Statistilise teooria järgi on maailmas enim vaadatud spordisündmus The One and The Only (after every four years) FIFA World Cup . Ehk siis Jalgpalli MM ja sellel aastal ainulaadne versioon 2010 ofkoors.
Ma pole selle sündmuse vastu nii häälestatud kui Mr Pullerits himself, kuid ma ei hoia MMi suhtes ka sellist neutraalset suhtumist nagu enamik kodanikke geipaaride puhul: nad väidavad et nad toetavad seda SENI, kuni nende naabruskonda tekib meespaar, VÕI kuni nende tütre viib lõpupeole tema parim sõbranna, VÕI kuni su enda abikaasa petab sind . . . omasoolisega. ITs not you - its me.
Ehk siis, ma olen selle sündmuse suhtes üpriski neutraalne, aga kui see sündmus jõuaks kunagi ka minu naabruskonda - ma oleksin üdini positiivne !
Mind hämmastab lihtsalt selle sündmuse väidetav popullaarsus. Statistikas pidavat Jalka MM'le järgnema F1 ning alles siis OM. Tõesti hämming. Vähe sellest et OM pole esimene, teda edastab ka F1 - mida kõrvutades MM'ga ma tõepoolest saan rohkem aru, miks viimane on neljarattaliste rallist eespool.
Koomik Jimmy Falkongi tõi välja, et 80% maailma elanikest pole sellel üritusel oma meeskonnaga esindatud. Olgu - ma saan aru, et 20%-l ON kellele kaasa elada, aga 80%-l?
Olgu. Sellest 80%st tuleb lahutada maha veel teiste maade fanatid, amatöörid, asjaarmastajad, kes tegelevad jalgpalliga ning kes armastavad mängu ning kes isegi hoiavad pöialt mõnele kindlale mängijale või meeskonnale. Samas kui suveOMl on esindajad põhimõtteliselt igast riigist ning võistlusele kaasaelajate - vähemalt oma kodumeeskonnale pöidlahoidjate osakaal peaks olema vastupidine JalkaMM'le, ehk 8:2 mitte 2:8.
Kes siis ikkagi vaatavad seda? Irooniliselt, hetkel kui ma seda sissekannet teen, jookseb ka minul teleris Ghana ja USA kohtumine. No ma olen kindel, et seda ei vaata Pullerits . . ning enam enamik prantslasi.
Aga miks seda vaadatakse? Sellele väga üldistust ei saa tuua - no saab, kuid sellise, mida isegi wiki annaks: sport, võistlusvaim, ilusad soengud - mehed jne.
Oskan öelda, miks mina seda hetkel vaatan - kahe meessoost isikuga maja jagamine lihtsalt nõuab seda. Naljakas - aja jooksul on tänu inimeste mugavusele ning loomakaitsjate tublile tööle meeste hobi ning mehelikkuse välimääraja, jaht, asendunud spordiga. Ning naistele on nad ehitanud supermarketid, et nende kõht ei peaks kannatama selle all, et nad enam koju saaki ei too. Jalgpall ei too ju jänest ahju.
Tegelikult vaatavad naised ka jalgpalli. Aga paljude nende juures tekib veelgi suurem küsitavus. Miks? Ma ei vaidle vastu, mäng on kindlasti huvitavam, NO ILMSELGELT huvitavam, kui sa tead ka põgusalt reegleid. No siis ta üldse tähendabki midagi enamat kui seda, et trobikond mehi ajab palli ühest otsast teise.
Kord vaadates eurovisiooni, seltskonnast üks mees teadustas, et vaatab tavaliselt kord aastas seda üritust selleks, et parajasti mõnd chikki sebida - talle meelejärgi olla.
Kas Jalgpalli MM mitte mõnede või isegi paljude naiste puhul ei tööta samamoodi?
Omast käestki tean, et viimase EM'i ajal pooldasin just Saksamaad, kuna tahtsin parajasti meeldida ühele sakslasele.
As IF!
Vallalise staadiumis inimesed ikka valetavad endale külge omadusi, mis muudavad neid vastassoo puhul atraktiivsemaks. Selle järgi on vallalised paljud huvitavamad ning mitmekülgsemad - vähemalt nende deitimis-CV järgi - kui pikemas suhtes olevad persoonid.
Meeldimine meeldimiseks - paljud naisedki tunnistavad ausalt - vähemalt kindlasti seltskonnas, mis koosneb ainult chikkidest - et vaatavad kobedaid hispaanlasi ning portugaallasi.
Tekibki juba küsimus, kas peaksidki nad rohkemat jagama kui kellel on pringim kann ning kiisum soeng? !Auuuuuccchhh - naisõiguslased spämmige mind nüüd! Aga jah - lihtsalt parim kommentaar, mis ma hiljuti ühelt naistuttavalt sain, oli "ma vaatan koguaeg mängu . . . aga ma ei saa mitte midagi aru :D " Tagantjärgi ma vastaksin, et sa pole ainus, sest paljude naiste puhul seisneb mängu ilu selles, et nad suudavad teha endale ilusa "see on nii huvitav" näo, isegi, kui mäng on nende jaoks sama must-valge kui eeldatav pall.
Keegi võiks teha mingi psühholoogilise testi, kus inimesed pärast mängu lõppemist peaksid paberile joonistama mängus olnu jalgpalli - ja juba sealt eristub, keda tõsiselt see sport huvitab või mitte. Ehk siis kas pall tuleb must-valge või mitte.
Või siis küsige naiste puhul - mis on suluseis - ning sealt eristub, kes tõsiselt vaatab seda mängu, kes t õ s i s e l t mitte.
Mis siis ikka - ju siis jumal on mees - ta kergendas meeste tööpõldu, lastes neil leiutada tehnoloogia ning tegevusetuse tõttu lõi ka innovatsioonilise leiutise: sport a la jalgpall. NAised lihtsalt, õnnetutena sündinud vale sooesindajane, peavad valima - kas korilusest arenenud söögitegemine ja koristamine või puhkus ehks jalgpallile ja spordile kaasaelamine! Huvitava näoga ofkoors !
Siiski naised ei moodusta maailma ja pole aluseks sellele kergele hämmingule, et ikkagi vaadatuim spordiala on Jalgpalli MM ning siis F1 ja siis OM. NAgu maailmaartistidest koosnev BandAid, millele järgneks Viini filharmoonide uus aasta kontsert ja siis viimasena mingi huinamuinaülemaailmnefolk. No wonder et Woodstocki enam ei toimu.
Kellele ei meeldikski glämm ja rock ja Aid ja Jalgpall? BandAidi jaoks polegi rohkemat tarvis kui ühte näljast mooramaalast kuskil Aafrikamandril - ning anna sellele lapsele veel pall ja nii näiteks sündiski Ghanas jalgpall, mistõttu nad võitsid lõpuks USAt. Arvatavasti USA enam neile seda söögilaivi küll ei korralda.
Iroonia missugune - kui elu pole iroonia, siis sport küll.
Haha - Jalgpalli MMi asemel leidsin Shakira Waka Wakaga hoopis Tectonicu MMi video
!
juuni 26, 2010
mai 07, 2010
Oeh kuidas ma vihkan neid postitusi, kus kõik räägivad, kuidas nad ületasid raskeid olukordi ning mida nad selleks pidid tegema. Kuidas nad on kõigest üle saanud jne. Selline spirituaalne lähemine.
Lihtsalt sellega sa tunnistad, et miski või keegi kõigutas sind, suutis sind häirida, sa olid nõrk. Sul polnud iseloomu. Kuid inimeste puhul on nõrk iseloom nii tavaline. Vaadake kui palju on inimesi, kes on millestki sõltuvuses. Intelligentsemad isegi tunnistavad seda ( sest öeldakse ju, et tunnistamine on esimene samm abi saamiseks ), kuid teavad, et ei suuda ikka probleemiga tegeleda.
Vigade, isiklike, sügavate vigade tunnistamine haavab meid. Meil on häbi, kui peame vanduma alla kellelegi, kellest tahtsime ise üle olla. Me häbeneme, kui riskime kõigega, kuid siis see ei tasu ära ning saabubki hulleim - mida me teoorias juba teadustasime endale võimaliku variandina - kuid praktikas - vähesed on ka reaalsuse saabumisel sellega võimelised kohe toime tulema.
Mulle ei meeldi end siingi nii personaalsel tasandil avada. See pole kartus - häbi - uhkus, väärikus saab kõigutatud. Ofkoors on väga väike võimalus, et teised selle kõige tagamaa siin ära tabavad. Kuid juba endapoolne teadmine ütleb kõik. Kui hästi me ka ei oska teeselda ning teiste ees näidelda - endale ei suuda me kunagi valetada. Miski meie sees teab alati tõde. Üdini suudame ausad olla vaid iseendi vastu - ning kuidas keegi suudab seda ka teistele edasi kanda - see on juba igaühe enda mure.
