Kas jumal on olemas?
Ma usun küll. Ta on täiesti lihast ja luust. Ta küll ei kõnni vee peal ning ei tee vett veiniks, aga tal on piisavalt palju raha, et lasta seda kellelgi teisel teha. Teda pole mitu, ta pole isa poeg ja pühavaim - ta on üksainus - the one and only : Mark Zukerber.
Vot sellisele mõttele jõudsin ma ükskord. Ning miks ei tohikski ta end jumalaks nimetada? Ta küll ei loonud maailma 7 päevaga, kuid siiski ta lõi maailma: The Facebook, mis hiljem lihtsalt sai tuntuks Facebookina - või FB, Fesar, Feiss - call it how u want.
Ja me ei saakski väita vastupidist, kui ta ka ise tuleks selle argumendiga lagedale. Me ju, enamus meist on selle maailma liige. Ma olen ateist, kuid tunnistan FB'd ning minusuguseid on maailmas rohkem kui hinduiste. Ise oleme me Zuckerbergile andnud ta jumaliku staatuse, nõustudes tema maailma ja reeglitega.
Sedasi tekibki küsimus, aga mis saab siis neist, kes pole liitunud FAcebookiga või kui isegi on, on nad sealt lahkunud? Kas me peaksime olema nende vastased ning neid halvustama? Või on nemad just need täiemõistuslikud. Eestlastena me enamasti ei soosi religiooni - see tundub jama. Kuid kas Facebooki ei saa võtta ka virtuaalse religioonina?
Igatahes seisan või istun või tegelikult lamasklen kuskil keset sessi. Täna oli küll selle aasta viimane eksam, kuid siiski toimetusi veel nädalalõpuni on.
Jõulud saabuvad ning see aasta ma isegi armastan ja ootan neid. Just seda ilu ja soojust, mis neis minu jaoks peitub. Kõik, kes hädaldavad, et jõulud on kommertspüha, mis sunnib inimesi ostlema - pff, käige vähem poodides ja põletage rohkem küünlaid, jooge rohkem glögi ning kuulake kordades rohkem jõululaule.
Mäletan, et Vista ajal oligi mu kõige mahukam muusikakaust arvutis just jõulukollektsioon. Selle aga lasin maha ning nüüd kahjutundega otsingi uusi laule. Sest seal polnud mul kõik traditsioonilised hitid, seal olid ka laulud, mis kõlasid minu jaoks jõlulikult. Ning kindlasti oli rohkelt koorilaule - neid on päris raske torrentite seast otsida, sest populaarsete "best xmas evva!" torrentpakketides neid pole. Isegi, kuigi see jätab pedofiilse mulje, mulle meeldivad kooripoiste esitatud jõululaulud - natuke klassikalist kuid samas ingellikud.
Jõuludega ja sessiga seoses, mul on tunne nagu käiks iga päev mul külas iga päev mingi Jõuluingel - nagu seal Dickenseni raamatus, kus üht krimpsus torisejat külastasid jõulude ajal vaimud minevikust, olevikust ja tulevikust. Tema muutus nende vaimude ilmutuse tagajärjel küll paremaks inimeseks - mina aga. No mina ei saa, või ei oska oma muresid muuta nii, et et need tuleksid mulle kasuks.
Ma olen elav tõestus Freudi või kelle iganes teooriast, et näen unes oma tõelisi kartusi, hirem - ehk alateadvust. Need on sellised saladused, mida ma teistele ei ütle ning ka siia ei kirjuta. Kuid nad tulevad üha enam ja enam mind kummitama ning näivad reaalsusena. Ma tõesti peaks midagi tegema, või midagi võiks minu eluga juhtuda ( positiivsemat ) et ma saaksin mõtted ära hetkel oma viimase tasandi hirmudest.
Ja personaalsete suhetega teen ma ka endale kõik raskemaks. Kui ma jälle saan kuskilt rejected, ma kasvatan end taas sammu võrra realistlikumaks, arrogantsemaks, valivamaks ning kinnisemaks.
Kui inimesed löövad minu ees kinni ukse, sulen mina selletõttu terve koridori.
Aga see on ju nii - meile meeldib keegi, sest peame teda parimaks. Aga kui ta meile ära ütleb, lohutame ennast, et väärime paremat.
Iga äraütlemisega me aga tõstamegi pidevalt oma latti, et säilitada mingitki väärikust. Või siis seda kujuteldavalt luua. See on ainus kaitse, mida saame endale luua - ainus lohutus - et me oleme paremad.
