On ehk kohati lame väita, et mingi film või laul on sinu elust nagu Sina oleksidki nii lihtsakoeline või läbinähtav, et sind saaks mahutada siis kas 3 minuti või pooleteise tunni sisse. Siiski pean aga tõdema, et kui ma tulin täna poest koju, polnud esimene asi, mida ma korterikaaslasele rääkisin, mitte see, kuidas ma naeruväärselt müüja ees oma viimaseid sente kokku lugesin, kuidas ma käisin poes pool tundi ühe leti juurest teise juurde, kuidas ma nägin ühte väga vinget soengut, vaid see, kuidas ma leidsin oma laulu. Laulu, mis tõepoolest võib mind hetkel mahutada 3 minuti sisse.
Ning nii ongi - kas või see nv pidin seda korduvalt tõestama.
well, to me, this song is about a girl who has been doing everything by herself her entire life. she's never had someone to actually rely on, so she got used to being independent and to managing things on her own. and now here he is - the boy who wants to help her, who wants to cook her dinner and who wants to be with her.
and she just can't let go of her old habits, even though he seems to understand her and even though he seems to be perfect for her. she just can't stay and has to move on on her own. which is pretty sad. but I love the lyrics.
Rated 0 I agree with romankazimir2003; the lines "she's sewing seeds, she's burning trees" seem to state that she first turns their world around and then leaves them with nothing. She doesn't realize that when you sew seeds a consequence is that a tree grows from that, methaphorically speaking. She's kind of all over the place.
It just seems to me that she's young and free-spirited, being the indepent girl who enjoys her freedom and shouldn't get into a relationship because she will never be able to make the commitment it requires. She's a tough one.
I think that this song is about a girl who is independent, popular and dynamic. She's hurt by someone but she cannot show it because she has the rep of a "super girl" and has to do everything right and live her life like she has no problems at all...
.
veebruar 06, 2011
jaanuar 31, 2011
V is for Viljandi and Vacation
Istun ja loen ajalehte. Postimeest. Enne lõpetasin Anne&Stiili. On tore, kui oled keskkonnas, kus inimesed veel väärtustavad Eesti ajakirjandust ning tellivad seda koju. Minul kahjuks selleks ressurssi ei jätku. Ning ei jätku ka tahtmist-aega-viitsimist, et pensionäride kombel komberdada raamatukokku ning viia end ajalehtede abil kurssi toimuvaga maailmas. Ning muidugi salamisi loota, et ehk nüüd nad (ajalehed noh)teatavad ka pensionitõusust. Sedasi võttes tundub pensionäridele ajalehtede lugemine võrdväärsena bingo numbrite kontrollimisega. No jah, küll mina ka kunagi sinna vanusesse jõuan, aga seni naudin ma lektüüri, mis tädi juures vedeleb.
Tegelikult tahaksin ma rohkem lugeda ajalehti ja ajakirju. Just paberkandjate näol. Kui ma mõnikord arvutis olen ning avastan korraga, et olen liialt kauaks jäänud toppama Facebooki konarustesse, siis ma mängin silmakirjalikku intelligenti ning löön lahti Postimees onlaini. Siiski, enamikel juhtudel avastan ma end taas, et paari minuti pärast ma ei ole enam lehel Postimees.ee vaid hoopis elu24.ee või tarbija24.ee.
Mis parata, olen inimene ning looduse poolt antuna eelistan kergesti omandatavat tsirkust ja leiba, mitte malemänguna tunduvat majandust ja poliitikat. Looduse poolt antu ning jumala poolt loodu vastu ju ei saa!? Pigem on Postimees ise süüdi, et laseb online versioonis vaheldumisi ilutseda eri pealkirjadel, kus ühed teadustavad erakonnaliikmete sõnavõttudest seoses saabuvate valimistega, teised aga lubavad näidata pildiseeriaid Milano uuest suvemoest või iseloomustavad Timberlake'i uut, peagi ilmuvat sooloalbumit. Ilmselgelt klikin ma pealkirjadel mis tunduvad tobedad ning nõuavad vähem süvenemist. Sellepärast ma ei hinda ka online ajalehti ning nende lugemist.
PAberkandjal Postimehel aga ei ilutse lehekülgede servadel bännerid, mis suunaksid sind edasi Kroonika veebruarikuu väljaande juurde leheküljele 16, 24 või 42. Ma isegi olen mõelnud nii kaugele, et ühe eesmärgina (ma pean neid eesmärke USA reisi raames kirja panema) kavatsen pärast USAst naasmist tellida mingi perioodikaväljaande. Hetkeseisuga Ekspressi.
Tegelikult, sirvides tänast Postimeest, meenus mulle ka seik, kui ma aastaid tagasi naasin TÜ ajakirjanduse lahtiste uste päevalt ning sain sealt nii palju indu, et võtsin üheks oma eesmärgiks viia end kurssi Eesti ajakirjandusega stiilis "loen iga päev ajalehte".
Ma tegin ka seda, ehk ostsin sama päev Tartu-Võru bussi peale lugemiseks EPL..
Ja järgmine päev ma seda ei teinud.
Raha sai otsa ning ka seega ka meeletu ind ja tahtmine.
Nii et pigem võis seda lubadust võtta kui uusaastalubadusena.
Kuid mu kallid lugejad - ärge heituge - olen ideaalne näide paradoksist, et ka uusaasta lubaduste eesmärgid võivad täituda ka ilma lubaduste sooritamist. Ma ei lugenud küll iga päev kuni ajakirjandusse sissesaamist perioodikat (tegin seda kord kuus ning harvemini ja ka päev enne ajakirjandusvestlust), kuid well - here i am - on a vacation from my !journalism! studies. Nii et ma küll ei tea, kuidas saab saledasse vormi ilma vahepealseid dieeditamisi, kuid kui te seda uuel aastal lubate - kaotada 10 kilo, siis mine tea - minu näitel võib see ilma kilosid kaotamata isegi kaudselt õnnestuda.