Kurat! Kuidas ma saan tugev olla ja näida, kui inimeste poolsed tagasilöögid ning arvamused ikkagi mõjutavad mind?
Natukese mõtlemise järel - kui sa pole enesekindel, siis et vähegi oma väärtust avalikult tõsta, sa pead seda näitlema. Kõik ei lange sellesse illusiooni, kuid 5 minuti tutvused enam juhul küll. Ning tihti on just 5min tutvused need, mis on su igapäevastes toimetustest määravad.
Ja nüüd ma vihkan seda kohta, kus inimene postitab mingi laulu ning väidab, et see on ta elu soundtrack ning nii ongi. Sest keegi ei saa võtta mingi laulu sõnu ning öelda, et seal räägitakse just temast. Alati on agad! Kui sa ise kirjutad laulu - be my guest , väga võimalik, et suudad oluliseima kirja panna. Kuid kuulates teise autori sõnu, me ei ole need, kellest nad räägivad vaid me sobitame end ise nende sõnadesse. Nende ellu.
Young girl don't cry
I'll be right here when your world starts to fall
Young girl it's alright
Your tears will dry, you'll soon be free to fly
When you're safe inside your room you tend to dream
Of a place where nothing's harder than it seems
No one ever wants or bothers to explain
Of the heartache life can bring and what it means
When there's no one else, look inside yourself
Like your oldest friend just trust the voice within
Then you'll find the strength that will guide your way
You'll learn to begin to trust the voice within
Young girl don't hide
You'll never change if you just run away
Young girl just hold tight
And soon you're gonna see your brighter day
Now in a world where innocence is quickly claimed
It's so hard to stand your ground when you're so afraid
No one reaches out a hand for you to hold
When you look outside look inside to your soul
Life is a journey
It can take you anywhere you choose to go
As long as you're learning
You'll find all you'll ever need to know
(Be strong)
You'll make it
(Hold on)
You'll make it
Just don't forsakeing yourself
(No one can tell you what you can't do)
No one can stop you, you know that I'm talking to you
Ja nüüd tuleb see koht, kus sa tänad kedagi, mis näitab, et sa ei suuda asjadega toime tulla ning vajad olemiseks teisi. Aga mul on ka hea meel Anna (:
Kuigi mulle ei meeldi tunnistada, et ma ei suuda olla iseseisev - ma tahan näidata, et teised ei suuda mulle haiget teha. Aga las ma olla kordki aus.
Siiras pigem
Mulle ei meeldi end siin otseselt avada - ma ei taha olla silmitsi reaalsusega, sest kirjutatult reaalsus fikseeritakse.
.
Young girl don't cry I'll be right here when your world starts to fall
Lihtsalt sellega sa tunnistad, et miski või keegi kõigutas sind, suutis sind häirida, sa olid nõrk. Sul polnud iseloomu. Kuid inimeste puhul on nõrk iseloom nii tavaline. Vaadake kui palju on inimesi, kes on millestki sõltuvuses. Intelligentsemad isegi tunnistavad seda ( sest öeldakse ju, et tunnistamine on esimene samm abi saamiseks ), kuid teavad, et ei suuda ikka probleemiga tegeleda.
Vigade, isiklike, sügavate vigade tunnistamine haavab meid. Meil on häbi, kui peame vanduma alla kellelegi, kellest tahtsime ise üle olla. Me häbeneme, kui riskime kõigega, kuid siis see ei tasu ära ning saabubki hulleim - mida me teoorias juba teadustasime endale võimaliku variandina - kuid praktikas - vähesed on ka reaalsuse saabumisel sellega võimelised kohe toime tulema.
Mulle ei meeldi end siingi nii personaalsel tasandil avada. See pole kartus - häbi - uhkus, väärikus saab kõigutatud. Ofkoors on väga väike võimalus, et teised selle kõige tagamaa siin ära tabavad. Kuid juba endapoolne teadmine ütleb kõik. Kui hästi me ka ei oska teeselda ning teiste ees näidelda - endale ei suuda me kunagi valetada. Miski meie sees teab alati tõde. Üdini suudame ausad olla vaid iseendi vastu - ning kuidas keegi suudab seda ka teistele edasi kanda - see on juba igaühe enda mure.
Kurat! Kuidas ma saan tugev olla ja näida, kui inimeste poolsed tagasilöögid ning arvamused ikkagi mõjutavad mind?
Natukese mõtlemise järel - kui sa pole enesekindel, siis et vähegi oma väärtust avalikult tõsta, sa pead seda näitlema. Kõik ei lange sellesse illusiooni, kuid 5 minuti tutvused enam juhul küll. Ning tihti on just 5min tutvused need, mis on su igapäevastes toimetustest määravad.
Ja nüüd ma vihkan seda kohta, kus inimene postitab mingi laulu ning väidab, et see on ta elu soundtrack ning nii ongi. Sest keegi ei saa võtta mingi laulu sõnu ning öelda, et seal räägitakse just temast. Alati on agad! Kui sa ise kirjutad laulu - be my guest , väga võimalik, et suudad oluliseima kirja panna. Kuid kuulates teise autori sõnu, me ei ole need, kellest nad räägivad vaid me sobitame end ise nende sõnadesse. Nende ellu.
Young girl don't cry
I'll be right here when your world starts to fall
Young girl it's alright
Your tears will dry, you'll soon be free to fly
When you're safe inside your room you tend to dream
Of a place where nothing's harder than it seems
No one ever wants or bothers to explain
Of the heartache life can bring and what it means
When there's no one else, look inside yourself
Like your oldest friend just trust the voice within
Then you'll find the strength that will guide your way
You'll learn to begin to trust the voice within
Young girl don't hide
You'll never change if you just run away
Young girl just hold tight
And soon you're gonna see your brighter day
Now in a world where innocence is quickly claimed
It's so hard to stand your ground when you're so afraid
No one reaches out a hand for you to hold
When you look outside look inside to your soul
Life is a journey
It can take you anywhere you choose to go
As long as you're learning
You'll find all you'll ever need to know
(Be strong)
You'll make it
(Hold on)
You'll make it
Just don't forsakeing yourself
(No one can tell you what you can't do)
No one can stop you, you know that I'm talking to you
Ja nüüd tuleb see koht, kus sa tänad kedagi, mis näitab, et sa ei suuda asjadega toime tulla ning vajad olemiseks teisi. Aga mul on ka hea meel Anna (:
Kuigi mulle ei meeldi tunnistada, et ma ei suuda olla iseseisev - ma tahan näidata, et teised ei suuda mulle haiget teha. Aga las ma olla kordki aus.
Siiras pigem
Mulle ei meeldi end siin otseselt avada - ma ei taha olla silmitsi reaalsusega, sest kirjutatult reaalsus fikseeritakse.
.
Young girl don't cry I'll be right here when your world starts to fall
mai 05, 2010
This is what i got
See on halb. See on halb. Kui oled täiesti emotsioonitu.
Täna pärast eksamit sain K’ga kokku. Pigem ta hüüdis mind, kui ma kõndisin tast mööda, proovides näida, et ma lihtsalt ei märka teda. Olgem ausad – kui reaalne on, et sa ei märka ratastoolis poissi – sama suur, kui võimalus, et sind kui ainsat valget ei jõllitata mingis USA mustade linnaosas.
Mul, nagu mitmed siin jagavad mu arvmust, on erinevad, või no tegelikult üpris samased põhjused tema vältimiseks nagu teistelgi tüdrukutel. Kuid siiski, olin sunnitud temaga paar sõna poetama ning pärides, kuidas tal eksam läks? – vastas ta, et ei läinud – et ta olevat emotsioonitu olnud. No minu reaktsioon oli selle peale kummastust väljendav ja samas, eks ta sellist reaktsiooni ootaski.
Need loomeinimesed ootavad alati, et kõik oleksid oo jaa aaa ja what? nende peale. Sest nad irvitavad ja peavad end kõigist üleolevaks, teades ainult ise, mis nad oma „pärlitega“ mõtlevad. Ehk. Nad mõtlevad tavainimest segadusse ajada ning tahavad ise samal ajal säilitada arusaaja - võitja poolt.
Kuid ausalt öeldes mul oli ükskõik ta „ma olin emotsioonitu“ vastusest, sest päriselt see mind ei kummastanud – teadsin, et midagi K’lt juba sellelaadselt tuleb. Lihtsalt mängisin rolli, mida ta mult eeldas saavat.
Ma olen tubli, mitte särav, vaid ootustekohane keskmine näitleja.
Emotsioonitu mai äss! Emotsioonitu – kuidas saab segada emotsioonide puudumine tühja eksami täitmist. Kui palju emotsioone on tarvis, et loetleda kirjanduse põhiliike?
