1) Soovitavalt Tallinnasse vastukaaluks Tartu Gen-clubile vokaal-instrumentaal-ansambli HU klubi, milleks oleks Q-HU-gi ( loe: kuhugi ). Päris hea. Mis teeme? Lähme kuhugi? Aga tavai, lähme Q-HU-gi. HU ka mängib seal. Who? U know - HU! Too chikk kes jättis oma gucci koti parki. Aaaaaaa. . . Ja Klubijook oleks "Midagi" Aga eesti keeles sellest ei annaks teha nii head teemat kui järgmisest ingliskeelsest versioonist.
2) Klubi "Somewhere" Kahekorruseline. Esimene korrus on "Some" - teine korrus "Where" Trepp mis viib teisele korrusele on mingi vikerkaareteemas - u know - "Somewhere over the rainbow" Ja jook oleks "Some Thing" Ning pidusid saaks väga tababalt mõelda: "Lets go! Somewhere" "Where is some?!" "Lets Dance! Somewhere" Jnejnejne - neid võimalusi on lõpmatult!
Vot see oleks omaniku mobiilihelin. Oh - mõtle kui see mängikski aind seal trepipeal jätkuvalt - et läheks üles või alla - ikka see laul seal trepil. How khuul is that!!!
AAAAA ja Ma mõtelen et kui Rein Rannap poleks abielus oleks ta gei. Sama andekas kui Elton John. JA kes on veel Gei? Lambert Adam. AGa ta hääl - üliHEA!!! selles versioonis tuleb ta teisena sisse.
Esimene on kui siis Ott - kes kõigile meeldib ning võitis USA superstaari saate ning teine on siis kuig Birks? - kes jäi teiseks ning kellel on, olgem ausad, a MAZE ing Voice .
Oiiii ma armastan oma kassi - miks? - neid põhjuseid on liiga palju - kas või see, et ta ründab mu läpaka hiirekursorit. C'mon - 21. sajand - tehnikasajand - ka kass peab oma põhiülesande - hiirejahi - viima uuele tasandile.
Nii. Täna on 25. dets e siis esimene jõulupüha e ka siis täpselt teatud kuud tagasi oli minu sünnipäev. No see aasta mul ausalt pole jõulutunnet - kui raadiost ei tuleks seda traditsioonilist muusikat, siis oma koikus pesitsedes oleksin end vabalt võinud petta, et on mingi tavaline november, veeburar ja veel tavalisem kuupäev. Eelmine aasta ma ootasin jõule. Eelmine aasta ootasin ma oma sünnipäeva ka rohkem kui selle aasta oma. Mida vanemaks sa saad, seda kiiremini aeg liigub ning seda ruttemini tähtpäevad tulevad-lähevad. Peaks olema nii, et teatud vanuse saabudes hakkad pidustusi korraldama iga 2 aasta tagant. Siis nad omaksid erilisema mulje ja ei tunduks nii dejavulikult igavad. Olümpiamängudel see toimib. MM'l ka peaaegu. Eurovisioon võiks ka nii teha. Minu sünnipäev, jõulud ka!
Minu ideaaljõulud hetkese momendiga - istuksin kuskel Neuschwansteini lossis kamina ees maailma parimas tugitoolis oma bleediga ning loeks "Maailma usundilugu" ning mu kass oleks ka kuskel mu juures hööritamas ning ma jooks glögi samal ajal. MMM . . . jõulud Neuschwansteinis - otsustatud - 2010 seal siis.
Aga see aasta ma ootan Uut aastat. Mõtlesin mis ma mõtlesin ja kokkuvõttes nüüdseks on mul tõsiselt suva kes kus on - igatahes mina olen Tartus ning saan oma best time everi. Kirjutasingi Geni ka juba, et uurida sissepääsu maksumust, sest kodukal jäi see lugu segaseks. Ja ofkooors A on ka seal, kellel on seal samad põhjused olemiseks kui minulgi. Ja isegi kui peaksin lõpuks olema mingi kamba täiesti lambikatega - siis mul ükskõik - eks ma olen siis ise ka täiesti lambikas ning mõtlen endale veel Vana aasta sees Alter Ego. Äkki isegi läheb Sandra taas kasutusse?