Ning jah - ma olen puhkusel, intelligentsel puhkusel, mistõttu pärast seda, kui ma jõuan postimehega maadlemisel ühelepoole (mis arvatavsti tipneb mürakarude ning horoskoobiga) ma lähen ja joon tassi teed (tegelikult 6-7s juba tänasel päeval, sest kurk on pisut hõre) ning lähen muljetan famiiliaga ning siis plaanin ette võtta Äripäeva meediamaastiku raamatu (mis on mul pooleli ning tegelikult ootab et ma ta ära lahendaksin. Vähemalt alateadlikult ootab seda üks mu sõber, kellele see teos tegelikult kuulub). Ja ma teen seda, sest mul on vaheaeg ning seda kvaliteetaega ei riku ei mina, mu laiskus, mu Tartus mölisevad ja kolivad korterikaaslased ega isegi need verehimulistest liigapalju Twilighti näinud egiptlased seal jegiptimaal!
See oli küll nüüd päris tore sissekanne!
Cheerio!
;
Tegelikult tahaksin ma rohkem lugeda ajalehti ja ajakirju. Just paberkandjate näol. Kui ma mõnikord arvutis olen ning avastan korraga, et olen liialt kauaks jäänud toppama Facebooki konarustesse, siis ma mängin silmakirjalikku intelligenti ning löön lahti Postimees onlaini. Siiski, enamikel juhtudel avastan ma end taas, et paari minuti pärast ma ei ole enam lehel Postimees.ee vaid hoopis elu24.ee või tarbija24.ee.
Mis parata, olen inimene ning looduse poolt antuna eelistan kergesti omandatavat tsirkust ja leiba, mitte malemänguna tunduvat majandust ja poliitikat. Looduse poolt antu ning jumala poolt loodu vastu ju ei saa!? Pigem on Postimees ise süüdi, et laseb online versioonis vaheldumisi ilutseda eri pealkirjadel, kus ühed teadustavad erakonnaliikmete sõnavõttudest seoses saabuvate valimistega, teised aga lubavad näidata pildiseeriaid Milano uuest suvemoest või iseloomustavad Timberlake'i uut, peagi ilmuvat sooloalbumit. Ilmselgelt klikin ma pealkirjadel mis tunduvad tobedad ning nõuavad vähem süvenemist. Sellepärast ma ei hinda ka online ajalehti ning nende lugemist.
PAberkandjal Postimehel aga ei ilutse lehekülgede servadel bännerid, mis suunaksid sind edasi Kroonika veebruarikuu väljaande juurde leheküljele 16, 24 või 42. Ma isegi olen mõelnud nii kaugele, et ühe eesmärgina (ma pean neid eesmärke USA reisi raames kirja panema) kavatsen pärast USAst naasmist tellida mingi perioodikaväljaande. Hetkeseisuga Ekspressi.
Tegelikult, sirvides tänast Postimeest, meenus mulle ka seik, kui ma aastaid tagasi naasin TÜ ajakirjanduse lahtiste uste päevalt ning sain sealt nii palju indu, et võtsin üheks oma eesmärgiks viia end kurssi Eesti ajakirjandusega stiilis "loen iga päev ajalehte".
Ma tegin ka seda, ehk ostsin sama päev Tartu-Võru bussi peale lugemiseks EPL..
Ja järgmine päev ma seda ei teinud.
Raha sai otsa ning ka seega ka meeletu ind ja tahtmine.
Nii et pigem võis seda lubadust võtta kui uusaastalubadusena.
Kuid mu kallid lugejad - ärge heituge - olen ideaalne näide paradoksist, et ka uusaasta lubaduste eesmärgid võivad täituda ka ilma lubaduste sooritamist. Ma ei lugenud küll iga päev kuni ajakirjandusse sissesaamist perioodikat (tegin seda kord kuus ning harvemini ja ka päev enne ajakirjandusvestlust), kuid well - here i am - on a vacation from my !journalism! studies. Nii et ma küll ei tea, kuidas saab saledasse vormi ilma vahepealseid dieeditamisi, kuid kui te seda uuel aastal lubate - kaotada 10 kilo, siis mine tea - minu näitel võib see ilma kilosid kaotamata isegi kaudselt õnnestuda.
Ning jah - ma olen puhkusel, intelligentsel puhkusel, mistõttu pärast seda, kui ma jõuan postimehega maadlemisel ühelepoole (mis arvatavsti tipneb mürakarude ning horoskoobiga) ma lähen ja joon tassi teed (tegelikult 6-7s juba tänasel päeval, sest kurk on pisut hõre) ning lähen muljetan famiiliaga ning siis plaanin ette võtta Äripäeva meediamaastiku raamatu (mis on mul pooleli ning tegelikult ootab et ma ta ära lahendaksin. Vähemalt alateadlikult ootab seda üks mu sõber, kellele see teos tegelikult kuulub). Ja ma teen seda, sest mul on vaheaeg ning seda kvaliteetaega ei riku ei mina, mu laiskus, mu Tartus mölisevad ja kolivad korterikaaslased ega isegi need verehimulistest liigapalju Twilighti näinud egiptlased seal jegiptimaal!
See oli küll nüüd päris tore sissekanne!
Cheerio!
;
jaanuar 26, 2011
Hei sina! Kelle sünniaasta jääb 80ndatesse, soovitavalt kümnendi teise poolde.
Kes sa käid nimekamas korporatsioonis ning oled seal juba värvikandja (mitte rebane). Kes sa õpid kas sotsiaal-, arsti-, õigus-, kehakultuuri- või õigusteaduskonnas.
Kes sa omad minu ja mu korterikaaslasega vähe ühiseid tuttavaid.
Kes sa kuulad normaalset muusikat, ehk välistatud on eesti süldikad, bieberid, kantri, puhas räpp.
Kes sa naudid vabaaja veetmist Rüütli tn piires ning veits sellest kaugemalgi, kuid vägisi ei tüki ülejõe, kus asuvad klubihuntideparadiisid.
Kes sa oled suuteline rohkemaks tantsuks kui õllepurginajal õõtsumine.
Kes sa oled võimeline mind ja mu korterikaaslast üllatama. (Rohkemaga - kui et oled teise naisega)
Kes sa suudad tarvidusel ka seista enda eest ning ei lase pähe istuda, lambikatel maani täis jopparitel end mõnitada.