Nojah – samas siin ma olen – terve tänane päev on mind arestinud see kuradima Karma Politsei. Hommikul ajasin ema nutma oma arvamusjutuga. (For the record, Kõik emadepäeva fännid, ärge laske end heidutada, ma ei öelnud talle midagi halba, olin ainult realist ning väitsin talle juttu, mida terve suguvõsa arvab ta „talu armastusest“ seoses majandusliku tasuvusega – ning muidugi ka boonusena poetasin paar ideed, „What if i’ll go abroad for the summer . . . “. Igatahes mul on emadepäevaks talle vinge kingitus, mis korvab kõik. Tegelikult on kõik juba korvatud, siiski).
Päeval nutsin ise, kui minuga räägiti liialt realistliku juttu. Või kui ma lasin endal taaskord alaarenuna paista. Samas ma pole. Äkki lihtsalt mu vestluspartner tahtis mul sedasi lasta tunda?
Kuradi inimesed oma inimkatsetega.
Raadios ei õnnestunud mul eilne salvestus – pidin täna uuesti tegema ning ka see polnud kõige ideaalsem. Pealegi õhtul ei olnud ma seda eetrimaterjalidesse pannud – kuigi ma ausalt panin – aga see ei läinud üles. Suutsin igatahes ka selle olukorra lahendada.
Aga miks Karma politsei mul ka seda nusserdas – mille eest? Kas ma olen midagi raadioga seoses halvasti teinud? Tahtlikult? Mis toimub?
Tahtsin ka täna helistada – teha kõne isikule, kelle puhul ma ka ise pole kindel, miks ma tahan seda? Pluss ma ei tea teda, kuid kuskelt olen saanud mingi kuradima illusiooni, et ta tekitab mul hea enesetunde. Free pot?
Kuid pärast pikka mõtlemist ning eelnevate sündmuste mõjutust ning intervalle Marju Läniku Karikakra stiilis : ma helistan – ei helista – võttis Karma politsei mu telefoni ning viskas selle kõnniteele. Miks ta nii tegi? See ei läinud katki, kuid oli piisav märk, et ei helista täna, või homme , või kunagi ?
Ja nüüd. Nüüd võttis ta mult emotsioonid. Ta ei lase mul enam referaati kirjutada. Ta blokeeris mu tuttavad messengeris, need ei vasta mu emotsioonitutele Tahan emotsioone tagasi! juttudele!
Kas tõesti K pärast? Kas kõik algas sellest? Sest eksam oli okei ning kõik ka enne seda – kõik ideed, kõik plaanid õnnestusid teoorias. Praktikani need ei jõudnudki.
Mida ma pean tegema? Kuidas saada seadusesilmis taas õigeks? Kas Radioheadi lõputu kuulamine ning läpakascreeni põhjatu jõllitamine annab tagasi mu emotsioonid?
Ma vajan neid. Ma olen emotsionaalne inimene. Emotsioonid – need olen mina. Need teevad mind säravaks, kuid põhjustavad ka mu muresid, jamasid. Pigem olla põhjas või tipus kui vegeteerida hallina mõttetuna kuskel keskel. Vähemalt ma mõistan mida K mõtles emotsioonide puudumise all, sest 12 tundi hiljem olen samas olukorras.
Ja kas ma peaksin helistama? Kas ma peaksin olema mina ise – kas ma võin kokkuvõttes jääda ka iseendaks. Miks ma pean alati mõtlema, kuidas käituda, kuidas jääks normaalne mulje? Kas ma siis iseendana polegi normaalne? Miks keegi ei pea end normaalseks ning alati p ü ü a b olla normaalne. Või miks minul ei lasta olla normaalne sellisena nagu ma olen? Äkki mind ümbritsevad inimesed, kes kirjeldavad normaalsust kui midagi reserveeritut, täiskasvanulikku.
Millal te kõik täiskasvanuks saite ja kuhu te minu jätsite?
Karma politsei – sa ei tohi seda teha, sa ei tohi mind arestida ning karistada – ma olen veel alaealine.
?
-- Tegin. Helistasin Feil. in ja diid .
-- Or not! sucess ja progress !
Kuid siiski -
Mis on inimestel mu vastu?
Täna pärast eksamit sain K’ga kokku. Pigem ta hüüdis mind, kui ma kõndisin tast mööda, proovides näida, et ma lihtsalt ei märka teda. Olgem ausad – kui reaalne on, et sa ei märka ratastoolis poissi – sama suur, kui võimalus, et sind kui ainsat valget ei jõllitata mingis USA mustade linnaosas.
Mul, nagu mitmed siin jagavad mu arvmust, on erinevad, või no tegelikult üpris samased põhjused tema vältimiseks nagu teistelgi tüdrukutel. Kuid siiski, olin sunnitud temaga paar sõna poetama ning pärides, kuidas tal eksam läks? – vastas ta, et ei läinud – et ta olevat emotsioonitu olnud. No minu reaktsioon oli selle peale kummastust väljendav ja samas, eks ta sellist reaktsiooni ootaski.
Need loomeinimesed ootavad alati, et kõik oleksid oo jaa aaa ja what? nende peale. Sest nad irvitavad ja peavad end kõigist üleolevaks, teades ainult ise, mis nad oma „pärlitega“ mõtlevad. Ehk. Nad mõtlevad tavainimest segadusse ajada ning tahavad ise samal ajal säilitada arusaaja - võitja poolt.
Kuid ausalt öeldes mul oli ükskõik ta „ma olin emotsioonitu“ vastusest, sest päriselt see mind ei kummastanud – teadsin, et midagi K’lt juba sellelaadselt tuleb. Lihtsalt mängisin rolli, mida ta mult eeldas saavat.
Ma olen tubli, mitte särav, vaid ootustekohane keskmine näitleja.
Emotsioonitu mai äss! Emotsioonitu – kuidas saab segada emotsioonide puudumine tühja eksami täitmist. Kui palju emotsioone on tarvis, et loetleda kirjanduse põhiliike?
Nojah – samas siin ma olen – terve tänane päev on mind arestinud see kuradima Karma Politsei. Hommikul ajasin ema nutma oma arvamusjutuga. (For the record, Kõik emadepäeva fännid, ärge laske end heidutada, ma ei öelnud talle midagi halba, olin ainult realist ning väitsin talle juttu, mida terve suguvõsa arvab ta „talu armastusest“ seoses majandusliku tasuvusega – ning muidugi ka boonusena poetasin paar ideed, „What if i’ll go abroad for the summer . . . “. Igatahes mul on emadepäevaks talle vinge kingitus, mis korvab kõik. Tegelikult on kõik juba korvatud, siiski).
Päeval nutsin ise, kui minuga räägiti liialt realistliku juttu. Või kui ma lasin endal taaskord alaarenuna paista. Samas ma pole. Äkki lihtsalt mu vestluspartner tahtis mul sedasi lasta tunda?
Kuradi inimesed oma inimkatsetega.
Raadios ei õnnestunud mul eilne salvestus – pidin täna uuesti tegema ning ka see polnud kõige ideaalsem. Pealegi õhtul ei olnud ma seda eetrimaterjalidesse pannud – kuigi ma ausalt panin – aga see ei läinud üles. Suutsin igatahes ka selle olukorra lahendada.
Aga miks Karma politsei mul ka seda nusserdas – mille eest? Kas ma olen midagi raadioga seoses halvasti teinud? Tahtlikult? Mis toimub?
Tahtsin ka täna helistada – teha kõne isikule, kelle puhul ma ka ise pole kindel, miks ma tahan seda? Pluss ma ei tea teda, kuid kuskelt olen saanud mingi kuradima illusiooni, et ta tekitab mul hea enesetunde. Free pot?
Kuid pärast pikka mõtlemist ning eelnevate sündmuste mõjutust ning intervalle Marju Läniku Karikakra stiilis : ma helistan – ei helista – võttis Karma politsei mu telefoni ning viskas selle kõnniteele. Miks ta nii tegi? See ei läinud katki, kuid oli piisav märk, et ei helista täna, või homme , või kunagi ?
Ja nüüd. Nüüd võttis ta mult emotsioonid. Ta ei lase mul enam referaati kirjutada. Ta blokeeris mu tuttavad messengeris, need ei vasta mu emotsioonitutele Tahan emotsioone tagasi! juttudele!
Kas tõesti K pärast? Kas kõik algas sellest? Sest eksam oli okei ning kõik ka enne seda – kõik ideed, kõik plaanid õnnestusid teoorias. Praktikani need ei jõudnudki.
Mida ma pean tegema? Kuidas saada seadusesilmis taas õigeks? Kas Radioheadi lõputu kuulamine ning läpakascreeni põhjatu jõllitamine annab tagasi mu emotsioonid?
Ma vajan neid. Ma olen emotsionaalne inimene. Emotsioonid – need olen mina. Need teevad mind säravaks, kuid põhjustavad ka mu muresid, jamasid. Pigem olla põhjas või tipus kui vegeteerida hallina mõttetuna kuskel keskel. Vähemalt ma mõistan mida K mõtles emotsioonide puudumise all, sest 12 tundi hiljem olen samas olukorras.
