Vaatan, kevadet-suve-sügist. Nad on nii lihtsa sisuga, ei taotle sügavat mõtet. Kuid siiski nad meeldivad mulle, sest tegelikult elu ongi lihtne ning samas lühike ja üüratu. Pole mõtet muuta asju keeruliseks.

pikk tühi jutt

Viimasel ajal lähen ma üha enam usku, et iga asjal on põhjus ning iga asi viib sinna, mis on meile õige. Kui me muidugi oskame kuulata oma südame häält ning ei ürita liialt palju "üle" mõelda. Intutsioon on see mis loeb - see on kui instinkt, mis jääb üha enam ja enam meie teadmiste varju. Oleme siiski ju loomariiki kuuluv, ning teistest Maal liikuvatest elusolenditest eristab meid see, et kasutame suuremat osa aju, kui nemad. Kuid ka see suur osa on ju tegelikult meie aju mahust vähene, eks? Igatahes me teame rohkem, sest meile on antud võime teada rohkem.

Igatahes, mina usun, et nii, kuidas läheb, nii peabki minema, kui ma järgin seda, mida ma tunnen selle seitsmenda meele järgi, et on õige.
Viimasel on juhtunud minuga järjest ikka head asjad. Karma loves me.

Nüüd - out of nowhere - sain ma ikka tõelise slapi näkku. Karma is the bitch. Taaskord olen ma süüdi kellegi suhte rikkumises, millel seekord pole isegi alust.

Aga noh, mida külvad, seda lõikad. Ning naised saunas annavad tihti ikka väga palju alust külvatavatele juttudele, ja eks ole - tihti lugu pole see saak kõige kvaliteetsem.
Kuid keda ma süüdistan? Olen ju ise ka naine ning mulle meeldib saunas käia. Ja mul on liiga suur suu.
Kuid kui aus olla, siis ma ei heitugi, et minu ütlemistest on tulnud kellegile taas mingi jama. Lihtsalt nii pidi minema ja mina leian sellest kui olukorra, millest õppida.

Tean rohkem, kes on mu sõbrad. Tean rohkem, keda usaldada. Tean rohkem, millest rääkida, millal olla see meelelahutajast liialdaja, või millal rääkida inimestele, kuidas asjad päriselt on. Kui üldse neile rääkida. Sest isegi, kui midagi pole, meeldib inimestele edasi rääkida seda, mida nad tahavad. Ehk kuidas nad tahavad, et jutt välja kukuks.


Ning usun ka, et pidin siit loost õppima veel seda, et pole mõttet lasta end heidutada minevikust ning mõelda pidevalt "What if..". Kogu lugu sai ikkagi alguse vist? aasta tagasi, mil ma sattusin üheks õhtuks oma hea sõbra suhte keskele nn kolmanda osapoolena. Lugu lõppes sõprussuhte kadumisega, awkward situatsiooniga ja kokkuvõttes tundega "ma olin ainus ja kõige suurem süüdlane". Noh - mu sõber läks tüdrukust lahku, kuid siiski nad on koos tagasi. Hiljem sain ma teada (taas tänu nendele ägedatele naistele seal saunas), et tegelikult mu sõbra suhe oligi too hetk veidikene "mitte nii helge" ja et kolmandate isikute mängu toomine oli mõlemapoolne asi. Tänapäeva suhete värk vist? Ei tea - ei oma üht, et täpsemalt kommenteerida.
Ning nüüd, siis aasta hiljem, ma sain oma sõbraga taas kokku. Jutustain temaga vist 30 minutit, kõiget - ütlesin ka, kui hea meel mul on, et neil on taas kõik korras. Ning tema ühe küsimuse peale (ma ei mäleta sõnastust) tulid mu silmadesse pisarad ning ma ei oskanud seda too hetk sõnadesse panna, et miks?
Nüüd, olles järgi mõelnud, oli selleks põhjuseks see, et teadsin, et olen kaotanud sõbra, kes suutis mind panna alati naerma ning kellega ma sain alati jääda iseendaks.
Mul on väga vähe neid inimesi järel. Miskipärast nad kipuvad kaduma..
Ja miskipärast ma ei saa jääda paljudega iseendaks. Kuid see on teine teema.