Kes sa oled võimeline väljas käies vastutama selle eest, et su kaasa ega ta sõbrannade kesamärjuke kunagi otsa ei lõppeks.
Kes sa oled tuleviku suhtes vägagi ambitsioonikas.
Kes sa pole pikaajalisest suhtest, või üldse suhtest just hiljuti välja tulnud.
Kes sa suudad ka kulinaaria vallas üllatada.
Kes sa jätad esindusliku mulje nii ametlikult kui ka minu ja mu korterikaaslase sõpradele.
Kes sa pole küll karsklane aga ka mitte padujoppar.
Just sind ootame me osalema uues reality shows - kaks tudengineiut otsivad meest. Kriteeriumitele vastavatel kandidaatidel palun saata ka täpsem enesetutvustus ning ka motivatsioonikiri teemal "Miks mina peaksin saama kahe tudengineiu valituks?"
KAndideerimiseks aega kuni kevadeni, võtted algavad sügisel!
Merci!
Ma endiselt arvan et mul on peal mingi klassikaline hooaeg.
Ja mustanahalised muutuvad üha enam tülgastavamaks.
õudne.
-
Kes sa käid nimekamas korporatsioonis ning oled seal juba värvikandja (mitte rebane). Kes sa õpid kas sotsiaal-, arsti-, õigus-, kehakultuuri- või õigusteaduskonnas.
Kes sa omad minu ja mu korterikaaslasega vähe ühiseid tuttavaid.
Kes sa kuulad normaalset muusikat, ehk välistatud on eesti süldikad, bieberid, kantri, puhas räpp.
Kes sa naudid vabaaja veetmist Rüütli tn piires ning veits sellest kaugemalgi, kuid vägisi ei tüki ülejõe, kus asuvad klubihuntideparadiisid.
Kes sa oled suuteline rohkemaks tantsuks kui õllepurginajal õõtsumine.
Kes sa oled võimeline mind ja mu korterikaaslast üllatama. (Rohkemaga - kui et oled teise naisega)
Kes sa suudad tarvidusel ka seista enda eest ning ei lase pähe istuda, lambikatel maani täis jopparitel end mõnitada.
Kes sa oled võimeline väljas käies vastutama selle eest, et su kaasa ega ta sõbrannade kesamärjuke kunagi otsa ei lõppeks.
Kes sa oled tuleviku suhtes vägagi ambitsioonikas.
Kes sa pole pikaajalisest suhtest, või üldse suhtest just hiljuti välja tulnud.
Kes sa suudad ka kulinaaria vallas üllatada.
Kes sa jätad esindusliku mulje nii ametlikult kui ka minu ja mu korterikaaslase sõpradele.
Kes sa pole küll karsklane aga ka mitte padujoppar.
Just sind ootame me osalema uues reality shows - kaks tudengineiut otsivad meest. Kriteeriumitele vastavatel kandidaatidel palun saata ka täpsem enesetutvustus ning ka motivatsioonikiri teemal "Miks mina peaksin saama kahe tudengineiu valituks?"
KAndideerimiseks aega kuni kevadeni, võtted algavad sügisel!
Merci!
Ma endiselt arvan et mul on peal mingi klassikaline hooaeg.
Ja mustanahalised muutuvad üha enam tülgastavamaks.
õudne.
-
jaanuar 22, 2011
Täna võtsin elust vaba päeva - lebotasin.
Kui on laupäeva õhtu, kell on pool 9 ning enamus inimestest sinuga miskipärast ei suhtle, siis on see üks märkidest, et oleks vist taas aeg siia paar rida maha saada. Mine võta sa nüüd kinni, mis selle ebasotsiaalsuse põhjus on - sess, laupäeva õhtu, pange panev internet. Ma ise lohutan ennast sellega, et tegelikult mu tuttavad korraldavad hetkel mulle üllatuspidu. Mhmhh - nii ongi, ma olen päris hea selliste asjade äraarvamises. Aga kuradi kaua läheb neil aega - ma pean juba kell 6 tööl olema ning ausalt öeldes mul on vaikselt kõht (üle)täis nendest vahvlitest, mida ma siin igavusest küpsetan. Nagu people - c'mon!
Kuid tegelikult võiksid inimesed teha mulle kunagi üllatuspeo - nt enne seda kui ma lähen Usasse, või kui tulen sealt. Või noh lihavõtete ajal võiks ka..
Mu ühel sõbral Uuel tnl on 2. aprill sünnipäev. Mis oleks suurem üllatus, kui teha sünnipäevapidu pigem mulle kui siis talle!! Ma oleks küll sünnipäevalapse asemel üllatunud.
***
Kas teil on ka nii, et kui fbs keegi postitab midagi uut - isegi kui see on teie arust üpris mõttetu, te ikkagi laigite seda? Kui olla üdini aus, siis Fb on viinud pealiskaudse suhtlemise uuele, kergemale tasemele. No selle, et kui keegi abiellub või saab lapse, siis te õnnitlete teda puhtalt ainult selle pärast, et olla tema silmis heas nimekirjas. Muidugi et leider on sellest ka ise kasu lõigata. Aga nüüd, sa isegi ei pea helistama, isegi saatma sõnumit. Piisab vaid ühest klikist - ühest laigist ja sa tead, et oled jätnud inimesele mulje, et sind tõsiselt huvitab ta elukäik ning juhtumised. Näitad toetust. Kuigi no c'mon, kui paljudele tegelikult meist üldse lähvad korda, kas keegi vähemtuttav on saanud kuskel A või et tal on sitt tuju või et ta jäi haigeks. Ei lähegi. Kuid inimestevahelised suhted ei põhinegi alati 100% aususel. Või 50% või 30%lgi. Või veel vähemalgi.