Ja kas ma peaksin helistama? Kas ma peaksin olema mina ise – kas ma võin kokkuvõttes jääda ka iseendaks. Miks ma pean alati mõtlema, kuidas käituda, kuidas jääks normaalne mulje? Kas ma siis iseendana polegi normaalne? Miks keegi ei pea end normaalseks ning alati p ü ü a b olla normaalne. Või miks minul ei lasta olla normaalne sellisena nagu ma olen? Äkki mind ümbritsevad inimesed, kes kirjeldavad normaalsust kui midagi reserveeritut, täiskasvanulikku.
Millal te kõik täiskasvanuks saite ja kuhu te minu jätsite?
Karma politsei – sa ei tohi seda teha, sa ei tohi mind arestida ning karistada – ma olen veel alaealine.
?
-- Tegin. Helistasin Feil. in ja diid .
-- Or not! sucess ja progress !
Kuid siiski -
Mis on inimestel mu vastu?
mai 02, 2010
Mõeldes mõne inimese peale
sjfkhsajfoghw'kfpbhw'rkhg
bvHRKBHEF
KBHJ
KEFBHJ
FDJBH
SÜPG
GJISKJHGKR'faghaskjfhgwairgjui4uy05uyh9+5uiämjhbi j09it j4
5yt4 u
j4ioy9 j4+jguorp ljmih5jy9+rgiopülk53+oujh+rujkb
joajhb!RQ!!!!!TJOLJ!ÜLK!Ü!!!!R!KR!!!!T!tra!!!gahjvkglahdäljghjfhä lhddshgagasgahöhöhöhöhöhöhöööööö!!jshdäfajhsjfhjhfjhg'ihgiuhplnsvc3km,jnähgkjfkshjgnbjjh'hs
shkhgiIFAKHFhgjhgjahuoiuj8476i8u vc cu@@@[jgjfjhfkhfwäfhigu
'ug
roiujgvirhgvihr
ihjiahjgoghj
vojpiujghgjasksaaülejubalsdfhakfhsagsg
.
bvHRKBHEF
KBHJ
KEFBHJ
FDJBH
SÜPG
GJISKJHGKR'faghaskjfhgwairgjui4uy05uyh9+5uiämjhbi j09it j4
5yt4 u
j4ioy9 j4+jguorp ljmih5jy9+rgiopülk53+oujh+rujkb
joajhb!RQ!!!!!TJOLJ!ÜLK!Ü!!!!R!KR!!!!T!tra!!!gahjvkglahdäljghjfhä lhddshgagasgahöhöhöhöhöhöhöööööö!!jshdäfajhsjfhjhfjhg'ihgiuhplnsvc3km,jnähgkjfkshjgnbjjh'hs
shkhgiIFAKHFhgjhgjahuoiuj8476i8u vc cu@@@[jgjfjhfkhfwäfhigu
'ug
roiujgvirhgvihr
ihjiahjgoghj
vojpiujghgjasksaaülejubalsdfhakfhsagsg
.
aprill 30, 2010
Laav thät saund .
Esiteks, mida uuemaks muutub youtube'i keskkond, seda kräpimaks muutuvad omakorda need muusikavideod, mida ma siia postitan. Nende formaat ei sobi kuidagi enam mu blogisse. aga aga a g a. . . .
Eile või siis täna passisin 5ni üleval. Lihtsalt und ei tulnud - ofkoors süüdistan ka väikest kohvi enne magamaminekut, kuid tavaliselt pole see nii suur probleem olnud. Kuid siiski.
Et uinuda, siis trippisin veidike ka youtube's, kus ma käin ikka ülepäeviti või paar korda nädalas, et chekkida uusi videosid.
Enivei unustage Angelina ja ta lapsendamismaania - Hollywoodi on tabanud uus buum ja juba tükimat aega. Nimelt talentide avastamine ja nende pimpimine - vähemalt viimasel ajal ja muusikaäris just. Muidugi on oma töö teinud ka youtube ja kuulsuste kaverdamine. SEe on kui uus CV online. Fame CV online. Peaks ka mingi loo kaver sinna postitama, et anda ka oma panus hollywoodi pääsemiseks. Mhh - any ideas?
enivei eniveid Kanye Westil on kasvandik - Kid Cudi, Usheril Justin Bieber - tegin veits wikipeedimist ning avastasin huvitava fakti, et saidi alusel on Bieber ka tegelt youtube'i artist, keda tahtsid pimpida nii USher kui Mr TImberlake himself, kuid seni veel häälemurde vältimisel õnneks läinud poiss valis musta valge asemel.
Tulles tagasi eilse youtube'i tripi juurde, siis leidsin Timberlake'i kasvandiku Esmee Dentersi loo - Love Dealer. SAttusin sellest korraks vaimustusse. TEgemist on taas ideaalse pop-looga, mis vastab hetke põhinormatiivile - elektropopile. Samas poploole omaselt ma juba nüüdseks hommikuks olen kõik laulu käigud omandanud ning sellest üle saanud. Kuid tõsiselt kuulake seda esimest korda ning te peate minuga nõustuma!
SEe algus - see on niii mõnus sound. Timberlake'lt uus lähenemine. TA enda soolohäälgi on teises võtmes.
2:25 - 2:45 on parim koht Timberlake'ilt. Pärast seda järgneb taas talle omane Cry me a river. Aga see biit on väga mõnus, eriti kui sul on hea kõlarisüsteem, millest kuulata. Proovisin leida ka instrumentaali, kuid hetkel see puudub. Kui kuulasin esimest korda, siis häiris mind Duntersi soolo. Ta on andekam ning ta lalin on seal ehtne keskmine pop, millega sa harjud pärast 7ndat kuulamist ära ning oskad isegi kaasa laulda. Aga jah - tema esitus on tüüpiline pop - selline, millega eurovisioonil saaksid esiviisikusse. Huvitav, et Timberlake pole suutnud seda chikki veel nii kuulsaks pimpida. Midagi jääb puudu - kas see, et kokkuvõttes on Duntersi puhul tegemist ikkagi keskmisest natuke parema häälega. Aga neid on muusikatööstuses nii palju juba, et juhul kui ta GaGa stiilis ei hakka kräppi enda seljas kandma ning levitama jutte oma seksuaalsusest . . . tegelt kuna GaGa on seda piisavalt teinud, siis Duntersi joinimisel tema hood'i oleks tegemist ka koopiaga mitte millegi erilisega. Mõjuvaim oleks, kui Timberlake esitaks Duntersi laule enda pähe - olgugi et ta ei tee palju seal kaasa, aga olgem ausad, kui palju teeb Mr Timbaland oma hittides vokaali? EEh-yeaaah-ooh ? Ke$hagi sai tuule tiibadesse just Flo Rida "Right Roundist" kust ta arendas edasi oma versiooni muusikatööstuses. SEni, mulle küll mitte eriti laikival versioonil - on see blablah ja lälisemine mõjunud.
See hitt jõuaks kiiremini edetabelitesse, kui oleks Justin Timberlake ft Esmee Dunters mitte vice versa, sest vastasel juhul, kuna chiki poolne vokaal pole väga särav, võib see tunduda kui Timberlake'i mingi heategevusprojekt. Igatahes Usheri ja Westi kasvandike vastu Dunters veel ei saa.
Kuulates seda mõnusat soundi, meenus, et see polegi nii unikaalne. Mida oli ka arvata. Mida muusikapuhul on tihti arvata. Sest ainsaks unikaalseks soundiks võiks vist pidada esimest käteplaksutust kuskel kiviaja koopas mõne meie eellase poolt. Sellele hakkas kõik rajanema. Kõigis on olemas rütm.
Kuid mul meenus Britney Spearsi real Comeback albumi Circuse ühe laulu - Mannequine'i netti lekkinud jupike. MRs Spearsi tantsuklipi näol.
On ju hea sound - liikumise harjutusel on see eriti tähtis ning selles klipis tuleb see eriti esile. Pärast selle loo põhisoundi kuulamist ma ausaltöeldes ootasin originaali. Kuid lõpptulemusena pidin veits pettuma, sest seal vokaal ning muud trikid - nipid kaotasid põhirütmi - ei kaotanud otseselt kuid leevendasid seda:
Siiski pärast rehersal video netti leakimist tegid mitmed Spearsi fännid sellest oma prognoositava versiooni. Ning ausalt öeldes järgnev versioon meeldib mulle rohkem kui hilisem originaal. SEst olgem ausad, väga palju määrab ikkagi laulu puhul vokaal. NT kui Mimicryl poleks Kene omast vokaali, siis ma poleks kindel, kas ma ikka vaimustuks nende lugudest. Minu jaoks on vokaal üks laulu kujundavaid elemente just soundi mitte väga sõnadena.
