Vaatan, kevadet-suve-sügist. Nad on nii lihtsa sisuga, ei taotle sügavat mõtet. Kuid siiski nad meeldivad mulle, sest tegelikult elu ongi lihtne ning samas lühike ja üüratu. Pole mõtet muuta asju keeruliseks.

pikk tühi jutt

Viimasel ajal lähen ma üha enam usku, et iga asjal on põhjus ning iga asi viib sinna, mis on meile õige. Kui me muidugi oskame kuulata oma südame häält ning ei ürita liialt palju "üle" mõelda. Intutsioon on see mis loeb - see on kui instinkt, mis jääb üha enam ja enam meie teadmiste varju. Oleme siiski ju loomariiki kuuluv, ning teistest Maal liikuvatest elusolenditest eristab meid see, et kasutame suuremat osa aju, kui nemad. Kuid ka see suur osa on ju tegelikult meie aju mahust vähene, eks? Igatahes me teame rohkem, sest meile on antud võime teada rohkem.

Igatahes, mina usun, et nii, kuidas läheb, nii peabki minema, kui ma järgin seda, mida ma tunnen selle seitsmenda meele järgi, et on õige.
Viimasel on juhtunud minuga järjest ikka head asjad. Karma loves me.

Nüüd - out of nowhere - sain ma ikka tõelise slapi näkku. Karma is the bitch. Taaskord olen ma süüdi kellegi suhte rikkumises, millel seekord pole isegi alust.

Aga noh, mida külvad, seda lõikad. Ning naised saunas annavad tihti ikka väga palju alust külvatavatele juttudele, ja eks ole - tihti lugu pole see saak kõige kvaliteetsem.
Kuid keda ma süüdistan? Olen ju ise ka naine ning mulle meeldib saunas käia. Ja mul on liiga suur suu.
Kuid kui aus olla, siis ma ei heitugi, et minu ütlemistest on tulnud kellegile taas mingi jama. Lihtsalt nii pidi minema ja mina leian sellest kui olukorra, millest õppida.

Tean rohkem, kes on mu sõbrad. Tean rohkem, keda usaldada. Tean rohkem, millest rääkida, millal olla see meelelahutajast liialdaja, või millal rääkida inimestele, kuidas asjad päriselt on. Kui üldse neile rääkida. Sest isegi, kui midagi pole, meeldib inimestele edasi rääkida seda, mida nad tahavad. Ehk kuidas nad tahavad, et jutt välja kukuks.


Ning usun ka, et pidin siit loost õppima veel seda, et pole mõttet lasta end heidutada minevikust ning mõelda pidevalt "What if..". Kogu lugu sai ikkagi alguse vist? aasta tagasi, mil ma sattusin üheks õhtuks oma hea sõbra suhte keskele nn kolmanda osapoolena. Lugu lõppes sõprussuhte kadumisega, awkward situatsiooniga ja kokkuvõttes tundega "ma olin ainus ja kõige suurem süüdlane". Noh - mu sõber läks tüdrukust lahku, kuid siiski nad on koos tagasi. Hiljem sain ma teada (taas tänu nendele ägedatele naistele seal saunas), et tegelikult mu sõbra suhe oligi too hetk veidikene "mitte nii helge" ja et kolmandate isikute mängu toomine oli mõlemapoolne asi. Tänapäeva suhete värk vist? Ei tea - ei oma üht, et täpsemalt kommenteerida.
Ning nüüd, siis aasta hiljem, ma sain oma sõbraga taas kokku. Jutustain temaga vist 30 minutit, kõiget - ütlesin ka, kui hea meel mul on, et neil on taas kõik korras. Ning tema ühe küsimuse peale (ma ei mäleta sõnastust) tulid mu silmadesse pisarad ning ma ei oskanud seda too hetk sõnadesse panna, et miks?
Nüüd, olles järgi mõelnud, oli selleks põhjuseks see, et teadsin, et olen kaotanud sõbra, kes suutis mind panna alati naerma ning kellega ma sain alati jääda iseendaks.
Mul on väga vähe neid inimesi järel. Miskipärast nad kipuvad kaduma..
Ja miskipärast ma ei saa jääda paljudega iseendaks. Kuid see on teine teema.