Tihti ma lihtsalt ise ka imestan, kui silmakirjalikult ma võin mõnikord käituda. Ma alustan mõnikord mõne inimesega suhtlust, kui ma vajan temalt midagi. Kui keegi kolmas tuleks ja raputaks mind ning noomiks, et kui läbipaistev ning vastik ning omakasupüüdlik ma olen - ma ei saaks talle midagi vastu väita. Ma ise arvan samamoodi mõnikord. Aga samas ma ka tean, et sa ei saagi kõikide oma 300 FB sõbraga päevast päeva pidevalt läbi käia. See oleks totter. Ja ka võimatu.
***
Kas sina lähed valima? Mmm - jaaa, ma usun et ikka.
- tuleb mult vastus.
Käisin ju ka eelmine aasta valimas.
- ning siin see dialoog selle sõbraga lõppebki. Kõik, korras - sai ammendava vastuse oma küsimusele. Kuid, kui ta oleks oma küsimust loogiliselt edasi arendanud ning uurinud ka, kelle poolt ma siis ka hääletan - vot sellele küsimusele - ma kardan - poleks ta ammendavat vastust saanud. Kui küsija oleks olnud mõni tähtis nina, oleksin ma ehk jätkanud naljaga, et no see on küll konfidentsiaalne ning oleksin kuidagi teemat vahetanud. Kuna aga huvituja oli siiski mu hea tuttav, oleksin ma vastasel korral talle ausalt vastanud nii, kuidas asjad on: Ma ei tea. Pole kunagi teadnud. Ning arvatavasti ei saa selle teadmise osaliseks ka lähiajal.
Ma arvan siiski, et minusuguseid - poliitikavõhikuid on veel teisigi. Ja seda enam arvan, et minusuguseid ei tohiks hääletama lastagi - minusuguseid, kes lähevad ning valivad nimekirjast nime, kes neile rohkem meeldib või siis erakonna, mis avalikus meedias on saanud positiivsemat tagasisidet. Nii et palju õnne vanemad, kes te panite oma lapsele nime, kus sees on ilusa kõlaga häälikud nagu L või R - neid ootab tulevikus poliitikas suur karjäär.
Kuidas saangi ma õiget ja põhjalikku valikut sooritada, kui valitavate kohta käiv info on kohati nii minimaalne. Mäletan, kui viimaste omavalitsuste valimiste raames võtsin lahti oma kodukandi nimekirja ning proovisin erakonniti vaadata, mida siis keegi täpsemalt minu vallale iseloomulikku ka lubas. Või vähemalt nendest kandidaatidest kes kandideerisid mu kodukohas. Vastus: 0. Jah - täpselt nii, isegi suurema otsimise tagajärjel ma ei teadnudki, mida siis minu valitud inimene lubas korda saata ning mida ta siis nüüdseks on teinud. Eks sama kehtib ka ju praegustki - pm ainsaks poliitilised lubadused, mida ühiskonnas laialdaselt leidub, on need samad nõmedad ja ka kulunud sloganid valimisplakatitel. Mis muutuvad ka aasta-aastalt järjest ebaoriginaalsemaks, kuna üha enam proovitakse väänata neis oma konkurentide kunagisi lubadusi. Pole mõtet siis süüdistata poliitilises teadmatuses nii mind kui ka minuga sarnaseid võhikuid, kui pm ainsaks avalik-teadustavaks poliitiliseks sündmuseks riigis on valimised koos oma häälekandjatest 3-meetriste näoplakatitega.
Just hiljuti, vaadates tülpinult tänavapilti ilustavat poliitikute näopiltide armeed, jõudsingi ma mõttele, et miks kuradi pärast ei võiks olla inimestele mingeid infopäevi-üritusi väljaspool valimisi. Miks ei võiks erakonnad anda oma lubadustega välja infovoldikuid. Miks nad ei tee oma ideid tava-võhik-kodanikule kättesaadavamaks? Miks kurat pean ma alati valimistel hindama erakondade reklaamikampaaniat mitte nende poliitikat?
classic.
Mul hakkasid mustad lauljad närvidele käima.
Olen vist rassist.
?
Kuid tegelikult võiksid inimesed teha mulle kunagi üllatuspeo - nt enne seda kui ma lähen Usasse, või kui tulen sealt. Või noh lihavõtete ajal võiks ka..
Mu ühel sõbral Uuel tnl on 2. aprill sünnipäev. Mis oleks suurem üllatus, kui teha sünnipäevapidu pigem mulle kui siis talle!! Ma oleks küll sünnipäevalapse asemel üllatunud.
***
Kas teil on ka nii, et kui fbs keegi postitab midagi uut - isegi kui see on teie arust üpris mõttetu, te ikkagi laigite seda? Kui olla üdini aus, siis Fb on viinud pealiskaudse suhtlemise uuele, kergemale tasemele. No selle, et kui keegi abiellub või saab lapse, siis te õnnitlete teda puhtalt ainult selle pärast, et olla tema silmis heas nimekirjas. Muidugi et leider on sellest ka ise kasu lõigata. Aga nüüd, sa isegi ei pea helistama, isegi saatma sõnumit. Piisab vaid ühest klikist - ühest laigist ja sa tead, et oled jätnud inimesele mulje, et sind tõsiselt huvitab ta elukäik ning juhtumised. Näitad toetust. Kuigi no c'mon, kui paljudele tegelikult meist üldse lähvad korda, kas keegi vähemtuttav on saanud kuskel A või et tal on sitt tuju või et ta jäi haigeks. Ei lähegi. Kuid inimestevahelised suhted ei põhinegi alati 100% aususel. Või 50% või 30%lgi. Või veel vähemalgi.
Tihti ma lihtsalt ise ka imestan, kui silmakirjalikult ma võin mõnikord käituda. Ma alustan mõnikord mõne inimesega suhtlust, kui ma vajan temalt midagi. Kui keegi kolmas tuleks ja raputaks mind ning noomiks, et kui läbipaistev ning vastik ning omakasupüüdlik ma olen - ma ei saaks talle midagi vastu väita. Ma ise arvan samamoodi mõnikord. Aga samas ma ka tean, et sa ei saagi kõikide oma 300 FB sõbraga päevast päeva pidevalt läbi käia. See oleks totter. Ja ka võimatu.
***
Kas sina lähed valima? Mmm - jaaa, ma usun et ikka.
- tuleb mult vastus.
