Esiteks, mida uuemaks muutub youtube'i keskkond, seda kräpimaks muutuvad omakorda need muusikavideod, mida ma siia postitan. Nende formaat ei sobi kuidagi enam mu blogisse. aga aga a g a. . . .
Eile või siis täna passisin 5ni üleval. Lihtsalt und ei tulnud - ofkoors süüdistan ka väikest kohvi enne magamaminekut, kuid tavaliselt pole see nii suur probleem olnud. Kuid siiski.
Et uinuda, siis trippisin veidike ka youtube's, kus ma käin ikka ülepäeviti või paar korda nädalas, et chekkida uusi videosid.
Enivei unustage Angelina ja ta lapsendamismaania - Hollywoodi on tabanud uus buum ja juba tükimat aega. Nimelt talentide avastamine ja nende pimpimine - vähemalt viimasel ajal ja muusikaäris just. Muidugi on oma töö teinud ka youtube ja kuulsuste kaverdamine. SEe on kui uus CV online. Fame CV online. Peaks ka mingi loo kaver sinna postitama, et anda ka oma panus hollywoodi pääsemiseks. Mhh - any ideas?
enivei eniveid Kanye Westil on kasvandik - Kid Cudi, Usheril Justin Bieber - tegin veits wikipeedimist ning avastasin huvitava fakti, et saidi alusel on Bieber ka tegelt youtube'i artist, keda tahtsid pimpida nii USher kui Mr TImberlake himself, kuid seni veel häälemurde vältimisel õnneks läinud poiss valis musta valge asemel.
Tulles tagasi eilse youtube'i tripi juurde, siis leidsin Timberlake'i kasvandiku Esmee Dentersi loo - Love Dealer. SAttusin sellest korraks vaimustusse. TEgemist on taas ideaalse pop-looga, mis vastab hetke põhinormatiivile - elektropopile. Samas poploole omaselt ma juba nüüdseks hommikuks olen kõik laulu käigud omandanud ning sellest üle saanud. Kuid tõsiselt kuulake seda esimest korda ning te peate minuga nõustuma!
SEe algus - see on niii mõnus sound. Timberlake'lt uus lähenemine. TA enda soolohäälgi on teises võtmes.
2:25 - 2:45 on parim koht Timberlake'ilt. Pärast seda järgneb taas talle omane Cry me a river. Aga see biit on väga mõnus, eriti kui sul on hea kõlarisüsteem, millest kuulata. Proovisin leida ka instrumentaali, kuid hetkel see puudub. Kui kuulasin esimest korda, siis häiris mind Duntersi soolo. Ta on andekam ning ta lalin on seal ehtne keskmine pop, millega sa harjud pärast 7ndat kuulamist ära ning oskad isegi kaasa laulda. Aga jah - tema esitus on tüüpiline pop - selline, millega eurovisioonil saaksid esiviisikusse. Huvitav, et Timberlake pole suutnud seda chikki veel nii kuulsaks pimpida. Midagi jääb puudu - kas see, et kokkuvõttes on Duntersi puhul tegemist ikkagi keskmisest natuke parema häälega. Aga neid on muusikatööstuses nii palju juba, et juhul kui ta GaGa stiilis ei hakka kräppi enda seljas kandma ning levitama jutte oma seksuaalsusest . . . tegelt kuna GaGa on seda piisavalt teinud, siis Duntersi joinimisel tema hood'i oleks tegemist ka koopiaga mitte millegi erilisega. Mõjuvaim oleks, kui Timberlake esitaks Duntersi laule enda pähe - olgugi et ta ei tee palju seal kaasa, aga olgem ausad, kui palju teeb Mr Timbaland oma hittides vokaali? EEh-yeaaah-ooh ? Ke$hagi sai tuule tiibadesse just Flo Rida "Right Roundist" kust ta arendas edasi oma versiooni muusikatööstuses. SEni, mulle küll mitte eriti laikival versioonil - on see blablah ja lälisemine mõjunud.
See hitt jõuaks kiiremini edetabelitesse, kui oleks Justin Timberlake ft Esmee Dunters mitte vice versa, sest vastasel juhul, kuna chiki poolne vokaal pole väga särav, võib see tunduda kui Timberlake'i mingi heategevusprojekt. Igatahes Usheri ja Westi kasvandike vastu Dunters veel ei saa.
Kuulates seda mõnusat soundi, meenus, et see polegi nii unikaalne. Mida oli ka arvata. Mida muusikapuhul on tihti arvata. Sest ainsaks unikaalseks soundiks võiks vist pidada esimest käteplaksutust kuskel kiviaja koopas mõne meie eellase poolt. Sellele hakkas kõik rajanema. Kõigis on olemas rütm.
Kuid mul meenus Britney Spearsi real Comeback albumi Circuse ühe laulu - Mannequine'i netti lekkinud jupike. MRs Spearsi tantsuklipi näol.
On ju hea sound - liikumise harjutusel on see eriti tähtis ning selles klipis tuleb see eriti esile. Pärast selle loo põhisoundi kuulamist ma ausaltöeldes ootasin originaali. Kuid lõpptulemusena pidin veits pettuma, sest seal vokaal ning muud trikid - nipid kaotasid põhirütmi - ei kaotanud otseselt kuid leevendasid seda:
Siiski pärast rehersal video netti leakimist tegid mitmed Spearsi fännid sellest oma prognoositava versiooni. Ning ausalt öeldes järgnev versioon meeldib mulle rohkem kui hilisem originaal. SEst olgem ausad, väga palju määrab ikkagi laulu puhul vokaal. NT kui Mimicryl poleks Kene omast vokaali, siis ma poleks kindel, kas ma ikka vaimustuks nende lugudest. Minu jaoks on vokaal üks laulu kujundavaid elemente just soundi mitte väga sõnadena.
Kõlab ju hästi - põhisaund on see, mis tuleb esile. Tekib silmeette miskipärast võimla.
!
aprill 30, 2010
aprill 19, 2010
Inspireeritud kellestki, kes seda kunagi ei loe.
Pime. Sume. Midagi enamat ei saanudki ju ühelt augustikuu öölt oodata. Ta lamas selili terrassi käetoel. Ta lamas ja vaatas tähti. Taevas oli selge ning jube ilus. Just sedasi – „jube ilus“ – kirjeldas ta ka oma mõtteis laiuvat vaatevälja. Ta tõstis käe ning tõmbas veel ühe mahvi, et üritada sellega katta suitsulooriga paistvaid tähti.
Tema aga oli keset melu. Kõige selle muusika ning inimeste ning naeru ning läppe ümbritseva õhu kõrval tundus läbi klaasseina kumav terrass nii ahvatlev. „Läheks korraks ainult, et hingata sõõm...“ Värsket õhku, millele ta lisaks omapoolse nikotiini meki. Ta vestluspartner läks end tühjendama, mis oli ideaalne võimalus väljuda ümbritsevast, kuid samas ka mitte millestki väärtuslikust ilma jääda.
Tüdruk kuulis, et keegi liitus temaga. Ta kuulis kuidas seest tulev summutatud heli muutus korraks teravaks – keegi avas ukse. Ta kiikas üle pea - ta silmas teda. Teda, keda ta oli terve päeva juba silmitsenud ning piidlenud ning jälginud ning varitsenud või kuidas iganes normaalsed inimesed seda tegevust ka ei kutsu. Teda lihtsalt huvitas tüüp. Nothing more nothing less. Ta lihtsalt soovis, et keegi teda taas huvitaks, köidaks ning tüübi näol oli tegemist väliselt talutava materjaliga. Kuid mida talle öelda, et saada teada, kas ka sisemine materjal oli sama talutav? Et pigem saada kinnitust, et see ikka polnud nii ning minna edasi oma eluga - kuhu iganes see liikumine ka lõpuks välja ei pidand viima. Siiski, mida talle öelda? Mida üldse öelda võhivõõrale, kui sul pole põhjust talle midagi öelda. Kui sul pole põhjust temaga rääkida? Small talk? Ahh . .blah. . Ta vihkas small talki. Ta vihkas seda nagu kirjutamist – ta ei oskand kumbagi ega arvatavasti hakkanudki. Ning ta ei viitsind terve päeva jooksul ning nüüd – small talki ideaalseimal hetkelgi, seda väidet ümber lükata. Mingis mõttes ta oli realist – ta teadis et see on tulutu, ta ei hakka kunagi smalltalkimist oskama. Ega kirjutama. Kuigi need olid maailma kui mitte universumi kõige kergemad asjad. Mis oligi seal rasket? Ühiskond oli kõik reeglid ning kavapunktid ette andnud. Sinu ainsaks vaevaks oli neid ainult järgida. Kuid tema ei tahtnud seda teha – sest ta teadis, et kui inimesele on eneseväljendamine juba ette antud, siis on tal ka ju tulemus valmis kirjutatud. Aga tema ei tahtnud seda tulemust, see oli liiga hall. Tema vähemalt polnud nii hall. Ta ei tahtnud olla nii hall.
Ta lükkas ukse koomale ning ahh – müra ning melu langes kohe mitukümmend detsibelli madalamaks. Värskendus. Mahedus. August. „ . . I’m just an insect trying to get out of the night „ Ta sirutas käe taskusse, võttis tulemasina ning süütas sigari. Mahv. Sume. Eemal vilkus säde. Ta polnud üksi. See polnud ka säde – see oli märk kellegist teisest. Ta tõmbas veel ühe mahvi ning liikus paar sammu ettepoole ja peatus. Ta nõjatus vastu tugisammast. Vaikus. I only stick with you because there are no others . Aeg. Vaikus. Kumin.Vaikus.Taevas.
„Räägi midagi“
„Mida?“
„Ma ei tea. Ma olen täna terve päev sellele mõelnud, mida ma sulle esmalt ütleksin. Aga ma ei tulnud kordagi ühele heale, mitteläbinähtavale ideele“
„Mhh. Tõsi?“
„Tõsi.“
Ta tõstis sigari huultele, kuid siis peatus ning küsis, nii muuseas.
„Mhh. Olgu. Miks sa siin oled?“
Ta turtsatas.
„Hah, see on igav.“
„Tõsi?“
„ Ei, mitte põhjus ja aeg ja koht. Lihtsalt. See küsimus. Järgmisena küsid sa mu nime, elukohta, kus ma õpin jne, kuni see kõik, see küsitlus tipneb mu koera nimega. Ning kõige selle lõpuks, kui sa hommikul mind näed, meenub sulle healjuhul eelmisest õhtust sellest vestlusest ainult fakt, et mu koera nimi on George Harrison. Samahästi võiksin sulle lihtsalt oma CV saata.“
„Heh, sa vististi päris tihti läbid seda stsenaariumi“
„Ei, ma üldiselt väldin seda. See lihtsalt on nii.“
Ta tõsis istukile ning kustutas koni. Ta vaatas silmapiiri, mida sellises pimeduses enam ei eksisteerinud.
„Tõsi taas.“ Vaikus. Ta tõmbas mahvi ning suunas pilgu seesolijatele. „Aga miks ta on Harrisson?“
„Sest teised biitlid on nagunii piisavalt tähelepanu juba saanud“
„Ma arvan et Harrsion ning ta paadunud fännid, kuigi neid tõesti pole nii palju kui Lennonil, on sulle ütlemata tänulikud“
„Mhmhh.“
Viimane tõmme, millele jägnes halastamatu kustutamine.
