Üks kursavend kommenteeris suitsetamist ning sellega kaasnevaid rahalisi väljaminekuid, et tegelikult suitsetajad, ei kuluta oma pahe pärast oluliselt rohkem kui mittesuitsetajad. Nad lihtsalt hoiavad raha kokku teiste asjade pealt. Näiteks, kui neil on valida, kas välja minnes ostavad nad ainult kvaliteetse joogi või siis paki suitsu ja odava joogi – eelistavad nad viimast, sest pidu saavad nad lõpuks ikka võrdselt mõlemal juhul.
Vot just selline, isearetatud homo economicuse tõetera meenus mulle täna, kui vaatasin oma pangakontot, kus ma lootsin olevat . . . oi kui palju rohkem. Üheks põhjuseks oli kas või mu kampaania "Plirts, plärts - käes on märts - kaine märts!". Eeldasin, et kuna alkoholi eelarvesse ei lisandu, suudan kindlasti kuu jooksul säästa, mistõttu peaks raha alles jääma.. no lademetes. Või siis natukenegi. Aga kus sa sellega!
Lihtsalt tõesti, kui hoiad kokku ühe toote pealt, siis teiste peale on väljaminekud kordi suuremad. Nii olengi ma seekord tasunud enim toidu eest - olen hakanud ka tihti väljas sööma, millest samas "vaene tudeng" ei tohiks unistadagi! Kõsssssh! Restorani viib sind su ema või onu alles siis, kui oled ametlikult baka lõpetanud.
Ning samas, eks ma oskan ka raha raisata. Kas või selle põhimõtte järgi, mille hiljuti sõnastas üks mu sõbranna, kes nentis, et parem on elada vähe aega, nädal-kaks rikkalikult, priiskavalt, kui kuu otsa pidevalt kalkuleerida ja raha lugeda. Ning ega see kuu viimane nädal 100 krooniga - või siis nüüd euroajal kuue ja midagi peale sentidega - polegi nii võimatu. Kõigil on kuu lõpus kitsas ja keegi ei tee siis enam suuri väljaminekuid. Pigem ongi humoorikas kuulata kõrvalt, kuidas nii üks kui teine hädaldab rahanappuse pärast ning missuguseid „ekstreemsusi“ peab ta selletõttu läbi elama. Kuulõpu vaesuses peitub tudengite ühtsus!
Nii et ma siis olen märtsi alguses lubanud endale natukene rohkem, kui võiksin... Aga eks ma salamisi olen teinud seda ootuse arvelt, et ehk see semester saan lõpuks ka mina õppetoetust. Ning näe! Vististi saangi, vähemalt nii lubasid mulle postkasti lähetatud kaks ülikooli kirja.
Ega tänapäeva tudegni elu polegi nii vaene. Kokkuvõtteks elame ikkagi heaoluühiskonnas (või poolel teel sinna?) – meie tänavapilti ei risusta meie virelevate Aafrika lastega sarnanevad kuldpead ning minu tutvusringkonnast pole küll keegi veel nälga surnud. Trust me - kui midagi juhtukski, siis Facebook hoiab ikka sellega kursis. Nälginud tudengid on sama suur müüt kui need koledad, lutikaid täis ühiselamud. Jah - erandeid on, kuid harju(maalt pärit) keskmine tudeng saab regulaarset raha, millega ta olenemata läbitud majanduse aluskursusest, ei oska ökonoomselt ringi käia.
Isegi mu kaalunumber pole eales olnud nii suur kui nüüd, oma "vaeses" tudengipõlves.
„Jah, ema, ma olen „kosunud“, sest mul on stress...“
Kõlab vanemate pärimise korral vastuse esimene pool. Ja mõne aja pärast järgneks:
„... stress sellest, et ma ei oska oma rahaga ümber käia ning kulutan seda rämpstoidule, sotsiaalsetele pahedele ja meelelahutusele.“
Kui vaid vanemad viitsiks kuulata lõpuni..
märts 15, 2011
märts 11, 2011
La vita è bella
Kuigi valimistest on möödas kohe rohkem päevi, kui ühel käel sõrmi, tahan ka kiirelt midagi öelda, enne kui neid päevi on juba kahe käepaari sõrmede jagu. Aga no worries - see pole midagi pikka, sest olen küll poliitikavõhik, aga mitte selline, kelle arvamus koosneb kümnest kilost õhust.
Kas nüüd järgnevatekas aastateks oli tulem hea või halb? Mina ei oska kohe ausalt midagi prognoosida, seepärast kuulan ma selliste juhtude puhul ikka esmalt teiste arvamusi. Ja need (üld)arvamused on senimaani olnud positiivsed. Midagi ju väga ei juhtund - tulemused olid sellised nagu eeldati. Riigikogus on nüüd 4 parteid - suhteliselt normaalses proportsioonis. Ning nagu EPL ja ka paljud teised väljaanded (v.a Kesknädal ofc)hurraatasid!, et eesti rahvas tegi õige valiku.
Palju õnne ja "Suur suur aitäh!" - nagu teadustas Postimehes reform a4 formaadis. Huvitav, kas Postimees oleks nõus ka Keskerakonna esimehe nägu või tänusõnu nii suurelt avaldama?
Kuid kas tõesti siis rahvas valis õigesti EHK kas ta oli rahul eelneva valitsusega?
Vastan ise: Rahval oli tegelikult suht pohhui, sest kui mitte n e e d erakonnad, no kes siis veel? Kuigi mu korterikaaslane hoidis kõigest väest pöialt kristliku partei poolt, on ebareaalne, et sellise nimega partei suudaks ateistlikus riigis võimule pääseda. Kadrioruski käivad selle liikmed vast heal juhul lahtiste uste päeval. Ateistlikud eestlased ei vaevu nende valimislubadusigi läbi lugema, sest eeldavad, et enamus on seotud jumala ning jeesuse ja lihavõtetega. C'mon! vahetage nimi!
