Oh hea - aga tegelt ma ei ootagi enam, sest ootamine on mõttetu, sest väga suur võimalus kui sa ootad midagi, siis seda ei juhtugi. Ning kui sa ei oota, siis sa ei kaota midagi, kui seda ei juhtu, aga kui juhtub - siis sa võidad.
tsitaat -mina, aasta 2 tagasi-

Ma lugesin oma eelnevaid sissekandeid, mis pärinevad sellest ajast, kui ma kaks aastat tagasi tulin Tartusse. Nüüd siis juba on käimas kolmas ning nagu esimene lausegi tõestab, ma olin toona palju arukam. Või vähemalt mulle tundus nii.

Mis on juhtunud?

Ma ei tea.

Ma ausalt ei tea.

Ma olen kahe eelneva aasta jooksul kohtunud väga lahedate inimestega, olen pidevalt oma elus edasi liikunud ning teinud julgeid otsuseid ja seeläbi saavutanud nii mõndagi. Olen enda arust kujunenud selliseks inimeseks, keda ma ise küll viis aastat tagasi oleksin kõrvalt vaadates imetlenud ning kellele tahtnud meeldida. "Ta on ensekindel, sotsiaalne, elurõõmus, hakkaja, avatud!"

Mis on juhtunud?

Ma olen kaotanud oma võrumaalase identiteedi. Ma pole enam see tüdruk, kes tuli kaks aastat tagasi Tartusse ning kirjutas uhkelt oma blogisse, kuidas ta käis üle kaarsilla, kuidas ta avastas mis on piro plats ning kuidas ta oma kolmapäeva CTs veetis. Ma olin siis soe, siiras ning sinisilmne.
Nüüd kolm aastat edasi, olen ma bioloogilistel kaalutlustel jätkuvalt sinisilmne. Kuid ma ei veeda enam oma kolmapäevasid CTs. Ma isegi ei käi Illukas. Ma kirtsutan nende peale nina ning kiidan hoopis Rüütli tnt taevani. Ma ei defineeri enam piro platsi, ma naeran põlastavalt nende uute peale, kes keset raekojaplatsi otsivad seda kohta kaardilt, ma pole enam siiras. Ma olen nagu 12ndik keskkoolis. Minu jaoks on asjad juba iganenud ning ma unistan uudsusest. Ma olen kaotanud oma esmase identiteedi. Ma ütlen sõna "pluss" õigesti, nii nagu "normaalsed" eestlased seda teevad.

Ja kogu selle juures ma ei ütleks, et mulle meeldib mu uus, enesekindlam, transformeerunud mina. Ma olen küll siis mõnes kontekstis tegijam, kuid olen see tõttu oma ümbert väga palju inimesi - sõpru kaotanud. Minu põhilises sõpruskonna moodustavad inimesed, keda ma esimesel Tartu aastal pidasin kõige ägedamateks üldse. Jah, nad on nüüdseks väga suur osa mu elust, kuid . . . nad on liiga kaua seda olnud. Ma olen liiga palju lasknud oma elu nende järgi sättida. Ma olen mugavaks läinud ning pole viitsind väljaspool neid tutvusi aretada. Ma juba kardan järgmist aastat, mil võib-olla neid polegi enam Tartus. Ning siis... siis ma olen üksi. Või algab hoopis uus peatükk mu elust?

Ning selle - olen - elu - teistele - sobivalt - sättinud - olukkoras ma tegelikult avastan, kui üksi ma ikka olen.
Sina - ja üksi? Ära aja.
Aga ajan küll. Sest.

Sometimes, the person who tries to keep everyone happy is always the most lonely person, so never leave them alone because they will never say that they need you.

Ja ma tean seda omast käest. Sest. Sest kuidas ma lähen ütlema kellelegi, et mu elus väga polegi kedagi. Et ma üksinduse igavusest hävitan ennast füüsiliselt. Kuidas ma üksindusest surfan ennast Internetis kella kuueks hommikul magama. Kuidas ma üritan endale igasuguseid kohustusi võtta, et ma ei peaks tundma ning mõtlema üksindusele. Kuidas ma ei julge sõbralikumate inimestega liiga palju rääkida, kuna kardan, et püüan meeleheitest ning üksindustest liigselt nende külge klammerduda. Kuidas ma piiran seetõttu oma parimate sõpradega suhtlemist, kuna ma ei taha muutuda selleks meeleheitliklut affectionit ootavaks inimeseks. Kuidas ma pooltel juhtudel peolt koju jõudes nutan. Kuidas ma püüan kõigest väest olla okei ning olla teistele olemas, et tunda enda vajatuna ning mitte teisi kurnata oma muredega. Või noh - ma ei püüagi neid tekitada.