„Naljakas. Miks inimesed teevad alati nii?“
„Teevad kuidas?“
„Noh, neid võimalusi, kuidas uue inimesega juttu alustada – neid on ju lõpmatult. Aga ikka. Nad ikka valivad need kulunud variandid – klišeed.
„Võib-olla nad lihtsalt teavad, et need toimivad. Nendega saab asja ära aetud. Kui me hakkaksime iga inimese puhul katsetama mingit uut meetodit. No neid inimesi on ju liialt palju. Ja igaga tere-tutvuse loomine võtaks liialt aega ju. Me isegi ei viitsiks tegelikult kokkuvõttes inimestega tutvuda. Ümbritsevatega. Me kohtaks igas suhtlusmomendis pingutust. Siis me ei suhtleks üldse. Inimesed oleksid kõik üksi, omaette.“
„Aga nad peaks olema siis rohkem spontaansed.“
„Ka spontaansus vajab inimeselt mõtlemist, hoiakut, et ta peab olema spontaanne, teistest erinev.“
„Iga inimene võiks küsida seda, mis teda tõesti huvitab.“
„No jaa – aga selleks pead sa ka mõtlema, mis sind uue inimese puhul huvitab, mida sa tahad temast teada. See vajab ka keskendumist. Oled sa mõelnud, et äkki inimesed selletõttu küsivadki seda klišeelikku nimi-perekond-asukoht küsimustikku, et samal ajal jõuda järelduseni, mida nad tegelikult tahavad inimeselt küsida.“
Seltskond ilmus terrassile. Nad jätsid ukse lahti ning nüüd läbistasid õhku juba hoonest tulev lärm ja muusika. Seest kostus mgmgt.
„Mõnus laul.“
„Mhmhh. On.“
"Muide, palju õnne.."
"Mhmhh, Aitäh." Vaikus. Ta keeras pea ning silmitses tüüpi. Viimane süütas uue sigari. “Kust sa üldse tead?”
“Registreerimisel.” Mahv. “Isikukood seal nimekirjas.”
“Sa tihti vaatad teiste isikukoode?”
“Lihtsalt jäi silma. Eelnes minu omale. Ja sul on omapärane nimi ka. Ma poleks küsinudki seda sinult.”
“Paljud ütlevad seda mulle – ma mõtlen seda nime asja. Kuigi ise ma ei pööra sellele nii suurt tähelepanu. Ta on kõlalt eriline, kuid ma ei usu, et selle nime kandja – minu näol küll vähemalt – on eriline”
“Hah! Naljakas – kas see on siis su nimi, mis paneb sind sedasi käitume? Kas vanemad panid sulle nimemääramisega eluaegse kohustuse mingitele ootustele vastata?”
“Hei – ma ei rääkinud sellest ju…”
“Aga ma järeldasin seda. Huvitav ju.”
Ta mõtles.
“Huvitav indiid, pole mõelnudki sedasi. Võib-olla Kristiina või Liisi näol oleks mul tõesti kergem olla tavaline, rahulolevam.”Normaalne
Seltskonnast hüüdis keegi tüüpi. Kutsus teda halli massi.
“Ma arvan et ma lähen nüüd.”
“Mine. Ma arvan et ma lähen ka.”
Ta libistas end terrassi pinnale ning vaatas hetkel veel oma kaaslast. Nad mõlemad muigasid. Kui mitte väliselt, siis mõtteis küll. Ta möödus temast. Tema tuli ta kannul. Ta möödus seltskonnast.
Kurat!
Ta teadis mis sellele kõigele nüüd taas järgneb. Ta sisenes ruumi. Alguses, esimesed päevad, isegi nädala, teda valdab rahulolu. Ta sai käituda nii nagu tema soovis. Keegi ühines tema maailma ja universumi ignoreerimise ning normidele vilistamise mänguga. Ta läks laua juurde ning otsis sealt midagi näksimist. Ta näis välimiselt ükskõikne. Ka endale sisemiselt ükskõikne. In your face society! Kuid realistina ta teadis, et see oli petlik. Ta tundis end liigagi hästi. Tundis oma vigu. Porgandid olid otsas. Tüüpiline. Ta teadis, et paari päeva möödudes hakkab ta sellest inimesest kujutama ette midagi, mida ta ei pruugigi olla. Puhtalt selle pärast, et viimane suutis jääda sinna, temaga momendil, mil iga teine oleks ükskõiksuse põhjendusel minekut teinud. Kohe teinud. Miks ta jäi? Ta tõusis laua tagant ning nägi oma kaaslasi. Ta pressis end nende suunas, möödudes mingist joobunud paarist. Armastusest? Alkoholist? Kas neil mõlemal pole mitte sama tulemus?
Kurat! Pidi see kakskümmend ka niimoodi algama. Nüüd tiksu samas suunas veel kümme aastat ning oota seda number kolme, et sellega saabuks mõistus ning normaalsus ning passiivsus, et enam ei viitsiks kõike eirata, eriline olla. Pidada end eriliseks . Äkki lõpuks kümne aasta pärast jõuab kohale järeldus, et kõik on samad. Alustades välimistest funktsioonidest kuni lõpetades nende sisemiste dilemmadega, mis kokkuvõttes ikkagi lämmatatakse ühiskonna halli massi, tulva poolt. In the end, inimesed ise lämmatavad end. Ta jõudis läpaka juurde. Winamp. J. Otsing. Ta soovis, et teda juba lämmatataks, sest see kõik,see üleolemine, mida ta ümbritsevast tajus, see polnud vabastus, see oli piin. Teadmine on alati enesepiinamine.
Mgmt. Electric feel. See oli tõesti hea lugu.
.
Tema aga oli keset melu. Kõige selle muusika ning inimeste ning naeru ning läppe ümbritseva õhu kõrval tundus läbi klaasseina kumav terrass nii ahvatlev. „Läheks korraks ainult, et hingata sõõm...“ Värsket õhku, millele ta lisaks omapoolse nikotiini meki. Ta vestluspartner läks end tühjendama, mis oli ideaalne võimalus väljuda ümbritsevast, kuid samas ka mitte millestki väärtuslikust ilma jääda.
Tüdruk kuulis, et keegi liitus temaga. Ta kuulis kuidas seest tulev summutatud heli muutus korraks teravaks – keegi avas ukse. Ta kiikas üle pea - ta silmas teda. Teda, keda ta oli terve päeva juba silmitsenud ning piidlenud ning jälginud ning varitsenud või kuidas iganes normaalsed inimesed seda tegevust ka ei kutsu. Teda lihtsalt huvitas tüüp. Nothing more nothing less. Ta lihtsalt soovis, et keegi teda taas huvitaks, köidaks ning tüübi näol oli tegemist väliselt talutava materjaliga. Kuid mida talle öelda, et saada teada, kas ka sisemine materjal oli sama talutav? Et pigem saada kinnitust, et see ikka polnud nii ning minna edasi oma eluga - kuhu iganes see liikumine ka lõpuks välja ei pidand viima. Siiski, mida talle öelda? Mida üldse öelda võhivõõrale, kui sul pole põhjust talle midagi öelda. Kui sul pole põhjust temaga rääkida? Small talk? Ahh . .blah. . Ta vihkas small talki. Ta vihkas seda nagu kirjutamist – ta ei oskand kumbagi ega arvatavasti hakkanudki. Ning ta ei viitsind terve päeva jooksul ning nüüd – small talki ideaalseimal hetkelgi, seda väidet ümber lükata. Mingis mõttes ta oli realist – ta teadis et see on tulutu, ta ei hakka kunagi smalltalkimist oskama. Ega kirjutama. Kuigi need olid maailma kui mitte universumi kõige kergemad asjad. Mis oligi seal rasket? Ühiskond oli kõik reeglid ning kavapunktid ette andnud. Sinu ainsaks vaevaks oli neid ainult järgida. Kuid tema ei tahtnud seda teha – sest ta teadis, et kui inimesele on eneseväljendamine juba ette antud, siis on tal ka ju tulemus valmis kirjutatud. Aga tema ei tahtnud seda tulemust, see oli liiga hall. Tema vähemalt polnud nii hall. Ta ei tahtnud olla nii hall.
Ta lükkas ukse koomale ning ahh – müra ning melu langes kohe mitukümmend detsibelli madalamaks. Värskendus. Mahedus. August. „ . . I’m just an insect trying to get out of the night „ Ta sirutas käe taskusse, võttis tulemasina ning süütas sigari. Mahv. Sume. Eemal vilkus säde. Ta polnud üksi. See polnud ka säde – see oli märk kellegist teisest. Ta tõmbas veel ühe mahvi ning liikus paar sammu ettepoole ja peatus. Ta nõjatus vastu tugisammast. Vaikus. I only stick with you because there are no others . Aeg. Vaikus. Kumin.Vaikus.Taevas.
„Räägi midagi“
„Mida?“
„Ma ei tea. Ma olen täna terve päev sellele mõelnud, mida ma sulle esmalt ütleksin. Aga ma ei tulnud kordagi ühele heale, mitteläbinähtavale ideele“
„Mhh. Tõsi?“
„Tõsi.“
Ta tõstis sigari huultele, kuid siis peatus ning küsis, nii muuseas.
„Mhh. Olgu. Miks sa siin oled?“
Ta turtsatas.
„Hah, see on igav.“
„Tõsi?“
„ Ei, mitte põhjus ja aeg ja koht. Lihtsalt. See küsimus. Järgmisena küsid sa mu nime, elukohta, kus ma õpin jne, kuni see kõik, see küsitlus tipneb mu koera nimega. Ning kõige selle lõpuks, kui sa hommikul mind näed, meenub sulle healjuhul eelmisest õhtust sellest vestlusest ainult fakt, et mu koera nimi on George Harrison. Samahästi võiksin sulle lihtsalt oma CV saata.“
„Heh, sa vististi päris tihti läbid seda stsenaariumi“
„Ei, ma üldiselt väldin seda. See lihtsalt on nii.“
Ta tõsis istukile ning kustutas koni. Ta vaatas silmapiiri, mida sellises pimeduses enam ei eksisteerinud.
„Tõsi taas.“ Vaikus. Ta tõmbas mahvi ning suunas pilgu seesolijatele. „Aga miks ta on Harrisson?“
„Sest teised biitlid on nagunii piisavalt tähelepanu juba saanud“
„Ma arvan et Harrsion ning ta paadunud fännid, kuigi neid tõesti pole nii palju kui Lennonil, on sulle ütlemata tänulikud“
„Mhmhh.“
Viimane tõmme, millele jägnes halastamatu kustutamine.
„Naljakas. Miks inimesed teevad alati nii?“
„Teevad kuidas?“
„Noh, neid võimalusi, kuidas uue inimesega juttu alustada – neid on ju lõpmatult. Aga ikka. Nad ikka valivad need kulunud variandid – klišeed.
„Võib-olla nad lihtsalt teavad, et need toimivad. Nendega saab asja ära aetud. Kui me hakkaksime iga inimese puhul katsetama mingit uut meetodit. No neid inimesi on ju liialt palju. Ja igaga tere-tutvuse loomine võtaks liialt aega ju. Me isegi ei viitsiks tegelikult kokkuvõttes inimestega tutvuda. Ümbritsevatega. Me kohtaks igas suhtlusmomendis pingutust. Siis me ei suhtleks üldse. Inimesed oleksid kõik üksi, omaette.“
„Aga nad peaks olema siis rohkem spontaansed.“
„Ka spontaansus vajab inimeselt mõtlemist, hoiakut, et ta peab olema spontaanne, teistest erinev.“
„Iga inimene võiks küsida seda, mis teda tõesti huvitab.“
„No jaa – aga selleks pead sa ka mõtlema, mis sind uue inimese puhul huvitab, mida sa tahad temast teada. See vajab ka keskendumist. Oled sa mõelnud, et äkki inimesed selletõttu küsivadki seda klišeelikku nimi-perekond-asukoht küsimustikku, et samal ajal jõuda järelduseni, mida nad tegelikult tahavad inimeselt küsida.“
Seltskond ilmus terrassile. Nad jätsid ukse lahti ning nüüd läbistasid õhku juba hoonest tulev lärm ja muusika. Seest kostus mgmgt.