Me saime sellise tulemuse, sest polnud ühtegi uut, säravat, värsket, innovaatilist erakonda nagu omal ajal Res Publica. Võib-olla eesti rahvas poleks tahtnud neid, kes said riigikokku - kuid ausalt - kedagi paremat lihtsalt polnud. Selline tunne, nagu riigikogus jätkuks taas 5 aastane veebruar, kus 101 liiget käiks perearsti juures ning kurdaks kevadväsimust..
***
Mis veel on toimumas? Lisaks sellele, et ma viimased pool aastat elan ühe isikliku probleemi sees ning see läheb järjest ja järjest hullemaks on tegelikult kõik ülejäänud hästi.
Paari kuu pärast ma lähen USAsse, seni aga naudin oma kursust, eriala, inimesi. Liitusin ka korbiga, mis tõesti on senimaani olnud üpriski tore ja põnev.
Naiskorp? Mis seal siis põnevat on? Koote kampsuneid? - Jeps, selline stereotüpiseering, mida ma ka ise mõni aeg tagasi arvasin.
Aga mis siis on naiskorp - ma tõesti ei oska öelda, mida seal siis nii säravat tehakse, et naised sellega ikka ja jälle liituvad. Rääkisin sellel teemal ka hiljuti paari teise oma kaasvõitlejaga ja ka nemad tõid välja, et kuigi inimesed küsivad tihti, millega me siis seal suletud uste taga tegeleme, ei oska nad anda ammendavat vastust, kuigi üldarvamus on naiskorpidest vale.
Mingis mõttes on see kui suurte mõistete nagu ühiskond ja kultuur seletamine, millest saab lõplikult aru siis, kui sa oled osa sellest. Nii ka korpidega - need on süsteem, mida mõistavad parimini selle liikmed.
Jah - ma olen naiskorporant ning ka peagi raamatumüüja USAs. Kaks asja, millele ma aasta varem olin kategooriliselt vastu.
Iroonia missugune?
Ise ma tegelikult kergelt imetlen ennast nende otsuste pärast, sest nendes peegeldub mu võime areneda ning kasvada. Olen üpriski kindel, et aasta tagasi pidasin end targaks ning piisavalt iseseisvaks. Siiski, nüüd tean, et see polnud toona võimalik, sest muidu ma poleks käitunud risti-vastupidi oma arvamustele. JA isegi nüüd - kuna peaksin end taas piisavalt elutargana, loodan et kummutan aasta pärast ka selle arvamuse ning olen taas sammu võrra edasi liikunud.
Mõned heidavad mulle seda ette, et ma käitun vastupidiselt oma ütlustele.
Milleks?
Kas pole tõsi, et eksimine on inimlik ning inimene ise õpib terve elu. Minu arust on isegi ilus, kui ma suudan kummutada oma arvamusi.
Miski pole jääv. Ja see ongi elu.
La vita è bella
La musica è bella.
*
Kas nüüd järgnevatekas aastateks oli tulem hea või halb? Mina ei oska kohe ausalt midagi prognoosida, seepärast kuulan ma selliste juhtude puhul ikka esmalt teiste arvamusi. Ja need (üld)arvamused on senimaani olnud positiivsed. Midagi ju väga ei juhtund - tulemused olid sellised nagu eeldati. Riigikogus on nüüd 4 parteid - suhteliselt normaalses proportsioonis. Ning nagu EPL ja ka paljud teised väljaanded (v.a Kesknädal ofc)hurraatasid!, et eesti rahvas tegi õige valiku.
Palju õnne ja "Suur suur aitäh!" - nagu teadustas Postimehes reform a4 formaadis. Huvitav, kas Postimees oleks nõus ka Keskerakonna esimehe nägu või tänusõnu nii suurelt avaldama?
Kuid kas tõesti siis rahvas valis õigesti EHK kas ta oli rahul eelneva valitsusega?
Vastan ise: Rahval oli tegelikult suht pohhui, sest kui mitte n e e d erakonnad, no kes siis veel? Kuigi mu korterikaaslane hoidis kõigest väest pöialt kristliku partei poolt, on ebareaalne, et sellise nimega partei suudaks ateistlikus riigis võimule pääseda. Kadrioruski käivad selle liikmed vast heal juhul lahtiste uste päeval. Ateistlikud eestlased ei vaevu nende valimislubadusigi läbi lugema, sest eeldavad, et enamus on seotud jumala ning jeesuse ja lihavõtetega. C'mon! vahetage nimi!
Me saime sellise tulemuse, sest polnud ühtegi uut, säravat, värsket, innovaatilist erakonda nagu omal ajal Res Publica. Võib-olla eesti rahvas poleks tahtnud neid, kes said riigikokku - kuid ausalt - kedagi paremat lihtsalt polnud. Selline tunne, nagu riigikogus jätkuks taas 5 aastane veebruar, kus 101 liiget käiks perearsti juures ning kurdaks kevadväsimust..
***
Mis veel on toimumas? Lisaks sellele, et ma viimased pool aastat elan ühe isikliku probleemi sees ning see läheb järjest ja järjest hullemaks on tegelikult kõik ülejäänud hästi.
Paari kuu pärast ma lähen USAsse, seni aga naudin oma kursust, eriala, inimesi. Liitusin ka korbiga, mis tõesti on senimaani olnud üpriski tore ja põnev.
Naiskorp? Mis seal siis põnevat on? Koote kampsuneid? - Jeps, selline stereotüpiseering, mida ma ka ise mõni aeg tagasi arvasin.
