Mäletan kui Tasuja väitis eelmine aasta, et ta vihkab naisi. Ta kardab neid ta vihkab neid ta ei taha neid oma ümber. Mina vaatasin toona sellele läbi huumorivinkli ning kuulasin joovastusega, mida ta ütleb, kuidas põhjendab. Mina olin ka ju naine ning ta vihkas ka mind. Aga mind see ei häirind. Tasuja on miskipärast mind alati tõmmanud ning tõmbab ka siiani. Ma ei saa väita, et kõik mis ta ütleb on õige - aga see on alati nii kuradima hästi põhjendatud ja see on ka nii konkreetne, uudne - inimesel ei jää võimalust midagi muud öelda, mistõttu mulle meeldib see!
Võib-olla siis ma ei saanud aru, miks ta vihkab naisi. Ma väga ei süübinudki sellesse. Vihkab - ei vihka - tema asi, otseselt see mind ei tapa ka ja väidetavalt on viha ning armastuse vahel õhkõrn joon.
Aga nüüd ma saan aru, miks ta vihkas neid.
Naised o n ju vastikud. Neil on alati midagi öelda. Nad on teistest targemad. Meestest ilmtingimata ju. Ja kui milleski pole, siis no see on lihtsalt meeste valdkond (loe: liialt igav teema). Nad teavad kõike. Nad on kõigega kursis. Nende arvamus on kuld ning jumal tänatud, et nad on võimelised tootma seda nii palju! (Kuid vanarahvaski teadis viljapõllul rassides, et kvantiteet ei võrdu kvaliteediga.) Nii nagu teevad nemad - nii on alati õige. Ainult teised on kogematud ning panevad teemadest mööda. Aga no, oma kommentaaridega nad oskavad kindlasti ka aidata kaaslasi. Aga tihti naised ei aita neid ümbritsevaid, keda nad titulleerivad hädaabivajajateks. Siis pole ju midagi enam, millest rääkida, kommenteerida, jutus näitena tuua. Naised oskavad olla maitsekalt ilusad. Rõhk sõnal "maitsekalt", sest kui teised ümbritsevatest naistest tunduvad ilusmad - nad on kurat ju üle pingutanud! Ja kui teised tunduvad koledamad - kurat! kinkige keegi neile koju peegel! Ja naiste "plusse"(pange tähele, hääldasin seda viimast sõna kohe väga lõunaeestlase moodi) võib tuua veel ja veel ja v e e l, sest nad on ju n a i s e d ning nii palju kui nemad suudavad rääkida, nii palju saab ka neist rääkida.
Ja ma peaksin neid vihkama . . aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei tea kuidas küll Tasuja suutis omal ajal sellest faktist mööda vaadata. . . aga . . . ma olen ka ju ise naine. Ning sama palju, kui ma vihkaksin naisi, ma vihkaksin ka ennast. Mistõttu läheb see kõik pigem paradoksi alla.
Kuid siiski pean ma end teistest pisut "kainema" mõistusega naiseks. Aga ka see võib olla vabalt mõni naiste tendents, kus ta alati teab, et on teistest targem.
LIhtsalt selle kõige eelneva heietamise põhjus on viimaste päevade avastus, mis viis mind üllatavalt endast välja. On uskumatu, kuidas väga lähedased inimesed võivad sind oma hinnangutega niivõrd üllatada ja mõtlema panna ning isegi nutma ajada. AGa eks see käib naiseks olemise juurde. Naised ei arva - nad teavad! Ning oli kurb tõdeda, missugune ma oma lähiringkonnas mõnedele olen. Võib-olla kõigile?
Ei - mitte kõigile, sest iseendale ma selline polnud ja ka pole.
FAkt, kuidas mind titulleeriti, jääb küll hetkel mu enda teada. Ma ei teagi mis mind enim selle lause puhul hämmastas. Kas see, et ma tõesti jätan inimestele sellise mulje? Kas ma tõesti käitun nii? Kas nad tõesti on nii naiselikult piiratud meeltega, kuid samas teavad kõike? Naljakas - teavad kõike AGA on piiratud? Ei toimi ju väga? Ju siis on miski seal mäda.
Jah, me kõik peame end mingites teemades teistest targemaks ja võib-olla tekitab minust sellist "ma olen hämmingus mistõttu kajastan seda oma blogis" hoiakut just olukord, kus mingid inimesed peavad oma kogemuste tõttu end siis omakorda minust targemaks. JA ma võin vabalt näidata näpuga, kes tegelikult selles ja teistes valdkondades ka reaalselt ongi minust targemad.
Aga nende puhul - no kurat! ma olen ikka endast piisavalt heal arvamusel, arvamusel millel on ka alust ja nii ignorantselt ma tavaliselt ei lase enda kohta öelda. Ja ma ei teekski sellest numbrit, kui tegemist poleks inimestega, kes peaksid mind teades MITTE väitma selliseid sloganeid. Ma arvasin, et nad teavad mind.
Aga jah, ma lihtsalt lepin järeldusega, et naistele ongi omane arvamine ja teadmine ning tihti see ei langegi kokku reaalsusega. Peaasi, et nad saavad midagi arvata - millesse nad usuvad - siis on nende päev korda läinud.
Enne kui ma selle postituse lõpetan, mainin ära, et on siiski olemas ka tarku naisi. Ning õnneks ka minu tutvusringkonnas leidub neid. Ise ma end ei pea piisavalt targaks. Kuskel mul on see aru, kuid tihti saab kõik nullitud minu naiselikkusega, mistõttu tuleb leida endale inimesed, kes suudavad oma naiselikkust kontrollida. Ja kui te leiate need, siis jumalapärast, ärge neid kunagi kaotage !
Lissie on ka tark naine.
september 30, 2010
Make love
Tasku. Teine korrus. Mees loeb mu kõrval raamatut. Tark mees. Haritud mees. Kultuurne mees. Inimesed tulevad ja lähevad. Butiigist butiiki, poest poodi.
Pool aastat tagasi istusin samas kohas. Mäletan, et tegemist oli murdepunktiga, mil ma mõtlesin, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan. Naljakas väljend eks - oma elu? Nagu see oleks midagi suurt ja tähtsat võrreldes 6 miljardi teise inimesega. Nagu see oleks keeruline ning probleeme täis võrreldes nende teiste 6 miljardi inimesega. Nagu ma oleksin juba nii vana, et mõiste "oma elu" omaks tõesti mingit suursugust tähendust. Lapsik on draamatseda niiviisi millegi üle, millest tegelikult väga polegi midagi kajastada. Just kui Justin Bieber, kellest väidetavalt pidi peagi ilmuma elulooraamat ning võimalik, et kõige rängem peatükk kajastab ta hamstri matuseid?
Samas - kui sa ise väljendit "oma elu" ei toonita ja ei kajasta, kes siis veel sellest huvitub?