„Mõnus laul.“
„Mhmhh. On.“
"Muide, palju õnne.."
"Mhmhh, Aitäh." Vaikus. Ta keeras pea ning silmitses tüüpi. Viimane süütas uue sigari. “Kust sa üldse tead?”
“Registreerimisel.” Mahv. “Isikukood seal nimekirjas.”
“Sa tihti vaatad teiste isikukoode?”
“Lihtsalt jäi silma. Eelnes minu omale. Ja sul on omapärane nimi ka. Ma poleks küsinudki seda sinult.”
“Paljud ütlevad seda mulle – ma mõtlen seda nime asja. Kuigi ise ma ei pööra sellele nii suurt tähelepanu. Ta on kõlalt eriline, kuid ma ei usu, et selle nime kandja – minu näol küll vähemalt – on eriline”
“Hah! Naljakas – kas see on siis su nimi, mis paneb sind sedasi käitume? Kas vanemad panid sulle nimemääramisega eluaegse kohustuse mingitele ootustele vastata?”
“Hei – ma ei rääkinud sellest ju…”
“Aga ma järeldasin seda. Huvitav ju.”
Ta mõtles.
“Huvitav indiid, pole mõelnudki sedasi. Võib-olla Kristiina või Liisi näol oleks mul tõesti kergem olla tavaline, rahulolevam.”Normaalne
Seltskonnast hüüdis keegi tüüpi. Kutsus teda halli massi.
“Ma arvan et ma lähen nüüd.”
“Mine. Ma arvan et ma lähen ka.”
Ta libistas end terrassi pinnale ning vaatas hetkel veel oma kaaslast. Nad mõlemad muigasid. Kui mitte väliselt, siis mõtteis küll. Ta möödus temast. Tema tuli ta kannul. Ta möödus seltskonnast.
Kurat!
Ta teadis mis sellele kõigele nüüd taas järgneb. Ta sisenes ruumi. Alguses, esimesed päevad, isegi nädala, teda valdab rahulolu. Ta sai käituda nii nagu tema soovis. Keegi ühines tema maailma ja universumi ignoreerimise ning normidele vilistamise mänguga. Ta läks laua juurde ning otsis sealt midagi näksimist. Ta näis välimiselt ükskõikne. Ka endale sisemiselt ükskõikne. In your face society! Kuid realistina ta teadis, et see oli petlik. Ta tundis end liigagi hästi. Tundis oma vigu. Porgandid olid otsas. Tüüpiline. Ta teadis, et paari päeva möödudes hakkab ta sellest inimesest kujutama ette midagi, mida ta ei pruugigi olla. Puhtalt selle pärast, et viimane suutis jääda sinna, temaga momendil, mil iga teine oleks ükskõiksuse põhjendusel minekut teinud. Kohe teinud. Miks ta jäi? Ta tõusis laua tagant ning nägi oma kaaslasi. Ta pressis end nende suunas, möödudes mingist joobunud paarist. Armastusest? Alkoholist? Kas neil mõlemal pole mitte sama tulemus?
Kurat! Pidi see kakskümmend ka niimoodi algama. Nüüd tiksu samas suunas veel kümme aastat ning oota seda number kolme, et sellega saabuks mõistus ning normaalsus ning passiivsus, et enam ei viitsiks kõike eirata, eriline olla. Pidada end eriliseks . Äkki lõpuks kümne aasta pärast jõuab kohale järeldus, et kõik on samad. Alustades välimistest funktsioonidest kuni lõpetades nende sisemiste dilemmadega, mis kokkuvõttes ikkagi lämmatatakse ühiskonna halli massi, tulva poolt. In the end, inimesed ise lämmatavad end. Ta jõudis läpaka juurde. Winamp. J. Otsing. Ta soovis, et teda juba lämmatataks, sest see kõik,see üleolemine, mida ta ümbritsevast tajus, see polnud vabastus, see oli piin. Teadmine on alati enesepiinamine.
Mgmt. Electric feel. See oli tõesti hea lugu.
.
aprill 14, 2010
Coz im a free bitch beibi !
Viimasel ajal kõik jahuvad deitimise teemast. Kevad ju. Arusaadav. Linnud laulavad. Liblikad lendavad. Chikid on rõõmsad ning jalutavad, et demonstreerida, mida nad on terve talv kapis hoidnud: oma uusi, talisoodukatega soetatud rõivaid ning boyfriende. Well minu kapp siin ühikas on nii kitsas, et riidedki mahuvad hädavaevu ära, mis siis sellest partneristki rääkida. 10 aastase ehk tõesti pigistaks riidepuude vahele ära . . . Kuid Demi Moore’i efekti ma ka ei aja taga, et deidin endast poolenooremaga.
Siiski. On masendav, kui inimesed mõtlevad sellisel ilusal, värskendaval ajal masendavatele ning tulututele probleemidele - miks mina still üksi olen? Masendav, et meeldiv suudab masendada. Masendav, et ka mind kategoriseeritakse kohe sinna masetsejate kommuuni. Puhtalt selle pärast, et olen singel lady? Ega kõik muslimid ka terroristid pole.
Tegelikult ideaalis peaksin ma veel selle depressiivse kommuuni üks püsiliikmetest olema, oma sellealaste kogemuste puudumise tõttu. Aga mis kasu on kogemustest, kui sa endiselt halad nurgas oma üksindust kui paarilist otsiv kass. (Kassid jooksuajal on kannatamatud). Teadmine, et sul on olnud suhtealane kogemus, on lihtsalt vabandus – vabandus, millega sa suudad vastata küsimusele, miks oled endiselt vallaline – sa lihtsalt tead, millest hoiduda. Aga mis parata, kui mõni on juba liiga tark kõrvaltvaataja, ning nähes teiste vigu, teab ise, millest hoiduda. Näiteks hoiduda suhetest, mille vastu sul kohe alguses on kahtlus – näed, kus tulevad probleemid ja et see asi poleks muud väärt, kui lihtsalt „kogemus=vabanduse“ lunastamine. Mida rohkem sa kaasinimesi jälgid, seda valivamaks sa muutud. Sa alustad oma muusikalise maitse kujundamist sellega, et näed, kuidas õde kuulab Spice Girlsi ning aja jooksul see tipneb sellega, et võõrdud popist ning sinu lagi on Edit Piaf. Ta on aga surnud. Kas ka siis pideva võrdlusmaterjali omistamisel deitimismaastikul sa välistad ka enda tüübi? Teda lihtsalt ei eksisteeri enam? Idealiseerid talle väärtused, kvaliteedi, mis kinnitavad küll su head maitset, kuid välistavad reaalsuse? Kellelgi ei avane võimalust Piafi enam laivis kuulata.
Olukorra teeb hullemaks see, kui sa pidevalt mõtled, et sul pole kedagi. See ei kehti ainult üksinda olemise puhul. Tegelikul on iga asjaga nii. Liigselt keskendudes ühele murele, sa ei tegele teiste asjadega. Samas tegeledes ka teistsugude teemadega – äkki leiadki hoopis nende kaudu lahenduse? Selle asemel, et vaadata unistavalt pidevalt romantilisi filme, nähes seal totakaid olukordi, kus she meets him – ära püüa neid situatsioone taasluua. See võimalus, et satud oma driimguyga uppuvale laevale, on üks miljon miljon miljonist.
Ela oma elu ning sa kohtad teda endale loomulikumal viisil. Üldse maiselt loomulikumal viisil. Äkki on tegemist tüübiga mingist uuest organisatsioonist, millega sa liitusid? Äkki kohtad teda uue harrastuse juures, millega sa alustasid tegelemist. Äkki kohtad teda uues pleissis, kuhu tuttavad vedasid sind pidutsema. Katseta ja eksperimenteeri, sest sedasi kindlasti ei jää su tutvusringkond samaks – see täieneb.
SEst maailmas asjad on kujunenud miskipärast nii, et sa saad kõik, mida sa ei taha. Ning no ka rassimise tagajärjel võid saavutada oma eesmärgid. Kuid vaadata oma elukaaslast kui paanilise raske otsimistöö vilja mitte kui persooni, kellega sa õigel, ettemääratud hetkel kohtusid. See ju muudab ta väärtust,tähendust, maiku right?
Mahe kaver .
Siiski. On masendav, kui inimesed mõtlevad sellisel ilusal, värskendaval ajal masendavatele ning tulututele probleemidele - miks mina still üksi olen? Masendav, et meeldiv suudab masendada. Masendav, et ka mind kategoriseeritakse kohe sinna masetsejate kommuuni. Puhtalt selle pärast, et olen singel lady? Ega kõik muslimid ka terroristid pole.
Tegelikult ideaalis peaksin ma veel selle depressiivse kommuuni üks püsiliikmetest olema, oma sellealaste kogemuste puudumise tõttu. Aga mis kasu on kogemustest, kui sa endiselt halad nurgas oma üksindust kui paarilist otsiv kass. (Kassid jooksuajal on kannatamatud). Teadmine, et sul on olnud suhtealane kogemus, on lihtsalt vabandus – vabandus, millega sa suudad vastata küsimusele, miks oled endiselt vallaline – sa lihtsalt tead, millest hoiduda. Aga mis parata, kui mõni on juba liiga tark kõrvaltvaataja, ning nähes teiste vigu, teab ise, millest hoiduda. Näiteks hoiduda suhetest, mille vastu sul kohe alguses on kahtlus – näed, kus tulevad probleemid ja et see asi poleks muud väärt, kui lihtsalt „kogemus=vabanduse“ lunastamine. Mida rohkem sa kaasinimesi jälgid, seda valivamaks sa muutud. Sa alustad oma muusikalise maitse kujundamist sellega, et näed, kuidas õde kuulab Spice Girlsi ning aja jooksul see tipneb sellega, et võõrdud popist ning sinu lagi on Edit Piaf. Ta on aga surnud. Kas ka siis pideva võrdlusmaterjali omistamisel deitimismaastikul sa välistad ka enda tüübi? Teda lihtsalt ei eksisteeri enam? Idealiseerid talle väärtused, kvaliteedi, mis kinnitavad küll su head maitset, kuid välistavad reaalsuse? Kellelgi ei avane võimalust Piafi enam laivis kuulata.
Olukorra teeb hullemaks see, kui sa pidevalt mõtled, et sul pole kedagi. See ei kehti ainult üksinda olemise puhul. Tegelikul on iga asjaga nii. Liigselt keskendudes ühele murele, sa ei tegele teiste asjadega. Samas tegeledes ka teistsugude teemadega – äkki leiadki hoopis nende kaudu lahenduse? Selle asemel, et vaadata unistavalt pidevalt romantilisi filme, nähes seal totakaid olukordi, kus she meets him – ära püüa neid situatsioone taasluua. See võimalus, et satud oma driimguyga uppuvale laevale, on üks miljon miljon miljonist.