Aga mis siis on naiskorp - ma tõesti ei oska öelda, mida seal siis nii säravat tehakse, et naised sellega ikka ja jälle liituvad. Rääkisin sellel teemal ka hiljuti paari teise oma kaasvõitlejaga ja ka nemad tõid välja, et kuigi inimesed küsivad tihti, millega me siis seal suletud uste taga tegeleme, ei oska nad anda ammendavat vastust, kuigi üldarvamus on naiskorpidest vale.
Mingis mõttes on see kui suurte mõistete nagu ühiskond ja kultuur seletamine, millest saab lõplikult aru siis, kui sa oled osa sellest. Nii ka korpidega - need on süsteem, mida mõistavad parimini selle liikmed.
Jah - ma olen naiskorporant ning ka peagi raamatumüüja USAs. Kaks asja, millele ma aasta varem olin kategooriliselt vastu.
Iroonia missugune?
Ise ma tegelikult kergelt imetlen ennast nende otsuste pärast, sest nendes peegeldub mu võime areneda ning kasvada. Olen üpriski kindel, et aasta tagasi pidasin end targaks ning piisavalt iseseisvaks. Siiski, nüüd tean, et see polnud toona võimalik, sest muidu ma poleks käitunud risti-vastupidi oma arvamustele. JA isegi nüüd - kuna peaksin end taas piisavalt elutargana, loodan et kummutan aasta pärast ka selle arvamuse ning olen taas sammu võrra edasi liikunud.
Mõned heidavad mulle seda ette, et ma käitun vastupidiselt oma ütlustele.
Milleks?
Kas pole tõsi, et eksimine on inimlik ning inimene ise õpib terve elu. Minu arust on isegi ilus, kui ma suudan kummutada oma arvamusi.
Miski pole jääv. Ja see ongi elu.
La vita è bella
La musica è bella.
*
veebruar 06, 2011
Minu kreedo.
On ehk kohati lame väita, et mingi film või laul on sinu elust nagu Sina oleksidki nii lihtsakoeline või läbinähtav, et sind saaks mahutada siis kas 3 minuti või pooleteise tunni sisse. Siiski pean aga tõdema, et kui ma tulin täna poest koju, polnud esimene asi, mida ma korterikaaslasele rääkisin, mitte see, kuidas ma naeruväärselt müüja ees oma viimaseid sente kokku lugesin, kuidas ma käisin poes pool tundi ühe leti juurest teise juurde, kuidas ma nägin ühte väga vinget soengut, vaid see, kuidas ma leidsin oma laulu. Laulu, mis tõepoolest võib mind hetkel mahutada 3 minuti sisse.
Ning nii ongi - kas või see nv pidin seda korduvalt tõestama.
well, to me, this song is about a girl who has been doing everything by herself her entire life. she's never had someone to actually rely on, so she got used to being independent and to managing things on her own. and now here he is - the boy who wants to help her, who wants to cook her dinner and who wants to be with her.
and she just can't let go of her old habits, even though he seems to understand her and even though he seems to be perfect for her. she just can't stay and has to move on on her own. which is pretty sad. but I love the lyrics.
Rated 0 I agree with romankazimir2003; the lines "she's sewing seeds, she's burning trees" seem to state that she first turns their world around and then leaves them with nothing. She doesn't realize that when you sew seeds a consequence is that a tree grows from that, methaphorically speaking. She's kind of all over the place.
It just seems to me that she's young and free-spirited, being the indepent girl who enjoys her freedom and shouldn't get into a relationship because she will never be able to make the commitment it requires. She's a tough one.
I think that this song is about a girl who is independent, popular and dynamic. She's hurt by someone but she cannot show it because she has the rep of a "super girl" and has to do everything right and live her life like she has no problems at all...
.
Ning nii ongi - kas või see nv pidin seda korduvalt tõestama.
well, to me, this song is about a girl who has been doing everything by herself her entire life. she's never had someone to actually rely on, so she got used to being independent and to managing things on her own. and now here he is - the boy who wants to help her, who wants to cook her dinner and who wants to be with her.
and she just can't let go of her old habits, even though he seems to understand her and even though he seems to be perfect for her. she just can't stay and has to move on on her own. which is pretty sad. but I love the lyrics.
Rated 0 I agree with romankazimir2003; the lines "she's sewing seeds, she's burning trees" seem to state that she first turns their world around and then leaves them with nothing. She doesn't realize that when you sew seeds a consequence is that a tree grows from that, methaphorically speaking. She's kind of all over the place.
It just seems to me that she's young and free-spirited, being the indepent girl who enjoys her freedom and shouldn't get into a relationship because she will never be able to make the commitment it requires. She's a tough one.
I think that this song is about a girl who is independent, popular and dynamic. She's hurt by someone but she cannot show it because she has the rep of a "super girl" and has to do everything right and live her life like she has no problems at all...
.
jaanuar 31, 2011
V is for Viljandi and Vacation
Istun ja loen ajalehte. Postimeest. Enne lõpetasin Anne&Stiili. On tore, kui oled keskkonnas, kus inimesed veel väärtustavad Eesti ajakirjandust ning tellivad seda koju. Minul kahjuks selleks ressurssi ei jätku. Ning ei jätku ka tahtmist-aega-viitsimist, et pensionäride kombel komberdada raamatukokku ning viia end ajalehtede abil kurssi toimuvaga maailmas. Ning muidugi salamisi loota, et ehk nüüd nad (ajalehed noh)teatavad ka pensionitõusust. Sedasi võttes tundub pensionäridele ajalehtede lugemine võrdväärsena bingo numbrite kontrollimisega. No jah, küll mina ka kunagi sinna vanusesse jõuan, aga seni naudin ma lektüüri, mis tädi juures vedeleb.