Olgu, on kuidas on selle "oma eluga". Aga ma istusin siin ning mõtlesin - koolist, inimestest - tulevikust. Mäletan, et lõpuks ma suutsin end kokku võtta ja motiveerida ning eesmärgid püstitada. Ma mõtlesin toona esimest korda tõsiselt eriala vahetada - kultuurikorraldus, minna suvel Tallinnasse Korterisse tööle, saada hästi palju tutvuseid ning tulevikus - tulevikus tahtsin saada Heidy Purgaks. Ilusad mõtted? Ilusad valed?
Nüüd siin uuesti istudes, tõden, et miski pole sellest täide läinud. Ja.. Heidy Purga? - ma võin ju nime vahetada, aga Heidy on Heidy ja mina olen mina.
Aga! Ma küll istun siin ja mul on peas uued (mure)mõtted, pole enam (hetkel) ükski neist seotud tulevikuga. Ma ju siiski vahetasin eriala ning tunnen, et see on üks parimaid asju, mis ma ülikoolis olen teinud. Kuigi minu kohalkäimisprotsent pole kuigi suur, võin julgelt väita, et mulle meeldib see. SEE - see kõik !!! Ma tunnen et olen õiges kohas, kuulun mingisse süsteemi, olen osa sellest. Kui te vaid näeksite, kuidas minu silmadki siin säravad. See kõik on nii hea. Ma vist olen taas armunud - oma kooli ja õpingutesse ning eesootavasse tulevikku, pigem viimaste võimalustesse.
Ja seda eriala vahetust - ma ei kahetse mitte midagi, ma ei kahetse, et minust jäi maha hunnik tuttavaid, raisatud aasta, esimesed Tartu kogemused. Ma olen rahul sellega. Ma olen rahul, kui inimesed küsivad minult, mida ma õpin ja ma vastan neile "ajakirjandust", sest tunnen, et hetkel mulle meeldib see väljavaade ja eeldus, mis minust jääb. Ma meeldin endale.
Pool aastat tagasi istusin samas kohas. Mäletan, et tegemist oli murdepunktiga, mil ma mõtlesin, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan. Naljakas väljend eks - oma elu? Nagu see oleks midagi suurt ja tähtsat võrreldes 6 miljardi teise inimesega. Nagu see oleks keeruline ning probleeme täis võrreldes nende teiste 6 miljardi inimesega. Nagu ma oleksin juba nii vana, et mõiste "oma elu" omaks tõesti mingit suursugust tähendust. Lapsik on draamatseda niiviisi millegi üle, millest tegelikult väga polegi midagi kajastada. Just kui Justin Bieber, kellest väidetavalt pidi peagi ilmuma elulooraamat ning võimalik, et kõige rängem peatükk kajastab ta hamstri matuseid?
Samas - kui sa ise väljendit "oma elu" ei toonita ja ei kajasta, kes siis veel sellest huvitub?
Olgu, on kuidas on selle "oma eluga". Aga ma istusin siin ning mõtlesin - koolist, inimestest - tulevikust. Mäletan, et lõpuks ma suutsin end kokku võtta ja motiveerida ning eesmärgid püstitada. Ma mõtlesin toona esimest korda tõsiselt eriala vahetada - kultuurikorraldus, minna suvel Tallinnasse Korterisse tööle, saada hästi palju tutvuseid ning tulevikus - tulevikus tahtsin saada Heidy Purgaks. Ilusad mõtted? Ilusad valed?
Nüüd siin uuesti istudes, tõden, et miski pole sellest täide läinud. Ja.. Heidy Purga? - ma võin ju nime vahetada, aga Heidy on Heidy ja mina olen mina.
Aga! Ma küll istun siin ja mul on peas uued (mure)mõtted, pole enam (hetkel) ükski neist seotud tulevikuga. Ma ju siiski vahetasin eriala ning tunnen, et see on üks parimaid asju, mis ma ülikoolis olen teinud. Kuigi minu kohalkäimisprotsent pole kuigi suur, võin julgelt väita, et mulle meeldib see. SEE - see kõik !!! Ma tunnen et olen õiges kohas, kuulun mingisse süsteemi, olen osa sellest. Kui te vaid näeksite, kuidas minu silmadki siin säravad. See kõik on nii hea. Ma vist olen taas armunud - oma kooli ja õpingutesse ning eesootavasse tulevikku, pigem viimaste võimalustesse.
Ja seda eriala vahetust - ma ei kahetse mitte midagi, ma ei kahetse, et minust jäi maha hunnik tuttavaid, raisatud aasta, esimesed Tartu kogemused. Ma olen rahul sellega. Ma olen rahul, kui inimesed küsivad minult, mida ma õpin ja ma vastan neile "ajakirjandust", sest tunnen, et hetkel mulle meeldib see väljavaade ja eeldus, mis minust jääb. Ma meeldin endale.
september 22, 2010
september 14, 2010
Kuid nüüd on siiski 13. september!
Teen midagi erakordsest! Kirjutan ajendatult oma eelmise postituse tagasisidest.
Inimesed, pange tähele, ma ei istu hetkel toas ning mõttepauside ajal ei mängi vene ruletti. Ja suured tänud kõikidele kes proovisid mind kuidagi toetada (ning salamisi vist valisid juba mingite psühhiaatrikliinikute numbreid :D)!
Tavaliselt mind väga ei huvita, mis reaktsioone ma inimestelt saan - selles mõttes, et ma ei kirjuta neid tekste mingi eesmärgiga, AGA , mulle tuli vägagi üllatav, kui mõned arvasid, et mul on midagi halvasti.
Siiski tõsiselt väga armas teist ning toon siis positiivset ka oma uue kursuse kohta : ma küll ei viitsi nendega suhelda, sest olen juba väga väga palju väga lahedaid inimesi siin Tartu-aasta jooksul kohanud, kuid siiski ma pingutan ning siiski ma näen kui palju on minule ambitsioonidelt sarnaseid inimesi. Jeps, nüüd ma polegi enam eriline, nüüd olen osa meedia hallist massist.
Ja everything is fine - honestly ;)
Inimesed, pange tähele, ma ei istu hetkel toas ning mõttepauside ajal ei mängi vene ruletti. Ja suured tänud kõikidele kes proovisid mind kuidagi toetada (ning salamisi vist valisid juba mingite psühhiaatrikliinikute numbreid :D)!
Tavaliselt mind väga ei huvita, mis reaktsioone ma inimestelt saan - selles mõttes, et ma ei kirjuta neid tekste mingi eesmärgiga, AGA , mulle tuli vägagi üllatav, kui mõned arvasid, et mul on midagi halvasti.
Siiski tõsiselt väga armas teist ning toon siis positiivset ka oma uue kursuse kohta : ma küll ei viitsi nendega suhelda, sest olen juba väga väga palju väga lahedaid inimesi siin Tartu-aasta jooksul kohanud, kuid siiski ma pingutan ning siiski ma näen kui palju on minule ambitsioonidelt sarnaseid inimesi. Jeps, nüüd ma polegi enam eriline, nüüd olen osa meedia hallist massist.