Ja nii ka minu puhul. Ma ei kiindu kergesti, aga kui ma teen seda, siis iga korraga üha harevemini sest iga korraga vähenevad nimed mu kiindumusobjektide nimekirjas. Ma ei proovi neid kõiki läbi - ma lihtsalt tõmban nad seal listist maha, et vältida ebameeldivusi. Mulle ei meeldi häbi - ning see just tekib siis, kui avastad, et oled oma ootustega ja soovidega mööda pannud. Väliselt ma ei häbene ning tahan, et ka sisemiselt see oleks nii.
Oh jõulud. Ning varsti tuleb aastavahetus - mida ootan !
.
detsember 14, 2010
november 06, 2010
Sometimes
I feel like i’m on a self-destruct modem. I feel like whenever i’m sattisfied, i’m on a stabel ground, i dont want it.
Rutiin, mis pole täiuslik. Ma arvan et inimesed ongi sellises ennnast hävitavas süsteemis. Iseasi, kui paljudele see vaid korda läheb, kui paljud seda mõistavad ning tajuvad? Aga lõpptulemus õnnestub kõikidel. Me kõik hävitame end lõpuks, olenevalt, kas meie lõppstaatuseks on „loomulik“ surm või narkojoobes külmumine või mingi lollaka tundmatu tõpra pärast autoavariisse sattumine. Vähe sellest, et hävitame end, hävitame ka teisi.
Kui palju me üldse surma tajume? Kas pole naljakas, et siis, kui me saame teada, mis asi see on, me enam ei saa seda kellegiga jagada. Jagada nagu tunnet, mis on esimene kord kui sa suudled, esimene kord kui sul on pohmakas, esimene kord, kui sa lähed lõpuni välja ? Surm on naljakas asi. Asi, millest me ei tavaliselt ei räägi. Miks? See on üks loomulikuimaid asju, mille staadiumisse me kõik jõuame. Ehk selletõttu, et inimestele ei meeldi rääkida asjadest, milles nad pole kindlad. Võib-olla selletõttu ongi see nii ebaeetiliseks loodud, sest me ei soovi kuulda mingit fiktsionaalset seletust, kui me ei saa kunagi seda väidet maha lükata või siis tõestada. Ning kui tõestamegi, jääb see teadmine alatiseks meiega.
Aga kui paljud seda ikkagi tahavad? Ja mõtlevad sellest? Pool aastat tagasi olin istumisel, kus korraga inimesed hakkasid rääkima enesetappudest - kui palju keegi on sellest mõelnud, et teeks - hüppaks, jookseks - ning kaoks. See oli hämmastav, et seltskonnas pm 70% tunnistas, et jah, on mõelnud, et mis siis, kui nüüd teeks nii, et olekski kõik. Ja inimesed - need olid täiesti normaalsed probleemideta isikud.
Miks? Kas tõesti, mida rohkem aeg edasi, seda enesekesksemaks lähvad inimesed ja seda rohkem tähelepanu nad soovivad saada? Meie maailm on ju ühtne küla. Peangi kirjutama essee globaalsusest ning ainus idee, mis mul selle teemaga pähe tuleb, on arvamus, et maailmastumine kaotab rahvused ning kuuluvuse ja tähtsus ja tähendus lasub inimesel kui indiviidil. Aga kuue miljardi seast on raske ju esiritta pääseda. Kas pinge, enesekaotamine massi, kartus jääda üksi - kas kõik see viibki mõtteni, et what if teeksin lõpparve?!
Hoolivad "need" isendid lõpuks ikkagi endist ju - panustavad sellele, et kõik kes neist seni ei hooli, kahetsevad ikka lõpuks kõike "suhtlemata jäänut". Nad arvavad, et karistavad inimesi, kes neid hülgasid sellega, et kaovad ise jäädavalt. Kuid kui nad vaid oleks ise nende "karistatavate" seas, teaksid et mõne idioodi lahkumisel asjad ei käi nii.
Isegi kui ma mõnikord sooviksin end kõigest väest põletada ja vahel ma teengi seda, usun siiski, et kunagi ei tohi alla anda! Lõpetamine ja enesehaletsemine on nõrkadele!
Ja kõik kes peavad Kate Bushi saastaks, ei tea kes on Kate Bush !