Teeme stiili - sina oled Alter, mina Ego. Või sina oled Pop, mina Art.
Oh hea - aga tegelt ma ei ootagi enam, sest ootamine on mõttetu, sest väga suur võimalus kui sa ootad midagi, siis seda ei juhtugi. Ning kui sa ei oota, siis sa ei kaota midagi, kui seda ei juhtu, aga kui juhtub - siis sa võidad.
Mitte ootamine on Win-Win situation. Peaks nende situatsioonide kohta listi tegema.
Ja midagi musikaaalset . . . No hetkel avastan et Beyoncel on uued lood väljas AGA neid kuulete varsti nagunii ise - no uuel aastal raudselt juba avalikust meediast.
See on hea - täpselt see, mida ma armastan "avastada". Avastasin selle selle kaudu, et ilmnes, et üks mu kursavend käis nr'i saates kaassaatejuhina ning et promoda seda saadet, siis postitas ta selle loo kuhugi kommuuni. (( osav lause tuli - kordus korduses kinni ))
Kui iseloomustaks seda lugu ühe lausega, siis see on järgnev:
HOW MANY MONTHS ARE YOU PREGNANT?
7
Tegelt päriselt 3.
It Says it All.
That says it all - - - - - - - - - - > !
((( o o ooooo - väike lisa - kuigi ma sõnu ei kuula, siis sattusin selles lauses fraasile "New years eve" - its fate - im telling you - ja see kõik mõte mida ma siin avaldasin ning olen mõelnud - see peabki nii olema - see on õige )))
detsember 20, 2009
Ma olen nii kingivaene inimene sel aastal. Pole kellelegi midagi teinud-plaaninud. Samas olen ise saanud juba kingitralli osaliseks. Aga patsiendi, mitte agendi rollis. ( Keeleteadlased jagavad seda metafoori ) Kingid ei oma hetkel mu jaoks tähtsust. Mul on kõik vajalik olemas- alati oleks tarvis paremaid, kvaliteetsemaid asju, kuid mõnedel pole neidki, mis minu jaoks võib- olla tunduvad juba kehvad. JAh, asju! - esemetes tõsiselt ei peitu õnn. Ainus, mida ese saab teha, on meenutada seda inimest, kes sulle selle kinkis. Samas mida sa meenutad mingi effing kruusiga - see lihtsalt näitab kui pohhui inimesel sinust on ning pidas sind meeles puhtalt sellepärast, et saaks teha linnukese oma üüratumas tegin-kingi-olen-pop listis. Ma ausalt pole mõelnudki, mida ma tahaks for christmas. Ma ei tahagi endale midagi soovida. Siis kui ma mõtleksingi selle välja, ma ei ütleks seda teistele ning loodaks et keegi üllataks mind ning kingikski selle. Noh, ma ei ütleks otse, vb vihjaks kuidas ütleme siis nt mulle meeldiks see hambahari. Aga enamasti inimesed ei jaga teemat ära ( ma ei süüdistagi neid ) ning kokkuvõttes seda hambaharja ma ei saagi. (( Nii et vihje vihje - jõuludeks läheks mulle üli peale see hambahari !! )) Mõni võib nüüd omakorda küsida - et kui sa oled öelnud, et naudid üllatusi - siis mida üllatavat on faktis, et saad asja, mida sa tegelikult ka tahtsid? VOT minu jaoks ongi üllatus juba see, kui inimesed kingivadki mulle asja, mida ma tegelikult ka tahan. Üllatav oleks see, et nad tõsiselt said vihjetest aru. vau, palju õnne egoteemalisele mulle vms. Kuid kõige parem kink on see, mille saamisel sa avastad, et sa tegelikult ka tahtsid seda, aga enne selle receive'mist sa ei teadnudki, et vajasid seda. Selliseid kinke suudavad teha aind inimesed, kes teavad sind paremini kui sa ise. Minu puhul ma kahtlen selles faktoris - eilegi avastasin, kui mitmetahuline ma võin tunduda. ME kõik oleme näitlejad, selleks ei pea isegi lavakasse minema.
