin, kui mitmetahuline ma võin tunduda. ME kõik oleme näitlejad, selleks ei pea isegi lavakasse minema.

Tegelikult on ka armas kui inimesed tõesti mõtlevad su peale ning peavad meeles. Halb kogu selle asja juures on see, et ma ei oska väljendada siirast tänu ja heameelt. Sellist, mis kinnitaks kinkijale, et ta ajutinegi vaev ning idee tasus ära ning kandideeris eesmärki. Kui saangi kingituse, siis käitun nii nagu filmides. Olen negatiiv sellest stseenist, kus kõik langevad üksteisele pisarsilmi ja õnnejoovastuses kaela. No õnneks pisaraid negatiivil pole näha - seni pole ka minul olnud neid.

AGa jah, kokkuvõttes meeldib mulle rohkem kinkida kui kingitusi saada. Arvan et kui tuur tuleb sisse, siis teen jumalast häid ja originaalseid kingitusi. Oleneb inimesest, kellele need on. Ja ma ei välista olukordi, kus kohati olen ka ise see - kingin-kruusi-saab-kaelast-ära tüüp. Kuid teisi üllatada on minu puhul parem kui saada ise üllatuse osaliseks. Üllatused võivad tekitada ebameeldiva tunde. Kui sind tõesti üllatatakse millegagi, tähendaks, et inimesed näevad nii sügavale su sisse, et sa pead tsekkima oma kaitsekilpi seda välimist koort, mis eraldab igal inimesel avalikku ning isiklikku mina. Tõsiselt üllatada saab aind sisemist mina - kuid siis on ka sellest saanud kohati avalik mina, sest kui inimene on seda näinud ja teab, mis on ta salasoovid, on sul siis ka veel midagi personaalset, millest sina aind teadlik oled? Inimene, kes suudab sind heas mõttes üllatada - ta on leidnud su nõrga koha ning miski ei välista, et ta ei või seda leitud teed ka kuritarvitada.

Usaldan inimesi liiga palju.



See on kui Beyonce "Green light" - ta on hea, aga kui keegi teeb andeka remiksi, on ta parem.

I'll be fine once I get it, yeah
I'll be good




.