Kõlab ju hästi - põhisaund on see, mis tuleb esile. Tekib silmeette miskipärast võimla.
!
Eile või siis täna passisin 5ni üleval. Lihtsalt und ei tulnud - ofkoors süüdistan ka väikest kohvi enne magamaminekut, kuid tavaliselt pole see nii suur probleem olnud. Kuid siiski.
Et uinuda, siis trippisin veidike ka youtube's, kus ma käin ikka ülepäeviti või paar korda nädalas, et chekkida uusi videosid.
Enivei unustage Angelina ja ta lapsendamismaania - Hollywoodi on tabanud uus buum ja juba tükimat aega. Nimelt talentide avastamine ja nende pimpimine - vähemalt viimasel ajal ja muusikaäris just. Muidugi on oma töö teinud ka youtube ja kuulsuste kaverdamine. SEe on kui uus CV online. Fame CV online. Peaks ka mingi loo kaver sinna postitama, et anda ka oma panus hollywoodi pääsemiseks. Mhh - any ideas?
enivei eniveid Kanye Westil on kasvandik - Kid Cudi, Usheril Justin Bieber - tegin veits wikipeedimist ning avastasin huvitava fakti, et saidi alusel on Bieber ka tegelt youtube'i artist, keda tahtsid pimpida nii USher kui Mr TImberlake himself, kuid seni veel häälemurde vältimisel õnneks läinud poiss valis musta valge asemel.
Tulles tagasi eilse youtube'i tripi juurde, siis leidsin Timberlake'i kasvandiku Esmee Dentersi loo - Love Dealer. SAttusin sellest korraks vaimustusse. TEgemist on taas ideaalse pop-looga, mis vastab hetke põhinormatiivile - elektropopile. Samas poploole omaselt ma juba nüüdseks hommikuks olen kõik laulu käigud omandanud ning sellest üle saanud. Kuid tõsiselt kuulake seda esimest korda ning te peate minuga nõustuma!
SEe algus - see on niii mõnus sound. Timberlake'lt uus lähenemine. TA enda soolohäälgi on teises võtmes.
2:25 - 2:45 on parim koht Timberlake'ilt. Pärast seda järgneb taas talle omane Cry me a river. Aga see biit on väga mõnus, eriti kui sul on hea kõlarisüsteem, millest kuulata. Proovisin leida ka instrumentaali, kuid hetkel see puudub. Kui kuulasin esimest korda, siis häiris mind Duntersi soolo. Ta on andekam ning ta lalin on seal ehtne keskmine pop, millega sa harjud pärast 7ndat kuulamist ära ning oskad isegi kaasa laulda. Aga jah - tema esitus on tüüpiline pop - selline, millega eurovisioonil saaksid esiviisikusse. Huvitav, et Timberlake pole suutnud seda chikki veel nii kuulsaks pimpida. Midagi jääb puudu - kas see, et kokkuvõttes on Duntersi puhul tegemist ikkagi keskmisest natuke parema häälega. Aga neid on muusikatööstuses nii palju juba, et juhul kui ta GaGa stiilis ei hakka kräppi enda seljas kandma ning levitama jutte oma seksuaalsusest . . . tegelt kuna GaGa on seda piisavalt teinud, siis Duntersi joinimisel tema hood'i oleks tegemist ka koopiaga mitte millegi erilisega. Mõjuvaim oleks, kui Timberlake esitaks Duntersi laule enda pähe - olgugi et ta ei tee palju seal kaasa, aga olgem ausad, kui palju teeb Mr Timbaland oma hittides vokaali? EEh-yeaaah-ooh ? Ke$hagi sai tuule tiibadesse just Flo Rida "Right Roundist" kust ta arendas edasi oma versiooni muusikatööstuses. SEni, mulle küll mitte eriti laikival versioonil - on see blablah ja lälisemine mõjunud.
See hitt jõuaks kiiremini edetabelitesse, kui oleks Justin Timberlake ft Esmee Dunters mitte vice versa, sest vastasel juhul, kuna chiki poolne vokaal pole väga särav, võib see tunduda kui Timberlake'i mingi heategevusprojekt. Igatahes Usheri ja Westi kasvandike vastu Dunters veel ei saa.
Kuulates seda mõnusat soundi, meenus, et see polegi nii unikaalne. Mida oli ka arvata. Mida muusikapuhul on tihti arvata. Sest ainsaks unikaalseks soundiks võiks vist pidada esimest käteplaksutust kuskel kiviaja koopas mõne meie eellase poolt. Sellele hakkas kõik rajanema. Kõigis on olemas rütm.
Kuid mul meenus Britney Spearsi real Comeback albumi Circuse ühe laulu - Mannequine'i netti lekkinud jupike. MRs Spearsi tantsuklipi näol.
On ju hea sound - liikumise harjutusel on see eriti tähtis ning selles klipis tuleb see eriti esile. Pärast selle loo põhisoundi kuulamist ma ausaltöeldes ootasin originaali. Kuid lõpptulemusena pidin veits pettuma, sest seal vokaal ning muud trikid - nipid kaotasid põhirütmi - ei kaotanud otseselt kuid leevendasid seda:
Siiski pärast rehersal video netti leakimist tegid mitmed Spearsi fännid sellest oma prognoositava versiooni. Ning ausalt öeldes järgnev versioon meeldib mulle rohkem kui hilisem originaal. SEst olgem ausad, väga palju määrab ikkagi laulu puhul vokaal. NT kui Mimicryl poleks Kene omast vokaali, siis ma poleks kindel, kas ma ikka vaimustuks nende lugudest. Minu jaoks on vokaal üks laulu kujundavaid elemente just soundi mitte väga sõnadena.
Kõlab ju hästi - põhisaund on see, mis tuleb esile. Tekib silmeette miskipärast võimla.
!
aprill 19, 2010
Inspireeritud kellestki, kes seda kunagi ei loe.
Pime. Sume. Midagi enamat ei saanudki ju ühelt augustikuu öölt oodata. Ta lamas selili terrassi käetoel. Ta lamas ja vaatas tähti. Taevas oli selge ning jube ilus. Just sedasi – „jube ilus“ – kirjeldas ta ka oma mõtteis laiuvat vaatevälja. Ta tõstis käe ning tõmbas veel ühe mahvi, et üritada sellega katta suitsulooriga paistvaid tähti.
Tema aga oli keset melu. Kõige selle muusika ning inimeste ning naeru ning läppe ümbritseva õhu kõrval tundus läbi klaasseina kumav terrass nii ahvatlev. „Läheks korraks ainult, et hingata sõõm...“ Värsket õhku, millele ta lisaks omapoolse nikotiini meki. Ta vestluspartner läks end tühjendama, mis oli ideaalne võimalus väljuda ümbritsevast, kuid samas ka mitte millestki väärtuslikust ilma jääda.
Tüdruk kuulis, et keegi liitus temaga. Ta kuulis kuidas seest tulev summutatud heli muutus korraks teravaks – keegi avas ukse. Ta kiikas üle pea - ta silmas teda. Teda, keda ta oli terve päeva juba silmitsenud ning piidlenud ning jälginud ning varitsenud või kuidas iganes normaalsed inimesed seda tegevust ka ei kutsu. Teda lihtsalt huvitas tüüp. Nothing more nothing less. Ta lihtsalt soovis, et keegi teda taas huvitaks, köidaks ning tüübi näol oli tegemist väliselt talutava materjaliga. Kuid mida talle öelda, et saada teada, kas ka sisemine materjal oli sama talutav? Et pigem saada kinnitust, et see ikka polnud nii ning minna edasi oma eluga - kuhu iganes see liikumine ka lõpuks välja ei pidand viima. Siiski, mida talle öelda? Mida üldse öelda võhivõõrale, kui sul pole põhjust talle midagi öelda. Kui sul pole põhjust temaga rääkida? Small talk? Ahh . .blah. . Ta vihkas small talki. Ta vihkas seda nagu kirjutamist – ta ei oskand kumbagi ega arvatavasti hakkanudki. Ning ta ei viitsind terve päeva jooksul ning nüüd – small talki ideaalseimal hetkelgi, seda väidet ümber lükata. Mingis mõttes ta oli realist – ta teadis et see on tulutu, ta ei hakka kunagi smalltalkimist oskama. Ega kirjutama. Kuigi need olid maailma kui mitte universumi kõige kergemad asjad. Mis oligi seal rasket? Ühiskond oli kõik reeglid ning kavapunktid ette andnud. Sinu ainsaks vaevaks oli neid ainult järgida. Kuid tema ei tahtnud seda teha – sest ta teadis, et kui inimesele on eneseväljendamine juba ette antud, siis on tal ka ju tulemus valmis kirjutatud. Aga tema ei tahtnud seda tulemust, see oli liiga hall. Tema vähemalt polnud nii hall. Ta ei tahtnud olla nii hall.