Tegelikult on ka armas kui inimesed tõesti mõtlevad su peale ning peavad meeles. Halb kogu selle asja juures on see, et ma ei oska väljendada siirast tänu ja heameelt. Sellist, mis kinnitaks kinkijale, et ta ajutinegi vaev ning idee tasus ära ning kandideeris eesmärki. Kui saangi kingituse, siis käitun nii nagu filmides. Olen negatiiv sellest stseenist, kus kõik langevad üksteisele pisarsilmi ja õnnejoovastuses kaela. No õnneks pisaraid negatiivil pole näha - seni pole ka minul olnud neid.
AGa jah, kokkuvõttes meeldib mulle rohkem kinkida kui kingitusi saada. Arvan et kui tuur tuleb sisse, siis teen jumalast häid ja originaalseid kingitusi. Oleneb inimesest, kellele need on. Ja ma ei välista olukordi, kus kohati olen ka ise see - kingin-kruusi-saab-kaelast-ära tüüp. Kuid teisi üllatada on minu puhul parem kui saada ise üllatuse osaliseks. Üllatused võivad tekitada ebameeldiva tunde. Kui sind tõesti üllatatakse millegagi, tähendaks, et inimesed näevad nii sügavale su sisse, et sa pead tsekkima oma kaitsekilpi seda välimist koort, mis eraldab igal inimesel avalikku ning isiklikku mina. Tõsiselt üllatada saab aind sisemist mina - kuid siis on ka sellest saanud kohati avalik mina, sest kui inimene on seda näinud ja teab, mis on ta salasoovid, on sul siis ka veel midagi personaalset, millest sina aind teadlik oled? Inimene, kes suudab sind heas mõttes üllatada - ta on leidnud su nõrga koha ning miski ei välista, et ta ei või seda leitud teed ka kuritarvitada.
Usaldan inimesi liiga palju.
See on kui Beyonce "Green light" - ta on hea, aga kui keegi teeb andeka remiksi, on ta parem.
Mõtlesin et miks ma ei saa kirjutada personaalstiilis blogi. St kõigest, mida ma läbi elan vms. Lihtsalt minu tunded pole nii tugevad. Nad ei kesta ega jää. Kui ma peaksin kirjutatud sissekannet 2 kuud hiljem lugema, siis see tunduks naeruväärne selle emotsiooni poolest mida ma seal väljendan. Nt praegugi tahaks mõnda inimest kiruda maapõhja. Täiesti lambist. Kuid ma tean, et homme, või siis hullemal juhul 2 nädala pärast ma enam ei ole kettas tolle persooni peale. Ma ei suuda vihata inimest. No alguses võib tunduda see vihana, kuid pikemas perspektiivis kujuneb sellest pigem pettumus. Tsiteerides kunagist tuttavat, kes oli tol hetkel kettas oma ema peale:"Ega ma kaua ei ole vihane, teadagi - tiinekate värk"* Samas ma ei oma tiinekate maailmavaadet, et kõik on must-valge. (( Nii hea on praegu kuulata taustaks Moulin Rouge filmi )) Et üks hetk sa oled hullumas vihast, teine hetk omad ehtsat kutsikakiindumust. Kohati olen ma neutraalne - tuim. Aga samas mu tujuskaala kõigub pidevalt - kõige hullemast masendus,depressioonist vaimustusekstaasi. Emotsioonid on kui manuaalkäigukast, mida õpib alles kogemustega sujuvalt käsitsema. Mehed suudavad seda paremini teha - nad on selles osavamad, naistel aga läheb aega ning mõni ei saagi kunagi korralikult, jõnksutamata 3ndalt teisele.
Frusciante lahkus RHCP'st. Kahju. Ta on effing andekas. SAmas hea. Tõeline anne, et teda tunnustataks ka 30 aastat hiljem pärast tegija surma, ei tohi olla kommertslik. Kommerts langetab kultuurilevelit. F'le on parem, et ta sealt lahkus. Mul oli kunagi see staaricrush F vastu. Ma kujutasin teda ette sellise perfectina, mis sest et tal elus perioode, kus 24/7 on crack. Lihtsalt ta usub sellesse mis ta teeb ning see meeldib mulle enim. Minu jaoks oligi ta andekaim neist 4st, kelle jaoks muusika seisis astme võrra kõrgemal. Samas ei saa ma õelda, et ta tõeline stiil meeldib mulle rohkem. Samas kultuurilises mõttes ma ka ei taha väita, et mind ei koti ta sooloalbumid.