Rutiin, mis pole täiuslik. Ma arvan et inimesed ongi sellises ennnast hävitavas süsteemis. Iseasi, kui paljudele see vaid korda läheb, kui paljud seda mõistavad ning tajuvad? Aga lõpptulemus õnnestub kõikidel. Me kõik hävitame end lõpuks, olenevalt, kas meie lõppstaatuseks on „loomulik“ surm või narkojoobes külmumine või mingi lollaka tundmatu tõpra pärast autoavariisse sattumine. Vähe sellest, et hävitame end, hävitame ka teisi.
Kui palju me üldse surma tajume? Kas pole naljakas, et siis, kui me saame teada, mis asi see on, me enam ei saa seda kellegiga jagada. Jagada nagu tunnet, mis on esimene kord kui sa suudled, esimene kord kui sul on pohmakas, esimene kord, kui sa lähed lõpuni välja ? Surm on naljakas asi. Asi, millest me ei tavaliselt ei räägi. Miks? See on üks loomulikuimaid asju, mille staadiumisse me kõik jõuame. Ehk selletõttu, et inimestele ei meeldi rääkida asjadest, milles nad pole kindlad. Võib-olla selletõttu ongi see nii ebaeetiliseks loodud, sest me ei soovi kuulda mingit fiktsionaalset seletust, kui me ei saa kunagi seda väidet maha lükata või siis tõestada. Ning kui tõestamegi, jääb see teadmine alatiseks meiega.
Aga kui paljud seda ikkagi tahavad? Ja mõtlevad sellest? Pool aastat tagasi olin istumisel, kus korraga inimesed hakkasid rääkima enesetappudest - kui palju keegi on sellest mõelnud, et teeks - hüppaks, jookseks - ning kaoks. See oli hämmastav, et seltskonnas pm 70% tunnistas, et jah, on mõelnud, et mis siis, kui nüüd teeks nii, et olekski kõik. Ja inimesed - need olid täiesti normaalsed probleemideta isikud.
Miks? Kas tõesti, mida rohkem aeg edasi, seda enesekesksemaks lähvad inimesed ja seda rohkem tähelepanu nad soovivad saada? Meie maailm on ju ühtne küla. Peangi kirjutama essee globaalsusest ning ainus idee, mis mul selle teemaga pähe tuleb, on arvamus, et maailmastumine kaotab rahvused ning kuuluvuse ja tähtsus ja tähendus lasub inimesel kui indiviidil. Aga kuue miljardi seast on raske ju esiritta pääseda. Kas pinge, enesekaotamine massi, kartus jääda üksi - kas kõik see viibki mõtteni, et what if teeksin lõpparve?!
Hoolivad "need" isendid lõpuks ikkagi endist ju - panustavad sellele, et kõik kes neist seni ei hooli, kahetsevad ikka lõpuks kõike "suhtlemata jäänut". Nad arvavad, et karistavad inimesi, kes neid hülgasid sellega, et kaovad ise jäädavalt. Kuid kui nad vaid oleks ise nende "karistatavate" seas, teaksid et mõne idioodi lahkumisel asjad ei käi nii.
Isegi kui ma mõnikord sooviksin end kõigest väest põletada ja vahel ma teengi seda, usun siiski, et kunagi ei tohi alla anda! Lõpetamine ja enesehaletsemine on nõrkadele!
Ja kõik kes peavad Kate Bushi saastaks, ei tea kes on Kate Bush !
oktoober 28, 2010
I am special, kuigi joon kohvi
Tulin koju ja tegin kohvi. Tegin seda, sest tundsin, et mul oli isu selle järgi. Jumalast loomulik kulg - kui sa tunned et tahad midagi, siis sa proovid ka seda saada.
Nii naljakas. Kui ma tulin alguses Tartu, ma proovisin tegelikult teistest erineda - mitte nendega kaasa minna, jääda iseendaks. Toona see peegeldus mulle sellistes väikestes harjumustes, millele rõhku panin: ma ei joo kohvi, ma ei suitseta, ma ei kanna meinstriim riideid, ma ei värvi küüsi, ma ei kanna ehteid, ma ei lõika endale meinstriim soengut, ma ei kuula igapäevast muusikat või artiste, kes on väga populaarsed jne jne.
Ma tahtsin pingsalt näida sellisena nagu ma Võrust tulin. Sellinne nunnu ja süütu ning lihtne. Filmides lähevad nad ju alati teistele peale - inimene ilmub väiksest kohast suurde ühiskonda ja kõikidel tekib teda nähes nunnufaktor.
Aga
Aga ausalt öeldes TArtus siin selline asi ei mõju. Kuskil suurlinnas tõesti. Sellistes suurtes linnades nagu seal filmides. Sest.