Tegelikult tahaksin ma rohkem lugeda ajalehti ja ajakirju. Just paberkandjate näol. Kui ma mõnikord arvutis olen ning avastan korraga, et olen liialt kauaks jäänud toppama Facebooki konarustesse, siis ma mängin silmakirjalikku intelligenti ning löön lahti Postimees onlaini. Siiski, enamikel juhtudel avastan ma end taas, et paari minuti pärast ma ei ole enam lehel Postimees.ee vaid hoopis elu24.ee või tarbija24.ee.
Mis parata, olen inimene ning looduse poolt antuna eelistan kergesti omandatavat tsirkust ja leiba, mitte malemänguna tunduvat majandust ja poliitikat. Looduse poolt antu ning jumala poolt loodu vastu ju ei saa!? Pigem on Postimees ise süüdi, et laseb online versioonis vaheldumisi ilutseda eri pealkirjadel, kus ühed teadustavad erakonnaliikmete sõnavõttudest seoses saabuvate valimistega, teised aga lubavad näidata pildiseeriaid Milano uuest suvemoest või iseloomustavad Timberlake'i uut, peagi ilmuvat sooloalbumit. Ilmselgelt klikin ma pealkirjadel mis tunduvad tobedad ning nõuavad vähem süvenemist. Sellepärast ma ei hinda ka online ajalehti ning nende lugemist.
PAberkandjal Postimehel aga ei ilutse lehekülgede servadel bännerid, mis suunaksid sind edasi Kroonika veebruarikuu väljaande juurde leheküljele 16, 24 või 42. Ma isegi olen mõelnud nii kaugele, et ühe eesmärgina (ma pean neid eesmärke USA reisi raames kirja panema) kavatsen pärast USAst naasmist tellida mingi perioodikaväljaande. Hetkeseisuga Ekspressi.
Tegelikult, sirvides tänast Postimeest, meenus mulle ka seik, kui ma aastaid tagasi naasin TÜ ajakirjanduse lahtiste uste päevalt ning sain sealt nii palju indu, et võtsin üheks oma eesmärgiks viia end kurssi Eesti ajakirjandusega stiilis "loen iga päev ajalehte".
Ma tegin ka seda, ehk ostsin sama päev Tartu-Võru bussi peale lugemiseks EPL..
Ja järgmine päev ma seda ei teinud.
Raha sai otsa ning ka seega ka meeletu ind ja tahtmine.
Nii et pigem võis seda lubadust võtta kui uusaastalubadusena.
Kuid mu kallid lugejad - ärge heituge - olen ideaalne näide paradoksist, et ka uusaasta lubaduste eesmärgid võivad täituda ka ilma lubaduste sooritamist. Ma ei lugenud küll iga päev kuni ajakirjandusse sissesaamist perioodikat (tegin seda kord kuus ning harvemini ja ka päev enne ajakirjandusvestlust), kuid well - here i am - on a vacation from my !journalism! studies. Nii et ma küll ei tea, kuidas saab saledasse vormi ilma vahepealseid dieeditamisi, kuid kui te seda uuel aastal lubate - kaotada 10 kilo, siis mine tea - minu näitel võib see ilma kilosid kaotamata isegi kaudselt õnnestuda.
Ning jah - ma olen puhkusel, intelligentsel puhkusel, mistõttu pärast seda, kui ma jõuan postimehega maadlemisel ühelepoole (mis arvatavsti tipneb mürakarude ning horoskoobiga) ma lähen ja joon tassi teed (tegelikult 6-7s juba tänasel päeval, sest kurk on pisut hõre) ning lähen muljetan famiiliaga ning siis plaanin ette võtta Äripäeva meediamaastiku raamatu (mis on mul pooleli ning tegelikult ootab et ma ta ära lahendaksin. Vähemalt alateadlikult ootab seda üks mu sõber, kellele see teos tegelikult kuulub). Ja ma teen seda, sest mul on vaheaeg ning seda kvaliteetaega ei riku ei mina, mu laiskus, mu Tartus mölisevad ja kolivad korterikaaslased ega isegi need verehimulistest liigapalju Twilighti näinud egiptlased seal jegiptimaal!
See oli küll nüüd päris tore sissekanne!
Cheerio!
;
Tegelikult tahaksin ma rohkem lugeda ajalehti ja ajakirju. Just paberkandjate näol. Kui ma mõnikord arvutis olen ning avastan korraga, et olen liialt kauaks jäänud toppama Facebooki konarustesse, siis ma mängin silmakirjalikku intelligenti ning löön lahti Postimees onlaini. Siiski, enamikel juhtudel avastan ma end taas, et paari minuti pärast ma ei ole enam lehel Postimees.ee vaid hoopis elu24.ee või tarbija24.ee.
Mis parata, olen inimene ning looduse poolt antuna eelistan kergesti omandatavat tsirkust ja leiba, mitte malemänguna tunduvat majandust ja poliitikat. Looduse poolt antu ning jumala poolt loodu vastu ju ei saa!? Pigem on Postimees ise süüdi, et laseb online versioonis vaheldumisi ilutseda eri pealkirjadel, kus ühed teadustavad erakonnaliikmete sõnavõttudest seoses saabuvate valimistega, teised aga lubavad näidata pildiseeriaid Milano uuest suvemoest või iseloomustavad Timberlake'i uut, peagi ilmuvat sooloalbumit. Ilmselgelt klikin ma pealkirjadel mis tunduvad tobedad ning nõuavad vähem süvenemist. Sellepärast ma ei hinda ka online ajalehti ning nende lugemist.
PAberkandjal Postimehel aga ei ilutse lehekülgede servadel bännerid, mis suunaksid sind edasi Kroonika veebruarikuu väljaande juurde leheküljele 16, 24 või 42. Ma isegi olen mõelnud nii kaugele, et ühe eesmärgina (ma pean neid eesmärke USA reisi raames kirja panema) kavatsen pärast USAst naasmist tellida mingi perioodikaväljaande. Hetkeseisuga Ekspressi.