Ela oma elu ning sa kohtad teda endale loomulikumal viisil. Üldse maiselt loomulikumal viisil. Äkki on tegemist tüübiga mingist uuest organisatsioonist, millega sa liitusid? Äkki kohtad teda uue harrastuse juures, millega sa alustasid tegelemist. Äkki kohtad teda uues pleissis, kuhu tuttavad vedasid sind pidutsema. Katseta ja eksperimenteeri, sest sedasi kindlasti ei jää su tutvusringkond samaks – see täieneb.
SEst maailmas asjad on kujunenud miskipärast nii, et sa saad kõik, mida sa ei taha. Ning no ka rassimise tagajärjel võid saavutada oma eesmärgid. Kuid vaadata oma elukaaslast kui paanilise raske otsimistöö vilja mitte kui persooni, kellega sa õigel, ettemääratud hetkel kohtusid. See ju muudab ta väärtust,tähendust, maiku right?
Mahe kaver .
aprill 08, 2010
If life is a SIMSgame
Me elame Simsis. Meil on igal omanik, mõnel on see ühine.
Täna tundsin küll, saabudes raadiost ühikasse, et inimesed lihtsalt kõndisid emotsioonitult kuhugi. Ei teinud möödudes üksteisest väljagi.
Mina elan University sims paketis. Minu omanik ei ole väga proo. Ta teab, mida teha - teab basic nippe. Kuid ta pole veel kindlat strateegiat välja arendanud. Et kasvatada mu healthy skilli, ta laseb mul iga päev treppidest kõndida. Ta pole eriline mängur. Kuid ta on aus. Ta ei kasuta raha cheati. Seetõttu tulen alati ots otsaga kokku. Ta tahab, et ma ise kõik teeniksin. Ülikooli kõrvalt on seda raske teha. Kuid ta ei saa aru, et see ikkagi oleneb ju temast.
Ma arvan, et ta on naissoost. Ta pidevalt eksperimenteerib mu välimusega - vähemalt riietega. Soengut ta miskipärast mulle uut ei pane.
Minu karakteri loomisel, ma arvan, et ta pani mulle elueesmärgiks see deitimisvärk - no see hookerchikk. Suurt raha ta küll ei aja taga. Perekonda ma ka ei taha - arvatavasti pole ka see mu laifgoal. Ning teadusest pole ma ammugi huvitunud. Jap - mingi party-person olen iseloomult. Mul on väga kõrge tähelepanuvajaduse skill. LAhkust on ka palju. Lazyt on ka palju kriipsukesi topitud. Ning puhtust ka ei hoia. Ma arvan et mu turn-off on paksud inimesed ning hais? Kuid turn-on - emm, tumedad juuksed ning . . . eeem. . . haha - raudselt see palja torsoga tüüp.
Mu omanik - ta omab ka teisi karaktereid. Ma arvan et ta on K tegelase mingi tuttav vms, sest päris paljud jooned kattuvad mul temaga. Või strateegia. Minu omaniku puhul olematu strateegia.
Skillideds oman ma keskmist kunsti skilli. Tegelt natuke üle keskmise. Kokandust oskan ka. Noh enamik ongi keskmine või alla selle. Praegust viimane asi, mida ta mul lasi teha - ta lasi mul peegli ees taielda ja arendada mul seda speech-skilli.
MA arvan et mu omanik pole enam sellest mängust sees. Vähemalt mitte Sims2 versioonist - ju testib 3'e. Minuga ta lihtsalt eksperimenteerib. Ja värdjas ofkoors salvestab ka oma eksperimendid. Ta suhtub ikkagi minusse pohhuilt. Hook-upib mind lambikatega, laseb mul lambikaid asju teha. Ju tegeleb mingi uue inimesega, proovib kuskelt otsast peale alustada. AGa ta võiks siiski mind natuke arendada, sest no ma võin üksi soolot ka teha, inimestega tutvuda jne. Aga kuidas ma inimesega tutvun kui ma ei saa sealt "tell a joke" - faasist edasi. Esimesed kaks korda see mõjub, kolmas kord võõras läheb aga liikvele ning hakkab lambist su majas külmkappi tühjendama. Ning kui ma proovin "give admire" teksti panna, siis ta saadab mind persse. MA olen suhtleja isik, aga tahumatu ning kohati liigselt aktivist. Viimase uus-tuttava ma oma liigse innukusega ajasin minema. No samas temaga nagunii kohtusin ma taaskord oma omaniku haiglasel deitismisvärgil.
Skille peab keegi mul arendama. Simsi elu on depressiivselt kurb. Ning võtaks ta mult selle vananemise koodi ka maha - siis mul poleks midagi selle vegeteerimise vastu.
Ju omanik on oma elu leidnud. Teadagi - kevad ja särkvärk - ei passi enam toas ning ei noulaifi ja ei istu arvutis.
Ainus mis ma kardan, et varsti ta lukustab mind tuppa ning paneb põlema.
Täna tundsin küll, saabudes raadiost ühikasse, et inimesed lihtsalt kõndisid emotsioonitult kuhugi. Ei teinud möödudes üksteisest väljagi.
Mina elan University sims paketis. Minu omanik ei ole väga proo. Ta teab, mida teha - teab basic nippe. Kuid ta pole veel kindlat strateegiat välja arendanud. Et kasvatada mu healthy skilli, ta laseb mul iga päev treppidest kõndida. Ta pole eriline mängur. Kuid ta on aus. Ta ei kasuta raha cheati. Seetõttu tulen alati ots otsaga kokku. Ta tahab, et ma ise kõik teeniksin. Ülikooli kõrvalt on seda raske teha. Kuid ta ei saa aru, et see ikkagi oleneb ju temast.
Ma arvan, et ta on naissoost. Ta pidevalt eksperimenteerib mu välimusega - vähemalt riietega. Soengut ta miskipärast mulle uut ei pane.
Minu karakteri loomisel, ma arvan, et ta pani mulle elueesmärgiks see deitimisvärk - no see hookerchikk. Suurt raha ta küll ei aja taga. Perekonda ma ka ei taha - arvatavasti pole ka see mu laifgoal. Ning teadusest pole ma ammugi huvitunud. Jap - mingi party-person olen iseloomult. Mul on väga kõrge tähelepanuvajaduse skill. LAhkust on ka palju. Lazyt on ka palju kriipsukesi topitud. Ning puhtust ka ei hoia. Ma arvan et mu turn-off on paksud inimesed ning hais? Kuid turn-on - emm, tumedad juuksed ning . . . eeem. . . haha - raudselt see palja torsoga tüüp.
Mu omanik - ta omab ka teisi karaktereid. Ma arvan et ta on K tegelase mingi tuttav vms, sest päris paljud jooned kattuvad mul temaga. Või strateegia. Minu omaniku puhul olematu strateegia.
Skillideds oman ma keskmist kunsti skilli. Tegelt natuke üle keskmise. Kokandust oskan ka. Noh enamik ongi keskmine või alla selle. Praegust viimane asi, mida ta mul lasi teha - ta lasi mul peegli ees taielda ja arendada mul seda speech-skilli.
MA arvan et mu omanik pole enam sellest mängust sees. Vähemalt mitte Sims2 versioonist - ju testib 3'e. Minuga ta lihtsalt eksperimenteerib. Ja värdjas ofkoors salvestab ka oma eksperimendid. Ta suhtub ikkagi minusse pohhuilt. Hook-upib mind lambikatega, laseb mul lambikaid asju teha. Ju tegeleb mingi uue inimesega, proovib kuskelt otsast peale alustada. AGa ta võiks siiski mind natuke arendada, sest no ma võin üksi soolot ka teha, inimestega tutvuda jne. Aga kuidas ma inimesega tutvun kui ma ei saa sealt "tell a joke" - faasist edasi. Esimesed kaks korda see mõjub, kolmas kord võõras läheb aga liikvele ning hakkab lambist su majas külmkappi tühjendama. Ning kui ma proovin "give admire" teksti panna, siis ta saadab mind persse. MA olen suhtleja isik, aga tahumatu ning kohati liigselt aktivist. Viimase uus-tuttava ma oma liigse innukusega ajasin minema. No samas temaga nagunii kohtusin ma taaskord oma omaniku haiglasel deitismisvärgil.
Skille peab keegi mul arendama. Simsi elu on depressiivselt kurb. Ning võtaks ta mult selle vananemise koodi ka maha - siis mul poleks midagi selle vegeteerimise vastu.
Ju omanik on oma elu leidnud. Teadagi - kevad ja särkvärk - ei passi enam toas ning ei noulaifi ja ei istu arvutis.
Ainus mis ma kardan, et varsti ta lukustab mind tuppa ning paneb põlema.
aprill 06, 2010
Istudes Mäkis ning süües jäätist ning tehes silma abielumehele:
Mis kuradi haigus on idekriis? Ma ütlen – pigem on haigus see, kui sa väidad et sul ON see. Selle põhjenduseks toomine on haigus. Kõik räägivad, et kui neil on miskit viga, siis neid vaevab Idekriis. Põhjus pigem peitub selles, et neil polegi midagi viga. Või viga ongi selles, et nad ei saa toetuda kindlale probleemile. Probleemi ju pole. Kas keegi on mõelnud, et kuskel Aafrika pärapõrgus keset huinamuina hurtsikut mingi kitsekarjataja korraga leiab, et tal on kõigest kopp ees? Või kui leiabki – siis kas põhjuseks toob ta Idekriisi? Well ai dont think so.
Idekriis on nii ületähtsustatud. See on 21 sajandi haigus. See on järjekordne vabandus, millega sa põhjendad oma sitta tuju või saamatust. Oma tagasilööke. Sa ei leia põhjust, miks sul läheb nii – sa teed ju kõik õigesti? Või ei tee ikka? No mida sa siis valesti teed? Sa ei tea seda. No okei. Selge. Siis on sul idekriis.
Idekriis on haigus, mille inimesed mõtlevad endale külge. Just mõtlevatel inimestel leidub see. Kui inimesed on pidevalt rakkes, neil ei teki aegagi sellistele teemadele mõtlemiseks. Idekriis tulebki vaimutööd tootvatel inimestel mingil pausil, kui hingamishetk läheb liiga pikaks ning nad ei näe saabumas uut goal’i.
Olin ennatlik, väites, et see on 21. Sajandi teema. Probleemi nimetus on küll tänapäevane, aga alates koriluse ning jahi kõrvaleheitmisest ja vähem füüsilistema eluviiside otsimisel on see haigus inimeste hulka jõudnud. Ta on kui Egiptuse nuhtlus, mis levib saagile – meie puhul teadmistele – kui hunnik rohelisi ritsikaid. Hamletitki vaevas idekriis. Või siis tema läbi Shakespeare’i, kes väljendas end depressiivse tegelasega. Või siis hoopis seda tüüpi, kes kirjutas päriselt Shakespeare’i tekstid. Kui ta üldse eksisteeris. Kui Puškin kirjutaks Jevgeni Onegini tänapäeval, siis ei vaevaks meest mitte spliin vaid idekriis. Maailmavalu mai äss. Oneginil polnud ka midagi paremat teha, selle ta halaski koguaeg oma spliinist. Ning sellel kuristik rukkises tüübil – tema ka! Lugeja ju isegi nägi – mina nägin – et tüüp tegi probleemi mittemillestki.