Ja everything is fine - honestly ;)
september 11, 2010
..ja on jälle 2. veebruar..
Kas olete näinud seda filmi Groundhog Day? See film, kus Bill Murray ärkab pidevalt üles küünlapäeval, aga ainult selle vahega, et ta jagab ära, et ta on ikka samas päevas ning samas asi, mida ta ei jaga ära, on see, et MIKS? on ta ikka samas päevas. Igatahes mina seda filmi lõpuni pole näinud, või ei mäleta lõppu. Hollywoodile kohaselt eeldan, et ta ikka sai sellest tsüklist välja.
No minu intervallid on mitte 24 h'sed, vaid 365 päevased. Ja vastupidiselt Murrayle, ma tean miks ma ärkasin samas kohas üles. Ma ise tahtsin seda ju. Sarnaselt Murrayle ma proovin ka olukorda muuta võrreldes eelmisega ning sarnaselt Murrayle ma ei tea kuidas see lõpuks lõppeb. Aga ma loodan, et ma aasta pärast enam taas ei ärka unest ning ei hakka seda kõike uuesti läbi elama.
Kuidas siis on ka uus kursus ja eriala? Kõik küsivad seda . . ja ega ma väga tarka ei oskagi vastata. Vähemalt nad ei küsi enam mult sarnaselt eelmisele aastale, et kes sust siis saab. See on ilmselge - vähemalt kõrvaltvaatajatele, et kui õpid juurat, saab sinust advokaat, kui meditsiini, oled 6 a pärast arst ning kui ajakirjandust - no nimi ütleb isegi.
Kuid kas see ka 3 aasta pärast vastab tõele? No õnneks ümbritsevad ei vaevu nii kaugele mõtlema. Õnneks.
Aga jah - see on lihtsalt hämmastav, kuidas ma leian end taas sellistest olukordadest nagu sügisel aastal 2009. Ainult aastanumber on nüüd ilusam.
Taas olen ma kursusel selline, kes ei teadnud sealsetest inimestest mitte kedagi. Taas on kõik inimesed kas Tallinnast, TArtust või Rakverest - eelmise aasta vägapop variant Pärnu on asendunud seekord siis RAkverega.-
Taas leidsin ma endale ühe väga väga toreda tüdruku suhtlemiseks.
Taas vastab ta mu "inimesed kelle ma esimese korraga ära homie-stan" stereotüübile. Kuigi sedasi on väga õel ning egoistlik kirjutada, vastab see siiski tõele.
Taas ma olen sattunud nendesse tutvumisõhtute keeristesse.
Taas ma avastan, kui väga ma ikka ei oska tutvuda ning small talki. Või oskan, aga mitte piisavalt.
Lihtsalt taas ma leian end tühisena seismas kuskel seltskonnas, segaduses - suutmatuna valida, missuguse grupi juurde järgmisena sulanduda, millest järgmisenga nendega rääkida, millele järgmisena silmakirjalikult kaasa naerda..
Naljakas. Sest kuigi olukord on sama, on miskipärast tulemus ka sama. Kuigi nüüd on põhjused täiesti erinevad. Aasta tagasi ma ei osanud suhelda, sest ma ei teadnud mida ma kellegilt tahan. Ja kartsin, et kui ma äkki alustan valede inimestega tutvumist, magan ma maha need õiged, kes mulle! kursusel on määratud.
Ning jään lõpuks üksi.
Nüüd,
aasta hiljem olen ma aga vastupidises olukorras. Mul on olemas kõik need sõbrad, keda ma vajan. Mul pole enam seda iha ning igatsust ja üksindajäämisekartust ning ma ei tahagi endale neid uusi tuttavaid. Ma sunnin end nendega läbima, et lihtsalt tulevikus mitte hätta jääda.
Aga siiski, nagu aasta tagasigi, seisan ma seal ruumis ja näen kuidas maailm minust mööda sõidab. Ma peataks maailma ja läheks maha - aga kuhu mul sealt minna on? Jah - oma tuttavate juurde, aga ma ei võida sellega midagi uut ju. Nemad on mul (loodetavasti) alati olemas, aga uued inimesed, nendega peab vaeva nägema.
Jaa. Ja siis ma seisangi seal ning kuulan neid jutte ning leian et midagi - mittemidagi pole uut - ainult minu suhtumine.
"Issand, ma arvasin et mul polegi see nädal loenguid!!"
"Ajee - käisin üle kaarsilla!"
"Issand, mul on ühikas megatropp toakaaslane:S"
"A kus see Krooks asub?? Mis TEine koht?? Ah sitta, lähme parem illukasse! Retronight forevvva! Hakkame seal iga nädal käima"
"Mine noh - mismõttes see raamatukogu süsteem omadega nii tuksis on?? Ja see õis. . ."
"Ähh, kuidas siit näitusele saab?"
Ja ma tunnen end vanemana. Mitte nagu enamike puhul, aasta siia sinna, vaid just need kogemused, mis tulevad esimese aastaga. See suhtumine. Ma näen kõigis end ning ainus, mida neile kaasa oskan öelda, "kui ma eelmine aasta . . . "
Minu "Eelmise aasta emotsioon" pole aga enam võrreldav nende praegusega. Mina olen juba Tartu kujundanud enda käe-jala järgi. Olen ta omaks teinud. Minul on siin kõik paigas - mina tean, kust ma mida tahan, kus ma kellega tahan olla. Nemad aga . . nemad alles teevad seda. Tean et neile ei istu minu rütm, sest igaüks peab leidma endale selle oma ja kompanjonid kellega seda traditsiooni sisse rühkida.
Ning see tõepoolest kõik kordub taas, sest jälle, kui ma olen oma mõttetega ei tea kus, astub mingist lambist kohast välja mingi tüüp, kes on nii teistsugune, kellega ei seo mind mittemidagi, kuid keda ma olen terve selle aja oodanud ja kellega olles - nende loetud tundide jooksul, ma taban, et me koos tabame, et oleme maailmast üle, ning teised meie kõrval ei oma vähimatki tähtsust. NEnde paari tunni jooksul suudab ta mu ellu jätta sügavama jälje kui mõni 10 aastagagi.
Nii nagu eelmise sügise alguses, nüüd ka nüüd. Ja need inimesed on just sellised, kelle kõrval ma tunnen, et kurat ma olen noor. Ja ma häbenen ka seda. Kuigi just eelnevalt olen rääkinud teistele kui vanana ma end tunnen. Ja nende inimestega ma ei tohi kunagi enam kohtuda. Lihtsalt - kui ma teeksin seda, poleks see enam see aus kohtumine - aus, ehk meid ei ühenda mittemiski ja me suudame rääkida kõigest tänu tabula rasale.