Tegelikult, sirvides tänast Postimeest, meenus mulle ka seik, kui ma aastaid tagasi naasin TÜ ajakirjanduse lahtiste uste päevalt ning sain sealt nii palju indu, et võtsin üheks oma eesmärgiks viia end kurssi Eesti ajakirjandusega stiilis "loen iga päev ajalehte".
Ma tegin ka seda, ehk ostsin sama päev Tartu-Võru bussi peale lugemiseks EPL..
Ja järgmine päev ma seda ei teinud.
Raha sai otsa ning ka seega ka meeletu ind ja tahtmine.
Nii et pigem võis seda lubadust võtta kui uusaastalubadusena.
Kuid mu kallid lugejad - ärge heituge - olen ideaalne näide paradoksist, et ka uusaasta lubaduste eesmärgid võivad täituda ka ilma lubaduste sooritamist. Ma ei lugenud küll iga päev kuni ajakirjandusse sissesaamist perioodikat (tegin seda kord kuus ning harvemini ja ka päev enne ajakirjandusvestlust), kuid well - here i am - on a vacation from my !journalism! studies. Nii et ma küll ei tea, kuidas saab saledasse vormi ilma vahepealseid dieeditamisi, kuid kui te seda uuel aastal lubate - kaotada 10 kilo, siis mine tea - minu näitel võib see ilma kilosid kaotamata isegi kaudselt õnnestuda.
Ning jah - ma olen puhkusel, intelligentsel puhkusel, mistõttu pärast seda, kui ma jõuan postimehega maadlemisel ühelepoole (mis arvatavsti tipneb mürakarude ning horoskoobiga) ma lähen ja joon tassi teed (tegelikult 6-7s juba tänasel päeval, sest kurk on pisut hõre) ning lähen muljetan famiiliaga ning siis plaanin ette võtta Äripäeva meediamaastiku raamatu (mis on mul pooleli ning tegelikult ootab et ma ta ära lahendaksin. Vähemalt alateadlikult ootab seda üks mu sõber, kellele see teos tegelikult kuulub). Ja ma teen seda, sest mul on vaheaeg ning seda kvaliteetaega ei riku ei mina, mu laiskus, mu Tartus mölisevad ja kolivad korterikaaslased ega isegi need verehimulistest liigapalju Twilighti näinud egiptlased seal jegiptimaal!
See oli küll nüüd päris tore sissekanne!
Cheerio!
;
jaanuar 26, 2011
Hei sina! Kelle sünniaasta jääb 80ndatesse, soovitavalt kümnendi teise poolde.
Kes sa käid nimekamas korporatsioonis ning oled seal juba värvikandja (mitte rebane). Kes sa õpid kas sotsiaal-, arsti-, õigus-, kehakultuuri- või õigusteaduskonnas.
Kes sa omad minu ja mu korterikaaslasega vähe ühiseid tuttavaid.
Kes sa kuulad normaalset muusikat, ehk välistatud on eesti süldikad, bieberid, kantri, puhas räpp.
Kes sa naudid vabaaja veetmist Rüütli tn piires ning veits sellest kaugemalgi, kuid vägisi ei tüki ülejõe, kus asuvad klubihuntideparadiisid.
Kes sa oled suuteline rohkemaks tantsuks kui õllepurginajal õõtsumine.
Kes sa oled võimeline mind ja mu korterikaaslast üllatama. (Rohkemaga - kui et oled teise naisega)
Kes sa suudad tarvidusel ka seista enda eest ning ei lase pähe istuda, lambikatel maani täis jopparitel end mõnitada.
Kes sa oled võimeline väljas käies vastutama selle eest, et su kaasa ega ta sõbrannade kesamärjuke kunagi otsa ei lõppeks.
Kes sa oled tuleviku suhtes vägagi ambitsioonikas.
Kes sa pole pikaajalisest suhtest, või üldse suhtest just hiljuti välja tulnud.
Kes sa suudad ka kulinaaria vallas üllatada.
Kes sa jätad esindusliku mulje nii ametlikult kui ka minu ja mu korterikaaslase sõpradele.
Kes sa pole küll karsklane aga ka mitte padujoppar.
Just sind ootame me osalema uues reality shows - kaks tudengineiut otsivad meest. Kriteeriumitele vastavatel kandidaatidel palun saata ka täpsem enesetutvustus ning ka motivatsioonikiri teemal "Miks mina peaksin saama kahe tudengineiu valituks?"
KAndideerimiseks aega kuni kevadeni, võtted algavad sügisel!
Merci!
Ma endiselt arvan et mul on peal mingi klassikaline hooaeg.
Ja mustanahalised muutuvad üha enam tülgastavamaks.
õudne.
-
Kes sa käid nimekamas korporatsioonis ning oled seal juba värvikandja (mitte rebane). Kes sa õpid kas sotsiaal-, arsti-, õigus-, kehakultuuri- või õigusteaduskonnas.
Kes sa omad minu ja mu korterikaaslasega vähe ühiseid tuttavaid.
Kes sa kuulad normaalset muusikat, ehk välistatud on eesti süldikad, bieberid, kantri, puhas räpp.
Kes sa naudid vabaaja veetmist Rüütli tn piires ning veits sellest kaugemalgi, kuid vägisi ei tüki ülejõe, kus asuvad klubihuntideparadiisid.
Kes sa oled suuteline rohkemaks tantsuks kui õllepurginajal õõtsumine.
Kes sa oled võimeline mind ja mu korterikaaslast üllatama. (Rohkemaga - kui et oled teise naisega)
Kes sa suudad tarvidusel ka seista enda eest ning ei lase pähe istuda, lambikatel maani täis jopparitel end mõnitada.