Igatahes kogu lugu tipnes sellega, kuidas ma järgmine öö olin jälle väljas ja sain kokku ühe sõbrannaga, kes suhtleb nii minu ja poisi sõbrannaga. Ja ma tegin vea, et talle üldse midagi rääkisin, aga ma tahtsin midagi rääkida. Sest olin "erakordselt" lõbusas tujus ja "erakordselt" ooo kui värvikas! Nii et ma rääkisin sõbra tüdrukust SELLISEID lugusid, mis olid väidetavalt vääritud, jubedad, õudsed, teatraalsed ning mis ajasid kõigil südame pahaks. Ning mida keegi ei mäleta (mina ausalt ei mäleta) kuid mis jõudsid ikkagi poisi tüdruku kõrvu. Iroonia eks. Mind süüdistatakse milleski, mida ma isegi ei tea, mida ma tegin. Kuid mingite inimeste suhetes on taas lahkhelid.
Ning need jutud jõudsid tüdrukuni ühe teise sõbranna kaudu, kes minu vestluse ajal seisis pm mu selja taga. Minust on maalitud mulje nagu ma oleksin kedagi sõimand hooraks, litsiks, värdjaks. Ma tean, et sellised sõnad ei tule üldjuhul minu suust, isegi hetkel on neid jube kirjutada.
AGA väidetavalt oli see nii õudne, kuidas ma ühest inimesest sain too hetk rääkida.
Ja tõesti, ma tunnen end kui mängimas mingit mälumängu, sest kui ma isegi oleksin rääkinud midagi skandaalset ja vääritult, siis ma praegust, täie mõistuse juures, ei teagi, mis see olla võiks.
Kas ma rääkisin seda, kuidas tegelt aasta tagasi pettis ka tüdruk oma poissi?
Kas ma rääkisin seda, kuidas ma sain poisiga taas kokku?
Kas ma rääkisin seda, kuidas ma nutsin?
Ma ei tea, mis see oli, kuid ma tean, et minu sõnu parafraseeriti valesti ning kanti ette poisi tüdrukule, mistõttu järjekorselt pahur poiss helistas mulle ja uuris, mida ma rääkisin.

Te kõik, kes te loete seda, saate aru ju, kui tühine see sissekanne on ning kuidas mingist mõttetusest on tehtud teema? Kui te olete meessoost lugeja, siis tihti peale nii need asjad naistemaailmas toimuvadki. Mittemillestki tehakse miski.


Miks mina siia sellest praegu kirjutan? Sest tahtsin kuskel leida kohe, kus rahuldada oma tobedamadki mõttes sellest teemast. Ning ka tõdeda endale, kuidas ma olen viimase aastaga taas kasvanud. Kui mul on hea tuju, siis ma olen enesenautleja ning naudin kui näen hetki, mil tõden, et olen kasvanud.
Kui selline, pahvimist tekitav olukord, oleks juhtunud minuga aasta tagasi, oleksin ma taas tundnud ennast kohutavalt süüdi, ma oleksin masetsenud, end haletsenud. Ma oleksin erinevatele osapooltele saatnud 2-3 vabanduskirja, mis oleksid nõretanud mu originaalsusest ja aususet ja siirusest.

Nüüd aga tunnen ma, et mul on vaja kohta, kus see mõttetus endast täiesti välja saada. Valisin selleks kohaks oma blogi. Siis ma kustutasin ära 2 sõpra oma feissbukist.
Ühe igaveseks (Sest tean ja adun, et minu ja mu sõbra suhtel (mis iganes vormis) pole tulevikku. üht või teistpidi saab keegi haiget. ja kergem on panna mind kannatama. sest ma ei saa ju asjadest kunagi aru)
Teise ajutiseks (kuid ka see pole kindel, sest läheb aega, enne, mil sõbranna märkab, et ma pole sõprade seas.
Kustutasin ka sõbra numbri.

See võib tunduda lapsik, et äää kustutan sind ära FBst. Nagu liivakastimängud. Üks päev oled sõber, teine päev mitte. Kuid olgem ausad, sotsiaalne võrk on tänapäeval väga suure tähtsusega. Ning kuidas ma saan kellegiga hoida vajalikku distantsi, kui ta ikka ja jälle tuleb mu seinale??

Usun, et mu (endine) sõber tänab veel, et ma katkestasin temaga suhted täielikult. Selline lõpp oli meile ette nähtud juba aasta aega tagasi. Kogu aeg ei saa elada ilma kellelegi "haiget" tegemata.


Ning jõuangi tagasi algusesse. Kui ma oleksin aasta tagasi juba suhted katkestanud, mitte neid torkinud ka nüüd, siis oleks kõik olnud olemata. Nüüd aga jõudis mulle lõpuks kohale - it was not ment to be.