Sest enamus on tulnud sellest samast "väiksest" kohast kust mina. Eesti ongi ju väike koht. Ning mis nunnudust tekitab inimestes see, mille staatusest nad püüavad ise välja pääseda. Ega ma isegi ei satu vaimustusse inimesest, kes püüavad samamoodi pingsalt tuua esile seda, et ta on teistugune ja seetõttu eriline.
Nii et pole mõtet jätta kohvi joomata selle pärast, et pälvida sellega teiste tähelepanu. Kui sina ei joo, siis tuleb keegi teine ja joob ise selle ära.
Erilisus ei sõltu sellest, kas sa lähed massiga kaasa ning jood ka kohvi nagu kõik stiilsed bohoinimesed või siis mitte. Erilisus seisneb su olemuses. Erilisus tuleb välja siis, kui sa teed kõiki neid, mida teisedki AGA sa paistad ikkagi silma. Sa jääd meelde. Sest sa oled võimaldanud endale kõik, mida sa tahad, olenemata sellest, kas see on meinstriim or not. Mõnikord on isegi hea minna teistega kaasa - see näitab, kuidas sa austad nende traditsioone. Isegi siis, kui nad tervitavad sind Sieg Hailiga - nad teevad seda, sest peavad sind omaks. Erilisus ei pea olema individuaalne. Erilisus saavutatakse ka sellega, kui sa kuulud kuhugi, sest alati on ju rohkem neid, kes sinna samasse gruppi ei kuulu.
Erilisust ei taotleta, eriline lihtsalt ollakse, vastasel juhul on inimene lihtsalt eriline tropp.
Tegelikult ma ootan jõule !
Nii naljakas. Kui ma tulin alguses Tartu, ma proovisin tegelikult teistest erineda - mitte nendega kaasa minna, jääda iseendaks. Toona see peegeldus mulle sellistes väikestes harjumustes, millele rõhku panin: ma ei joo kohvi, ma ei suitseta, ma ei kanna meinstriim riideid, ma ei värvi küüsi, ma ei kanna ehteid, ma ei lõika endale meinstriim soengut, ma ei kuula igapäevast muusikat või artiste, kes on väga populaarsed jne jne.
Ma tahtsin pingsalt näida sellisena nagu ma Võrust tulin. Sellinne nunnu ja süütu ning lihtne. Filmides lähevad nad ju alati teistele peale - inimene ilmub väiksest kohast suurde ühiskonda ja kõikidel tekib teda nähes nunnufaktor.
Aga
Aga ausalt öeldes TArtus siin selline asi ei mõju. Kuskil suurlinnas tõesti. Sellistes suurtes linnades nagu seal filmides. Sest.
Sest enamus on tulnud sellest samast "väiksest" kohast kust mina. Eesti ongi ju väike koht. Ning mis nunnudust tekitab inimestes see, mille staatusest nad püüavad ise välja pääseda. Ega ma isegi ei satu vaimustusse inimesest, kes püüavad samamoodi pingsalt tuua esile seda, et ta on teistugune ja seetõttu eriline.
Nii et pole mõtet jätta kohvi joomata selle pärast, et pälvida sellega teiste tähelepanu. Kui sina ei joo, siis tuleb keegi teine ja joob ise selle ära.
Erilisus ei sõltu sellest, kas sa lähed massiga kaasa ning jood ka kohvi nagu kõik stiilsed bohoinimesed või siis mitte. Erilisus seisneb su olemuses. Erilisus tuleb välja siis, kui sa teed kõiki neid, mida teisedki AGA sa paistad ikkagi silma. Sa jääd meelde. Sest sa oled võimaldanud endale kõik, mida sa tahad, olenemata sellest, kas see on meinstriim or not. Mõnikord on isegi hea minna teistega kaasa - see näitab, kuidas sa austad nende traditsioone. Isegi siis, kui nad tervitavad sind Sieg Hailiga - nad teevad seda, sest peavad sind omaks. Erilisus ei pea olema individuaalne. Erilisus saavutatakse ka sellega, kui sa kuulud kuhugi, sest alati on ju rohkem neid, kes sinna samasse gruppi ei kuulu.
Erilisust ei taotleta, eriline lihtsalt ollakse, vastasel juhul on inimene lihtsalt eriline tropp.
Tegelikult ma ootan jõule !
oktoober 07, 2010
Kustutasin viimase sissekande ära. Mitte et see oleks vale, aga ma ei taha, et teade nüüd titulleeriks mu blogi.
Aga laul on jätkuvalt hea.