Ta lükkas ukse koomale ning ahh – müra ning melu langes kohe mitukümmend detsibelli madalamaks. Värskendus. Mahedus. August. „ . . I’m just an insect trying to get out of the night „ Ta sirutas käe taskusse, võttis tulemasina ning süütas sigari. Mahv. Sume. Eemal vilkus säde. Ta polnud üksi. See polnud ka säde – see oli märk kellegist teisest. Ta tõmbas veel ühe mahvi ning liikus paar sammu ettepoole ja peatus. Ta nõjatus vastu tugisammast. Vaikus. I only stick with you because there are no others . Aeg. Vaikus. Kumin.Vaikus.Taevas.
„Räägi midagi“
„Mida?“
„Ma ei tea. Ma olen täna terve päev sellele mõelnud, mida ma sulle esmalt ütleksin. Aga ma ei tulnud kordagi ühele heale, mitteläbinähtavale ideele“
„Mhh. Tõsi?“
„Tõsi.“
Ta tõstis sigari huultele, kuid siis peatus ning küsis, nii muuseas.
„Mhh. Olgu. Miks sa siin oled?“
Ta turtsatas.
„Hah, see on igav.“
„Tõsi?“
„ Ei, mitte põhjus ja aeg ja koht. Lihtsalt. See küsimus. Järgmisena küsid sa mu nime, elukohta, kus ma õpin jne, kuni see kõik, see küsitlus tipneb mu koera nimega. Ning kõige selle lõpuks, kui sa hommikul mind näed, meenub sulle healjuhul eelmisest õhtust sellest vestlusest ainult fakt, et mu koera nimi on George Harrison. Samahästi võiksin sulle lihtsalt oma CV saata.“
„Heh, sa vististi päris tihti läbid seda stsenaariumi“
„Ei, ma üldiselt väldin seda. See lihtsalt on nii.“
Ta tõsis istukile ning kustutas koni. Ta vaatas silmapiiri, mida sellises pimeduses enam ei eksisteerinud.
„Tõsi taas.“ Vaikus. Ta tõmbas mahvi ning suunas pilgu seesolijatele. „Aga miks ta on Harrisson?“
„Sest teised biitlid on nagunii piisavalt tähelepanu juba saanud“
„Ma arvan et Harrsion ning ta paadunud fännid, kuigi neid tõesti pole nii palju kui Lennonil, on sulle ütlemata tänulikud“
„Mhmhh.“
Viimane tõmme, millele jägnes halastamatu kustutamine.
„Naljakas. Miks inimesed teevad alati nii?“
„Teevad kuidas?“
„Noh, neid võimalusi, kuidas uue inimesega juttu alustada – neid on ju lõpmatult. Aga ikka. Nad ikka valivad need kulunud variandid – klišeed.
„Võib-olla nad lihtsalt teavad, et need toimivad. Nendega saab asja ära aetud. Kui me hakkaksime iga inimese puhul katsetama mingit uut meetodit. No neid inimesi on ju liialt palju. Ja igaga tere-tutvuse loomine võtaks liialt aega ju. Me isegi ei viitsiks tegelikult kokkuvõttes inimestega tutvuda. Ümbritsevatega. Me kohtaks igas suhtlusmomendis pingutust. Siis me ei suhtleks üldse. Inimesed oleksid kõik üksi, omaette.“
„Aga nad peaks olema siis rohkem spontaansed.“
„Ka spontaansus vajab inimeselt mõtlemist, hoiakut, et ta peab olema spontaanne, teistest erinev.“
„Iga inimene võiks küsida seda, mis teda tõesti huvitab.“
„No jaa – aga selleks pead sa ka mõtlema, mis sind uue inimese puhul huvitab, mida sa tahad temast teada. See vajab ka keskendumist. Oled sa mõelnud, et äkki inimesed selletõttu küsivadki seda klišeelikku nimi-perekond-asukoht küsimustikku, et samal ajal jõuda järelduseni, mida nad tegelikult tahavad inimeselt küsida.“
Seltskond ilmus terrassile. Nad jätsid ukse lahti ning nüüd läbistasid õhku juba hoonest tulev lärm ja muusika. Seest kostus mgmgt.
„Mõnus laul.“
„Mhmhh. On.“
"Muide, palju õnne.."
"Mhmhh, Aitäh." Vaikus. Ta keeras pea ning silmitses tüüpi. Viimane süütas uue sigari. “Kust sa üldse tead?”
“Registreerimisel.” Mahv. “Isikukood seal nimekirjas.”
“Sa tihti vaatad teiste isikukoode?”
“Lihtsalt jäi silma. Eelnes minu omale. Ja sul on omapärane nimi ka. Ma poleks küsinudki seda sinult.”
“Paljud ütlevad seda mulle – ma mõtlen seda nime asja. Kuigi ise ma ei pööra sellele nii suurt tähelepanu. Ta on kõlalt eriline, kuid ma ei usu, et selle nime kandja – minu näol küll vähemalt – on eriline”
“Hah! Naljakas – kas see on siis su nimi, mis paneb sind sedasi käitume? Kas vanemad panid sulle nimemääramisega eluaegse kohustuse mingitele ootustele vastata?”
“Hei – ma ei rääkinud sellest ju…”
“Aga ma järeldasin seda. Huvitav ju.”
Ta mõtles.
“Huvitav indiid, pole mõelnudki sedasi. Võib-olla Kristiina või Liisi näol oleks mul tõesti kergem olla tavaline, rahulolevam.”Normaalne
Seltskonnast hüüdis keegi tüüpi. Kutsus teda halli massi.
“Ma arvan et ma lähen nüüd.”
“Mine. Ma arvan et ma lähen ka.”
Ta libistas end terrassi pinnale ning vaatas hetkel veel oma kaaslast. Nad mõlemad muigasid. Kui mitte väliselt, siis mõtteis küll. Ta möödus temast. Tema tuli ta kannul. Ta möödus seltskonnast.
Kurat!
Ta teadis mis sellele kõigele nüüd taas järgneb. Ta sisenes ruumi. Alguses, esimesed päevad, isegi nädala, teda valdab rahulolu. Ta sai käituda nii nagu tema soovis. Keegi ühines tema maailma ja universumi ignoreerimise ning normidele vilistamise mänguga. Ta läks laua juurde ning otsis sealt midagi näksimist. Ta näis välimiselt ükskõikne. Ka endale sisemiselt ükskõikne. In your face society! Kuid realistina ta teadis, et see oli petlik. Ta tundis end liigagi hästi. Tundis oma vigu. Porgandid olid otsas. Tüüpiline. Ta teadis, et paari päeva möödudes hakkab ta sellest inimesest kujutama ette midagi, mida ta ei pruugigi olla. Puhtalt selle pärast, et viimane suutis jääda sinna, temaga momendil, mil iga teine oleks ükskõiksuse põhjendusel minekut teinud. Kohe teinud. Miks ta jäi? Ta tõusis laua tagant ning nägi oma kaaslasi. Ta pressis end nende suunas, möödudes mingist joobunud paarist. Armastusest? Alkoholist? Kas neil mõlemal pole mitte sama tulemus?
Kurat! Pidi see kakskümmend ka niimoodi algama. Nüüd tiksu samas suunas veel kümme aastat ning oota seda number kolme, et sellega saabuks mõistus ning normaalsus ning passiivsus, et enam ei viitsiks kõike eirata, eriline olla. Pidada end eriliseks . Äkki lõpuks kümne aasta pärast jõuab kohale järeldus, et kõik on samad. Alustades välimistest funktsioonidest kuni lõpetades nende sisemiste dilemmadega, mis kokkuvõttes ikkagi lämmatatakse ühiskonna halli massi, tulva poolt. In the end, inimesed ise lämmatavad end. Ta jõudis läpaka juurde. Winamp. J. Otsing. Ta soovis, et teda juba lämmatataks, sest see kõik,see üleolemine, mida ta ümbritsevast tajus, see polnud vabastus, see oli piin. Teadmine on alati enesepiinamine.
Mgmt. Electric feel. See oli tõesti hea lugu.
.
Tema aga oli keset melu. Kõige selle muusika ning inimeste ning naeru ning läppe ümbritseva õhu kõrval tundus läbi klaasseina kumav terrass nii ahvatlev. „Läheks korraks ainult, et hingata sõõm...“ Värsket õhku, millele ta lisaks omapoolse nikotiini meki. Ta vestluspartner läks end tühjendama, mis oli ideaalne võimalus väljuda ümbritsevast, kuid samas ka mitte millestki väärtuslikust ilma jääda.