Käisin ju ka eelmine aasta valimas.
- ning siin see dialoog selle sõbraga lõppebki. Kõik, korras - sai ammendava vastuse oma küsimusele. Kuid, kui ta oleks oma küsimust loogiliselt edasi arendanud ning uurinud ka, kelle poolt ma siis ka hääletan - vot sellele küsimusele - ma kardan - poleks ta ammendavat vastust saanud. Kui küsija oleks olnud mõni tähtis nina, oleksin ma ehk jätkanud naljaga, et no see on küll konfidentsiaalne ning oleksin kuidagi teemat vahetanud. Kuna aga huvituja oli siiski mu hea tuttav, oleksin ma vastasel korral talle ausalt vastanud nii, kuidas asjad on: Ma ei tea. Pole kunagi teadnud. Ning arvatavasti ei saa selle teadmise osaliseks ka lähiajal.
Ma arvan siiski, et minusuguseid - poliitikavõhikuid on veel teisigi. Ja seda enam arvan, et minusuguseid ei tohiks hääletama lastagi - minusuguseid, kes lähevad ning valivad nimekirjast nime, kes neile rohkem meeldib või siis erakonna, mis avalikus meedias on saanud positiivsemat tagasisidet. Nii et palju õnne vanemad, kes te panite oma lapsele nime, kus sees on ilusa kõlaga häälikud nagu L või R - neid ootab tulevikus poliitikas suur karjäär.
Kuidas saangi ma õiget ja põhjalikku valikut sooritada, kui valitavate kohta käiv info on kohati nii minimaalne. Mäletan, kui viimaste omavalitsuste valimiste raames võtsin lahti oma kodukandi nimekirja ning proovisin erakonniti vaadata, mida siis keegi täpsemalt minu vallale iseloomulikku ka lubas. Või vähemalt nendest kandidaatidest kes kandideerisid mu kodukohas. Vastus: 0. Jah - täpselt nii, isegi suurema otsimise tagajärjel ma ei teadnudki, mida siis minu valitud inimene lubas korda saata ning mida ta siis nüüdseks on teinud. Eks sama kehtib ka ju praegustki - pm ainsaks poliitilised lubadused, mida ühiskonnas laialdaselt leidub, on need samad nõmedad ja ka kulunud sloganid valimisplakatitel. Mis muutuvad ka aasta-aastalt järjest ebaoriginaalsemaks, kuna üha enam proovitakse väänata neis oma konkurentide kunagisi lubadusi. Pole mõtet siis süüdistata poliitilises teadmatuses nii mind kui ka minuga sarnaseid võhikuid, kui pm ainsaks avalik-teadustavaks poliitiliseks sündmuseks riigis on valimised koos oma häälekandjatest 3-meetriste näoplakatitega.
Just hiljuti, vaadates tülpinult tänavapilti ilustavat poliitikute näopiltide armeed, jõudsingi ma mõttele, et miks kuradi pärast ei võiks olla inimestele mingeid infopäevi-üritusi väljaspool valimisi. Miks ei võiks erakonnad anda oma lubadustega välja infovoldikuid. Miks nad ei tee oma ideid tava-võhik-kodanikule kättesaadavamaks? Miks kurat pean ma alati valimistel hindama erakondade reklaamikampaaniat mitte nende poliitikat?
classic.
Mul hakkasid mustad lauljad närvidele käima.
Olen vist rassist.
?
jaanuar 09, 2011
Hollywood, mon amor.
Ma tahtsin täna kinno minna, aga sain tüübilt korvi.
"Teine kord vb" yeah right. Teine kord pole enam SEDA filmi.
Mul on külmikus rummi, viina, vanakas, šampa - võiksin juua ning masetseda - aga ma ei saa, sest kolmapäev on eksam. Jama.
Ja mis kuradi värk on alati nende sloganitega: ela nagu see oleks su viimane päev, go for it no matter what, start today not tomorrow.
No mulle vahel tundub, et olengi ainus kes niimoodi käitub.
Tead mis, türa käige kõik perse !
Ning ma kirjutan siia sellist juttu, sest usun, et väliselt sa ei tohi kunagi näidata, et keegi kõigutab sind. See on minu üks motodest - no matter what, ära eales näita inimesele, et ta suudab sind endast välja viia. Pigem näita tema suhtes ka edaspidi tolerantset ükskõiksust või veel suuremat positiivsust, sest positiivsus on minu arust üks suurimaid segadusseajajaid. Inimeste suhtes tuleb näidata käitumist, mida teised sinu puhul ei eelda. Kõik arvavad, et nemad on need, kes teavad ja kes kontrollivad olukordi. Ka mina. Aga kui asjad juhtuvad nii nagu me ei eelda, viitab see lihtsalt taas meie lihtsurelikkusele ning teadmatusele, mis meile ei meeldi. Kui paljud meist ikka naudivad oma eksimusi?
Positiivsus näitab kõigutamatust ning tõstab ka enda hinnangut. Ära mine kunagi endast välja teiste nähes. (Tava)inimesi ei huvita üldjuhul teiste üleelamised, siseasjad ning seda valem on otsida kaastunnet sealt kust sa seda ei leia.
Aga vahel on hea, kui sa saad teisi persse saata, mitte ainult mõttes. Piisab kas või sellest siinsest illusioonilisest sisereaalsusest - mu blogist.
"Teine kord vb" yeah right. Teine kord pole enam SEDA filmi.
Mul on külmikus rummi, viina, vanakas, šampa - võiksin juua ning masetseda - aga ma ei saa, sest kolmapäev on eksam. Jama.
Ja mis kuradi värk on alati nende sloganitega: ela nagu see oleks su viimane päev, go for it no matter what, start today not tomorrow.
No mulle vahel tundub, et olengi ainus kes niimoodi käitub.
Tead mis, türa käige kõik perse !