Loodan, et saavad üle oma muredest. Mina aga kõnnin edasi sirge seljaga ning tean, et mingite inimeste hulgas olen ma üks suuremaid draakoneid, kes sülgab tuld.

Veel huumorit?

See tüdruk, kellest ma rääkisin NII õudsaid EBAVIISAKAID mahlakaid lugusid - ma pole teda elu sees kohanud. Ma arvatavasti ei tunneks teda rahva seas ära. Tema mind küll. Olen kindel, et ta pillub mu seinale riputatud pilti nugadega ning kunagi kuskil öises pubis tuleb ta mu juurde ning virutab mulle ühe bitch slapi, kõige eest, mis ma teinud olen. Mida ma siiamaani ei tea.

Aga tean, et kuskil see kunagi tuleb. Ma olen naine. Ma tean.

Eile nii muuseas teatas üks inimene mulle, kuidas ta plaanib uuest semestrist minna Erasmusega välismaale. See pole midagi erilist ning iga teine käib seal ära - magusal maal väljaspool me riigipiire.
Kuid siiski see tekitas mul väikest kurbust ning tekkis tahtmine küsida "Et tu Brutus?". Ka sina jätad mind siia?

Ning sedasi kurvastades ja ennast siis ka haletsedes? käis mul tegelikult ära see klikk. See sama - mis sunnib meid tegutsema ning kaugemale mõtlema.
Jah - mul on küll olemas plaanid suveks. Aga mida edasi? Mis teen mina siis, kui mu sõbrad jätkavad oma õpinguid teistes maades? Mu tädi on mind juba tükk aega püüdnud ergutada mõtlema sellel lainel, et mis ma ikkagi tulevikus teen? Üks asi on ju, et hetkel käid koolis, istud loengutes, teed juhutöid. Aga teine asi? Siis kui asi läheb tõsiseks nign käes on alustada oma nn päriselu?

See teema pole midagi uut. Paljud mu tuttavad hetkel kogevad seda ning nad ei mõtle sellele vabatahtlikult. Pigem neid sunnitakse. Sundijateks aeg, vanemad, sugulased, ühiskond. Minul aga seisab see "kriitiline" aeg veel ees.

Ehk olen ma õnnelik? Et tulin nüüd ikka ise selle peale, et siis mõelda oma tulevikule. Kus ma ikka olen 10 aasta pärast? Kus ma tahan olla?

Mul pole palju salasoove, kuid üks neist on soov peatada aeg ning teha kõik oma tööd ja kohustused ära nign siis taas lasta ajavoolul kanda end hetke, mil saaksin naudiskleda elu.
Teine soov oleks saada pilt endast olukorras, kus ma olen täpselt 10 aasta pärast.


Ning kogu selle kliki ning tuleviku jutu jäädvustamise mõte on ka see, et ma ei unustaks ära seda, mis ma eile mõtlesin. Et see "on aeg ärgata" ei kaoks taas kuhugi kaugusesse.

Pean vist hakkama iga päev endale seda meenutama. Sest praegustki, neid ridu siin kirjutades, ma tunnen, et mu mõtted pole enam 100% teemakesksed, kui ööpäev tagasi.

s.

Oh hea - aga tegelt ma ei ootagi enam, sest ootamine on mõttetu, sest väga suur võimalus kui sa ootad midagi, siis seda ei juhtugi. Ning kui sa ei oota, siis sa ei kaota midagi, kui seda ei juhtu, aga kui juhtub - siis sa võidad.
tsitaat -mina, aasta 2 tagasi-

Ma lugesin oma eelnevaid sissekandeid, mis pärinevad sellest ajast, kui ma kaks aastat tagasi tulin Tartusse. Nüüd siis juba on käimas kolmas ning nagu esimene lausegi tõestab, ma olin toona palju arukam. Või vähemalt mulle tundus nii.

Mis on juhtunud?

Ma ei tea.

Ma ausalt ei tea.

Ma olen kahe eelneva aasta jooksul kohtunud väga lahedate inimestega, olen pidevalt oma elus edasi liikunud ning teinud julgeid otsuseid ja seeläbi saavutanud nii mõndagi. Olen enda arust kujunenud selliseks inimeseks, keda ma ise küll viis aastat tagasi oleksin kõrvalt vaadates imetlenud ning kellele tahtnud meeldida. "Ta on ensekindel, sotsiaalne, elurõõmus, hakkaja, avatud!"