Kuna kõik on alanud taas nii nagu eelmine aasta, siis ma prognoosin, võttes aluseks olnut:
Mu ristimine on kräpp, senised kursakatega läbikäimised pealiskaudsed, kuid kõik leiavad end ning 3 kuu pärast leian ka mina end kuskilt grupist. Kooli võtan ma aga pohhuistlikult ning üritan end kuidagi läbi saada. ( kuigi olgu lisatud, et ma isegi tahan end taas sinna süsteemi süüa ). Üle kaarsilla käin ka arvatavasti mõne lambika inimesega, aga feissi sellest ei postita. Mingi hetk ma tõesti lasen end suhtlemisel pohhuistlikult lõdvaks ja kõik läheb nii nagu tarvis.
Aga miks sa siis juba nüüd seda ei tee?
Aga ma teen ju! Aga teised, need uued, lihtsalt ei tea mind.
Siiski, olenemata sellest, et ma alustan seda mängu uuesti, ma tunnen, et olen kogenenum ning targem ja stabiilsem. Nii et miski, mis võib mu jutu järgi tunduda miinusena, on tegelikult ka väga suur pluss.
Kahju aind et see küünlapäev on nii külm alati.
Ja endiselt ma leian sellised lood, mille kuulajaid on üle miljoni.
:
No minu intervallid on mitte 24 h'sed, vaid 365 päevased. Ja vastupidiselt Murrayle, ma tean miks ma ärkasin samas kohas üles. Ma ise tahtsin seda ju. Sarnaselt Murrayle ma proovin ka olukorda muuta võrreldes eelmisega ning sarnaselt Murrayle ma ei tea kuidas see lõpuks lõppeb. Aga ma loodan, et ma aasta pärast enam taas ei ärka unest ning ei hakka seda kõike uuesti läbi elama.
Kuidas siis on ka uus kursus ja eriala? Kõik küsivad seda . . ja ega ma väga tarka ei oskagi vastata. Vähemalt nad ei küsi enam mult sarnaselt eelmisele aastale, et kes sust siis saab. See on ilmselge - vähemalt kõrvaltvaatajatele, et kui õpid juurat, saab sinust advokaat, kui meditsiini, oled 6 a pärast arst ning kui ajakirjandust - no nimi ütleb isegi.
Kuid kas see ka 3 aasta pärast vastab tõele? No õnneks ümbritsevad ei vaevu nii kaugele mõtlema. Õnneks.
Aga jah - see on lihtsalt hämmastav, kuidas ma leian end taas sellistest olukordadest nagu sügisel aastal 2009. Ainult aastanumber on nüüd ilusam.
Taas olen ma kursusel selline, kes ei teadnud sealsetest inimestest mitte kedagi. Taas on kõik inimesed kas Tallinnast, TArtust või Rakverest - eelmise aasta vägapop variant Pärnu on asendunud seekord siis RAkverega.-
Taas leidsin ma endale ühe väga väga toreda tüdruku suhtlemiseks.
Taas vastab ta mu "inimesed kelle ma esimese korraga ära homie-stan" stereotüübile. Kuigi sedasi on väga õel ning egoistlik kirjutada, vastab see siiski tõele.
Taas ma olen sattunud nendesse tutvumisõhtute keeristesse.
Taas ma avastan, kui väga ma ikka ei oska tutvuda ning small talki. Või oskan, aga mitte piisavalt.
Lihtsalt taas ma leian end tühisena seismas kuskel seltskonnas, segaduses - suutmatuna valida, missuguse grupi juurde järgmisena sulanduda, millest järgmisenga nendega rääkida, millele järgmisena silmakirjalikult kaasa naerda..
Naljakas. Sest kuigi olukord on sama, on miskipärast tulemus ka sama. Kuigi nüüd on põhjused täiesti erinevad. Aasta tagasi ma ei osanud suhelda, sest ma ei teadnud mida ma kellegilt tahan. Ja kartsin, et kui ma äkki alustan valede inimestega tutvumist, magan ma maha need õiged, kes mulle! kursusel on määratud.
Ning jään lõpuks üksi.
Nüüd,
aasta hiljem olen ma aga vastupidises olukorras. Mul on olemas kõik need sõbrad, keda ma vajan. Mul pole enam seda iha ning igatsust ja üksindajäämisekartust ning ma ei tahagi endale neid uusi tuttavaid. Ma sunnin end nendega läbima, et lihtsalt tulevikus mitte hätta jääda.
Aga siiski, nagu aasta tagasigi, seisan ma seal ruumis ja näen kuidas maailm minust mööda sõidab. Ma peataks maailma ja läheks maha - aga kuhu mul sealt minna on? Jah - oma tuttavate juurde, aga ma ei võida sellega midagi uut ju. Nemad on mul (loodetavasti) alati olemas, aga uued inimesed, nendega peab vaeva nägema.
Jaa. Ja siis ma seisangi seal ning kuulan neid jutte ning leian et midagi - mittemidagi pole uut - ainult minu suhtumine.
"Issand, ma arvasin et mul polegi see nädal loenguid!!"
"Ajee - käisin üle kaarsilla!"
"Issand, mul on ühikas megatropp toakaaslane:S"
"A kus see Krooks asub?? Mis TEine koht?? Ah sitta, lähme parem illukasse! Retronight forevvva! Hakkame seal iga nädal käima"
"Mine noh - mismõttes see raamatukogu süsteem omadega nii tuksis on?? Ja see õis. . ."
"Ähh, kuidas siit näitusele saab?"
Ja ma tunnen end vanemana. Mitte nagu enamike puhul, aasta siia sinna, vaid just need kogemused, mis tulevad esimese aastaga. See suhtumine. Ma näen kõigis end ning ainus, mida neile kaasa oskan öelda, "kui ma eelmine aasta . . . "
Minu "Eelmise aasta emotsioon" pole aga enam võrreldav nende praegusega. Mina olen juba Tartu kujundanud enda käe-jala järgi. Olen ta omaks teinud. Minul on siin kõik paigas - mina tean, kust ma mida tahan, kus ma kellega tahan olla. Nemad aga . . nemad alles teevad seda. Tean et neile ei istu minu rütm, sest igaüks peab leidma endale selle oma ja kompanjonid kellega seda traditsiooni sisse rühkida.
Ning see tõepoolest kõik kordub taas, sest jälle, kui ma olen oma mõttetega ei tea kus, astub mingist lambist kohast välja mingi tüüp, kes on nii teistsugune, kellega ei seo mind mittemidagi, kuid keda ma olen terve selle aja oodanud ja kellega olles - nende loetud tundide jooksul, ma taban, et me koos tabame, et oleme maailmast üle, ning teised meie kõrval ei oma vähimatki tähtsust. NEnde paari tunni jooksul suudab ta mu ellu jätta sügavama jälje kui mõni 10 aastagagi.
Nii nagu eelmise sügise alguses, nüüd ka nüüd. Ja need inimesed on just sellised, kelle kõrval ma tunnen, et kurat ma olen noor. Ja ma häbenen ka seda. Kuigi just eelnevalt olen rääkinud teistele kui vanana ma end tunnen. Ja nende inimestega ma ei tohi kunagi enam kohtuda. Lihtsalt - kui ma teeksin seda, poleks see enam see aus kohtumine - aus, ehk meid ei ühenda mittemiski ja me suudame rääkida kõigest tänu tabula rasale.