Olen isegi teistele uhkelt teadustanud küsimusele, mis sul viga on: Oo ei midagi, idekriis jne. See ongi vastus küsimusele. Kõrvalseisja mõistab sind. Sa jätad isegi endas tähtsa mulje – mida hariduselt madalam inimene, seda aukartlikum ta su suhtes on. Peast käib läbi mõte „Küll olen mina õnnelik, et ei teki minul selliseid raskeid muresid, dilemmasid.“ Ega ei tekigi. Hariduselt madalam peab üldjuhul rohkem füüsilist tööd tegema. Talle pole ette nähtud vaevata end mõttetusega. Talle ei maksta selle eest. See-eest hariduselt kõrgem inimene mõistab sind. Jaaa. „Eks minagi olen ju selle probleemi ees vaevelnud. Tean mida ta tunneb. – Nagu mingi gripihaigus juba! – Midagi pole teha, saan küll toetada, aga inimene peab ise selgusele jõudma endas“
Jah – selgusele jõudma, et kõik on korras. Sa oled rõõmus, sul on kõik tarvilik olemas. Sul küll pole kitse, sest oled selle asemel valinud auto. Sul pole hurtsikut – selle asemel on sul mugavustega korter. Sest vesi ning elekter korteris – need on mugavused selle Aafrika kitseomanikule. Sul pole kümne suulist peret ning paksu naist – sul on ättituud „ vaba abielu ning deidin kõigiga for faniks“ ning klubid mis on deitimismaterjali misiganes vajaduste rahuldamiseks täis.
Sul pole rutiinseid pääsmatuid kohustusi, mis ongi sinu tippsaavutus.
VVV : Sul on palju rohkem valikuid vabadusi võimalusi. Ning selletõttu sa oledki ahnem kui see kitseomanik ning tahad rohkem saavutada. Saavutada parimat. Kuid sa ei mõtle kunagi, et mis iganes sa ka ei saavutaks – sellest kitseomanikust oled sa alati parem. Kui see on nagunii elementaarne. Õnneks tema on piisavalt loll ning ei mõtle sellele. VAStasel juhul Kõik kitsed oleksid näljas nagu ka omaniku kümme last. Sest neegermees oleks ilmselgelt oma idekriisi vabanduseks suvitamas kuskel mereääres ning halaks baarmenile, kuidas everything is fucke up!
Identiteedi kriis = Idekriis = idokriis = idioodikriis
.
Idekriis on nii ületähtsustatud. See on 21 sajandi haigus. See on järjekordne vabandus, millega sa põhjendad oma sitta tuju või saamatust. Oma tagasilööke. Sa ei leia põhjust, miks sul läheb nii – sa teed ju kõik õigesti? Või ei tee ikka? No mida sa siis valesti teed? Sa ei tea seda. No okei. Selge. Siis on sul idekriis.
Idekriis on haigus, mille inimesed mõtlevad endale külge. Just mõtlevatel inimestel leidub see. Kui inimesed on pidevalt rakkes, neil ei teki aegagi sellistele teemadele mõtlemiseks. Idekriis tulebki vaimutööd tootvatel inimestel mingil pausil, kui hingamishetk läheb liiga pikaks ning nad ei näe saabumas uut goal’i.
Olin ennatlik, väites, et see on 21. Sajandi teema. Probleemi nimetus on küll tänapäevane, aga alates koriluse ning jahi kõrvaleheitmisest ja vähem füüsilistema eluviiside otsimisel on see haigus inimeste hulka jõudnud. Ta on kui Egiptuse nuhtlus, mis levib saagile – meie puhul teadmistele – kui hunnik rohelisi ritsikaid. Hamletitki vaevas idekriis. Või siis tema läbi Shakespeare’i, kes väljendas end depressiivse tegelasega. Või siis hoopis seda tüüpi, kes kirjutas päriselt Shakespeare’i tekstid. Kui ta üldse eksisteeris. Kui Puškin kirjutaks Jevgeni Onegini tänapäeval, siis ei vaevaks meest mitte spliin vaid idekriis. Maailmavalu mai äss. Oneginil polnud ka midagi paremat teha, selle ta halaski koguaeg oma spliinist. Ning sellel kuristik rukkises tüübil – tema ka! Lugeja ju isegi nägi – mina nägin – et tüüp tegi probleemi mittemillestki.
Olen isegi teistele uhkelt teadustanud küsimusele, mis sul viga on: Oo ei midagi, idekriis jne. See ongi vastus küsimusele. Kõrvalseisja mõistab sind. Sa jätad isegi endas tähtsa mulje – mida hariduselt madalam inimene, seda aukartlikum ta su suhtes on. Peast käib läbi mõte „Küll olen mina õnnelik, et ei teki minul selliseid raskeid muresid, dilemmasid.“ Ega ei tekigi. Hariduselt madalam peab üldjuhul rohkem füüsilist tööd tegema. Talle pole ette nähtud vaevata end mõttetusega. Talle ei maksta selle eest. See-eest hariduselt kõrgem inimene mõistab sind. Jaaa. „Eks minagi olen ju selle probleemi ees vaevelnud. Tean mida ta tunneb. – Nagu mingi gripihaigus juba! – Midagi pole teha, saan küll toetada, aga inimene peab ise selgusele jõudma endas“
Jah – selgusele jõudma, et kõik on korras. Sa oled rõõmus, sul on kõik tarvilik olemas. Sul küll pole kitse, sest oled selle asemel valinud auto. Sul pole hurtsikut – selle asemel on sul mugavustega korter. Sest vesi ning elekter korteris – need on mugavused selle Aafrika kitseomanikule. Sul pole kümne suulist peret ning paksu naist – sul on ättituud „ vaba abielu ning deidin kõigiga for faniks“ ning klubid mis on deitimismaterjali misiganes vajaduste rahuldamiseks täis.
Sul pole rutiinseid pääsmatuid kohustusi, mis ongi sinu tippsaavutus.
VVV : Sul on palju rohkem valikuid vabadusi võimalusi. Ning selletõttu sa oledki ahnem kui see kitseomanik ning tahad rohkem saavutada. Saavutada parimat. Kuid sa ei mõtle kunagi, et mis iganes sa ka ei saavutaks – sellest kitseomanikust oled sa alati parem. Kui see on nagunii elementaarne. Õnneks tema on piisavalt loll ning ei mõtle sellele. VAStasel juhul Kõik kitsed oleksid näljas nagu ka omaniku kümme last. Sest neegermees oleks ilmselgelt oma idekriisi vabanduseks suvitamas kuskel mereääres ning halaks baarmenile, kuidas everything is fucke up!
Identiteedi kriis = Idekriis = idokriis = idioodikriis
.
Elu Parimad Aastad - Beibi !
Põhjus miks ma tahtsin seda tööd nii väga?
Sest siis selle näol ma planeerisin endal Maamessini eelnevad nädalad. Ma planeerisin need nii, et ma küll ei oleks teadnud, mida täpselt oleksin pidanud seal tegema, kuid ma teadsin, et oleksin p i d e v a l t midagi teinud. Mind oleks suunatud pidevalt igale poole, ma oleks täitnud ülesandeid. Ma tean, et oleksin tulnud sellega toime. Ma poleks seda pidand endale tõestama. Ma isegi tean, et olin selle jaoks nii sobiv. MA tõesti ei kujuta ette, kes oleks olnud minust parem kandidaat. Well, kuid siiski ma ka teadsin, sisimas aimasin, et ma ei osutu valituks. Kogemused? Puudulikud omadused? Tutvused? Vanus?
Kogemused - jaaa, selle alaseid mul just pole, kuid kuskilt tuleb ikkagi alustada. Omadused - ma arvan, et need olid mu kõige tugevam pool just. Samas ma ei tea kunagi, kuidas kuiv CV suudab kajastada su isikuomadusi. Selleks ofkoors on motivatsioonikiri, kuid no viimast mul ei palutud lisada. VB olin tõesti liiga kärsitu, mistõttu tahtsin võimalusest kohe haarata, ilma, et oleksin keskendunud, kuidas end esitleda. Ehk oleks mu kirjast ikkagi midagi välja koorunud.
Tutvused - kes teab, kui tõesti, siis arusaadav, sest neil mul selles valdkonnas pole. Üldse on mul vähe "selliseid tegusaid" tutvusi.
VAnus - arvan et see oli siiski määravaim. No ma olen ju 19. Ma tundun endale nii vana, nii täiskasvanud. Kuid ma olen olnud ametlikult täiskasvanud alles üle aasta. Ma oman oma vanuses numbrit 1 , mida samaselt omavad ka kõik teismelised ning palju lapsi oma arukust määrava koodeksi ees. 1 jääb esimesena silma. 2 ja 0? juba parem, kuid siiski - 0 on millegi taaskordne algus. Puhas leht, millele järgnevas vanusegrupis taaskord kogemusi laduda. 0 viitab uuele kümnendile. Iga kümnend iseloomustab meid, me tahame igas kümnendis saavutada midagi uut. Et meil oleks mida meenutada näiteks 80 aastaselt või 70selt. Need ongi kui meenutuskümnendid: kuni esimese kümnendini oli tõeliselt nunnu marakrat. 10 - 19 olin naiivne pätt. 20 olin aga ilus, noor ning sellest algas minu "isiklik" elu . . .
Kui üks tuttav tõdes, et ta on a l l e s 22, mida mina siis veel muretsen. Mul pole kahtegi ju veel.
Me tundume alati endale vanad, sest saame meenutada ainult aastaid, mis meil on juba olnud. Me ei saa ju iseloomustada aastaid, mis meil veel ees on. Palju meil üldse neid veel tulemas on?
Mis mulle oleks meeldinud selle töö juures veel: ma poleks ise pidanud mõtlema, mida teha. Kategooriad oleks ette antud. Täna aga panin terve päeva pm tühja. Mul on erinevaid asju, mida teha, kuid keegi ei ütle, et jou, tee see ära. Ma ei näe neil otsest tulemust, karjuvat vajadust. Muidugi nad omavad, kindlasti. Selle jutu juurde on väga sarnane näide, kui filmides mõni tegelane halab, kuidas ta ei oma maailmale mitte mingit tähtsust ning kedagi ei kotikski, kas ta oleks olemas või mitte ning siis tuleks mingi "jumala" käpp, kent, kes näitaks talle tänapäeva, ta tuttavaid, ainult selle vahega, et tüüpi ennast poleks sündinudki. Siis oleks kõik ta praegused tuttavad uues reaalsuses totaalsed paadialused, äärmuslased nint mõttetud tüübid. Ofkoooors.
See "jumala kent" võiks tulla ka minu juurde ning näidata, missugune on ümbritsev, pärast, kui ma olen kõik oma asjad joonde ajanud.
Tüssh tüssh tüsssh - tahtsin seda tööd, tahtsin tegevust.
Ma olen inimene, kes vajab alateadlikku dikteerimist. Mitte otsest. Oo ei! Ma ei taha ju näida, et sõltun kellestki. TAhan olla iseseisev. Tahan omada illusiooni, et olen iseseisev, isegi, kui ma seda poleks.
TEgelikult peegeldub see minu puhul igal pool - ma olen iseseisev, samas aga pole. Ning kui mõnes valdkonnas mul ei jäägi muud üle, kui olla iseseisev ning ettevõtlik, no siis seal ei esinegi erilist progressi.
MA ainult imestan, miks keegi mulle seda pole ette heitnud. Viimasel ajal muutun ma küll järjest ükskõiksemaks, kohusetundetumaks.
Näeks ma, et kellelegi läheks korda ka see, mis ma teen. Et keegi sõltuks mu tegevusest. Kui selleks kellekski olen ma ise, siis endast ma nii väga ei hooli. Enda ma võin nii pikalt saata kui veel tahan. Enda suudame alati kergemini pikalt saata, kõrvale heita, kui teised. Mina küll.