Ning ma kirjutan siia sellist juttu, sest usun, et väliselt sa ei tohi kunagi näidata, et keegi kõigutab sind. See on minu üks motodest - no matter what, ära eales näita inimesele, et ta suudab sind endast välja viia. Pigem näita tema suhtes ka edaspidi tolerantset ükskõiksust või veel suuremat positiivsust, sest positiivsus on minu arust üks suurimaid segadusseajajaid. Inimeste suhtes tuleb näidata käitumist, mida teised sinu puhul ei eelda. Kõik arvavad, et nemad on need, kes teavad ja kes kontrollivad olukordi. Ka mina. Aga kui asjad juhtuvad nii nagu me ei eelda, viitab see lihtsalt taas meie lihtsurelikkusele ning teadmatusele, mis meile ei meeldi. Kui paljud meist ikka naudivad oma eksimusi?
Positiivsus näitab kõigutamatust ning tõstab ka enda hinnangut. Ära mine kunagi endast välja teiste nähes. (Tava)inimesi ei huvita üldjuhul teiste üleelamised, siseasjad ning seda valem on otsida kaastunnet sealt kust sa seda ei leia.
Aga vahel on hea, kui sa saad teisi persse saata, mitte ainult mõttes. Piisab kas või sellest siinsest illusioonilisest sisereaalsusest - mu blogist.
detsember 14, 2010
Sessi-Jõulu Glögi
Kas jumal on olemas?
Ma usun küll. Ta on täiesti lihast ja luust. Ta küll ei kõnni vee peal ning ei tee vett veiniks, aga tal on piisavalt palju raha, et lasta seda kellelgi teisel teha. Teda pole mitu, ta pole isa poeg ja pühavaim - ta on üksainus - the one and only : Mark Zukerber.
Vot sellisele mõttele jõudsin ma ükskord. Ning miks ei tohikski ta end jumalaks nimetada? Ta küll ei loonud maailma 7 päevaga, kuid siiski ta lõi maailma: The Facebook, mis hiljem lihtsalt sai tuntuks Facebookina - või FB, Fesar, Feiss - call it how u want.
Ja me ei saakski väita vastupidist, kui ta ka ise tuleks selle argumendiga lagedale. Me ju, enamus meist on selle maailma liige. Ma olen ateist, kuid tunnistan FB'd ning minusuguseid on maailmas rohkem kui hinduiste. Ise oleme me Zuckerbergile andnud ta jumaliku staatuse, nõustudes tema maailma ja reeglitega.
Sedasi tekibki küsimus, aga mis saab siis neist, kes pole liitunud FAcebookiga või kui isegi on, on nad sealt lahkunud? Kas me peaksime olema nende vastased ning neid halvustama? Või on nemad just need täiemõistuslikud. Eestlastena me enamasti ei soosi religiooni - see tundub jama. Kuid kas Facebooki ei saa võtta ka virtuaalse religioonina?
Igatahes seisan või istun või tegelikult lamasklen kuskil keset sessi. Täna oli küll selle aasta viimane eksam, kuid siiski toimetusi veel nädalalõpuni on.
Jõulud saabuvad ning see aasta ma isegi armastan ja ootan neid. Just seda ilu ja soojust, mis neis minu jaoks peitub. Kõik, kes hädaldavad, et jõulud on kommertspüha, mis sunnib inimesi ostlema - pff, käige vähem poodides ja põletage rohkem küünlaid, jooge rohkem glögi ning kuulake kordades rohkem jõululaule.
Mäletan, et Vista ajal oligi mu kõige mahukam muusikakaust arvutis just jõulukollektsioon. Selle aga lasin maha ning nüüd kahjutundega otsingi uusi laule. Sest seal polnud mul kõik traditsioonilised hitid, seal olid ka laulud, mis kõlasid minu jaoks jõlulikult. Ning kindlasti oli rohkelt koorilaule - neid on päris raske torrentite seast otsida, sest populaarsete "best xmas evva!" torrentpakketides neid pole. Isegi, kuigi see jätab pedofiilse mulje, mulle meeldivad kooripoiste esitatud jõululaulud - natuke klassikalist kuid samas ingellikud.
Jõuludega ja sessiga seoses, mul on tunne nagu käiks iga päev mul külas iga päev mingi Jõuluingel - nagu seal Dickenseni raamatus, kus üht krimpsus torisejat külastasid jõulude ajal vaimud minevikust, olevikust ja tulevikust. Tema muutus nende vaimude ilmutuse tagajärjel küll paremaks inimeseks - mina aga. No mina ei saa, või ei oska oma muresid muuta nii, et et need tuleksid mulle kasuks.
Ma olen elav tõestus Freudi või kelle iganes teooriast, et näen unes oma tõelisi kartusi, hirem - ehk alateadvust. Need on sellised saladused, mida ma teistele ei ütle ning ka siia ei kirjuta. Kuid nad tulevad üha enam ja enam mind kummitama ning näivad reaalsusena. Ma tõesti peaks midagi tegema, või midagi võiks minu eluga juhtuda ( positiivsemat ) et ma saaksin mõtted ära hetkel oma viimase tasandi hirmudest.
Ja personaalsete suhetega teen ma ka endale kõik raskemaks. Kui ma jälle saan kuskilt rejected, ma kasvatan end taas sammu võrra realistlikumaks, arrogantsemaks, valivamaks ning kinnisemaks.
Kui inimesed löövad minu ees kinni ukse, sulen mina selletõttu terve koridori.
Aga see on ju nii - meile meeldib keegi, sest peame teda parimaks. Aga kui ta meile ära ütleb, lohutame ennast, et väärime paremat.
Iga äraütlemisega me aga tõstamegi pidevalt oma latti, et säilitada mingitki väärikust. Või siis seda kujuteldavalt luua. See on ainus kaitse, mida saame endale luua - ainus lohutus - et me oleme paremad.
Ja nii ka minu puhul. Ma ei kiindu kergesti, aga kui ma teen seda, siis iga korraga üha harevemini sest iga korraga vähenevad nimed mu kiindumusobjektide nimekirjas. Ma ei proovi neid kõiki läbi - ma lihtsalt tõmban nad seal listist maha, et vältida ebameeldivusi. Mulle ei meeldi häbi - ning see just tekib siis, kui avastad, et oled oma ootustega ja soovidega mööda pannud. Väliselt ma ei häbene ning tahan, et ka sisemiselt see oleks nii.