Mis on juhtunud?

Ma olen kaotanud oma võrumaalase identiteedi. Ma pole enam see tüdruk, kes tuli kaks aastat tagasi Tartusse ning kirjutas uhkelt oma blogisse, kuidas ta käis üle kaarsilla, kuidas ta avastas mis on piro plats ning kuidas ta oma kolmapäeva CTs veetis. Ma olin siis soe, siiras ning sinisilmne.
Nüüd kolm aastat edasi, olen ma bioloogilistel kaalutlustel jätkuvalt sinisilmne. Kuid ma ei veeda enam oma kolmapäevasid CTs. Ma isegi ei käi Illukas. Ma kirtsutan nende peale nina ning kiidan hoopis Rüütli tnt taevani. Ma ei defineeri enam piro platsi, ma naeran põlastavalt nende uute peale, kes keset raekojaplatsi otsivad seda kohta kaardilt, ma pole enam siiras. Ma olen nagu 12ndik keskkoolis. Minu jaoks on asjad juba iganenud ning ma unistan uudsusest. Ma olen kaotanud oma esmase identiteedi. Ma ütlen sõna "pluss" õigesti, nii nagu "normaalsed" eestlased seda teevad.

Ja kogu selle juures ma ei ütleks, et mulle meeldib mu uus, enesekindlam, transformeerunud mina. Ma olen küll siis mõnes kontekstis tegijam, kuid olen see tõttu oma ümbert väga palju inimesi - sõpru kaotanud. Minu põhilises sõpruskonna moodustavad inimesed, keda ma esimesel Tartu aastal pidasin kõige ägedamateks üldse. Jah, nad on nüüdseks väga suur osa mu elust, kuid . . . nad on liiga kaua seda olnud. Ma olen liiga palju lasknud oma elu nende järgi sättida. Ma olen mugavaks läinud ning pole viitsind väljaspool neid tutvusi aretada. Ma juba kardan järgmist aastat, mil võib-olla neid polegi enam Tartus. Ning siis... siis ma olen üksi. Või algab hoopis uus peatükk mu elust?

Ning selle - olen - elu - teistele - sobivalt - sättinud - olukkoras ma tegelikult avastan, kui üksi ma ikka olen.
Sina - ja üksi? Ära aja.
Aga ajan küll. Sest.

Sometimes, the person who tries to keep everyone happy is always the most lonely person, so never leave them alone because they will never say that they need you.

Ja ma tean seda omast käest. Sest. Sest kuidas ma lähen ütlema kellelegi, et mu elus väga polegi kedagi. Et ma üksinduse igavusest hävitan ennast füüsiliselt. Kuidas ma üksindusest surfan ennast Internetis kella kuueks hommikul magama. Kuidas ma üritan endale igasuguseid kohustusi võtta, et ma ei peaks tundma ning mõtlema üksindusele. Kuidas ma ei julge sõbralikumate inimestega liiga palju rääkida, kuna kardan, et püüan meeleheitest ning üksindustest liigselt nende külge klammerduda. Kuidas ma piiran seetõttu oma parimate sõpradega suhtlemist, kuna ma ei taha muutuda selleks meeleheitliklut affectionit ootavaks inimeseks. Kuidas ma pooltel juhtudel peolt koju jõudes nutan. Kuidas ma püüan kõigest väest olla okei ning olla teistele olemas, et tunda enda vajatuna ning mitte teisi kurnata oma muredega. Või noh - ma ei püüagi neid tekitada.

Life is a Saleschool

Kohati on elu müük. Me müüme ennast. Me müüme enda ideid, isiksust, mõtteid, vaateid - ja nagu Saleswork USAski - see on nii faking raske ! Kõik tuleb harjutades, harjutades ja harjutades.

Teiste inimestega suheldes peab pidevalt tunnetama piire, mitte pushima, jälgima kehakeelt, teadma, mida sa tahad öelda.

Kui ma Simsi mängisin, siis oli minu jaoks nii tüütu, kui alguses teised mänguavatarid blokkisid sinu inimest, sest su virtuaalpersoonil polnud piisavalt suhtlemiskogemust.
Nii ka päriselus.

Nad tulevad maalt ja hobusega ning neil võtab aega, et jõuda linnaühiskonna suhtlusringkonda.

Ja see on tõesti raske.