Kuna kõik on alanud taas nii nagu eelmine aasta, siis ma prognoosin, võttes aluseks olnut:
Mu ristimine on kräpp, senised kursakatega läbikäimised pealiskaudsed, kuid kõik leiavad end ning 3 kuu pärast leian ka mina end kuskilt grupist. Kooli võtan ma aga pohhuistlikult ning üritan end kuidagi läbi saada. ( kuigi olgu lisatud, et ma isegi tahan end taas sinna süsteemi süüa ). Üle kaarsilla käin ka arvatavasti mõne lambika inimesega, aga feissi sellest ei postita. Mingi hetk ma tõesti lasen end suhtlemisel pohhuistlikult lõdvaks ja kõik läheb nii nagu tarvis.
Aga miks sa siis juba nüüd seda ei tee?
Aga ma teen ju! Aga teised, need uued, lihtsalt ei tea mind.
Siiski, olenemata sellest, et ma alustan seda mängu uuesti, ma tunnen, et olen kogenenum ning targem ja stabiilsem. Nii et miski, mis võib mu jutu järgi tunduda miinusena, on tegelikult ka väga suur pluss.
Kahju aind et see küünlapäev on nii külm alati.
Ja endiselt ma leian sellised lood, mille kuulajaid on üle miljoni.
:
juuli 29, 2010
Jumal, ma tegin pattu.
Tegin pattu. Vedelesin üksi rannas. Oo Jumal, keda Sind igal pool kujutatakse valgemast valgemana, ehk andestad mulle. Mul oli tõepoolest tööpäev selleks ajaks läbi ning nagu sa isegi tead, oled sa kõik mu sõbrad ju paisanud nelja tuule suunas - minust eemale. Ning ka arstid ütlevad, et inimesed peavad veetma värskes õhus nii palju kui võimalik. Eriti! kui elad sellises paigas nagu Eesti, mille kodanikud oleksid tulevikus TopShopi põhikliendid, kui viimased leiutaksid kaasaskantava Päikese. Pealegi on arstid ka sinu loodud, mu Jumal, mistõttu kaudselt on need su enda sõnad ja mõtted või eesmärk, mida arstid propageerivad. Ning Dr House oleks nende seas kui Kristus kes meie haigete värdjate lunastuseks peab kepiga kõndima.
Seetõttu ma loodan, et andestad mulle. Pealegi sain ma valgustuse osaliseks - või päikesepiste, mine sa võta kinni. JÕudsin järeldusele, et praegu olen eas, kus peaksin koguma endale nii palju vastassoost sõpru, kui võimalik. Ei, mitte et kuskil käiks võistlus, või et tahaksin omada staatust: mida rohkem mehi, seda vingem chikk!
LIhtsalt edaspidi nendeks "erinevate huvidega" sõprade hankimiseks nii palju võimalusi ei leidu.
Kui palju mehi lubatakse naistele, kes on tanu alla saanud ja vastupidi?
Mõni toob põhjenduseks, et inimesed, kes on leidnud endale kaaslase, ei tahagi ega vajagi endale ka teisi vastassooesindajaid. Oh really? Muidugi on erandeid, kus su mees on su parima sõbra, poisi ning mitteperverssel moel ka isa ja venna eest. Äärmisel juhul saavad suhtes olevad naised võimaldada endale Aadama järglaste seast man-buddyks defektiga Aadami - gei. Pealegi, mida vanemaks saad, seda raskem on leida endale poiss"sõpra". Sest kuna sinu kaasa ei vaata väga soosivalt su uutele meestutvustele, nii ei vaata soosivalt ka nende uute meestuttavate abikaasad. Või kui su uued meestuttavatest sõbrad on vallalised, siis eas, mil vanused on üle 30 ning tiksuvad 4 ja 0 poole, selles eas on raske leida meestuttavat, väga head! meestuttavat, kes vallalisena ei prooviks saada välja sellest vanapoisi kastist. Mida rohkem aega edasi, seda vähem väärtustavad vallalised vabadust ning tutvustes vastassooga tuleb enam peale alamõte - ehk oleks temaga fan kohvil käia, kinno jõuda, maja valida, lapsed saada, oma vanaema hauale jõulude aeg küünlaid viia? Ei ei - mida vanemaks inimesed saavad seda enam lähevad võhivõõraste meeste ja naiste esmatutvuste põhjused kitsamaks.
Aga nüüd? Nüüd on vanus kus inimesed käivad 365 inimesega aastas, ilmselgelt sa ei loo nende kõigiga peret, ilmselgelt sa ei tahagi seda. Kuid pigem tuleb neid tutvusi hoida, tuleviku jaoks, kus sul pole enam võtta ühtegi tuttavat Metallica 16ndale kontserttuurile, kuna su sõbrantsid on liiga pihvid selleks, pealegi kärutavad nad Viimsis lapsi, su mees ei viitsi ning tal on alatised tööasjad (isegi kui selleks on uus sekretär Maria) - su mehe parimad sõbrad? C'mon, nemad oskavad arutada aind, missuguse Mariaga nad seekord Baarist koju läksid. SEda muidugi su abikaasaga - sinuga räägivad nad ainult Mariast. Ei!, sina räägid terve selle tee kontsertile Mariast ning lõpuks, kui küsid neilt, et kas viimased ikka teavad, siis mühatavad su mehe BFF'd jaatavalt.
Mehe ja naise vaheline sõprus on naljakas. SEe ei teki samakiirelt kui chikkide boundimine, mille jaoks piisab ühest korrast CT vetsus üksteise outfittide kiitmisest. Millest üldse mehed ja naised omavahel räägivad? Kui nad ei käi? Mis teemad siis? ÄÄööööüüü? RAske küsimus - sest vastus on pmlt kõigest? Mhh jaaa - Siiski kuigi mehe - naise vaheliseks BFFi tekkimiseks võib minna rohkem aega, on see siiski kindlam, vabam. Kuna mees ja naine on maamuna peale loodud nagunii koosolemiseks - see on kohustus, mis on määratud Darwini evolutsiooni või UFode poolt, ning et see ka toidaks, on loodud üksteisest füüsiline huvitumine. Damn their Curiousity. Sest mis üle jääb, kui mees ja naine ei mõista üksteist vaimselt? Võtku end paljaks ning juba see ajab asja ära ning neil on lootust tiksuda elulõpuni koos, kuni surm neid lahutab. Vastassoost sõprade vahel esineb aga see faktor, et neile piisab juba vaimsest klapist. Nemad ei pea üksteisega elulõpuni tiksumiseks end paljastama.
Mehe ja naise vahelise sõpruse, selle õ i g e kujunemiseks on tõepoolest parim aeg nüüd, mil kõik inimesed otsivad ning eksperimenteerivad tutvustega. Sa küll ei leia poest võib olla seda parimat teksapaari, mis näeb sitaks lahe su seljas välja, vaid sa leiad selle, millega sul on sitaks mugav ka 5 aasta pärast pärapõrgus jaanipäeval istuda.