Igatahes kogu lugu tipnes sellega, kuidas ma järgmine öö olin jälle väljas ja sain kokku ühe sõbrannaga, kes suhtleb nii minu ja poisi sõbrannaga. Ja ma tegin vea, et talle üldse midagi rääkisin, aga ma tahtsin midagi rääkida. Sest olin "erakordselt" lõbusas tujus ja "erakordselt" ooo kui värvikas! Nii et ma rääkisin sõbra tüdrukust SELLISEID lugusid, mis olid väidetavalt vääritud, jubedad, õudsed, teatraalsed ning mis ajasid kõigil südame pahaks. Ning mida keegi ei mäleta (mina ausalt ei mäleta) kuid mis jõudsid ikkagi poisi tüdruku kõrvu. Iroonia eks. Mind süüdistatakse milleski, mida ma isegi ei tea, mida ma tegin. Kuid mingite inimeste suhetes on taas lahkhelid.
Ning need jutud jõudsid tüdrukuni ühe teise sõbranna kaudu, kes minu vestluse ajal seisis pm mu selja taga. Minust on maalitud mulje nagu ma oleksin kedagi sõimand hooraks, litsiks, värdjaks. Ma tean, et sellised sõnad ei tule üldjuhul minu suust, isegi hetkel on neid jube kirjutada.
AGA väidetavalt oli see nii õudne, kuidas ma ühest inimesest sain too hetk rääkida.
Ja tõesti, ma tunnen end kui mängimas mingit mälumängu, sest kui ma isegi oleksin rääkinud midagi skandaalset ja vääritult, siis ma praegust, täie mõistuse juures, ei teagi, mis see olla võiks.
Kas ma rääkisin seda, kuidas tegelt aasta tagasi pettis ka tüdruk oma poissi?
Kas ma rääkisin seda, kuidas ma sain poisiga taas kokku?
Kas ma rääkisin seda, kuidas ma nutsin?
Ma ei tea, mis see oli, kuid ma tean, et minu sõnu parafraseeriti valesti ning kanti ette poisi tüdrukule, mistõttu järjekorselt pahur poiss helistas mulle ja uuris, mida ma rääkisin.

Te kõik, kes te loete seda, saate aru ju, kui tühine see sissekanne on ning kuidas mingist mõttetusest on tehtud teema? Kui te olete meessoost lugeja, siis tihti peale nii need asjad naistemaailmas toimuvadki. Mittemillestki tehakse miski.


Miks mina siia sellest praegu kirjutan? Sest tahtsin kuskel leida kohe, kus rahuldada oma tobedamadki mõttes sellest teemast. Ning ka tõdeda endale, kuidas ma olen viimase aastaga taas kasvanud. Kui mul on hea tuju, siis ma olen enesenautleja ning naudin kui näen hetki, mil tõden, et olen kasvanud.
Kui selline, pahvimist tekitav olukord, oleks juhtunud minuga aasta tagasi, oleksin ma taas tundnud ennast kohutavalt süüdi, ma oleksin masetsenud, end haletsenud. Ma oleksin erinevatele osapooltele saatnud 2-3 vabanduskirja, mis oleksid nõretanud mu originaalsusest ja aususet ja siirusest.

Nüüd aga tunnen ma, et mul on vaja kohta, kus see mõttetus endast täiesti välja saada. Valisin selleks kohaks oma blogi. Siis ma kustutasin ära 2 sõpra oma feissbukist.
Ühe igaveseks (Sest tean ja adun, et minu ja mu sõbra suhtel (mis iganes vormis) pole tulevikku. üht või teistpidi saab keegi haiget. ja kergem on panna mind kannatama. sest ma ei saa ju asjadest kunagi aru)
Teise ajutiseks (kuid ka see pole kindel, sest läheb aega, enne, mil sõbranna märkab, et ma pole sõprade seas.
Kustutasin ka sõbra numbri.