Kas Liisa oli vaene sellepärast, et ta oli tudeng?

Üks kursavend kommenteeris suitsetamist ning sellega kaasnevaid rahalisi väljaminekuid, et tegelikult suitsetajad, ei kuluta oma pahe pärast oluliselt rohkem kui mittesuitsetajad. Nad lihtsalt hoiavad raha kokku teiste asjade pealt. Näiteks, kui neil on valida, kas välja minnes ostavad nad ainult kvaliteetse joogi või siis paki suitsu ja odava joogi – eelistavad nad viimast, sest pidu saavad nad lõpuks ikka võrdselt mõlemal juhul.

Vot just selline, isearetatud homo economicuse tõetera meenus mulle täna, kui vaatasin oma pangakontot, kus ma lootsin olevat . . . oi kui palju rohkem. Üheks põhjuseks oli kas või mu kampaania "Plirts, plärts - käes on märts - kaine märts!". Eeldasin, et kuna alkoholi eelarvesse ei lisandu, suudan kindlasti kuu jooksul säästa, mistõttu peaks raha alles jääma.. no lademetes. Või siis natukenegi. Aga kus sa sellega!
Lihtsalt tõesti, kui hoiad kokku ühe toote pealt, siis teiste peale on väljaminekud kordi suuremad. Nii olengi ma seekord tasunud enim toidu eest - olen hakanud ka tihti väljas sööma, millest samas "vaene tudeng" ei tohiks unistadagi! Kõsssssh! Restorani viib sind su ema või onu alles siis, kui oled ametlikult baka lõpetanud.

Ning samas, eks ma oskan ka raha raisata. Kas või selle põhimõtte järgi, mille hiljuti sõnastas üks mu sõbranna, kes nentis, et parem on elada vähe aega, nädal-kaks rikkalikult, priiskavalt, kui kuu otsa pidevalt kalkuleerida ja raha lugeda. Ning ega see kuu viimane nädal 100 krooniga - või siis nüüd euroajal kuue ja midagi peale sentidega - polegi nii võimatu. Kõigil on kuu lõpus kitsas ja keegi ei tee siis enam suuri väljaminekuid. Pigem ongi humoorikas kuulata kõrvalt, kuidas nii üks kui teine hädaldab rahanappuse pärast ning missuguseid „ekstreemsusi“ peab ta selletõttu läbi elama. Kuulõpu vaesuses peitub tudengite ühtsus!
Nii et ma siis olen märtsi alguses lubanud endale natukene rohkem, kui võiksin... Aga eks ma salamisi olen teinud seda ootuse arvelt, et ehk see semester saan lõpuks ka mina õppetoetust. Ning näe! Vististi saangi, vähemalt nii lubasid mulle postkasti lähetatud kaks ülikooli kirja.

Ega tänapäeva tudegni elu polegi nii vaene. Kokkuvõtteks elame ikkagi heaoluühiskonnas (või poolel teel sinna?) – meie tänavapilti ei risusta meie virelevate Aafrika lastega sarnanevad kuldpead ning minu tutvusringkonnast pole küll keegi veel nälga surnud. Trust me - kui midagi juhtukski, siis Facebook hoiab ikka sellega kursis. Nälginud tudengid on sama suur müüt kui need koledad, lutikaid täis ühiselamud. Jah - erandeid on, kuid harju(maalt pärit) keskmine tudeng saab regulaarset raha, millega ta olenemata läbitud majanduse aluskursusest, ei oska ökonoomselt ringi käia.

Isegi mu kaalunumber pole eales olnud nii suur kui nüüd, oma "vaeses" tudengipõlves.

„Jah, ema, ma olen „kosunud“, sest mul on stress...“

Kõlab vanemate pärimise korral vastuse esimene pool. Ja mõne aja pärast järgneks:
„... stress sellest, et ma ei oska oma rahaga ümber käia ning kulutan seda rämpstoidule, sotsiaalsetele pahedele ja meelelahutusele.“

Kui vaid vanemad viitsiks kuulata lõpuni..

La vita è bella

Kuigi valimistest on möödas kohe rohkem päevi, kui ühel käel sõrmi, tahan ka kiirelt midagi öelda, enne kui neid päevi on juba kahe käepaari sõrmede jagu. Aga no worries - see pole midagi pikka, sest olen küll poliitikavõhik, aga mitte selline, kelle arvamus koosneb kümnest kilost õhust.