See kaver on nii hea - parim koht - 1.25 - eheduse tipp.
Ma armastan kui inimesed on ägedad. Ma armastan neid kuulata. Ma armastan tantsida. Ma armastan seda laulu. Ma armastan neid piparküpsiseid. Ma armastan kui keegi naerab. Ma armastan kui suudan kellegi naerma panna. Ma armastan kui ma ei oota midagi. Ma armastan GG'd. Ma armastan head. Ma armastan halbu seebikakangelasi. Ma armastan mõelda. Ma armastan seda pähkli-banaani-rosina segu. Ma armastan muusikat. Ma armastan glämmi. Ma armastan salaja eputada. Ma armastan oma läpakat. Ma armastan oma kassi. Ma armastan kiirkirja. Ma armastan awesome inimesi. Ma armastan stiilikaid. Ma armastan klaverit muusikas. Ma armastan läpaka tausta. Ma armastan punast. Ma armastan rääkida randomit. Ma armastan olla isemoodi. Ma armastan ajakirjapilte. Ma armastan seda kindlasti täiendada. Ma armastan seda ideed. Ma armastan soojust. Ma armastan giikidega segast panna. Ma armastan clever-joke. Ma armastan üllatada. Ma armastan kirsse. Ma armastan oma punast peapaela. Ma armastan T garderoobi. Ma armastan õunu. Ma armastan olla üksi. Ma armastan und. Ma armastan õhtuid. Ma armastan öö'd. Ma armastan avastada. Ma armastan vedeleda voodis. Ma armastan nostalgiat. Ma armastan retrot. Ma armastan seltskonda. Ma armastan anonüümsust. Ma armastan oma jalgratast. Ma armastan oma bleedi. Ma armastan vaimustuda.
MA TÕSISELT ARMASTAN SEDA VERSIOONI!
Ma armastan kirjavahemärki, eriti punkti kauguses .
Timbaland või siis nagu mõned eelistavad siin Timps ning teised seal Timbo, üllitas uue albumi. NO ametlikult avaldab ta selle alates 4. detsembrist, aga ütleme no, et jõulud saabusid mu jaoks varakult ning teos on läbi sirvitud. Tegelikult hankisingi albumi selle "Morning after dark"'i pärast ja lisaks ka põhjusele, et tal teeb seal palju kuulsusi kaasa ( etc Cyrus, Timberlake, Perry . . . ) Ega puhtalt tema ooh-yeah-ooooooh-yeahyeaaah'idest ei saaks ju terve albumi materjalining nüüd ennetangi teisi ning kuulen esimesena tulevasi hitimagneteid. AGA nagu Timbalandi ja minu vahel tavaliselt suhe on - ta lood ei saa mu lemmikuks pärast 1, 2st vaid pigem 325 korda. Nii et jah, jään endiselt hetkel MAD'i loo juurde. See on ka koos Furtadoga ning lihtsalt öeldes - Furtado ja Timbo sobivad paremini kui ülejäänud - sest ka teised nende vahelised lood on minu jaoks T kõige kuulatavamad. They both got the Beat.
Tegelt mulle ei meeldi siia nii Pop'i panna, but well, magasin just paar tundi ning kavatsen jätkata essee-maratoniga. Eelmisega sain ühele poole ning tõesti kokkuvõttes ( kuni pole tagasisidet saanud ) jäin rahule. Nüüd on juba tibake raskem teema - vaba teema - aga ma saan sellega ka hakkama - pean saama. Seis on hetkel kõige soodsam, kõik kiusatused on ka elimineeritud ning väljaminekukutsed turned down. Käisingi eile väljas, et oma nn mõõt täis saada. Eile oli ball, ma ei käinud seal, käisin selle aftekal. Aga aitab, rohkem ma oma tegevustest ei räägi. Panen lõpliku punkti siia.
Enne mainin ka ära, et soovitan Timbaland feat Katy Perryt kuulata - If we ever meet again - selline "Meet me halfway'lik" st kui see aasta ei jõua, siis järgmine aasta pannakse sellele ametlikult külge silt kui "hea laul".