See võib tunduda lapsik, et äää kustutan sind ära FBst. Nagu liivakastimängud. Üks päev oled sõber, teine päev mitte. Kuid olgem ausad, sotsiaalne võrk on tänapäeval väga suure tähtsusega. Ning kuidas ma saan kellegiga hoida vajalikku distantsi, kui ta ikka ja jälle tuleb mu seinale??

Usun, et mu (endine) sõber tänab veel, et ma katkestasin temaga suhted täielikult. Selline lõpp oli meile ette nähtud juba aasta aega tagasi. Kogu aeg ei saa elada ilma kellelegi "haiget" tegemata.


Ning jõuangi tagasi algusesse. Kui ma oleksin aasta tagasi juba suhted katkestanud, mitte neid torkinud ka nüüd, siis oleks kõik olnud olemata. Nüüd aga jõudis mulle lõpuks kohale - it was not ment to be.

Loodan, et saavad üle oma muredest. Mina aga kõnnin edasi sirge seljaga ning tean, et mingite inimeste hulgas olen ma üks suuremaid draakoneid, kes sülgab tuld.

Veel huumorit?

See tüdruk, kellest ma rääkisin NII õudsaid EBAVIISAKAID mahlakaid lugusid - ma pole teda elu sees kohanud. Ma arvatavasti ei tunneks teda rahva seas ära. Tema mind küll. Olen kindel, et ta pillub mu seinale riputatud pilti nugadega ning kunagi kuskil öises pubis tuleb ta mu juurde ning virutab mulle ühe bitch slapi, kõige eest, mis ma teinud olen. Mida ma siiamaani ei tea.

Aga tean, et kuskil see kunagi tuleb. Ma olen naine. Ma tean.

Eile nii muuseas teatas üks inimene mulle, kuidas ta plaanib uuest semestrist minna Erasmusega välismaale. See pole midagi erilist ning iga teine käib seal ära - magusal maal väljaspool me riigipiire.
Kuid siiski see tekitas mul väikest kurbust ning tekkis tahtmine küsida "Et tu Brutus?". Ka sina jätad mind siia?

Ning sedasi kurvastades ja ennast siis ka haletsedes? käis mul tegelikult ära see klikk. See sama - mis sunnib meid tegutsema ning kaugemale mõtlema.
Jah - mul on küll olemas plaanid suveks. Aga mida edasi? Mis teen mina siis, kui mu sõbrad jätkavad oma õpinguid teistes maades? Mu tädi on mind juba tükk aega püüdnud ergutada mõtlema sellel lainel, et mis ma ikkagi tulevikus teen? Üks asi on ju, et hetkel käid koolis, istud loengutes, teed juhutöid. Aga teine asi? Siis kui asi läheb tõsiseks nign käes on alustada oma nn päriselu?

See teema pole midagi uut. Paljud mu tuttavad hetkel kogevad seda ning nad ei mõtle sellele vabatahtlikult. Pigem neid sunnitakse. Sundijateks aeg, vanemad, sugulased, ühiskond. Minul aga seisab see "kriitiline" aeg veel ees.

Ehk olen ma õnnelik? Et tulin nüüd ikka ise selle peale, et siis mõelda oma tulevikule. Kus ma ikka olen 10 aasta pärast? Kus ma tahan olla?

Mul pole palju salasoove, kuid üks neist on soov peatada aeg ning teha kõik oma tööd ja kohustused ära nign siis taas lasta ajavoolul kanda end hetke, mil saaksin naudiskleda elu.
Teine soov oleks saada pilt endast olukorras, kus ma olen täpselt 10 aasta pärast.


Ning kogu selle kliki ning tuleviku jutu jäädvustamise mõte on ka see, et ma ei unustaks ära seda, mis ma eile mõtlesin. Et see "on aeg ärgata" ei kaoks taas kuhugi kaugusesse.

Pean vist hakkama iga päev endale seda meenutama. Sest praegustki, neid ridu siin kirjutades, ma tunnen, et mu mõtted pole enam 100% teemakesksed, kui ööpäev tagasi.

s.