Või
mehe ja naise vaheline sõprus kujuneb välja lapsepõlvest. Lihtsalt tüüp on sinu jaoks alati olemas olnud ning on ka edaspidi ning ta on kui su oma vend, mistõttu sa ei võtagi teda kunagi teisiti kui sõbrana. Üldjuhul. Aga lapsepõlvesõpradega on ka selline lugu, et nad jäävad eluksajaks, see tähendab, et sarnaselt su emale, isale ning tädile eksisteerib ka selline kategooria kui lapsepõlvesõber - ehk siis persoon, kellega sa ei pea pidevas suhtes olema. Võib mööda minna ka 2 aastat, kuid kui te taas üksteist näete, on ikka mida rääkida. Small talk ehk küll, aga perekondlikumal tasemel. Võõrastega sa ju ei hakka oma vanaema Rubertast rääkima.
AGa inimesed vajavad vastassoost sõpru. Kas või lihtsalt sellel põhjusel, et nad ei muutuks peast ja mõtteviisilt puhtalt X või Y kromosoomiks.
Vaatasin täna The Runawaysi - päris hea isegi. Poistel soovitan juba selletõttu, et sealt saavad nad oma softcorni dyko unelmaid edasi arendada. AGa üks vahe ma pidin lihtsalt kuulama pungilike 20. sajandi rokichikke, mis kaudu ma jõudsin Joan Jettini ning ka Siouxsie'ni. Viimase laul on minu arust üks minu muusikarepertuaaris leiduvatest enim alahinnatud lauludest. Ega Kate Bushile alla ei jää. Mkmm.
?
Seetõttu ma loodan, et andestad mulle. Pealegi sain ma valgustuse osaliseks - või päikesepiste, mine sa võta kinni. JÕudsin järeldusele, et praegu olen eas, kus peaksin koguma endale nii palju vastassoost sõpru, kui võimalik. Ei, mitte et kuskil käiks võistlus, või et tahaksin omada staatust: mida rohkem mehi, seda vingem chikk!
LIhtsalt edaspidi nendeks "erinevate huvidega" sõprade hankimiseks nii palju võimalusi ei leidu.
Kui palju mehi lubatakse naistele, kes on tanu alla saanud ja vastupidi?
Mõni toob põhjenduseks, et inimesed, kes on leidnud endale kaaslase, ei tahagi ega vajagi endale ka teisi vastassooesindajaid. Oh really? Muidugi on erandeid, kus su mees on su parima sõbra, poisi ning mitteperverssel moel ka isa ja venna eest. Äärmisel juhul saavad suhtes olevad naised võimaldada endale Aadama järglaste seast man-buddyks defektiga Aadami - gei. Pealegi, mida vanemaks saad, seda raskem on leida endale poiss"sõpra". Sest kuna sinu kaasa ei vaata väga soosivalt su uutele meestutvustele, nii ei vaata soosivalt ka nende uute meestuttavate abikaasad. Või kui su uued meestuttavatest sõbrad on vallalised, siis eas, mil vanused on üle 30 ning tiksuvad 4 ja 0 poole, selles eas on raske leida meestuttavat, väga head! meestuttavat, kes vallalisena ei prooviks saada välja sellest vanapoisi kastist. Mida rohkem aega edasi, seda vähem väärtustavad vallalised vabadust ning tutvustes vastassooga tuleb enam peale alamõte - ehk oleks temaga fan kohvil käia, kinno jõuda, maja valida, lapsed saada, oma vanaema hauale jõulude aeg küünlaid viia? Ei ei - mida vanemaks inimesed saavad seda enam lähevad võhivõõraste meeste ja naiste esmatutvuste põhjused kitsamaks.
Aga nüüd? Nüüd on vanus kus inimesed käivad 365 inimesega aastas, ilmselgelt sa ei loo nende kõigiga peret, ilmselgelt sa ei tahagi seda. Kuid pigem tuleb neid tutvusi hoida, tuleviku jaoks, kus sul pole enam võtta ühtegi tuttavat Metallica 16ndale kontserttuurile, kuna su sõbrantsid on liiga pihvid selleks, pealegi kärutavad nad Viimsis lapsi, su mees ei viitsi ning tal on alatised tööasjad (isegi kui selleks on uus sekretär Maria) - su mehe parimad sõbrad? C'mon, nemad oskavad arutada aind, missuguse Mariaga nad seekord Baarist koju läksid. SEda muidugi su abikaasaga - sinuga räägivad nad ainult Mariast. Ei!, sina räägid terve selle tee kontsertile Mariast ning lõpuks, kui küsid neilt, et kas viimased ikka teavad, siis mühatavad su mehe BFF'd jaatavalt.
Mehe ja naise vaheline sõprus on naljakas. SEe ei teki samakiirelt kui chikkide boundimine, mille jaoks piisab ühest korrast CT vetsus üksteise outfittide kiitmisest. Millest üldse mehed ja naised omavahel räägivad? Kui nad ei käi? Mis teemad siis? ÄÄööööüüü? RAske küsimus - sest vastus on pmlt kõigest? Mhh jaaa - Siiski kuigi mehe - naise vaheliseks BFFi tekkimiseks võib minna rohkem aega, on see siiski kindlam, vabam. Kuna mees ja naine on maamuna peale loodud nagunii koosolemiseks - see on kohustus, mis on määratud Darwini evolutsiooni või UFode poolt, ning et see ka toidaks, on loodud üksteisest füüsiline huvitumine. Damn their Curiousity. Sest mis üle jääb, kui mees ja naine ei mõista üksteist vaimselt? Võtku end paljaks ning juba see ajab asja ära ning neil on lootust tiksuda elulõpuni koos, kuni surm neid lahutab. Vastassoost sõprade vahel esineb aga see faktor, et neile piisab juba vaimsest klapist. Nemad ei pea üksteisega elulõpuni tiksumiseks end paljastama.
Mehe ja naise vahelise sõpruse, selle õ i g e kujunemiseks on tõepoolest parim aeg nüüd, mil kõik inimesed otsivad ning eksperimenteerivad tutvustega. Sa küll ei leia poest võib olla seda parimat teksapaari, mis näeb sitaks lahe su seljas välja, vaid sa leiad selle, millega sul on sitaks mugav ka 5 aasta pärast pärapõrgus jaanipäeval istuda.
Või
mehe ja naise vaheline sõprus kujuneb välja lapsepõlvest. Lihtsalt tüüp on sinu jaoks alati olemas olnud ning on ka edaspidi ning ta on kui su oma vend, mistõttu sa ei võtagi teda kunagi teisiti kui sõbrana. Üldjuhul. Aga lapsepõlvesõpradega on ka selline lugu, et nad jäävad eluksajaks, see tähendab, et sarnaselt su emale, isale ning tädile eksisteerib ka selline kategooria kui lapsepõlvesõber - ehk siis persoon, kellega sa ei pea pidevas suhtes olema. Võib mööda minna ka 2 aastat, kuid kui te taas üksteist näete, on ikka mida rääkida. Small talk ehk küll, aga perekondlikumal tasemel. Võõrastega sa ju ei hakka oma vanaema Rubertast rääkima.