Kas nüüd järgnevatekas aastateks oli tulem hea või halb? Mina ei oska kohe ausalt midagi prognoosida, seepärast kuulan ma selliste juhtude puhul ikka esmalt teiste arvamusi. Ja need (üld)arvamused on senimaani olnud positiivsed. Midagi ju väga ei juhtund - tulemused olid sellised nagu eeldati. Riigikogus on nüüd 4 parteid - suhteliselt normaalses proportsioonis. Ning nagu EPL ja ka paljud teised väljaanded (v.a Kesknädal ofc)hurraatasid!, et eesti rahvas tegi õige valiku.
Palju õnne ja "Suur suur aitäh!" - nagu teadustas Postimehes reform a4 formaadis. Huvitav, kas Postimees oleks nõus ka Keskerakonna esimehe nägu või tänusõnu nii suurelt avaldama?

Kuid kas tõesti siis rahvas valis õigesti EHK kas ta oli rahul eelneva valitsusega?

Vastan ise: Rahval oli tegelikult suht pohhui, sest kui mitte n e e d erakonnad, no kes siis veel? Kuigi mu korterikaaslane hoidis kõigest väest pöialt kristliku partei poolt, on ebareaalne, et sellise nimega partei suudaks ateistlikus riigis võimule pääseda. Kadrioruski käivad selle liikmed vast heal juhul lahtiste uste päeval. Ateistlikud eestlased ei vaevu nende valimislubadusigi läbi lugema, sest eeldavad, et enamus on seotud jumala ning jeesuse ja lihavõtetega. C'mon! vahetage nimi!
Me saime sellise tulemuse, sest polnud ühtegi uut, säravat, värsket, innovaatilist erakonda nagu omal ajal Res Publica. Võib-olla eesti rahvas poleks tahtnud neid, kes said riigikokku - kuid ausalt - kedagi paremat lihtsalt polnud. Selline tunne, nagu riigikogus jätkuks taas 5 aastane veebruar, kus 101 liiget käiks perearsti juures ning kurdaks kevadväsimust..
***

Mis veel on toimumas? Lisaks sellele, et ma viimased pool aastat elan ühe isikliku probleemi sees ning see läheb järjest ja järjest hullemaks on tegelikult kõik ülejäänud hästi.
Paari kuu pärast ma lähen USAsse, seni aga naudin oma kursust, eriala, inimesi. Liitusin ka korbiga, mis tõesti on senimaani olnud üpriski tore ja põnev.

Naiskorp? Mis seal siis põnevat on? Koote kampsuneid? - Jeps, selline stereotüpiseering, mida ma ka ise mõni aeg tagasi arvasin.

Aga mis siis on naiskorp - ma tõesti ei oska öelda, mida seal siis nii säravat tehakse, et naised sellega ikka ja jälle liituvad. Rääkisin sellel teemal ka hiljuti paari teise oma kaasvõitlejaga ja ka nemad tõid välja, et kuigi inimesed küsivad tihti, millega me siis seal suletud uste taga tegeleme, ei oska nad anda ammendavat vastust, kuigi üldarvamus on naiskorpidest vale.
Mingis mõttes on see kui suurte mõistete nagu ühiskond ja kultuur seletamine, millest saab lõplikult aru siis, kui sa oled osa sellest. Nii ka korpidega - need on süsteem, mida mõistavad parimini selle liikmed.


Jah - ma olen naiskorporant ning ka peagi raamatumüüja USAs. Kaks asja, millele ma aasta varem olin kategooriliselt vastu.

Iroonia missugune?

Ise ma tegelikult kergelt imetlen ennast nende otsuste pärast, sest nendes peegeldub mu võime areneda ning kasvada. Olen üpriski kindel, et aasta tagasi pidasin end targaks ning piisavalt iseseisvaks. Siiski, nüüd tean, et see polnud toona võimalik, sest muidu ma poleks käitunud risti-vastupidi oma arvamustele. JA isegi nüüd - kuna peaksin end taas piisavalt elutargana, loodan et kummutan aasta pärast ka selle arvamuse ning olen taas sammu võrra edasi liikunud.
Mõned heidavad mulle seda ette, et ma käitun vastupidiselt oma ütlustele.
Milleks?
Kas pole tõsi, et eksimine on inimlik ning inimene ise õpib terve elu. Minu arust on isegi ilus, kui ma suudan kummutada oma arvamusi.

Miski pole jääv. Ja see ongi elu.

La vita è bella



La musica è bella.

*