Kes sa oled võimeline väljas käies vastutama selle eest, et su kaasa ega ta sõbrannade kesamärjuke kunagi otsa ei lõppeks.
Kes sa oled tuleviku suhtes vägagi ambitsioonikas.
Kes sa pole pikaajalisest suhtest, või üldse suhtest just hiljuti välja tulnud.
Kes sa suudad ka kulinaaria vallas üllatada.
Kes sa jätad esindusliku mulje nii ametlikult kui ka minu ja mu korterikaaslase sõpradele.
Kes sa pole küll karsklane aga ka mitte padujoppar.
Just sind ootame me osalema uues reality shows - kaks tudengineiut otsivad meest. Kriteeriumitele vastavatel kandidaatidel palun saata ka täpsem enesetutvustus ning ka motivatsioonikiri teemal "Miks mina peaksin saama kahe tudengineiu valituks?"
KAndideerimiseks aega kuni kevadeni, võtted algavad sügisel!
Merci!
Ma endiselt arvan et mul on peal mingi klassikaline hooaeg.
Ja mustanahalised muutuvad üha enam tülgastavamaks.
õudne.
-
jaanuar 22, 2011
Täna võtsin elust vaba päeva - lebotasin.
Kui on laupäeva õhtu, kell on pool 9 ning enamus inimestest sinuga miskipärast ei suhtle, siis on see üks märkidest, et oleks vist taas aeg siia paar rida maha saada. Mine võta sa nüüd kinni, mis selle ebasotsiaalsuse põhjus on - sess, laupäeva õhtu, pange panev internet. Ma ise lohutan ennast sellega, et tegelikult mu tuttavad korraldavad hetkel mulle üllatuspidu. Mhmhh - nii ongi, ma olen päris hea selliste asjade äraarvamises. Aga kuradi kaua läheb neil aega - ma pean juba kell 6 tööl olema ning ausalt öeldes mul on vaikselt kõht (üle)täis nendest vahvlitest, mida ma siin igavusest küpsetan. Nagu people - c'mon!
Kuid tegelikult võiksid inimesed teha mulle kunagi üllatuspeo - nt enne seda kui ma lähen Usasse, või kui tulen sealt. Või noh lihavõtete ajal võiks ka..
Mu ühel sõbral Uuel tnl on 2. aprill sünnipäev. Mis oleks suurem üllatus, kui teha sünnipäevapidu pigem mulle kui siis talle!! Ma oleks küll sünnipäevalapse asemel üllatunud.
***
Kas teil on ka nii, et kui fbs keegi postitab midagi uut - isegi kui see on teie arust üpris mõttetu, te ikkagi laigite seda? Kui olla üdini aus, siis Fb on viinud pealiskaudse suhtlemise uuele, kergemale tasemele. No selle, et kui keegi abiellub või saab lapse, siis te õnnitlete teda puhtalt ainult selle pärast, et olla tema silmis heas nimekirjas. Muidugi et leider on sellest ka ise kasu lõigata. Aga nüüd, sa isegi ei pea helistama, isegi saatma sõnumit. Piisab vaid ühest klikist - ühest laigist ja sa tead, et oled jätnud inimesele mulje, et sind tõsiselt huvitab ta elukäik ning juhtumised. Näitad toetust. Kuigi no c'mon, kui paljudele tegelikult meist üldse lähvad korda, kas keegi vähemtuttav on saanud kuskel A või et tal on sitt tuju või et ta jäi haigeks. Ei lähegi. Kuid inimestevahelised suhted ei põhinegi alati 100% aususel. Või 50% või 30%lgi. Või veel vähemalgi.
Tihti ma lihtsalt ise ka imestan, kui silmakirjalikult ma võin mõnikord käituda. Ma alustan mõnikord mõne inimesega suhtlust, kui ma vajan temalt midagi. Kui keegi kolmas tuleks ja raputaks mind ning noomiks, et kui läbipaistev ning vastik ning omakasupüüdlik ma olen - ma ei saaks talle midagi vastu väita. Ma ise arvan samamoodi mõnikord. Aga samas ma ka tean, et sa ei saagi kõikide oma 300 FB sõbraga päevast päeva pidevalt läbi käia. See oleks totter. Ja ka võimatu.
***
Kas sina lähed valima? Mmm - jaaa, ma usun et ikka.
- tuleb mult vastus.
Käisin ju ka eelmine aasta valimas.
- ning siin see dialoog selle sõbraga lõppebki. Kõik, korras - sai ammendava vastuse oma küsimusele. Kuid, kui ta oleks oma küsimust loogiliselt edasi arendanud ning uurinud ka, kelle poolt ma siis ka hääletan - vot sellele küsimusele - ma kardan - poleks ta ammendavat vastust saanud. Kui küsija oleks olnud mõni tähtis nina, oleksin ma ehk jätkanud naljaga, et no see on küll konfidentsiaalne ning oleksin kuidagi teemat vahetanud. Kuna aga huvituja oli siiski mu hea tuttav, oleksin ma vastasel korral talle ausalt vastanud nii, kuidas asjad on: Ma ei tea. Pole kunagi teadnud. Ning arvatavasti ei saa selle teadmise osaliseks ka lähiajal.
Ma arvan siiski, et minusuguseid - poliitikavõhikuid on veel teisigi. Ja seda enam arvan, et minusuguseid ei tohiks hääletama lastagi - minusuguseid, kes lähevad ning valivad nimekirjast nime, kes neile rohkem meeldib või siis erakonna, mis avalikus meedias on saanud positiivsemat tagasisidet. Nii et palju õnne vanemad, kes te panite oma lapsele nime, kus sees on ilusa kõlaga häälikud nagu L või R - neid ootab tulevikus poliitikas suur karjäär.