AGa inimesed vajavad vastassoost sõpru. Kas või lihtsalt sellel põhjusel, et nad ei muutuks peast ja mõtteviisilt puhtalt X või Y kromosoomiks.
Vaatasin täna The Runawaysi - päris hea isegi. Poistel soovitan juba selletõttu, et sealt saavad nad oma softcorni dyko unelmaid edasi arendada. AGa üks vahe ma pidin lihtsalt kuulama pungilike 20. sajandi rokichikke, mis kaudu ma jõudsin Joan Jettini ning ka Siouxsie'ni. Viimase laul on minu arust üks minu muusikarepertuaaris leiduvatest enim alahinnatud lauludest. Ega Kate Bushile alla ei jää. Mkmm.
?
juuli 24, 2010
Kellest meist ikkagi saab miljonär?
I wanna be a billionaire . . so fucking bad . .
.. kõlab avafraas ühe selle suve hitile.
Naljakas, et ajaga on muutunud inimeste standardid ja majanduslikus perspektiivis kohe siis 3 nulli võrra. Enam pole miljonär mingi tegija, ikka miljardär.
Kui aus olla, siis polegi ju selle miljoniga midagi väga peale hakata. Nüüd võivad skeptilisemad siia vahele hõigata, et hea kui seegi oleks, kuid siiski...
Eesti rahas - sa saad miljoni. Mis sa teed selle rahaga? Lähed reisile ning ostad kila kola ning ka ühe auto? Okei. Aga kuhu sa paned auto, kui eeldatavasti elad veel korteris? Kas sinna Sõpruse pst'l asuvatesse lagunenud garaažiboksidesse? Ning mis auto sa ostad? Kuna su eelarve võimaldas sulle ka reisi ütleme soojale maale, siis autoks päris hot hot mama chryslerit ei osta? Arvatavasti jääb ikka suurem pereauto, mis saksa tootjate sõnul oli tegija aastal 2009 ning ka kindlasti selle aasta autode turvalisuse kategooria esinimistus.
Jeps - selle miljoni eest sa ostad pereauto ning lähed reisile perega ning elad siiski edasi oma Mustamäe korteris, mille ventika vahelt imbub ka edaspidi laupäeva hommikuti praetud räime lõhn - just see on su naabrite Svetlana ja Igori lemmikroog. Maja sa ju selle raha eest ei saaks osta. Korralikku tutikat maja oma perele, mitte maja, mis on pooleldi lagunenud ning asub pärapõrgus ja enamik tube ( kui seal ongi neid üle kolme ) vastavad mõõdukategooriale meeter x meeter.
Buy all of the things i never had . .
nii kõlab järgmine fraas. Ning jah - miljoni eest ei saa sa osta kõike, mida eales oled ihaldanud. Selle raha eest saab ainult ühe väga väga korraliku ihaldusobjekti või siis mitu erinevat salasoovi, kuid kesistes variantides.
Kuid siiski, kui paljud meist näevad elujooksul seda miljonitki? Mõtlesin sellel ükspäev töö juures, kui pesin nõusid. (Ega selle tegevuse juures polegi midagi paremat teha, kui mõttes filosofeerida.) Tõdesin ka seda, et minu pangakontolt tulevikus see miljon läbi ei jookse. Kui kõik paremini läheb, siis 3 aasta pärast töötan kuskel meedias, vähemalt ma näen enda uue erialaga rohkem töökohti, või rohkem võimalikke ametinimetusi, kui kultuuri ja kirjanduse baka lõpetajana. Siiski on need kõik ikkagi Eesti mõistes "töökohad" ehk siis argipäevased kohustused, kus inimene tiksub oma aja täis ning tema tasu sõltub kokkulepitust "reaalsetest" numbritest. Minu töös arvatavasti ei tule ka selliseid jõuluboonuseid, mis suurendaksid mu kontot mitme nulli võrra.
Feimi? Võimalik - aga feim Eestis ei tee sinust veel miljonäri. Ega mitte ka sajatuhandenäri. VAadake kas või seda kurioosset Nõia-Intsu, mees, kes on olnud viimase poole aasta kollaste lehekülgede põhiobjekt, kuid siiski on taas ilma tööta ning sealt järeldades, ilma rahata.
Siiski oma tööga saavutan ma tulevikus midagigi, kas või isikliku rahulolu. Et ma olen endale ning ka teistele kuidagi oluline, lähen kellelegi korda.
Aga kuidas plaanivad saada miljonäriks kõik need inimesed, kes töötavad seal kohvikus, kus mina ainult sellel suvel oma nägu näitan ja abikäsi jagan? Kas nad on rahul sellega, et rassivad seal põrgukuumuses kuradima väikese summa eest ning parim tunnustus mis nad võivad saada on see, et suvaline klient sööb oma taldriku tühjaks, mitte ei jäta kartulit või salatit alles, näidates, et toit oli maitsev või siis söödav: "käib kah" stiilis?
Mina ei saa aru, kuidas võib selline töö rahuldust pakkuda, sellist et sa ei unistagi muudest töökohtadest, või muudest maailmajagudest. Kas need töötajad moodustavadki selle inimeste osa, kes tõesti soovivad saada Bingoga miljonäriks, mitte miljardäriks, sest ega sa lotoga miljonist naljalt utoopilisemaid summasid ei võida ju.
Arvan, et kui minu vaimne võimekus tõepoolest tipneks külakohvikus töötamisega, siis olenemata oma tarkusest/idiootsusest, ma laseksin Eestist jalga. Enne ma peseksin nõusid Prantsusmaal kui siin, juhul kui see tõepoolest olekski nn töö, mida ma teen järgnevad 60 aastat - ei, ma tõepoolest ei kujuta ette missugust rahuldust see töö nendele kokkadele pakub, et nad kulutavad õnnelikult sellele terve oma elu?
Mina olen liiga rahutu selle töö jaoks, ma tõepoolest läheksin avastaksin maailma, kui poleks taibum mõne taibukama töö jaoks.
Ja siit tuleb selle sisemonoloogi vastus viimasele küsimusele: Kui sa tõepoolest oled nii aldis minema välismaale trippima, miks sa siis seda seni pole teinud miss "r u often eating ur words?"?
Sest ma ei näe põhjust, miks peaksin minema end välismaale otsima, kui leian end siit samast. Ning Eesti pole minu jaoks ammendunud. Kui leian, et on õige aeg, eks minagi pakin oma 2 kohvrit ning võtan suuna lennujaama. Seni aga ma ei lange moeohvriks ning ei lähe aastaks välismaale, kuna kõik teevad seda. Teen seda siis, kui tean, et see on mida ma järgmisena tahan. Või kui avastan siiski, et vaimselt olen suuteline ainult äärelinnakohvikus töötama.