Käisin ka kinos vaatamas Social Networki - filmi, kust see laul on pärit. Väga hea oli.
KOhe kohe lippan Wernerisse - saan jrk USA inimesega kokku.
JEps. Meibi - meibi beibi olen mina suvel teisel pool ookeanit. AGa võib-olla ka mitte. Miski pole kindel.
Homme lähen tööle ka. Kuigi oleksin pidanud juba täna minema, aga ma skippisin esimese päeva . . . olude sunnil.
NIng juuksed lõikasin ka lühikeseks.
Aga laul on siiski parim.
Juba pikemat aega.
Aga laul on jätkuvalt hea.
Käisin ka kinos vaatamas Social Networki - filmi, kust see laul on pärit. Väga hea oli.
KOhe kohe lippan Wernerisse - saan jrk USA inimesega kokku.
JEps. Meibi - meibi beibi olen mina suvel teisel pool ookeanit. AGa võib-olla ka mitte. Miski pole kindel.
Homme lähen tööle ka. Kuigi oleksin pidanud juba täna minema, aga ma skippisin esimese päeva . . . olude sunnil.
NIng juuksed lõikasin ka lühikeseks.
Aga laul on siiski parim.
Juba pikemat aega.
september 30, 2010
not war
Mäletan kui Tasuja väitis eelmine aasta, et ta vihkab naisi. Ta kardab neid ta vihkab neid ta ei taha neid oma ümber. Mina vaatasin toona sellele läbi huumorivinkli ning kuulasin joovastusega, mida ta ütleb, kuidas põhjendab. Mina olin ka ju naine ning ta vihkas ka mind. Aga mind see ei häirind. Tasuja on miskipärast mind alati tõmmanud ning tõmbab ka siiani. Ma ei saa väita, et kõik mis ta ütleb on õige - aga see on alati nii kuradima hästi põhjendatud ja see on ka nii konkreetne, uudne - inimesel ei jää võimalust midagi muud öelda, mistõttu mulle meeldib see!
Võib-olla siis ma ei saanud aru, miks ta vihkab naisi. Ma väga ei süübinudki sellesse. Vihkab - ei vihka - tema asi, otseselt see mind ei tapa ka ja väidetavalt on viha ning armastuse vahel õhkõrn joon.
Aga nüüd ma saan aru, miks ta vihkas neid.
Naised o n ju vastikud. Neil on alati midagi öelda. Nad on teistest targemad. Meestest ilmtingimata ju. Ja kui milleski pole, siis no see on lihtsalt meeste valdkond (loe: liialt igav teema). Nad teavad kõike. Nad on kõigega kursis. Nende arvamus on kuld ning jumal tänatud, et nad on võimelised tootma seda nii palju! (Kuid vanarahvaski teadis viljapõllul rassides, et kvantiteet ei võrdu kvaliteediga.) Nii nagu teevad nemad - nii on alati õige. Ainult teised on kogematud ning panevad teemadest mööda. Aga no, oma kommentaaridega nad oskavad kindlasti ka aidata kaaslasi. Aga tihti naised ei aita neid ümbritsevaid, keda nad titulleerivad hädaabivajajateks. Siis pole ju midagi enam, millest rääkida, kommenteerida, jutus näitena tuua. Naised oskavad olla maitsekalt ilusad. Rõhk sõnal "maitsekalt", sest kui teised ümbritsevatest naistest tunduvad ilusmad - nad on kurat ju üle pingutanud! Ja kui teised tunduvad koledamad - kurat! kinkige keegi neile koju peegel! Ja naiste "plusse"(pange tähele, hääldasin seda viimast sõna kohe väga lõunaeestlase moodi) võib tuua veel ja veel ja v e e l, sest nad on ju n a i s e d ning nii palju kui nemad suudavad rääkida, nii palju saab ka neist rääkida.
Ja ma peaksin neid vihkama . . aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei tea kuidas küll Tasuja suutis omal ajal sellest faktist mööda vaadata. . . aga . . . ma olen ka ju ise naine. Ning sama palju, kui ma vihkaksin naisi, ma vihkaksin ka ennast. Mistõttu läheb see kõik pigem paradoksi alla.
Kuid siiski pean ma end teistest pisut "kainema" mõistusega naiseks. Aga ka see võib olla vabalt mõni naiste tendents, kus ta alati teab, et on teistest targem.