Kuidas saangi ma õiget ja põhjalikku valikut sooritada, kui valitavate kohta käiv info on kohati nii minimaalne. Mäletan, kui viimaste omavalitsuste valimiste raames võtsin lahti oma kodukandi nimekirja ning proovisin erakonniti vaadata, mida siis keegi täpsemalt minu vallale iseloomulikku ka lubas. Või vähemalt nendest kandidaatidest kes kandideerisid mu kodukohas. Vastus: 0. Jah - täpselt nii, isegi suurema otsimise tagajärjel ma ei teadnudki, mida siis minu valitud inimene lubas korda saata ning mida ta siis nüüdseks on teinud. Eks sama kehtib ka ju praegustki - pm ainsaks poliitilised lubadused, mida ühiskonnas laialdaselt leidub, on need samad nõmedad ja ka kulunud sloganid valimisplakatitel. Mis muutuvad ka aasta-aastalt järjest ebaoriginaalsemaks, kuna üha enam proovitakse väänata neis oma konkurentide kunagisi lubadusi. Pole mõtet siis süüdistata poliitilises teadmatuses nii mind kui ka minuga sarnaseid võhikuid, kui pm ainsaks avalik-teadustavaks poliitiliseks sündmuseks riigis on valimised koos oma häälekandjatest 3-meetriste näoplakatitega.
Just hiljuti, vaadates tülpinult tänavapilti ilustavat poliitikute näopiltide armeed, jõudsingi ma mõttele, et miks kuradi pärast ei võiks olla inimestele mingeid infopäevi-üritusi väljaspool valimisi. Miks ei võiks erakonnad anda oma lubadustega välja infovoldikuid. Miks nad ei tee oma ideid tava-võhik-kodanikule kättesaadavamaks? Miks kurat pean ma alati valimistel hindama erakondade reklaamikampaaniat mitte nende poliitikat?
classic.
Mul hakkasid mustad lauljad närvidele käima.
Olen vist rassist.
?
Kuid tegelikult võiksid inimesed teha mulle kunagi üllatuspeo - nt enne seda kui ma lähen Usasse, või kui tulen sealt. Või noh lihavõtete ajal võiks ka..
Mu ühel sõbral Uuel tnl on 2. aprill sünnipäev. Mis oleks suurem üllatus, kui teha sünnipäevapidu pigem mulle kui siis talle!! Ma oleks küll sünnipäevalapse asemel üllatunud.
***
Kas teil on ka nii, et kui fbs keegi postitab midagi uut - isegi kui see on teie arust üpris mõttetu, te ikkagi laigite seda? Kui olla üdini aus, siis Fb on viinud pealiskaudse suhtlemise uuele, kergemale tasemele. No selle, et kui keegi abiellub või saab lapse, siis te õnnitlete teda puhtalt ainult selle pärast, et olla tema silmis heas nimekirjas. Muidugi et leider on sellest ka ise kasu lõigata. Aga nüüd, sa isegi ei pea helistama, isegi saatma sõnumit. Piisab vaid ühest klikist - ühest laigist ja sa tead, et oled jätnud inimesele mulje, et sind tõsiselt huvitab ta elukäik ning juhtumised. Näitad toetust. Kuigi no c'mon, kui paljudele tegelikult meist üldse lähvad korda, kas keegi vähemtuttav on saanud kuskel A või et tal on sitt tuju või et ta jäi haigeks. Ei lähegi. Kuid inimestevahelised suhted ei põhinegi alati 100% aususel. Või 50% või 30%lgi. Või veel vähemalgi.
Tihti ma lihtsalt ise ka imestan, kui silmakirjalikult ma võin mõnikord käituda. Ma alustan mõnikord mõne inimesega suhtlust, kui ma vajan temalt midagi. Kui keegi kolmas tuleks ja raputaks mind ning noomiks, et kui läbipaistev ning vastik ning omakasupüüdlik ma olen - ma ei saaks talle midagi vastu väita. Ma ise arvan samamoodi mõnikord. Aga samas ma ka tean, et sa ei saagi kõikide oma 300 FB sõbraga päevast päeva pidevalt läbi käia. See oleks totter. Ja ka võimatu.
***
Kas sina lähed valima? Mmm - jaaa, ma usun et ikka.
- tuleb mult vastus.
Käisin ju ka eelmine aasta valimas.
- ning siin see dialoog selle sõbraga lõppebki. Kõik, korras - sai ammendava vastuse oma küsimusele. Kuid, kui ta oleks oma küsimust loogiliselt edasi arendanud ning uurinud ka, kelle poolt ma siis ka hääletan - vot sellele küsimusele - ma kardan - poleks ta ammendavat vastust saanud. Kui küsija oleks olnud mõni tähtis nina, oleksin ma ehk jätkanud naljaga, et no see on küll konfidentsiaalne ning oleksin kuidagi teemat vahetanud. Kuna aga huvituja oli siiski mu hea tuttav, oleksin ma vastasel korral talle ausalt vastanud nii, kuidas asjad on: Ma ei tea. Pole kunagi teadnud. Ning arvatavasti ei saa selle teadmise osaliseks ka lähiajal.
Ma arvan siiski, et minusuguseid - poliitikavõhikuid on veel teisigi. Ja seda enam arvan, et minusuguseid ei tohiks hääletama lastagi - minusuguseid, kes lähevad ning valivad nimekirjast nime, kes neile rohkem meeldib või siis erakonna, mis avalikus meedias on saanud positiivsemat tagasisidet. Nii et palju õnne vanemad, kes te panite oma lapsele nime, kus sees on ilusa kõlaga häälikud nagu L või R - neid ootab tulevikus poliitikas suur karjäär.