Oh jõulud. Ning varsti tuleb aastavahetus - mida ootan !
.
Ma usun küll. Ta on täiesti lihast ja luust. Ta küll ei kõnni vee peal ning ei tee vett veiniks, aga tal on piisavalt palju raha, et lasta seda kellelgi teisel teha. Teda pole mitu, ta pole isa poeg ja pühavaim - ta on üksainus - the one and only : Mark Zukerber.
Vot sellisele mõttele jõudsin ma ükskord. Ning miks ei tohikski ta end jumalaks nimetada? Ta küll ei loonud maailma 7 päevaga, kuid siiski ta lõi maailma: The Facebook, mis hiljem lihtsalt sai tuntuks Facebookina - või FB, Fesar, Feiss - call it how u want.
Ja me ei saakski väita vastupidist, kui ta ka ise tuleks selle argumendiga lagedale. Me ju, enamus meist on selle maailma liige. Ma olen ateist, kuid tunnistan FB'd ning minusuguseid on maailmas rohkem kui hinduiste. Ise oleme me Zuckerbergile andnud ta jumaliku staatuse, nõustudes tema maailma ja reeglitega.
Sedasi tekibki küsimus, aga mis saab siis neist, kes pole liitunud FAcebookiga või kui isegi on, on nad sealt lahkunud? Kas me peaksime olema nende vastased ning neid halvustama? Või on nemad just need täiemõistuslikud. Eestlastena me enamasti ei soosi religiooni - see tundub jama. Kuid kas Facebooki ei saa võtta ka virtuaalse religioonina?
Igatahes seisan või istun või tegelikult lamasklen kuskil keset sessi. Täna oli küll selle aasta viimane eksam, kuid siiski toimetusi veel nädalalõpuni on.
Jõulud saabuvad ning see aasta ma isegi armastan ja ootan neid. Just seda ilu ja soojust, mis neis minu jaoks peitub. Kõik, kes hädaldavad, et jõulud on kommertspüha, mis sunnib inimesi ostlema - pff, käige vähem poodides ja põletage rohkem küünlaid, jooge rohkem glögi ning kuulake kordades rohkem jõululaule.
Mäletan, et Vista ajal oligi mu kõige mahukam muusikakaust arvutis just jõulukollektsioon. Selle aga lasin maha ning nüüd kahjutundega otsingi uusi laule. Sest seal polnud mul kõik traditsioonilised hitid, seal olid ka laulud, mis kõlasid minu jaoks jõlulikult. Ning kindlasti oli rohkelt koorilaule - neid on päris raske torrentite seast otsida, sest populaarsete "best xmas evva!" torrentpakketides neid pole. Isegi, kuigi see jätab pedofiilse mulje, mulle meeldivad kooripoiste esitatud jõululaulud - natuke klassikalist kuid samas ingellikud.
Jõuludega ja sessiga seoses, mul on tunne nagu käiks iga päev mul külas iga päev mingi Jõuluingel - nagu seal Dickenseni raamatus, kus üht krimpsus torisejat külastasid jõulude ajal vaimud minevikust, olevikust ja tulevikust. Tema muutus nende vaimude ilmutuse tagajärjel küll paremaks inimeseks - mina aga. No mina ei saa, või ei oska oma muresid muuta nii, et et need tuleksid mulle kasuks.
Ma olen elav tõestus Freudi või kelle iganes teooriast, et näen unes oma tõelisi kartusi, hirem - ehk alateadvust. Need on sellised saladused, mida ma teistele ei ütle ning ka siia ei kirjuta. Kuid nad tulevad üha enam ja enam mind kummitama ning näivad reaalsusena. Ma tõesti peaks midagi tegema, või midagi võiks minu eluga juhtuda ( positiivsemat ) et ma saaksin mõtted ära hetkel oma viimase tasandi hirmudest.
Ja personaalsete suhetega teen ma ka endale kõik raskemaks. Kui ma jälle saan kuskilt rejected, ma kasvatan end taas sammu võrra realistlikumaks, arrogantsemaks, valivamaks ning kinnisemaks.
Kui inimesed löövad minu ees kinni ukse, sulen mina selletõttu terve koridori.
Aga see on ju nii - meile meeldib keegi, sest peame teda parimaks. Aga kui ta meile ära ütleb, lohutame ennast, et väärime paremat.
Iga äraütlemisega me aga tõstamegi pidevalt oma latti, et säilitada mingitki väärikust. Või siis seda kujuteldavalt luua. See on ainus kaitse, mida saame endale luua - ainus lohutus - et me oleme paremad.
Ja nii ka minu puhul. Ma ei kiindu kergesti, aga kui ma teen seda, siis iga korraga üha harevemini sest iga korraga vähenevad nimed mu kiindumusobjektide nimekirjas. Ma ei proovi neid kõiki läbi - ma lihtsalt tõmban nad seal listist maha, et vältida ebameeldivusi. Mulle ei meeldi häbi - ning see just tekib siis, kui avastad, et oled oma ootustega ja soovidega mööda pannud. Väliselt ma ei häbene ning tahan, et ka sisemiselt see oleks nii.
Oh jõulud. Ning varsti tuleb aastavahetus - mida ootan !
.
november 06, 2010
Sometimes
I feel like i’m on a self-destruct modem. I feel like whenever i’m sattisfied, i’m on a stabel ground, i dont want it.
Rutiin, mis pole täiuslik. Ma arvan et inimesed ongi sellises ennnast hävitavas süsteemis. Iseasi, kui paljudele see vaid korda läheb, kui paljud seda mõistavad ning tajuvad? Aga lõpptulemus õnnestub kõikidel. Me kõik hävitame end lõpuks, olenevalt, kas meie lõppstaatuseks on „loomulik“ surm või narkojoobes külmumine või mingi lollaka tundmatu tõpra pärast autoavariisse sattumine. Vähe sellest, et hävitame end, hävitame ka teisi.