LIhtsalt selle kõige eelneva heietamise põhjus on viimaste päevade avastus, mis viis mind üllatavalt endast välja. On uskumatu, kuidas väga lähedased inimesed võivad sind oma hinnangutega niivõrd üllatada ja mõtlema panna ning isegi nutma ajada. AGa eks see käib naiseks olemise juurde. Naised ei arva - nad teavad! Ning oli kurb tõdeda, missugune ma oma lähiringkonnas mõnedele olen. Võib-olla kõigile?
Ei - mitte kõigile, sest iseendale ma selline polnud ja ka pole.
FAkt, kuidas mind titulleeriti, jääb küll hetkel mu enda teada. Ma ei teagi mis mind enim selle lause puhul hämmastas. Kas see, et ma tõesti jätan inimestele sellise mulje? Kas ma tõesti käitun nii? Kas nad tõesti on nii naiselikult piiratud meeltega, kuid samas teavad kõike? Naljakas - teavad kõike AGA on piiratud? Ei toimi ju väga? Ju siis on miski seal mäda.
Jah, me kõik peame end mingites teemades teistest targemaks ja võib-olla tekitab minust sellist "ma olen hämmingus mistõttu kajastan seda oma blogis" hoiakut just olukord, kus mingid inimesed peavad oma kogemuste tõttu end siis omakorda minust targemaks. JA ma võin vabalt näidata näpuga, kes tegelikult selles ja teistes valdkondades ka reaalselt ongi minust targemad.
Aga nende puhul - no kurat! ma olen ikka endast piisavalt heal arvamusel, arvamusel millel on ka alust ja nii ignorantselt ma tavaliselt ei lase enda kohta öelda. Ja ma ei teekski sellest numbrit, kui tegemist poleks inimestega, kes peaksid mind teades MITTE väitma selliseid sloganeid. Ma arvasin, et nad teavad mind.
Aga jah, ma lihtsalt lepin järeldusega, et naistele ongi omane arvamine ja teadmine ning tihti see ei langegi kokku reaalsusega. Peaasi, et nad saavad midagi arvata - millesse nad usuvad - siis on nende päev korda läinud.
Enne kui ma selle postituse lõpetan, mainin ära, et on siiski olemas ka tarku naisi. Ning õnneks ka minu tutvusringkonnas leidub neid. Ise ma end ei pea piisavalt targaks. Kuskel mul on see aru, kuid tihti saab kõik nullitud minu naiselikkusega, mistõttu tuleb leida endale inimesed, kes suudavad oma naiselikkust kontrollida. Ja kui te leiate need, siis jumalapärast, ärge neid kunagi kaotage !
Lissie on ka tark naine.
Võib-olla siis ma ei saanud aru, miks ta vihkab naisi. Ma väga ei süübinudki sellesse. Vihkab - ei vihka - tema asi, otseselt see mind ei tapa ka ja väidetavalt on viha ning armastuse vahel õhkõrn joon.
Aga nüüd ma saan aru, miks ta vihkas neid.
Naised o n ju vastikud. Neil on alati midagi öelda. Nad on teistest targemad. Meestest ilmtingimata ju. Ja kui milleski pole, siis no see on lihtsalt meeste valdkond (loe: liialt igav teema). Nad teavad kõike. Nad on kõigega kursis. Nende arvamus on kuld ning jumal tänatud, et nad on võimelised tootma seda nii palju! (Kuid vanarahvaski teadis viljapõllul rassides, et kvantiteet ei võrdu kvaliteediga.) Nii nagu teevad nemad - nii on alati õige. Ainult teised on kogematud ning panevad teemadest mööda. Aga no, oma kommentaaridega nad oskavad kindlasti ka aidata kaaslasi. Aga tihti naised ei aita neid ümbritsevaid, keda nad titulleerivad hädaabivajajateks. Siis pole ju midagi enam, millest rääkida, kommenteerida, jutus näitena tuua. Naised oskavad olla maitsekalt ilusad. Rõhk sõnal "maitsekalt", sest kui teised ümbritsevatest naistest tunduvad ilusmad - nad on kurat ju üle pingutanud! Ja kui teised tunduvad koledamad - kurat! kinkige keegi neile koju peegel! Ja naiste "plusse"(pange tähele, hääldasin seda viimast sõna kohe väga lõunaeestlase moodi) võib tuua veel ja veel ja v e e l, sest nad on ju n a i s e d ning nii palju kui nemad suudavad rääkida, nii palju saab ka neist rääkida.
Ja ma peaksin neid vihkama . . aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei tea kuidas küll Tasuja suutis omal ajal sellest faktist mööda vaadata. . . aga . . . ma olen ka ju ise naine. Ning sama palju, kui ma vihkaksin naisi, ma vihkaksin ka ennast. Mistõttu läheb see kõik pigem paradoksi alla.