Ja mis värk selle Cheryl Cole'ga on? Mingi hetk kõik hollywoodi vallalised mehed avastasid, kuidas nad tahaksid selle chikiga olla? Miks just see valik? Kas naine on Hollywoodis selline tark valik: näeb keskimselt hea välja, aga mitte parim, laulab ja tantsib. Keegi, kelle kõrval ka sina näeksid mehena ok välja, aga teie suhe oleks kindel mitte thrilling?
Aga laul on hea kuni refräänini, siis luban kinni panna.
.
.. kõlab avafraas ühe selle suve hitile.
Naljakas, et ajaga on muutunud inimeste standardid ja majanduslikus perspektiivis kohe siis 3 nulli võrra. Enam pole miljonär mingi tegija, ikka miljardär.
Kui aus olla, siis polegi ju selle miljoniga midagi väga peale hakata. Nüüd võivad skeptilisemad siia vahele hõigata, et hea kui seegi oleks, kuid siiski...
Eesti rahas - sa saad miljoni. Mis sa teed selle rahaga? Lähed reisile ning ostad kila kola ning ka ühe auto? Okei. Aga kuhu sa paned auto, kui eeldatavasti elad veel korteris? Kas sinna Sõpruse pst'l asuvatesse lagunenud garaažiboksidesse? Ning mis auto sa ostad? Kuna su eelarve võimaldas sulle ka reisi ütleme soojale maale, siis autoks päris hot hot mama chryslerit ei osta? Arvatavasti jääb ikka suurem pereauto, mis saksa tootjate sõnul oli tegija aastal 2009 ning ka kindlasti selle aasta autode turvalisuse kategooria esinimistus.
Jeps - selle miljoni eest sa ostad pereauto ning lähed reisile perega ning elad siiski edasi oma Mustamäe korteris, mille ventika vahelt imbub ka edaspidi laupäeva hommikuti praetud räime lõhn - just see on su naabrite Svetlana ja Igori lemmikroog. Maja sa ju selle raha eest ei saaks osta. Korralikku tutikat maja oma perele, mitte maja, mis on pooleldi lagunenud ning asub pärapõrgus ja enamik tube ( kui seal ongi neid üle kolme ) vastavad mõõdukategooriale meeter x meeter.
Buy all of the things i never had . .
nii kõlab järgmine fraas. Ning jah - miljoni eest ei saa sa osta kõike, mida eales oled ihaldanud. Selle raha eest saab ainult ühe väga väga korraliku ihaldusobjekti või siis mitu erinevat salasoovi, kuid kesistes variantides.
Kuid siiski, kui paljud meist näevad elujooksul seda miljonitki? Mõtlesin sellel ükspäev töö juures, kui pesin nõusid. (Ega selle tegevuse juures polegi midagi paremat teha, kui mõttes filosofeerida.) Tõdesin ka seda, et minu pangakontolt tulevikus see miljon läbi ei jookse. Kui kõik paremini läheb, siis 3 aasta pärast töötan kuskel meedias, vähemalt ma näen enda uue erialaga rohkem töökohti, või rohkem võimalikke ametinimetusi, kui kultuuri ja kirjanduse baka lõpetajana. Siiski on need kõik ikkagi Eesti mõistes "töökohad" ehk siis argipäevased kohustused, kus inimene tiksub oma aja täis ning tema tasu sõltub kokkulepitust "reaalsetest" numbritest. Minu töös arvatavasti ei tule ka selliseid jõuluboonuseid, mis suurendaksid mu kontot mitme nulli võrra.
Feimi? Võimalik - aga feim Eestis ei tee sinust veel miljonäri. Ega mitte ka sajatuhandenäri. VAadake kas või seda kurioosset Nõia-Intsu, mees, kes on olnud viimase poole aasta kollaste lehekülgede põhiobjekt, kuid siiski on taas ilma tööta ning sealt järeldades, ilma rahata.
Siiski oma tööga saavutan ma tulevikus midagigi, kas või isikliku rahulolu. Et ma olen endale ning ka teistele kuidagi oluline, lähen kellelegi korda.
Aga kuidas plaanivad saada miljonäriks kõik need inimesed, kes töötavad seal kohvikus, kus mina ainult sellel suvel oma nägu näitan ja abikäsi jagan? Kas nad on rahul sellega, et rassivad seal põrgukuumuses kuradima väikese summa eest ning parim tunnustus mis nad võivad saada on see, et suvaline klient sööb oma taldriku tühjaks, mitte ei jäta kartulit või salatit alles, näidates, et toit oli maitsev või siis söödav: "käib kah" stiilis?
Mina ei saa aru, kuidas võib selline töö rahuldust pakkuda, sellist et sa ei unistagi muudest töökohtadest, või muudest maailmajagudest. Kas need töötajad moodustavadki selle inimeste osa, kes tõesti soovivad saada Bingoga miljonäriks, mitte miljardäriks, sest ega sa lotoga miljonist naljalt utoopilisemaid summasid ei võida ju.
Arvan, et kui minu vaimne võimekus tõepoolest tipneks külakohvikus töötamisega, siis olenemata oma tarkusest/idiootsusest, ma laseksin Eestist jalga. Enne ma peseksin nõusid Prantsusmaal kui siin, juhul kui see tõepoolest olekski nn töö, mida ma teen järgnevad 60 aastat - ei, ma tõepoolest ei kujuta ette missugust rahuldust see töö nendele kokkadele pakub, et nad kulutavad õnnelikult sellele terve oma elu?
Mina olen liiga rahutu selle töö jaoks, ma tõepoolest läheksin avastaksin maailma, kui poleks taibum mõne taibukama töö jaoks.
Ja siit tuleb selle sisemonoloogi vastus viimasele küsimusele: Kui sa tõepoolest oled nii aldis minema välismaale trippima, miks sa siis seda seni pole teinud miss "r u often eating ur words?"?
Sest ma ei näe põhjust, miks peaksin minema end välismaale otsima, kui leian end siit samast. Ning Eesti pole minu jaoks ammendunud. Kui leian, et on õige aeg, eks minagi pakin oma 2 kohvrit ning võtan suuna lennujaama. Seni aga ma ei lange moeohvriks ning ei lähe aastaks välismaale, kuna kõik teevad seda. Teen seda siis, kui tean, et see on mida ma järgmisena tahan. Või kui avastan siiski, et vaimselt olen suuteline ainult äärelinnakohvikus töötama.
Ja mis värk selle Cheryl Cole'ga on? Mingi hetk kõik hollywoodi vallalised mehed avastasid, kuidas nad tahaksid selle chikiga olla? Miks just see valik? Kas naine on Hollywoodis selline tark valik: näeb keskimselt hea välja, aga mitte parim, laulab ja tantsib. Keegi, kelle kõrval ka sina näeksid mehena ok välja, aga teie suhe oleks kindel mitte thrilling?
Aga laul on hea kuni refräänini, siis luban kinni panna.
.
Tellimine:
Postitused (Atom)