Kui palju me üldse surma tajume? Kas pole naljakas, et siis, kui me saame teada, mis asi see on, me enam ei saa seda kellegiga jagada. Jagada nagu tunnet, mis on esimene kord kui sa suudled, esimene kord kui sul on pohmakas, esimene kord, kui sa lähed lõpuni välja ? Surm on naljakas asi. Asi, millest me ei tavaliselt ei räägi. Miks? See on üks loomulikuimaid asju, mille staadiumisse me kõik jõuame. Ehk selletõttu, et inimestele ei meeldi rääkida asjadest, milles nad pole kindlad. Võib-olla selletõttu ongi see nii ebaeetiliseks loodud, sest me ei soovi kuulda mingit fiktsionaalset seletust, kui me ei saa kunagi seda väidet maha lükata või siis tõestada. Ning kui tõestamegi, jääb see teadmine alatiseks meiega.
Aga kui paljud seda ikkagi tahavad? Ja mõtlevad sellest? Pool aastat tagasi olin istumisel, kus korraga inimesed hakkasid rääkima enesetappudest - kui palju keegi on sellest mõelnud, et teeks - hüppaks, jookseks - ning kaoks. See oli hämmastav, et seltskonnas pm 70% tunnistas, et jah, on mõelnud, et mis siis, kui nüüd teeks nii, et olekski kõik. Ja inimesed - need olid täiesti normaalsed probleemideta isikud.
Miks? Kas tõesti, mida rohkem aeg edasi, seda enesekesksemaks lähvad inimesed ja seda rohkem tähelepanu nad soovivad saada? Meie maailm on ju ühtne küla. Peangi kirjutama essee globaalsusest ning ainus idee, mis mul selle teemaga pähe tuleb, on arvamus, et maailmastumine kaotab rahvused ning kuuluvuse ja tähtsus ja tähendus lasub inimesel kui indiviidil. Aga kuue miljardi seast on raske ju esiritta pääseda. Kas pinge, enesekaotamine massi, kartus jääda üksi - kas kõik see viibki mõtteni, et what if teeksin lõpparve?!
Hoolivad "need" isendid lõpuks ikkagi endist ju - panustavad sellele, et kõik kes neist seni ei hooli, kahetsevad ikka lõpuks kõike "suhtlemata jäänut". Nad arvavad, et karistavad inimesi, kes neid hülgasid sellega, et kaovad ise jäädavalt. Kuid kui nad vaid oleks ise nende "karistatavate" seas, teaksid et mõne idioodi lahkumisel asjad ei käi nii.
Isegi kui ma mõnikord sooviksin end kõigest väest põletada ja vahel ma teengi seda, usun siiski, et kunagi ei tohi alla anda! Lõpetamine ja enesehaletsemine on nõrkadele!
Ja kõik kes peavad Kate Bushi saastaks, ei tea kes on Kate Bush !
Rutiin, mis pole täiuslik. Ma arvan et inimesed ongi sellises ennnast hävitavas süsteemis. Iseasi, kui paljudele see vaid korda läheb, kui paljud seda mõistavad ning tajuvad? Aga lõpptulemus õnnestub kõikidel. Me kõik hävitame end lõpuks, olenevalt, kas meie lõppstaatuseks on „loomulik“ surm või narkojoobes külmumine või mingi lollaka tundmatu tõpra pärast autoavariisse sattumine. Vähe sellest, et hävitame end, hävitame ka teisi.
Kui palju me üldse surma tajume? Kas pole naljakas, et siis, kui me saame teada, mis asi see on, me enam ei saa seda kellegiga jagada. Jagada nagu tunnet, mis on esimene kord kui sa suudled, esimene kord kui sul on pohmakas, esimene kord, kui sa lähed lõpuni välja ? Surm on naljakas asi. Asi, millest me ei tavaliselt ei räägi. Miks? See on üks loomulikuimaid asju, mille staadiumisse me kõik jõuame. Ehk selletõttu, et inimestele ei meeldi rääkida asjadest, milles nad pole kindlad. Võib-olla selletõttu ongi see nii ebaeetiliseks loodud, sest me ei soovi kuulda mingit fiktsionaalset seletust, kui me ei saa kunagi seda väidet maha lükata või siis tõestada. Ning kui tõestamegi, jääb see teadmine alatiseks meiega.
Aga kui paljud seda ikkagi tahavad? Ja mõtlevad sellest? Pool aastat tagasi olin istumisel, kus korraga inimesed hakkasid rääkima enesetappudest - kui palju keegi on sellest mõelnud, et teeks - hüppaks, jookseks - ning kaoks. See oli hämmastav, et seltskonnas pm 70% tunnistas, et jah, on mõelnud, et mis siis, kui nüüd teeks nii, et olekski kõik. Ja inimesed - need olid täiesti normaalsed probleemideta isikud.
Miks? Kas tõesti, mida rohkem aeg edasi, seda enesekesksemaks lähvad inimesed ja seda rohkem tähelepanu nad soovivad saada? Meie maailm on ju ühtne küla. Peangi kirjutama essee globaalsusest ning ainus idee, mis mul selle teemaga pähe tuleb, on arvamus, et maailmastumine kaotab rahvused ning kuuluvuse ja tähtsus ja tähendus lasub inimesel kui indiviidil. Aga kuue miljardi seast on raske ju esiritta pääseda. Kas pinge, enesekaotamine massi, kartus jääda üksi - kas kõik see viibki mõtteni, et what if teeksin lõpparve?!
Hoolivad "need" isendid lõpuks ikkagi endist ju - panustavad sellele, et kõik kes neist seni ei hooli, kahetsevad ikka lõpuks kõike "suhtlemata jäänut". Nad arvavad, et karistavad inimesi, kes neid hülgasid sellega, et kaovad ise jäädavalt. Kuid kui nad vaid oleks ise nende "karistatavate" seas, teaksid et mõne idioodi lahkumisel asjad ei käi nii.
Isegi kui ma mõnikord sooviksin end kõigest väest põletada ja vahel ma teengi seda, usun siiski, et kunagi ei tohi alla anda! Lõpetamine ja enesehaletsemine on nõrkadele!
Ja kõik kes peavad Kate Bushi saastaks, ei tea kes on Kate Bush !
Tellimine:
Postitused (Atom)