Kuid siiski pean ma end teistest pisut "kainema" mõistusega naiseks. Aga ka see võib olla vabalt mõni naiste tendents, kus ta alati teab, et on teistest targem.
LIhtsalt selle kõige eelneva heietamise põhjus on viimaste päevade avastus, mis viis mind üllatavalt endast välja. On uskumatu, kuidas väga lähedased inimesed võivad sind oma hinnangutega niivõrd üllatada ja mõtlema panna ning isegi nutma ajada. AGa eks see käib naiseks olemise juurde. Naised ei arva - nad teavad! Ning oli kurb tõdeda, missugune ma oma lähiringkonnas mõnedele olen. Võib-olla kõigile?
Ei - mitte kõigile, sest iseendale ma selline polnud ja ka pole.
FAkt, kuidas mind titulleeriti, jääb küll hetkel mu enda teada. Ma ei teagi mis mind enim selle lause puhul hämmastas. Kas see, et ma tõesti jätan inimestele sellise mulje? Kas ma tõesti käitun nii? Kas nad tõesti on nii naiselikult piiratud meeltega, kuid samas teavad kõike? Naljakas - teavad kõike AGA on piiratud? Ei toimi ju väga? Ju siis on miski seal mäda.
Jah, me kõik peame end mingites teemades teistest targemaks ja võib-olla tekitab minust sellist "ma olen hämmingus mistõttu kajastan seda oma blogis" hoiakut just olukord, kus mingid inimesed peavad oma kogemuste tõttu end siis omakorda minust targemaks. JA ma võin vabalt näidata näpuga, kes tegelikult selles ja teistes valdkondades ka reaalselt ongi minust targemad.
Aga nende puhul - no kurat! ma olen ikka endast piisavalt heal arvamusel, arvamusel millel on ka alust ja nii ignorantselt ma tavaliselt ei lase enda kohta öelda. Ja ma ei teekski sellest numbrit, kui tegemist poleks inimestega, kes peaksid mind teades MITTE väitma selliseid sloganeid. Ma arvasin, et nad teavad mind.
Aga jah, ma lihtsalt lepin järeldusega, et naistele ongi omane arvamine ja teadmine ning tihti see ei langegi kokku reaalsusega. Peaasi, et nad saavad midagi arvata - millesse nad usuvad - siis on nende päev korda läinud.
Enne kui ma selle postituse lõpetan, mainin ära, et on siiski olemas ka tarku naisi. Ning õnneks ka minu tutvusringkonnas leidub neid. Ise ma end ei pea piisavalt targaks. Kuskel mul on see aru, kuid tihti saab kõik nullitud minu naiselikkusega, mistõttu tuleb leida endale inimesed, kes suudavad oma naiselikkust kontrollida. Ja kui te leiate need, siis jumalapärast, ärge neid kunagi kaotage !
Lissie on ka tark naine.
Make love
Tasku. Teine korrus. Mees loeb mu kõrval raamatut. Tark mees. Haritud mees. Kultuurne mees. Inimesed tulevad ja lähevad. Butiigist butiiki, poest poodi.
Pool aastat tagasi istusin samas kohas. Mäletan, et tegemist oli murdepunktiga, mil ma mõtlesin, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan. Naljakas väljend eks - oma elu? Nagu see oleks midagi suurt ja tähtsat võrreldes 6 miljardi teise inimesega. Nagu see oleks keeruline ning probleeme täis võrreldes nende teiste 6 miljardi inimesega. Nagu ma oleksin juba nii vana, et mõiste "oma elu" omaks tõesti mingit suursugust tähendust. Lapsik on draamatseda niiviisi millegi üle, millest tegelikult väga polegi midagi kajastada. Just kui Justin Bieber, kellest väidetavalt pidi peagi ilmuma elulooraamat ning võimalik, et kõige rängem peatükk kajastab ta hamstri matuseid?
Samas - kui sa ise väljendit "oma elu" ei toonita ja ei kajasta, kes siis veel sellest huvitub?
Olgu, on kuidas on selle "oma eluga". Aga ma istusin siin ning mõtlesin - koolist, inimestest - tulevikust. Mäletan, et lõpuks ma suutsin end kokku võtta ja motiveerida ning eesmärgid püstitada. Ma mõtlesin toona esimest korda tõsiselt eriala vahetada - kultuurikorraldus, minna suvel Tallinnasse Korterisse tööle, saada hästi palju tutvuseid ning tulevikus - tulevikus tahtsin saada Heidy Purgaks. Ilusad mõtted? Ilusad valed?