Tüdruk kuulis, et keegi liitus temaga. Ta kuulis kuidas seest tulev summutatud heli muutus korraks teravaks – keegi avas ukse. Ta kiikas üle pea - ta silmas teda. Teda, keda ta oli terve päeva juba silmitsenud ning piidlenud ning jälginud ning varitsenud või kuidas iganes normaalsed inimesed seda tegevust ka ei kutsu. Teda lihtsalt huvitas tüüp. Nothing more nothing less. Ta lihtsalt soovis, et keegi teda taas huvitaks, köidaks ning tüübi näol oli tegemist väliselt talutava materjaliga. Kuid mida talle öelda, et saada teada, kas ka sisemine materjal oli sama talutav? Et pigem saada kinnitust, et see ikka polnud nii ning minna edasi oma eluga - kuhu iganes see liikumine ka lõpuks välja ei pidand viima. Siiski, mida talle öelda? Mida üldse öelda võhivõõrale, kui sul pole põhjust talle midagi öelda. Kui sul pole põhjust temaga rääkida? Small talk? Ahh . .blah. . Ta vihkas small talki. Ta vihkas seda nagu kirjutamist – ta ei oskand kumbagi ega arvatavasti hakkanudki. Ning ta ei viitsind terve päeva jooksul ning nüüd – small talki ideaalseimal hetkelgi, seda väidet ümber lükata. Mingis mõttes ta oli realist – ta teadis et see on tulutu, ta ei hakka kunagi smalltalkimist oskama. Ega kirjutama. Kuigi need olid maailma kui mitte universumi kõige kergemad asjad. Mis oligi seal rasket? Ühiskond oli kõik reeglid ning kavapunktid ette andnud. Sinu ainsaks vaevaks oli neid ainult järgida. Kuid tema ei tahtnud seda teha – sest ta teadis, et kui inimesele on eneseväljendamine juba ette antud, siis on tal ka ju tulemus valmis kirjutatud. Aga tema ei tahtnud seda tulemust, see oli liiga hall. Tema vähemalt polnud nii hall. Ta ei tahtnud olla nii hall.
Ta lükkas ukse koomale ning ahh – müra ning melu langes kohe mitukümmend detsibelli madalamaks. Värskendus. Mahedus. August. „ . . I’m just an insect trying to get out of the night „ Ta sirutas käe taskusse, võttis tulemasina ning süütas sigari. Mahv. Sume. Eemal vilkus säde. Ta polnud üksi. See polnud ka säde – see oli märk kellegist teisest. Ta tõmbas veel ühe mahvi ning liikus paar sammu ettepoole ja peatus. Ta nõjatus vastu tugisammast. Vaikus. I only stick with you because there are no others . Aeg. Vaikus. Kumin.Vaikus.Taevas.
„Räägi midagi“
„Mida?“
„Ma ei tea. Ma olen täna terve päev sellele mõelnud, mida ma sulle esmalt ütleksin. Aga ma ei tulnud kordagi ühele heale, mitteläbinähtavale ideele“
„Mhh. Tõsi?“
„Tõsi.“
Ta tõstis sigari huultele, kuid siis peatus ning küsis, nii muuseas.
„Mhh. Olgu. Miks sa siin oled?“
Ta turtsatas.
„Hah, see on igav.“
„Tõsi?“
„ Ei, mitte põhjus ja aeg ja koht. Lihtsalt. See küsimus. Järgmisena küsid sa mu nime, elukohta, kus ma õpin jne, kuni see kõik, see küsitlus tipneb mu koera nimega. Ning kõige selle lõpuks, kui sa hommikul mind näed, meenub sulle healjuhul eelmisest õhtust sellest vestlusest ainult fakt, et mu koera nimi on George Harrison. Samahästi võiksin sulle lihtsalt oma CV saata.“
„Heh, sa vististi päris tihti läbid seda stsenaariumi“
„Ei, ma üldiselt väldin seda. See lihtsalt on nii.“
Ta tõsis istukile ning kustutas koni. Ta vaatas silmapiiri, mida sellises pimeduses enam ei eksisteerinud.
„Tõsi taas.“ Vaikus. Ta tõmbas mahvi ning suunas pilgu seesolijatele. „Aga miks ta on Harrisson?“
„Sest teised biitlid on nagunii piisavalt tähelepanu juba saanud“
„Ma arvan et Harrsion ning ta paadunud fännid, kuigi neid tõesti pole nii palju kui Lennonil, on sulle ütlemata tänulikud“
„Mhmhh.“
Viimane tõmme, millele jägnes halastamatu kustutamine.
„Naljakas. Miks inimesed teevad alati nii?“
„Teevad kuidas?“
„Noh, neid võimalusi, kuidas uue inimesega juttu alustada – neid on ju lõpmatult. Aga ikka. Nad ikka valivad need kulunud variandid – klišeed.
„Võib-olla nad lihtsalt teavad, et need toimivad. Nendega saab asja ära aetud. Kui me hakkaksime iga inimese puhul katsetama mingit uut meetodit. No neid inimesi on ju liialt palju. Ja igaga tere-tutvuse loomine võtaks liialt aega ju. Me isegi ei viitsiks tegelikult kokkuvõttes inimestega tutvuda. Ümbritsevatega. Me kohtaks igas suhtlusmomendis pingutust. Siis me ei suhtleks üldse. Inimesed oleksid kõik üksi, omaette.“
„Aga nad peaks olema siis rohkem spontaansed.“
„Ka spontaansus vajab inimeselt mõtlemist, hoiakut, et ta peab olema spontaanne, teistest erinev.“
„Iga inimene võiks küsida seda, mis teda tõesti huvitab.“
„No jaa – aga selleks pead sa ka mõtlema, mis sind uue inimese puhul huvitab, mida sa tahad temast teada. See vajab ka keskendumist. Oled sa mõelnud, et äkki inimesed selletõttu küsivadki seda klišeelikku nimi-perekond-asukoht küsimustikku, et samal ajal jõuda järelduseni, mida nad tegelikult tahavad inimeselt küsida.“
Seltskond ilmus terrassile. Nad jätsid ukse lahti ning nüüd läbistasid õhku juba hoonest tulev lärm ja muusika. Seest kostus mgmgt.
„Mõnus laul.“
„Mhmhh. On.“
"Muide, palju õnne.."
"Mhmhh, Aitäh." Vaikus. Ta keeras pea ning silmitses tüüpi. Viimane süütas uue sigari. “Kust sa üldse tead?”
“Registreerimisel.” Mahv. “Isikukood seal nimekirjas.”
“Sa tihti vaatad teiste isikukoode?”
“Lihtsalt jäi silma. Eelnes minu omale. Ja sul on omapärane nimi ka. Ma poleks küsinudki seda sinult.”
“Paljud ütlevad seda mulle – ma mõtlen seda nime asja. Kuigi ise ma ei pööra sellele nii suurt tähelepanu. Ta on kõlalt eriline, kuid ma ei usu, et selle nime kandja – minu näol küll vähemalt – on eriline”
“Hah! Naljakas – kas see on siis su nimi, mis paneb sind sedasi käitume? Kas vanemad panid sulle nimemääramisega eluaegse kohustuse mingitele ootustele vastata?”
“Hei – ma ei rääkinud sellest ju…”
“Aga ma järeldasin seda. Huvitav ju.”
Ta mõtles.
“Huvitav indiid, pole mõelnudki sedasi. Võib-olla Kristiina või Liisi näol oleks mul tõesti kergem olla tavaline, rahulolevam.”Normaalne
Seltskonnast hüüdis keegi tüüpi. Kutsus teda halli massi.
“Ma arvan et ma lähen nüüd.”
“Mine. Ma arvan et ma lähen ka.”
Ta libistas end terrassi pinnale ning vaatas hetkel veel oma kaaslast. Nad mõlemad muigasid. Kui mitte väliselt, siis mõtteis küll. Ta möödus temast. Tema tuli ta kannul. Ta möödus seltskonnast.
Kurat!
Ta teadis mis sellele kõigele nüüd taas järgneb. Ta sisenes ruumi. Alguses, esimesed päevad, isegi nädala, teda valdab rahulolu. Ta sai käituda nii nagu tema soovis. Keegi ühines tema maailma ja universumi ignoreerimise ning normidele vilistamise mänguga. Ta läks laua juurde ning otsis sealt midagi näksimist. Ta näis välimiselt ükskõikne. Ka endale sisemiselt ükskõikne. In your face society! Kuid realistina ta teadis, et see oli petlik. Ta tundis end liigagi hästi. Tundis oma vigu. Porgandid olid otsas. Tüüpiline. Ta teadis, et paari päeva möödudes hakkab ta sellest inimesest kujutama ette midagi, mida ta ei pruugigi olla. Puhtalt selle pärast, et viimane suutis jääda sinna, temaga momendil, mil iga teine oleks ükskõiksuse põhjendusel minekut teinud. Kohe teinud. Miks ta jäi? Ta tõusis laua tagant ning nägi oma kaaslasi. Ta pressis end nende suunas, möödudes mingist joobunud paarist. Armastusest? Alkoholist? Kas neil mõlemal pole mitte sama tulemus?