***
Eff see uus juutuub. Lisaksin siia Karma Police'i RAdioheadilt. Millel on väga harmooniline vahelause "This is what you get . . . " AGa kuna on loeng, siis arusaadav. Pole aega et sõimata arvutit ning youtubi. Avalikult noh.
Noh on norimissõna.
.
((Elu iroonia - või loengu iroonia?: tänane loengu teema: kuidas kirjutada ideaalset CV'd. Haha - tänan "jumala kent" !))
Sest siis selle näol ma planeerisin endal Maamessini eelnevad nädalad. Ma planeerisin need nii, et ma küll ei oleks teadnud, mida täpselt oleksin pidanud seal tegema, kuid ma teadsin, et oleksin p i d e v a l t midagi teinud. Mind oleks suunatud pidevalt igale poole, ma oleks täitnud ülesandeid. Ma tean, et oleksin tulnud sellega toime. Ma poleks seda pidand endale tõestama. Ma isegi tean, et olin selle jaoks nii sobiv. MA tõesti ei kujuta ette, kes oleks olnud minust parem kandidaat. Well, kuid siiski ma ka teadsin, sisimas aimasin, et ma ei osutu valituks. Kogemused? Puudulikud omadused? Tutvused? Vanus?
Kogemused - jaaa, selle alaseid mul just pole, kuid kuskilt tuleb ikkagi alustada. Omadused - ma arvan, et need olid mu kõige tugevam pool just. Samas ma ei tea kunagi, kuidas kuiv CV suudab kajastada su isikuomadusi. Selleks ofkoors on motivatsioonikiri, kuid no viimast mul ei palutud lisada. VB olin tõesti liiga kärsitu, mistõttu tahtsin võimalusest kohe haarata, ilma, et oleksin keskendunud, kuidas end esitleda. Ehk oleks mu kirjast ikkagi midagi välja koorunud.
Tutvused - kes teab, kui tõesti, siis arusaadav, sest neil mul selles valdkonnas pole. Üldse on mul vähe "selliseid tegusaid" tutvusi.
VAnus - arvan et see oli siiski määravaim. No ma olen ju 19. Ma tundun endale nii vana, nii täiskasvanud. Kuid ma olen olnud ametlikult täiskasvanud alles üle aasta. Ma oman oma vanuses numbrit 1 , mida samaselt omavad ka kõik teismelised ning palju lapsi oma arukust määrava koodeksi ees. 1 jääb esimesena silma. 2 ja 0? juba parem, kuid siiski - 0 on millegi taaskordne algus. Puhas leht, millele järgnevas vanusegrupis taaskord kogemusi laduda. 0 viitab uuele kümnendile. Iga kümnend iseloomustab meid, me tahame igas kümnendis saavutada midagi uut. Et meil oleks mida meenutada näiteks 80 aastaselt või 70selt. Need ongi kui meenutuskümnendid: kuni esimese kümnendini oli tõeliselt nunnu marakrat. 10 - 19 olin naiivne pätt. 20 olin aga ilus, noor ning sellest algas minu "isiklik" elu . . .
Kui üks tuttav tõdes, et ta on a l l e s 22, mida mina siis veel muretsen. Mul pole kahtegi ju veel.
Me tundume alati endale vanad, sest saame meenutada ainult aastaid, mis meil on juba olnud. Me ei saa ju iseloomustada aastaid, mis meil veel ees on. Palju meil üldse neid veel tulemas on?
Mis mulle oleks meeldinud selle töö juures veel: ma poleks ise pidanud mõtlema, mida teha. Kategooriad oleks ette antud. Täna aga panin terve päeva pm tühja. Mul on erinevaid asju, mida teha, kuid keegi ei ütle, et jou, tee see ära. Ma ei näe neil otsest tulemust, karjuvat vajadust. Muidugi nad omavad, kindlasti. Selle jutu juurde on väga sarnane näide, kui filmides mõni tegelane halab, kuidas ta ei oma maailmale mitte mingit tähtsust ning kedagi ei kotikski, kas ta oleks olemas või mitte ning siis tuleks mingi "jumala" käpp, kent, kes näitaks talle tänapäeva, ta tuttavaid, ainult selle vahega, et tüüpi ennast poleks sündinudki. Siis oleks kõik ta praegused tuttavad uues reaalsuses totaalsed paadialused, äärmuslased nint mõttetud tüübid. Ofkoooors.
See "jumala kent" võiks tulla ka minu juurde ning näidata, missugune on ümbritsev, pärast, kui ma olen kõik oma asjad joonde ajanud.
Tüssh tüssh tüsssh - tahtsin seda tööd, tahtsin tegevust.
Ma olen inimene, kes vajab alateadlikku dikteerimist. Mitte otsest. Oo ei! Ma ei taha ju näida, et sõltun kellestki. TAhan olla iseseisev. Tahan omada illusiooni, et olen iseseisev, isegi, kui ma seda poleks.
TEgelikult peegeldub see minu puhul igal pool - ma olen iseseisev, samas aga pole. Ning kui mõnes valdkonnas mul ei jäägi muud üle, kui olla iseseisev ning ettevõtlik, no siis seal ei esinegi erilist progressi.
MA ainult imestan, miks keegi mulle seda pole ette heitnud. Viimasel ajal muutun ma küll järjest ükskõiksemaks, kohusetundetumaks.
Näeks ma, et kellelegi läheks korda ka see, mis ma teen. Et keegi sõltuks mu tegevusest. Kui selleks kellekski olen ma ise, siis endast ma nii väga ei hooli. Enda ma võin nii pikalt saata kui veel tahan. Enda suudame alati kergemini pikalt saata, kõrvale heita, kui teised. Mina küll.
***
Eff see uus juutuub. Lisaksin siia Karma Police'i RAdioheadilt. Millel on väga harmooniline vahelause "This is what you get . . . " AGa kuna on loeng, siis arusaadav. Pole aega et sõimata arvutit ning youtubi. Avalikult noh.
Noh on norimissõna.
.
((Elu iroonia - või loengu iroonia?: tänane loengu teema: kuidas kirjutada ideaalset CV'd. Haha - tänan "jumala kent" !))
märts 27, 2010
Türgi ja maNga - Algus meenutab Muse'i undisclosed desires'it. Siis vaatan pilti ning tuleb välja et solistiks on Anis, kelle üleminek salmist refräänini tuletab mulle meelde mõnd Serj Tankiani sooloprojekti. Tegelt on maNga puhul tegemist Türgi kvaliteet esindusliku bändiga, sest mulle meenub, kuidas nad võitsid viimati MTV muusikaauhinna. Kurat - nad on kõik seal Anised.
Edasipääs - ja ( kui just ei teki laivis eelmine aasta Lovebugsidele sarnast feili )
Leedu ja Ida-Euroopa funk - Balti laulud on see aasta kõik so-called "special". Meenutab mullle Vampire Weekendi, mistõttu on hea. Ainult tekib küsimus why the eff nad sellise sisu tegid - Eastern Europe Funk?? Nii palju siis meie, eestlaste väljapürgimisest ida-euro mainest. Miks mitte leedukad ei teinud baltic funk?. Nad on alati suht reeturid selles Baltimaade teemas olnud. Reeturid. Uskuge mind, hädas müüvad nemad meid esimesena maha.
Edasipääs - oleneb - kuid arvan et üks baltimaadest pääseb nagunii edasi.
Sloveenia ja Kalamari - ohjumal, on hea, et leidub ka laule, mida sa tead kindlalt et nad on kohutavad ning feilivad ning lauluvõistlusel on kohatäitjad, mitte konkurendid sinu kodumaa esitusele.
Edasipääs - for sure Ei!
UK ja europop - No see on ehtne iroonia ja nali. Miks on nii, et mingi Eesti läheb taas britiliku indie'ga ning UK ise - koht kus pärinevad Oasis, Blur, mõistlikud naisartistid, isegi Susan Boyle ning HALLLOOOOO Biitlid!! ja nad ikka - neil õnnestub ikka selline kräpp saata? Okei - tekib küsimus, mis neil ülejäänud variandid olid? Kurat Škepu - mis tegid seal, et sellise lasid finaali?
Edasipääs - Ja - nad on finaalis AGA nende parema koha skoorimiseks loodan, et sellest lubatud laulu uustuunimisest tuleb ka midagi paremat. KAhtlen -_-
Rootsi ning blond kes laseb kitarriga ballaadi - ilus ballaad, aga see aasta on kõik ballaadid. Aga polegi ABBA-sugemetega. Teisel kuulamisel hakkas solisti aktsent häirima. Meenutab eelmise aasta Joannat Islandilt. Tegemist on Rootsil pop-ballaadiga.
Edasipääs: Ja - puhtalt kas või traditsioonist Rootsi finaali hääletada, islandilt raudselt skoorib
Slovakkia ning etno - nii, tegemist on lauluga mis on poolfinaalis meie kõrval. Aga ta on see aasta üks väheseid kuulatavaid kohalikufolgistiile.
Edasipääs: ja - kohalik aus etno.
Serbia ja wtf - oheid - Vaatan ning imestan ja avastan, et ka Serbias leidub Zenja Fotkin, kes ei tegele seal moega vaid hoopis lauluga. Mind jätab totaalselt külmaks. Samas . Ei. Väga debiilne.
Edasipääs: minupoolt Ei - aga no mine tea neid balkanlasi - iga blondim isik kütab neid
Rumeenia ja ... - Tegemist on GAGA fännidega, kes juhtusid nägema GAga ja Elton Johni duo-klaveri esitust mingil galal. Igatahes klaveri-idee ongi ainus mis nad sealt võtsid. Ülejäänd jääb kvaliteedis ( ning riietuses) alla. Teisel kuulamisel ikka oleks võinud teha mingi parema euroloogi. Olemuselt meenutab ARashi ning toda chikki mingist muult maalt, kes eelmine aasta said 3.nda koha rait?
Edasipääs: kindel ja - Rumeenia duo-projekt on selle aasta duodest laiale massile töötavaim + lõpus naine näitab et oskab ka laulda
Iisrael ning nende maailmarahuhala - oioi - seekord pean kahjuks tunnistama, et mulle isegi meeldib see herahera keeles maailmapäästjate laul. MA ei tea millest küll sisu on. Väga võimalik, et Haitilastest . Kuid meloodiliselt on tugev - aus - laul algab vaikselt ning areneb järjest võimsamaks. Ning no kui mängus on klaver - siis õigete nootide tabamisel olen ma ära osetetud. Ballaadidest minu jaoks üks tugevamaid.
Edasipääs - Kindel JA!
Iiri ja mitte iirirock - oeh oeh. Möödas on need iirlaste Johnny Logani päevad. Hemm - mis ma oskan öelda, tegu on okei ballaadiga. Minu jaoks Celine Dion käib Iirimaal "Titanicu" turneel. Kuid aastal, mil eurovisioonil on ballaadid, ei pääse see põhižanri esirinda. Ja viimasel ajal on ka UK iirlasi punktidega hellitanud.
Edasipääs - pigem ei. Pole vist pikka aega ja-d sealt tulnudki
Island ja Björk - nimi on petlik - tuleb välja, et Björk on seal vist sama pop nimi kui siin perekonnanimi Mägi. SEst no Björkist on küll asi VÄGA kaugel. TEkib küsimus, et no kurat, mis neil siis tõesti seal ülejäänud esitajad olid? Või jätsid ära selle aasta võistluse ning võtsid laulu mingi 90ndate finaalis keskkohale jõudnud esitajalt? Või siis 90ndate eurodisko jõudis järjega pärast pikka praami ootamist Soomest otsaga lõpuks ka Islandile?