Nüüd siin uuesti istudes, tõden, et miski pole sellest täide läinud. Ja.. Heidy Purga? - ma võin ju nime vahetada, aga Heidy on Heidy ja mina olen mina.
Aga! Ma küll istun siin ja mul on peas uued (mure)mõtted, pole enam (hetkel) ükski neist seotud tulevikuga. Ma ju siiski vahetasin eriala ning tunnen, et see on üks parimaid asju, mis ma ülikoolis olen teinud. Kuigi minu kohalkäimisprotsent pole kuigi suur, võin julgelt väita, et mulle meeldib see. SEE - see kõik !!! Ma tunnen et olen õiges kohas, kuulun mingisse süsteemi, olen osa sellest. Kui te vaid näeksite, kuidas minu silmadki siin säravad. See kõik on nii hea. Ma vist olen taas armunud - oma kooli ja õpingutesse ning eesootavasse tulevikku, pigem viimaste võimalustesse.
Ja seda eriala vahetust - ma ei kahetse mitte midagi, ma ei kahetse, et minust jäi maha hunnik tuttavaid, raisatud aasta, esimesed Tartu kogemused. Ma olen rahul sellega. Ma olen rahul, kui inimesed küsivad minult, mida ma õpin ja ma vastan neile "ajakirjandust", sest tunnen, et hetkel mulle meeldib see väljavaade ja eeldus, mis minust jääb. Ma meeldin endale.
Pool aastat tagasi istusin samas kohas. Mäletan, et tegemist oli murdepunktiga, mil ma mõtlesin, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan. Naljakas väljend eks - oma elu? Nagu see oleks midagi suurt ja tähtsat võrreldes 6 miljardi teise inimesega. Nagu see oleks keeruline ning probleeme täis võrreldes nende teiste 6 miljardi inimesega. Nagu ma oleksin juba nii vana, et mõiste "oma elu" omaks tõesti mingit suursugust tähendust. Lapsik on draamatseda niiviisi millegi üle, millest tegelikult väga polegi midagi kajastada. Just kui Justin Bieber, kellest väidetavalt pidi peagi ilmuma elulooraamat ning võimalik, et kõige rängem peatükk kajastab ta hamstri matuseid?
Samas - kui sa ise väljendit "oma elu" ei toonita ja ei kajasta, kes siis veel sellest huvitub?
Olgu, on kuidas on selle "oma eluga". Aga ma istusin siin ning mõtlesin - koolist, inimestest - tulevikust. Mäletan, et lõpuks ma suutsin end kokku võtta ja motiveerida ning eesmärgid püstitada. Ma mõtlesin toona esimest korda tõsiselt eriala vahetada - kultuurikorraldus, minna suvel Tallinnasse Korterisse tööle, saada hästi palju tutvuseid ning tulevikus - tulevikus tahtsin saada Heidy Purgaks. Ilusad mõtted? Ilusad valed?
Nüüd siin uuesti istudes, tõden, et miski pole sellest täide läinud. Ja.. Heidy Purga? - ma võin ju nime vahetada, aga Heidy on Heidy ja mina olen mina.
Aga! Ma küll istun siin ja mul on peas uued (mure)mõtted, pole enam (hetkel) ükski neist seotud tulevikuga. Ma ju siiski vahetasin eriala ning tunnen, et see on üks parimaid asju, mis ma ülikoolis olen teinud. Kuigi minu kohalkäimisprotsent pole kuigi suur, võin julgelt väita, et mulle meeldib see. SEE - see kõik !!! Ma tunnen et olen õiges kohas, kuulun mingisse süsteemi, olen osa sellest. Kui te vaid näeksite, kuidas minu silmadki siin säravad. See kõik on nii hea. Ma vist olen taas armunud - oma kooli ja õpingutesse ning eesootavasse tulevikku, pigem viimaste võimalustesse.
Ja seda eriala vahetust - ma ei kahetse mitte midagi, ma ei kahetse, et minust jäi maha hunnik tuttavaid, raisatud aasta, esimesed Tartu kogemused. Ma olen rahul sellega. Ma olen rahul, kui inimesed küsivad minult, mida ma õpin ja ma vastan neile "ajakirjandust", sest tunnen, et hetkel mulle meeldib see väljavaade ja eeldus, mis minust jääb. Ma meeldin endale.
Tellimine:
Postitused (Atom)