Kurat! Pidi see kakskümmend ka niimoodi algama. Nüüd tiksu samas suunas veel kümme aastat ning oota seda number kolme, et sellega saabuks mõistus ning normaalsus ning passiivsus, et enam ei viitsiks kõike eirata, eriline olla. Pidada end eriliseks . Äkki lõpuks kümne aasta pärast jõuab kohale järeldus, et kõik on samad. Alustades välimistest funktsioonidest kuni lõpetades nende sisemiste dilemmadega, mis kokkuvõttes ikkagi lämmatatakse ühiskonna halli massi, tulva poolt. In the end, inimesed ise lämmatavad end. Ta jõudis läpaka juurde. Winamp. J. Otsing. Ta soovis, et teda juba lämmatataks, sest see kõik,see üleolemine, mida ta ümbritsevast tajus, see polnud vabastus, see oli piin. Teadmine on alati enesepiinamine.
Mgmt. Electric feel. See oli tõesti hea lugu.
.
aprill 14, 2010
Coz im a free bitch beibi !
Viimasel ajal kõik jahuvad deitimise teemast. Kevad ju. Arusaadav. Linnud laulavad. Liblikad lendavad. Chikid on rõõmsad ning jalutavad, et demonstreerida, mida nad on terve talv kapis hoidnud: oma uusi, talisoodukatega soetatud rõivaid ning boyfriende. Well minu kapp siin ühikas on nii kitsas, et riidedki mahuvad hädavaevu ära, mis siis sellest partneristki rääkida. 10 aastase ehk tõesti pigistaks riidepuude vahele ära . . . Kuid Demi Moore’i efekti ma ka ei aja taga, et deidin endast poolenooremaga.
Siiski. On masendav, kui inimesed mõtlevad sellisel ilusal, värskendaval ajal masendavatele ning tulututele probleemidele - miks mina still üksi olen? Masendav, et meeldiv suudab masendada. Masendav, et ka mind kategoriseeritakse kohe sinna masetsejate kommuuni. Puhtalt selle pärast, et olen singel lady? Ega kõik muslimid ka terroristid pole.
Tegelikult ideaalis peaksin ma veel selle depressiivse kommuuni üks püsiliikmetest olema, oma sellealaste kogemuste puudumise tõttu. Aga mis kasu on kogemustest, kui sa endiselt halad nurgas oma üksindust kui paarilist otsiv kass. (Kassid jooksuajal on kannatamatud). Teadmine, et sul on olnud suhtealane kogemus, on lihtsalt vabandus – vabandus, millega sa suudad vastata küsimusele, miks oled endiselt vallaline – sa lihtsalt tead, millest hoiduda. Aga mis parata, kui mõni on juba liiga tark kõrvaltvaataja, ning nähes teiste vigu, teab ise, millest hoiduda. Näiteks hoiduda suhetest, mille vastu sul kohe alguses on kahtlus – näed, kus tulevad probleemid ja et see asi poleks muud väärt, kui lihtsalt „kogemus=vabanduse“ lunastamine. Mida rohkem sa kaasinimesi jälgid, seda valivamaks sa muutud. Sa alustad oma muusikalise maitse kujundamist sellega, et näed, kuidas õde kuulab Spice Girlsi ning aja jooksul see tipneb sellega, et võõrdud popist ning sinu lagi on Edit Piaf. Ta on aga surnud. Kas ka siis pideva võrdlusmaterjali omistamisel deitimismaastikul sa välistad ka enda tüübi? Teda lihtsalt ei eksisteeri enam? Idealiseerid talle väärtused, kvaliteedi, mis kinnitavad küll su head maitset, kuid välistavad reaalsuse? Kellelgi ei avane võimalust Piafi enam laivis kuulata.
Olukorra teeb hullemaks see, kui sa pidevalt mõtled, et sul pole kedagi. See ei kehti ainult üksinda olemise puhul. Tegelikul on iga asjaga nii. Liigselt keskendudes ühele murele, sa ei tegele teiste asjadega. Samas tegeledes ka teistsugude teemadega – äkki leiadki hoopis nende kaudu lahenduse? Selle asemel, et vaadata unistavalt pidevalt romantilisi filme, nähes seal totakaid olukordi, kus she meets him – ära püüa neid situatsioone taasluua. See võimalus, et satud oma driimguyga uppuvale laevale, on üks miljon miljon miljonist.
Ela oma elu ning sa kohtad teda endale loomulikumal viisil. Üldse maiselt loomulikumal viisil. Äkki on tegemist tüübiga mingist uuest organisatsioonist, millega sa liitusid? Äkki kohtad teda uue harrastuse juures, millega sa alustasid tegelemist. Äkki kohtad teda uues pleissis, kuhu tuttavad vedasid sind pidutsema. Katseta ja eksperimenteeri, sest sedasi kindlasti ei jää su tutvusringkond samaks – see täieneb.
SEst maailmas asjad on kujunenud miskipärast nii, et sa saad kõik, mida sa ei taha. Ning no ka rassimise tagajärjel võid saavutada oma eesmärgid. Kuid vaadata oma elukaaslast kui paanilise raske otsimistöö vilja mitte kui persooni, kellega sa õigel, ettemääratud hetkel kohtusid. See ju muudab ta väärtust,tähendust, maiku right?
Mahe kaver .
Siiski. On masendav, kui inimesed mõtlevad sellisel ilusal, värskendaval ajal masendavatele ning tulututele probleemidele - miks mina still üksi olen? Masendav, et meeldiv suudab masendada. Masendav, et ka mind kategoriseeritakse kohe sinna masetsejate kommuuni. Puhtalt selle pärast, et olen singel lady? Ega kõik muslimid ka terroristid pole.
Tegelikult ideaalis peaksin ma veel selle depressiivse kommuuni üks püsiliikmetest olema, oma sellealaste kogemuste puudumise tõttu. Aga mis kasu on kogemustest, kui sa endiselt halad nurgas oma üksindust kui paarilist otsiv kass. (Kassid jooksuajal on kannatamatud). Teadmine, et sul on olnud suhtealane kogemus, on lihtsalt vabandus – vabandus, millega sa suudad vastata küsimusele, miks oled endiselt vallaline – sa lihtsalt tead, millest hoiduda. Aga mis parata, kui mõni on juba liiga tark kõrvaltvaataja, ning nähes teiste vigu, teab ise, millest hoiduda. Näiteks hoiduda suhetest, mille vastu sul kohe alguses on kahtlus – näed, kus tulevad probleemid ja et see asi poleks muud väärt, kui lihtsalt „kogemus=vabanduse“ lunastamine. Mida rohkem sa kaasinimesi jälgid, seda valivamaks sa muutud. Sa alustad oma muusikalise maitse kujundamist sellega, et näed, kuidas õde kuulab Spice Girlsi ning aja jooksul see tipneb sellega, et võõrdud popist ning sinu lagi on Edit Piaf. Ta on aga surnud. Kas ka siis pideva võrdlusmaterjali omistamisel deitimismaastikul sa välistad ka enda tüübi? Teda lihtsalt ei eksisteeri enam? Idealiseerid talle väärtused, kvaliteedi, mis kinnitavad küll su head maitset, kuid välistavad reaalsuse? Kellelgi ei avane võimalust Piafi enam laivis kuulata.
Olukorra teeb hullemaks see, kui sa pidevalt mõtled, et sul pole kedagi. See ei kehti ainult üksinda olemise puhul. Tegelikul on iga asjaga nii. Liigselt keskendudes ühele murele, sa ei tegele teiste asjadega. Samas tegeledes ka teistsugude teemadega – äkki leiadki hoopis nende kaudu lahenduse? Selle asemel, et vaadata unistavalt pidevalt romantilisi filme, nähes seal totakaid olukordi, kus she meets him – ära püüa neid situatsioone taasluua. See võimalus, et satud oma driimguyga uppuvale laevale, on üks miljon miljon miljonist.
Ela oma elu ning sa kohtad teda endale loomulikumal viisil. Üldse maiselt loomulikumal viisil. Äkki on tegemist tüübiga mingist uuest organisatsioonist, millega sa liitusid? Äkki kohtad teda uue harrastuse juures, millega sa alustasid tegelemist. Äkki kohtad teda uues pleissis, kuhu tuttavad vedasid sind pidutsema. Katseta ja eksperimenteeri, sest sedasi kindlasti ei jää su tutvusringkond samaks – see täieneb.
SEst maailmas asjad on kujunenud miskipärast nii, et sa saad kõik, mida sa ei taha. Ning no ka rassimise tagajärjel võid saavutada oma eesmärgid. Kuid vaadata oma elukaaslast kui paanilise raske otsimistöö vilja mitte kui persooni, kellega sa õigel, ettemääratud hetkel kohtusid. See ju muudab ta väärtust,tähendust, maiku right?
Mahe kaver .
Tellimine:
Postitused (Atom)