Edasipääs - c'mon - ei ! Järgmine kord saatke Björk
Kreeka ja . . . Kreeka nojah - Võin kohe ära öelda, et edasipääs garanteeritud. Väga hea laul taaskord. Balkanlastele suunatult ofkoors. Ja rohkem ei viitsi kommenteerida seda. huh - huh - huh - ütleb kõik. Ajaa - tekkis mõte korra, kui kunagi mõni kreeklane esitaks eesti laulule sellise teose, no for sure, et meil see finaali ei jõuaks.
Edasipääs - jeeeesh
Saksamaa ja ooooo - Minu lemmik sellel aastal. Eelmine aasta oli minu lemmik rõbak, mistõttu ütlen et see aasta võidabki Lena. Kui just balkanlased ei riku oma hääletusega kõike ära. Kuid stiililt pole üldse saksalik. Ei oskagi kohe paralleele tuua. Samas meenutab stiilit kedagi - aga keda?. Well väga hea laul on + otseselt ei karju ka "eurovisioon for evvaaaa!" Ning paistab ballaadide vahelt silma.
Edasipääs - kindel ja, sest Saksamaa ongi juba finaalis ning neljast suurmaast tuleb see aasta kõige parem koht.
Gruusia ja - kuigi laul algab klaveriklimberdusega, mind ei tõmba. Jrk ballaad. pop-ballaad. oeh. Minupoolne ei - okei - lõpp oli nii punnitatud et ei. AGa kuna laulja on ilus siis on tal võimalik et minekut. SElline turvaline ballaad.
EDasipääs - lähen isiklikule riskile ja ütlen ei
Prantsusmaa ja Pitbull- nojah, arutasin ma ükspäev, et Prantsusmaa esitused lähvad järjest kvaliteetsemaks ning kuulatavamaks. Siis jõudsin selleni ning noo tsau - Must Pitbull teeb eurofinaalis vahepalaks paar virgutavat sammu. Okei - öeldakse, et meie laul on kvaliteetne ning mitte eurolavale sobilik. SEe on ka kvaliteetne - suveklubimussikvaliteetne ning eurokal ei küta eurofänne.
Edasipääs: finaalis skoorib lõpus
Soomlased, kes taas rakastavad - sõna otses mõttes. Kahju et me naabrid pole aru saanud, et faktor, mis suurel laval nende esitused nihu viib - see on nende keel. KAhju, et nad ei kasuta olukorda, kus nad võivad laulda kas või kreeka keeles. OEh jah.
Edasipääs: arvatavasti kuna see laul kujundati mingil odaval süldikasünnipäeval - sedamoodi kuuldub - siis on tulemus Ei!
EestiEEstiEEsti!! - mul on heameel selle üle, kes meid esindab. Olen uhke ja õnnelik jne.
Edasipääs: Ei (ja) tea .
Taani ning versioon Märt Avandi ning Ott Sepa "We are europe" vms Tsau Taani - ei, ei viitsi. .
Edasipääs: ei
Küpros oohuuheeeh - nõrk Boyzone'i B-külje lugu.
Edasipääs: Mul on kahju et eelmise aasta lugu ei pääsend finaali, see vääris seda ( eestlased isegi andsid 7 p-i) kuid ka selle aastane EI pääse. Õnneks ei väärigi seda.
Portugal ja mis iganes keeles neil seal ka ei räägitaks - õnnestunud laul. Ballaad. EElmine aasta neil joppas oma hippiunelmaga ning said finaali. See aasta pääsevad nad for sure. Meenutab midagi Whitney Houstonilikku. Ning ülesehituselt eelmise aasta UK entryt.
Edasipääs: joujou kihlveokontorites on see kindel ja okeiokei - lugesin juutuubi kommentaare ja nood nii kiitvadkindla polnu. Suva - ei lähtu rohkem neist ning isegi kui panen mööda - minu arvamus.
Norra - näita klassi - No norra on nagunii finaalis juba. Tegelikult tugev ballaad - väga disnilik. Arvan et saab punkte küll ning läheb hästi. Ainus oht lihtsalt seguneda ballaadidega ning ära kaduda
Edasipääs: Ja arvan et tuleb esikümnesse
Poolast ei tule ikka midagi etemat kui õunad viimasel ajal on õnneks Poola ka lihtsalt selline turvaline kohatäitja maa, kes sind poolfinaalis ei ohusta.
Edasipääs: ei
Holland ja WTF No seal tuleks tõsiselt mõelda seda kohvikute keelustamist. Või kui tahavad normaalset kohta eurokal saada, siis palun kohaliku finaali valimiseks, palun, sulgege see õhtu kohvikud varem või ärge tehke nendest otseülekandeid või ära valige võistluse peasponsoriks "MAgical Mushrooms MTÜ'd" No kurat - kui pilves siis need ülejäänud võistlejad seal kohalikus finaalis olid?
Edasipääs: -_-
Moldova ning Viola - EEEEmmmm. Eurodiskopop. Islandi suurim konkurent, aga kuna island ei pääse edsi, siis ka see . . .
Edasipääs: ... Ei pääse.
Magus MAlta KAhju Maltast. Nad ei arene kuskil edasi oma magusatest ballaadidest. See on ainus maa, kus rahvas on ülisillas eurovõistlusest, või vähemalt oli ajani kuni neil läks hästi. Tegelt Eurovisioon on hea - tuletab kord aastas meelde, et oooo - Euroopas on ka selline väike saarriik nagu Malta. Huvitav palju sinna kruiisid maksavad? Kas seal ka hea alks on poodides?
Edasipääs: mina ei viitsiks edasi lasta, aga noooooooooo - on hullemaid laule. Kui jõuabki finaali, ei skoori seal for sure
Bulgaaria eeeoooeeemmhhhhhwellll . . .
Edasipääs: Kellelegi lõuna-eurost ta nagunii meeldib, nii et panustan Jaaaale
B&H eeeeem. Meenub eelmise aasta esitus mis feilis suht ning ei pääsend edasi. B&H üritab end näidata kuidagi ajastmaasoleva rokiga. Rock nagu the Basics.
Edasipääs: E e e ee e i.
Belarus änd Butterflais palun ei
Edasipääs: huinamuinablabla Ei.
Ažšszerbaijžszaaan, kelle nime ma ei oska kirjutada - mu arust see naine juba oli mini üleelmine aasta. No mõne teise riigi koosluses küll. Igatahes pääseb edasi for sure. Ballaad. Klaver. Klassika. Balkanimaa juu. Naljakas R täht häälduses.
Edasipääs: UrrRR jaa!
Armeenia jumal - esimesed taktid - mingi flööt kumab juba - ootad et mingi mees tuleks ka ja hakkakas oma kitsekestest halama. Võta näpus - chikk jätkab. Emamaast ja kividest. Seega ka ikkagi kitsedest.
EDasipääs - eeldatavasti ei. KEdagi ei koti teiste kitsed, ikka enda omad.
Albaania - EEEEEuuurrrrooooRooooccckkkkDDDIIIISSSKkkkoooo
Edasipääs: ma isegi ei viitsi mõelda kas ei või jaa - joppamise peale. Pigem ei.
Hispaania - huvitav - hispaanlastel pole kunagi eriti joppand. Nende selle aasta laul? Okei - kõlbab - aga pigem vahetaks ära prantsusmaaga. Aga isegi ma ei tea.
Edasipääs: No Saksamaad nad ei ületa kuid samas - fakit - siin loeb küll see, et neil pole naabreid.
Naaber Läti - öeldakse, et Balti maadel on kujunemas oma "eriline" stiil. Nojah, Läti tõestab ka seda kuni refräänini. SEni mulle meeldib, aga Refrään on küll tehtud mõne horvaatlase poolt - või siis just neile suunatud. Nii et kvaliteedilt Balti alla ei topiks see aasta. Igatahes nad vist pesevad pesu seal lava peal - seega arvan, et isegi pääsevad edasi. Lätlaste laulud on alati naljakad ja jobud tundunud, kuid miskipärast on nad edasi pääsend. Äkki põhjus, et nad asuvad meist lõunapool - seega temperamentsemad?
Edasipääs - riskin ning ütlen JA.
Šveits - algus - Hurts how it hurts how it hurts - ehk üks Rootsi esitus, kuid no olemuselt ka hurt'ib igat pidi. Et jah. Pigem püstitage VAnilla nijadele monument Bernis ning unustage võistlus.
Edasipääs - ei
RA RA RAsssiaaa okei- täiesti mööda. Mis iganes . Võib-olla viimane laul mul ja ei viitsi kommenteerida. No tõesti - kas mõni Putini vennapoeg tahtis oma talenti näidata? Laulukirjutamiselt küll. NEil oli ju paremaid seal eelvoorudes.
Edasipääs: tänu eestlastele ning teistele naabritele - alati.
JA lõpetuseks midagi täiesti vaheldust eurolaulust puhkamiseks.
Anise onu.
.
Edasipääs - ja ( kui just ei teki laivis eelmine aasta Lovebugsidele sarnast feili )
Leedu ja Ida-Euroopa funk - Balti laulud on see aasta kõik so-called "special". Meenutab mullle Vampire Weekendi, mistõttu on hea. Ainult tekib küsimus why the eff nad sellise sisu tegid - Eastern Europe Funk?? Nii palju siis meie, eestlaste väljapürgimisest ida-euro mainest. Miks mitte leedukad ei teinud baltic funk?. Nad on alati suht reeturid selles Baltimaade teemas olnud. Reeturid. Uskuge mind, hädas müüvad nemad meid esimesena maha.
Edasipääs - oleneb - kuid arvan et üks baltimaadest pääseb nagunii edasi.
Sloveenia ja Kalamari - ohjumal, on hea, et leidub ka laule, mida sa tead kindlalt et nad on kohutavad ning feilivad ning lauluvõistlusel on kohatäitjad, mitte konkurendid sinu kodumaa esitusele.
Edasipääs - for sure Ei!
UK ja europop - No see on ehtne iroonia ja nali. Miks on nii, et mingi Eesti läheb taas britiliku indie'ga ning UK ise - koht kus pärinevad Oasis, Blur, mõistlikud naisartistid, isegi Susan Boyle ning HALLLOOOOO Biitlid!! ja nad ikka - neil õnnestub ikka selline kräpp saata? Okei - tekib küsimus, mis neil ülejäänud variandid olid? Kurat Škepu - mis tegid seal, et sellise lasid finaali?
Edasipääs - Ja - nad on finaalis AGA nende parema koha skoorimiseks loodan, et sellest lubatud laulu uustuunimisest tuleb ka midagi paremat. KAhtlen -_-
Rootsi ning blond kes laseb kitarriga ballaadi - ilus ballaad, aga see aasta on kõik ballaadid. Aga polegi ABBA-sugemetega. Teisel kuulamisel hakkas solisti aktsent häirima. Meenutab eelmise aasta Joannat Islandilt. Tegemist on Rootsil pop-ballaadiga.
Edasipääs: Ja - puhtalt kas või traditsioonist Rootsi finaali hääletada, islandilt raudselt skoorib
Slovakkia ning etno - nii, tegemist on lauluga mis on poolfinaalis meie kõrval. Aga ta on see aasta üks väheseid kuulatavaid kohalikufolgistiile.
Edasipääs: ja - kohalik aus etno.