Kuidas saangi ma õiget ja põhjalikku valikut sooritada, kui valitavate kohta käiv info on kohati nii minimaalne. Mäletan, kui viimaste omavalitsuste valimiste raames võtsin lahti oma kodukandi nimekirja ning proovisin erakonniti vaadata, mida siis keegi täpsemalt minu vallale iseloomulikku ka lubas. Või vähemalt nendest kandidaatidest kes kandideerisid mu kodukohas. Vastus: 0. Jah - täpselt nii, isegi suurema otsimise tagajärjel ma ei teadnudki, mida siis minu valitud inimene lubas korda saata ning mida ta siis nüüdseks on teinud. Eks sama kehtib ka ju praegustki - pm ainsaks poliitilised lubadused, mida ühiskonnas laialdaselt leidub, on need samad nõmedad ja ka kulunud sloganid valimisplakatitel. Mis muutuvad ka aasta-aastalt järjest ebaoriginaalsemaks, kuna üha enam proovitakse väänata neis oma konkurentide kunagisi lubadusi. Pole mõtet siis süüdistata poliitilises teadmatuses nii mind kui ka minuga sarnaseid võhikuid, kui pm ainsaks avalik-teadustavaks poliitiliseks sündmuseks riigis on valimised koos oma häälekandjatest 3-meetriste näoplakatitega.
Just hiljuti, vaadates tülpinult tänavapilti ilustavat poliitikute näopiltide armeed, jõudsingi ma mõttele, et miks kuradi pärast ei võiks olla inimestele mingeid infopäevi-üritusi väljaspool valimisi. Miks ei võiks erakonnad anda oma lubadustega välja infovoldikuid. Miks nad ei tee oma ideid tava-võhik-kodanikule kättesaadavamaks? Miks kurat pean ma alati valimistel hindama erakondade reklaamikampaaniat mitte nende poliitikat?
classic.
Mul hakkasid mustad lauljad närvidele käima.
Olen vist rassist.
?
jaanuar 09, 2011
Hollywood, mon amor.
Ma tahtsin täna kinno minna, aga sain tüübilt korvi.
"Teine kord vb" yeah right. Teine kord pole enam SEDA filmi.
Mul on külmikus rummi, viina, vanakas, šampa - võiksin juua ning masetseda - aga ma ei saa, sest kolmapäev on eksam. Jama.
Ja mis kuradi värk on alati nende sloganitega: ela nagu see oleks su viimane päev, go for it no matter what, start today not tomorrow.
No mulle vahel tundub, et olengi ainus kes niimoodi käitub.
Tead mis, türa käige kõik perse !
Ning ma kirjutan siia sellist juttu, sest usun, et väliselt sa ei tohi kunagi näidata, et keegi kõigutab sind. See on minu üks motodest - no matter what, ära eales näita inimesele, et ta suudab sind endast välja viia. Pigem näita tema suhtes ka edaspidi tolerantset ükskõiksust või veel suuremat positiivsust, sest positiivsus on minu arust üks suurimaid segadusseajajaid. Inimeste suhtes tuleb näidata käitumist, mida teised sinu puhul ei eelda. Kõik arvavad, et nemad on need, kes teavad ja kes kontrollivad olukordi. Ka mina. Aga kui asjad juhtuvad nii nagu me ei eelda, viitab see lihtsalt taas meie lihtsurelikkusele ning teadmatusele, mis meile ei meeldi. Kui paljud meist ikka naudivad oma eksimusi?
Positiivsus näitab kõigutamatust ning tõstab ka enda hinnangut. Ära mine kunagi endast välja teiste nähes. (Tava)inimesi ei huvita üldjuhul teiste üleelamised, siseasjad ning seda valem on otsida kaastunnet sealt kust sa seda ei leia.
Aga vahel on hea, kui sa saad teisi persse saata, mitte ainult mõttes. Piisab kas või sellest siinsest illusioonilisest sisereaalsusest - mu blogist.
"Teine kord vb" yeah right. Teine kord pole enam SEDA filmi.
Mul on külmikus rummi, viina, vanakas, šampa - võiksin juua ning masetseda - aga ma ei saa, sest kolmapäev on eksam. Jama.
Ja mis kuradi värk on alati nende sloganitega: ela nagu see oleks su viimane päev, go for it no matter what, start today not tomorrow.
No mulle vahel tundub, et olengi ainus kes niimoodi käitub.
Tead mis, türa käige kõik perse !
Ning ma kirjutan siia sellist juttu, sest usun, et väliselt sa ei tohi kunagi näidata, et keegi kõigutab sind. See on minu üks motodest - no matter what, ära eales näita inimesele, et ta suudab sind endast välja viia. Pigem näita tema suhtes ka edaspidi tolerantset ükskõiksust või veel suuremat positiivsust, sest positiivsus on minu arust üks suurimaid segadusseajajaid. Inimeste suhtes tuleb näidata käitumist, mida teised sinu puhul ei eelda. Kõik arvavad, et nemad on need, kes teavad ja kes kontrollivad olukordi. Ka mina. Aga kui asjad juhtuvad nii nagu me ei eelda, viitab see lihtsalt taas meie lihtsurelikkusele ning teadmatusele, mis meile ei meeldi. Kui paljud meist ikka naudivad oma eksimusi?
Positiivsus näitab kõigutamatust ning tõstab ka enda hinnangut. Ära mine kunagi endast välja teiste nähes. (Tava)inimesi ei huvita üldjuhul teiste üleelamised, siseasjad ning seda valem on otsida kaastunnet sealt kust sa seda ei leia.
Aga vahel on hea, kui sa saad teisi persse saata, mitte ainult mõttes. Piisab kas või sellest siinsest illusioonilisest sisereaalsusest - mu blogist.
Tellimine:
Postitused (Atom)