Serbia ja wtf - oheid - Vaatan ning imestan ja avastan, et ka Serbias leidub Zenja Fotkin, kes ei tegele seal moega vaid hoopis lauluga. Mind jätab totaalselt külmaks. Samas . Ei. Väga debiilne.
Edasipääs: minupoolt Ei - aga no mine tea neid balkanlasi - iga blondim isik kütab neid
Rumeenia ja ... - Tegemist on GAGA fännidega, kes juhtusid nägema GAga ja Elton Johni duo-klaveri esitust mingil galal. Igatahes klaveri-idee ongi ainus mis nad sealt võtsid. Ülejäänd jääb kvaliteedis ( ning riietuses) alla. Teisel kuulamisel ikka oleks võinud teha mingi parema euroloogi. Olemuselt meenutab ARashi ning toda chikki mingist muult maalt, kes eelmine aasta said 3.nda koha rait?
Edasipääs: kindel ja - Rumeenia duo-projekt on selle aasta duodest laiale massile töötavaim + lõpus naine näitab et oskab ka laulda
Iisrael ning nende maailmarahuhala - oioi - seekord pean kahjuks tunnistama, et mulle isegi meeldib see herahera keeles maailmapäästjate laul. MA ei tea millest küll sisu on. Väga võimalik, et Haitilastest . Kuid meloodiliselt on tugev - aus - laul algab vaikselt ning areneb järjest võimsamaks. Ning no kui mängus on klaver - siis õigete nootide tabamisel olen ma ära osetetud. Ballaadidest minu jaoks üks tugevamaid.
Edasipääs - Kindel JA!
Iiri ja mitte iirirock - oeh oeh. Möödas on need iirlaste Johnny Logani päevad. Hemm - mis ma oskan öelda, tegu on okei ballaadiga. Minu jaoks Celine Dion käib Iirimaal "Titanicu" turneel. Kuid aastal, mil eurovisioonil on ballaadid, ei pääse see põhižanri esirinda. Ja viimasel ajal on ka UK iirlasi punktidega hellitanud.
Edasipääs - pigem ei. Pole vist pikka aega ja-d sealt tulnudki
Island ja Björk - nimi on petlik - tuleb välja, et Björk on seal vist sama pop nimi kui siin perekonnanimi Mägi. SEst no Björkist on küll asi VÄGA kaugel. TEkib küsimus, et no kurat, mis neil siis tõesti seal ülejäänud esitajad olid? Või jätsid ära selle aasta võistluse ning võtsid laulu mingi 90ndate finaalis keskkohale jõudnud esitajalt? Või siis 90ndate eurodisko jõudis järjega pärast pikka praami ootamist Soomest otsaga lõpuks ka Islandile?
Edasipääs - c'mon - ei ! Järgmine kord saatke Björk
Kreeka ja . . . Kreeka nojah - Võin kohe ära öelda, et edasipääs garanteeritud. Väga hea laul taaskord. Balkanlastele suunatult ofkoors. Ja rohkem ei viitsi kommenteerida seda. huh - huh - huh - ütleb kõik. Ajaa - tekkis mõte korra, kui kunagi mõni kreeklane esitaks eesti laulule sellise teose, no for sure, et meil see finaali ei jõuaks.
Edasipääs - jeeeesh
Saksamaa ja ooooo - Minu lemmik sellel aastal. Eelmine aasta oli minu lemmik rõbak, mistõttu ütlen et see aasta võidabki Lena. Kui just balkanlased ei riku oma hääletusega kõike ära. Kuid stiililt pole üldse saksalik. Ei oskagi kohe paralleele tuua. Samas meenutab stiilit kedagi - aga keda?. Well väga hea laul on + otseselt ei karju ka "eurovisioon for evvaaaa!" Ning paistab ballaadide vahelt silma.
Edasipääs - kindel ja, sest Saksamaa ongi juba finaalis ning neljast suurmaast tuleb see aasta kõige parem koht.
Gruusia ja - kuigi laul algab klaveriklimberdusega, mind ei tõmba. Jrk ballaad. pop-ballaad. oeh. Minupoolne ei - okei - lõpp oli nii punnitatud et ei. AGa kuna laulja on ilus siis on tal võimalik et minekut. SElline turvaline ballaad.
EDasipääs - lähen isiklikule riskile ja ütlen ei
Prantsusmaa ja Pitbull- nojah, arutasin ma ükspäev, et Prantsusmaa esitused lähvad järjest kvaliteetsemaks ning kuulatavamaks. Siis jõudsin selleni ning noo tsau - Must Pitbull teeb eurofinaalis vahepalaks paar virgutavat sammu. Okei - öeldakse, et meie laul on kvaliteetne ning mitte eurolavale sobilik. SEe on ka kvaliteetne - suveklubimussikvaliteetne ning eurokal ei küta eurofänne.
Edasipääs: finaalis skoorib lõpus
Soomlased, kes taas rakastavad - sõna otses mõttes. Kahju et me naabrid pole aru saanud, et faktor, mis suurel laval nende esitused nihu viib - see on nende keel. KAhju, et nad ei kasuta olukorda, kus nad võivad laulda kas või kreeka keeles. OEh jah.
Edasipääs: arvatavasti kuna see laul kujundati mingil odaval süldikasünnipäeval - sedamoodi kuuldub - siis on tulemus Ei!
EestiEEstiEEsti!! - mul on heameel selle üle, kes meid esindab. Olen uhke ja õnnelik jne.
Edasipääs: Ei (ja) tea .
Taani ning versioon Märt Avandi ning Ott Sepa "We are europe" vms Tsau Taani - ei, ei viitsi. .
Edasipääs: ei
Küpros oohuuheeeh - nõrk Boyzone'i B-külje lugu.
Edasipääs: Mul on kahju et eelmise aasta lugu ei pääsend finaali, see vääris seda ( eestlased isegi andsid 7 p-i) kuid ka selle aastane EI pääse. Õnneks ei väärigi seda.
Portugal ja mis iganes keeles neil seal ka ei räägitaks - õnnestunud laul. Ballaad. EElmine aasta neil joppas oma hippiunelmaga ning said finaali. See aasta pääsevad nad for sure. Meenutab midagi Whitney Houstonilikku. Ning ülesehituselt eelmise aasta UK entryt.
Edasipääs: joujou kihlveokontorites on see kindel ja okeiokei - lugesin juutuubi kommentaare ja nood nii kiitvadkindla polnu. Suva - ei lähtu rohkem neist ning isegi kui panen mööda - minu arvamus.
Norra - näita klassi - No norra on nagunii finaalis juba. Tegelikult tugev ballaad - väga disnilik. Arvan et saab punkte küll ning läheb hästi. Ainus oht lihtsalt seguneda ballaadidega ning ära kaduda
Edasipääs: Ja arvan et tuleb esikümnesse
Poolast ei tule ikka midagi etemat kui õunad viimasel ajal on õnneks Poola ka lihtsalt selline turvaline kohatäitja maa, kes sind poolfinaalis ei ohusta.
Edasipääs: ei
Holland ja WTF No seal tuleks tõsiselt mõelda seda kohvikute keelustamist. Või kui tahavad normaalset kohta eurokal saada, siis palun kohaliku finaali valimiseks, palun, sulgege see õhtu kohvikud varem või ärge tehke nendest otseülekandeid või ära valige võistluse peasponsoriks "MAgical Mushrooms MTÜ'd" No kurat - kui pilves siis need ülejäänud võistlejad seal kohalikus finaalis olid?
Edasipääs: -_-
Moldova ning Viola - EEEEmmmm. Eurodiskopop. Islandi suurim konkurent, aga kuna island ei pääse edsi, siis ka see . . .
Edasipääs: ... Ei pääse.
Magus MAlta KAhju Maltast. Nad ei arene kuskil edasi oma magusatest ballaadidest. See on ainus maa, kus rahvas on ülisillas eurovõistlusest, või vähemalt oli ajani kuni neil läks hästi. Tegelt Eurovisioon on hea - tuletab kord aastas meelde, et oooo - Euroopas on ka selline väike saarriik nagu Malta. Huvitav palju sinna kruiisid maksavad? Kas seal ka hea alks on poodides?
Edasipääs: mina ei viitsiks edasi lasta, aga noooooooooo - on hullemaid laule. Kui jõuabki finaali, ei skoori seal for sure
Bulgaaria eeeoooeeemmhhhhhwellll . . .
Edasipääs: Kellelegi lõuna-eurost ta nagunii meeldib, nii et panustan Jaaaale
B&H eeeeem. Meenub eelmise aasta esitus mis feilis suht ning ei pääsend edasi. B&H üritab end näidata kuidagi ajastmaasoleva rokiga. Rock nagu the Basics.
Edasipääs: E e e ee e i.
Belarus änd Butterflais palun ei
Edasipääs: huinamuinablabla Ei.
Ažšszerbaijžszaaan, kelle nime ma ei oska kirjutada - mu arust see naine juba oli mini üleelmine aasta. No mõne teise riigi koosluses küll. Igatahes pääseb edasi for sure. Ballaad. Klaver. Klassika. Balkanimaa juu. Naljakas R täht häälduses.
Edasipääs: UrrRR jaa!
Armeenia jumal - esimesed taktid - mingi flööt kumab juba - ootad et mingi mees tuleks ka ja hakkakas oma kitsekestest halama. Võta näpus - chikk jätkab. Emamaast ja kividest. Seega ka ikkagi kitsedest.
EDasipääs - eeldatavasti ei. KEdagi ei koti teiste kitsed, ikka enda omad.
Albaania - EEEEEuuurrrrooooRooooccckkkkDDDIIIISSSKkkkoooo
Edasipääs: ma isegi ei viitsi mõelda kas ei või jaa - joppamise peale. Pigem ei.
Hispaania - huvitav - hispaanlastel pole kunagi eriti joppand. Nende selle aasta laul? Okei - kõlbab - aga pigem vahetaks ära prantsusmaaga. Aga isegi ma ei tea.
Edasipääs: No Saksamaad nad ei ületa kuid samas - fakit - siin loeb küll see, et neil pole naabreid.
Naaber Läti - öeldakse, et Balti maadel on kujunemas oma "eriline" stiil. Nojah, Läti tõestab ka seda kuni refräänini. SEni mulle meeldib, aga Refrään on küll tehtud mõne horvaatlase poolt - või siis just neile suunatud. Nii et kvaliteedilt Balti alla ei topiks see aasta. Igatahes nad vist pesevad pesu seal lava peal - seega arvan, et isegi pääsevad edasi. Lätlaste laulud on alati naljakad ja jobud tundunud, kuid miskipärast on nad edasi pääsend. Äkki põhjus, et nad asuvad meist lõunapool - seega temperamentsemad?
Edasipääs - riskin ning ütlen JA.
Šveits - algus - Hurts how it hurts how it hurts - ehk üks Rootsi esitus, kuid no olemuselt ka hurt'ib igat pidi. Et jah. Pigem püstitage VAnilla nijadele monument Bernis ning unustage võistlus.
Edasipääs - ei
RA RA RAsssiaaa okei- täiesti mööda. Mis iganes . Võib-olla viimane laul mul ja ei viitsi kommenteerida. No tõesti - kas mõni Putini vennapoeg tahtis oma talenti näidata? Laulukirjutamiselt küll. NEil oli ju paremaid seal eelvoorudes.
Edasipääs: tänu eestlastele ning teistele naabritele - alati.
JA lõpetuseks midagi täiesti vaheldust eurolaulust puhkamiseks.
Anise onu.
.
Tellimine:
Postitused (Atom)
